klassijuhataja rõõmudest

klassijuhataja rõõme on igasuguseid. näiteks sain esimesel koolipäeval ilmatuma sületäie astreid ja see kordus mõne nädala pärast, kui ma sain sünnipäevaks koogi ja jälle hunniku lilli. siis sõime eesti keele tunni ajal kooki ja kõik oli jube ilus.
aga on ta teistsuguseid rõõme, mis tegelikult teevad nõutuks, teinekord kurvaks või hoopis vihaseks. näiteks eeldavad minu klassi õpilased, et ma tean kõike.
"õpetaja, miks inglise keele õpetaja pani meile tänase päeva peale koduse töö, kuigi meil tundi täna üldse ei ole?"
"miks sinu tahvli peal on teade 5. klassile, kuigi sa oled MEIE klassijuhataja?"
"miks meil täna 3 kontrolltööd on?"
"miks meie ei saa suurte jõulupeol olla?"
"õpetaja, miks täna käsitöö ära jääb? aga kuhu õpetaja läks, et meil tundi ei ole?"
"miks meil iga kuu klassiõhtuid ei ole? miks me kunagi kusagil ei käi? lähme suvel telkima!"
ühelt poolt on muidugi hea, et nad mind nii targaks peavad, et ma ka teistest õpetajatest ja üldse kõikidest asjadest kõike tean, kuid samas on nad jube pettunud, kui vastus on "ma ei tea, küsige aineõpetaja käest".

ja veel rõõmudest, mis mind kurvaks teevad. näiteks lõpetasin just vestluse, miks ei ole ilus endast nooremat või üldse kedagi lüüa rusikaga näkku. kohe muidugi selgus, et tegu on täiesti valesüüdistusega, sest "miks nad siis tulevad meie õue peale kaklema?" ja "me mängisime üldsegi ameerika jalgpalli". edaspidi lubati siiski sõnu rusikate asemel kasutada.

milline võiks olla huvitav kool?

aeg-ajalt satub ikka lugema igasuguseid huvitavaid vaimusünnitisi, kus keegi oma suurte ideedega kukuks jälle haridussüsteemi reformima. kõik vaatavad oma mätta otsast, et endal oleks koolis hea.

õpetajad tahavad palka juurde, õpilased tahavad ka igasuguseid asju, näiteks ise õpetajaid valida. õpetajate valimine oleks näiteks jube hea. meie koolis on kaks eesti keele ja kirjanduse õpetajat ja siis 5. klassis oleks kõigil raske otsus ees, milline õpetaja endale nüüd valida. aga kuidas otsustada? kas välimuse järgi? otsustaks õige vanuse, pikkuse, stiili jm järgi. ütleme, et üks õpetaja on silmale ilusam kui teine või mõnel muul põhjusel normaalsem. siis valib 12 õpilast esimese õpetaja, 3 saavad aga teise õpetaja juures õppida. täiesti loogiline ju! ja nii iga ainega. kõige hullem muidugi, kui ühte ainet annab ainult üks õpetaja.

 aineid tahaks ka õpilased valida. kõige hullem olekski, kui peab nii palju eesti keelt ja matemaatikat õppima, sest need on täiesti mõttetud ained. aga võtaks näiteks hoopis muusikat 6 korda nädalas, sest olen jube musikaalne inimene ja laulda on lahe.

milline võiks olla huvitav kool õpetajale?

no ma tahaks ka valida. valiks, et ei pea ärkama 5.45, vaid näiteks kell kümme, siis annaks paar tundi ja saaks koju lebosse ära. veel valiks ka õpilasi. nende osas on mul eriti ranged kriteeriumid. tahaks töökaid õpilasi, kes on vastutustundlikud ja saavad aru, et kontrolltöö on miski, milleks võiks natuke õppida; kes suudavad end väljendada ilma ropendamise ja ebaviisakuseta; kes oskavad suuliselt arutleda ning on mõne kooliaasta jooksul selgeks saanud, et lause algab suure algustähega; kes tahavad minuga õues käänamise peale lumesõda ja rahvaluule kuldvillakut mängida. ilmselt istuksin ka klassis paari õpilasega, samamoodi nagu ebapopulaarsed õpetajad...

miks ma olen õpetaja?

kui ma tallinna ülikooli eesti filoloogiat õppima läksin, ei teadnudki, mis ma selle haridusega peale hakkan. selge oli vaid, et muud ei taha, kui eesti keelt õppida. nagu sellest vähe oleks, otsustasin pärast seda edasi minna magistrisse ning õppida eesti keele ja kirjanduse õpetajaks.

ausalt öeldes, kui oleks võimalik, ei oleks ma endale sellist eriala valinud. olla õpetaja tänapäeva ühiskonnas, kus eeldatakse, et sa pakud lihtsalt teenust, milleks on teadmised ja haridus, tegeled igapäevaselt pubekatega ja nende vanematega, vabal ajal parandad töid ja valmistad tunde ette jne... pole just kõige ahvatlevam väljavaade.

siiski juhtus nii, et mitte ükski teistest erialadest ei paku huvi, seega mul eriti midagi muud üle ei jäänud kah. et asi liiga lihtne ei tunduks, kolisin kohe pärast kooli lõpetamist linna, mida olin eelnevalt külastanud mõned korrad.

praeguseks olen koolis töötanud kaks veerandit ja mõned päevad peale. et kooli jõuda, sõidan iga päev 40 km tööle, õhtul tagasi ka muidugi. õpetan 5.-7. klassile eesti keelt ja kirjandust ning klassijuhataja olen 6. klassile. kuna vahepeal lausa igapäevaselt juhtub midagi põnevat, tahan, et sellest jääks märge maha. kunagi tulevikus, kui juba halle vilditud kleite kannan, on endal ka hea lugeda, kuidas see kõik algas.