kui ma jälle vingun ja virisen

kui ma peaksin nüüd esimese asja ütlema, mis mind kogu selle õpetaja elukutse juures häirib, siis on see tänamise igasugune puudumine. ma võiks ju minna ka sinna klassi ette, küsida, kus me eile pooleli jäime, reeglid ette vuristada, seejärel need vihikusse kirja lasta panna, siis tunni lõpuni harjutused ja nii kevadeni ja uuest sügisest omakorda kevadeni. kirjanduses võiksin ma õpiku ette võtta ja lasta neil terve õppeaasta katkendeid lugeda ja küsimustele vastata. võiksin jah ja lihtsam oleks ka. ei valmistaks ühte 45-minutilist tundi kaks korda nii kaua ette, ei otsiks raamatukogudest ja -poodidest ning internetist midagi, mis võiks neile meeldida jne.

aga ma ei saa, sest siis ma mõtlen, et ma võiks kuskil hoopis burkse teha või juustu müüa, sest ega ometi ma sellepärast õpetaja ole, et õpikust neile maha lugeda. ja siis, ütleme, et ma olen selle tunni nüüd ette valmistanud, otsinud terry pratchetist rääkiva artikli, et me saaksime rääkida alzeimerist ja eutanaasiast ja ma lähen tundi ning mõtlen endamisi, et tore, nüüd on jälle üks kena tund tulnud, saame muudkui arutleda ja vaielda ja rääkida ja jõuda tunni lõpuks mingi kokkuvõtteni...

reaalsus on hoopis see, et neliteist õlgu kehitavat last vaatab mulle imestunud silmil otsa, et mis ma neist nüüd tahan ja miks nad üldse peavad sellisest asjast midagi arvama ja miks see artikkel üldse 1,5 A4 pikk on, sest nii pikka ei viitsi ju keegi lugeda ja ma vaatan parem aknast välja, sest parasjagu sõidab üks auto mööda, mida keegi polnud varem näinud.

ja siis seisan mina omakorda lolli näoga klassi ees ja küsin lolli näoga ootavatelt õpilastelt, kes tunni lõpuni olevaid minuteid loevad, miks nad millestki midagi ei arva, millele järgneb omakorda uus õlakehitus, sest nad ei arvagi mitte midagi. mitte kunagi. mitte ühestki asjast. nad arvavad ainult, et kui me tunni varem lõpetaksime, saaksid nad loetud minutid olla facebookis, twitteris, mängida flappy birdi ja üle klassi ropendada, sest toru tuli linnule ette. aga ikka on hämming, miks me vastame ainult kirjalikult ja miks me suuliselt ei arutle, kuigi suuline arutelu tähendab 7. klassis näiteks seda, et ma räägin kahe tüdrukuga ja ülejäänud joonistavad inglise keele plakatit. ja keegi ei ütle "aitäh, et otsisid selle artikli eile öösel ja me saame nüüd sellel teemal arutleda".

ma tegin 7. klassis eelmisel nädalal rühmatöö ning täna kirjanduse tunni alguses algas räige vingumine, miks me MITTE KUNAGI EI TEE MITTE MIDAGI, ISEGI RÜHMATÖÖD POLE MITU KUUD TEINUD. mul on selline tunne, et ma ise pärast tunde joonistan neid plakateid ja koomikseid ja koostan väljamõeldud maailma reisi ja teen reklaame.

kuidas ma üldse saaksin midagi põnevat teha, kui nad ei suuda tihti elementaarseid asju õppida. näiteks, kui me oleme mitu tundi kokku- ja lahkukirjutamist nii- ja naapidi õppinud, siis on ikka palju palutud, et nad reeglid kodus üle vaataks uuesti ja kuus õpilast lihtsalt otsustavad mitte midagi teha ja teatavad, et nad pole õppinud. pealegi oli seal kokku 33 reeglit, mida on ilmselgelt liiga palju ja targem on siis ju mitte midagi õppida. mina leian, et kui vajalikke teooriateadmisi selgeks ei saa (või ei taha saada), ei hakka ma nendega preemiaks filmi kohe vaatama.

pealegi täna küsis üks poiss tunnist välja, kui tund oli tervelt minuti kestnud ja ma tavaliselt mingi käre eit ei ole, kuid siis läks küll kops üle maksa ja ütlesin, et istu maha ja alusta ka tunniga, mille peale ta kõndis lihtsalt välja ja ei tulnudki terve tunni tagasi. mõtlesin, et ta tuleb siis pärast tundi oma asju võtma, aga siis selgus, et ta oli ainult käed taskus mu tundi jälle tulnud (kui tal on kaasas paberileht ja pastakas, on hästi), seega tal polnud midagi mu klassis ja ma ei näinudki teda enam täna. miks sa üldse tuled mu tundi, kui sul pole ühtegi asja kaasas?