õpetaja leidku omale rikas mees!

pole mingi uudis, et pedagoogiks pürgivaid noori inimesi pole eriti palju. kui mina astusin magistrantuuri, oli meid umbes kümme ning mulle tundus, et küll on vähe. viimasel aastal oli aga üks! tundub, et suures pean-olema-kõrgelt-haritud tuhinas, kus mõnele erialale kandideerib sadu ja sadu õpilasi, polegi populaarne õpetajaks õppida. miks küll?

kui ma keskkoolis olin, leidsin juba siis, et pean saama eesti keelt õppima. no ma ei osanud midagi muud lihtsalt ning eesti keel ja kirjandus olid ainukesed tunnid, kus ma magama ei jäänud ja suutsin reaalselt kaasa töötada. mässav noor hing hakkas kohe vastu võitlema sellele, et konkreetselt minu koolis hakati juba üsna varakult õpilasi teatud raamidesse suunama ja erinevaid "valikuvõimalusi" pakkudes tulevikku lahkama. arenguvestluselgi teatas klassijuhataja, et hea küll, see eesti keel, aga on sul ikka mingi korralik variant ka olemas, kuhu kandideerid. polnud ühtegi korralikku varianti ja eesti keelest läksin sujuvalt edasi õpetajaks õppima.

ma olen ilmselt varem ka öelnud, et ma oleksin teinud ükskõik mida muud, kui see oleks vähegi mind huvitanud. aga ei, mul oli pean-saama-õpetajaks-muidu-suren tunne ja siin ma nüüd olengi. algusest peale on olnud pedagoogi amet minu jaoks tõsiseid siseheitlusi täis. vihkan nii paljusid aspekte selle juures ja nende kõigiga olen ise ka kokku puutunud. näiteks 35-tunnine töönädal. jah, mina töötasin nädalas umbes 35-40 tundi, aga minu töökoormus oli 0,6! või et eeldatakse, et õpetaja läheb klassi ette ja loeb õpikut ette. vabandust väga, aga minu kuuendikud viskasid mind kohe paberkuulidega, kui kõik tunnid sellised välja näeksid! isegi õpilased küsivad, mis mul viga on, et ma õpetajaks tulin. ja kõik küsivad! vanemad ja sõbrad ja tuttavad, isegi mees küsib vahel. ise küsin ka...

palk on ka muidugi üks põhjuseid, miks noor inimene ei kavatsegi hakata õpetajaks, isegi, kui ta hariduselt seda on. sest paljudel ikka see pean-saama-õpetajaks-muidu-suren tunne on. ülikoolis rääkisime kogu aeg, et peab lihtsalt rikka mehe leidma (räägib sellest ka SIIN). ülikool võiks siis kohe toetada juba. saad oma diplomi kätte ja siis kohe mehe ka, kes seda hobi ja nalja üleval hakkab pidama. 

tegelikult ma ei julge üldse seda palgateemat enam vestlustes puudutada. mu kõige lemmikumad vastuväited on alati järgmised:

"aga maximas on palgad näiteks veel väiksemad!! te saate ju mingi 1200 eurot ise!"

"aga ise sa ju läksid õpetajaks."

me elame ajal, kus kõik saavad ikka iseseisvalt omale eriala ja ameti valida. aga muidugi, kui ma ISE läksin kooli tööle ja ma ju TEADSIN, et seal on väike palk, siis põhimõtteliselt ma ei tohi nuriseda. nutan kodus reede õhtul patja ja teen esmaspäeval rõõmsa näo jälle pähe, kui tööle lähen. ma oleks võinud ju minna ärikorraldust eraülikooli õppima või hoopis tehnikaülikooli mingit arusaamatut eriala (näiteks geotehnoloogiat või tehnilist füüsikat), siis ma ei peaks mõtlema, kuidas ma saan korteris aknad ära vahetada ja hiinast odavaid hilpe tellima. 

kui õpetajal on suvevaheaeg

eelmine kord, kui ma hõiskasin, et on viimane päev, polnud see PÄRIS viimane päev, sest mul oli koolis veel sada asja asjatada ja suvetööline ja... ainuke erinevus eelneva ajaga oli see, et kodus ei pidanud enam eriti midagi tegema, kuid ausalt öeldes oli minu jaoks see väga suur erinevus. 

juuni nägi nii välja, et tulin koju ja istusin diivanile, panin täiesti mõttetu kanali käima ja siis istusin ja mõtlesin, mis ma tegema pean. ei osanud olla kuidagi. no mismõttes tulen koju ja polegi teha midagi või?! nii möödus see juuni päris kiiresti. ja siis tuli üldsegi 20. juuni, mis oli PÄRIS viimane päev ja ma võisin päris ametlikult öelda, et ma olen selle esimese aasta üle elanud. uskumatu!

nüüd on mul lõpuks aega! ma ainult ei kujuta ette, mille jaoks. olen nüüd mõned päevad siin kenasti seina vahtinud ja ega eriti saagi aru, mida nüüd tegema peaks. aeg-ajalt ikka ilmub jutukesi, kuidas õpetajad oma suurt vabadust ära kasutavad ja suveks väikse töö endale muretsevad. ma vist ei oska muud tarka peale õpetamise teha, ei sobi ei juuksuriks ega ehitajaks. see-eest ma saaksin ära vaadata kõik vaatamata jäänud sarjad ja filmid, teha süüa nii, et kontrolltööde virn laua pealt ei jõllitaks, ehk lugeda mõne raamatu, mis ei kuulu põhikooli lugemisvarasse.

kahjuks või õnneks võin juba ennustada, et umbes juuli alguseks on kindlasti minu peast jõudnud läbi käia mõte, et hea küll, olen nüüd veidi vahtinud ja maganud, aga millal kool algab. näiteks on seni juba mitmed kooliteemalised mõtted mu peas koha sisse seadnud: kuidas ma pingid panen sügisel, kuidas ma reegleid muudan/uuendan, mida ma saaksin teisiti teha, milliseid mänge ma võiksin suvel teha, et sügisel oleks lihtsam jne.

lisaks sellele pean ma lugema ise ka kohustuslikku kirjandust, kuna oma põhikooliajast suurt ju ei mäleta, osasid pole lugenudki. kui ma eelmisel aastal raamatukogus käisin, et endale kõik 5. klassi raamatud võtta, tekkis raamatukogutädil ka küsimus, kas ma neid oma lapsele lugemiseks võtan ja oli suur üllatus, kui teatasin, et ikka endale... 

klassiekskursioon ehk järgmine reis on kahjuks juba aasta pärast

lugu sellest, kuidas ma esimest korda olin n-ö teisel poolel ehk klassireisil õpilasest õpetajaks.

alustaksin väikese meenutusega enda noorusaegadesse. kui ma teise õpetajaga kell kaks öösel ukse taga valvasin, et õpilased mööda koridore nagu segased jooksma ei hakkaks, läks mõte tahes-tahtmata selle peale, kui ma ise olin umbes samas vanuses. ja meie klass näiteks otsustas, et magamine on nõrkadele ja kui me olime umbes kella viieni üleval mürgeldanud, sai õpetajal villand ja ta pani meid vist kolmeks tunniks koridoris seisma. ilmselt õpetajale ei meeldinud, et me magada ei taha. 

ja kui ma seal valvepunktis seisin ja mõtlesin, et ma saan tegelikult neist täiesti aru, sest on klassiekskursioon ja ainult nõmedad magavad siis ju. nõmedad ja õpetajad, sest ma olin tohutult väsinud ja lootsin ainult, et nad ei piiluks iga viie minuti tagant, kas need õpsid on ukse tagant kuhugi kadunud ja siis kurva veendumusega, et hullud ikka vahti peavad, ukse jälle kinni tõmmanud. lõpuks ma ikka natuke magasin, kuigi suureks üllatuseks käitusid nad palju normaalsemalt kui mina omal ajal. nad püsisid kenasti oma klassides. hea küll, lobisemist siiski oli, kuid mina ei tabanud ühtegi pudelit, suitsu vm keelatut, lisaks ei kippunud keegi aknast õue ronima vms. selles suhtes ma isegi üllatusin positiivselt.

aga negatiivsest... ma ei arvestanud, et minnes õpilastega suurlinna, tekib mul tunne, nagu oleks metslased puurist välja lasknud. näiteks meie viru rabas. üks osa õpilastest liigub koos giidiga, vaatab nii- ja naasugust mändi ja nii- ja naasugust sammalt, ilmselt loeb mõttes, kui kaua me juba kõndinud oleme, kuid siiski käitub nagu inimene. aga siis on üks osa õpilastest, kes mõtlesid, et oh, nüüd me saame vaadata, kas me upume rabas ära ja jooksid mõnikümmend meetrit põhigrupist eespool, karjusid ja räuskasid, hüppasid igasse võimalikku mülkasse, raputasid igat ettejuhtuvat puud, põõsast ning üldse jätsid mulje, nagu mulle oleks kaasa antud ka mõni erivajadustega õpilane. giid ka pärast viskas paar sapist väljendit kasvatamatute ja reegleid mittemõistvate laste suunas. võisin uhkusega öelda, et jah, on küll MINU õpilased.

hea küll, võib-olla on raba nende jaoks mõttetu, kes ikka neid kiitsakaid mände viitsib vahtida, eksole. et rakvere linnus on äkki huvitavam nende jaoks. maitsesime salpeetrit ja vaatasime, kuidas püssirohtu tehakse, käisime "põrgus" ja tutvusime erinevate piinamisvahenditega jne. põhiline küsimus siis (ja tegelikult kogu reisi vältel) oli see, millal me poodi läheme. 

hea küll, võib-olla linnus on nende jaoks mingi arusaamatu ja vana ning kõik, mis oli enne nende sündi, võib lugeda igavaks, eksole. et äkki tallinna lennusadam on huvitavam nende jaoks. vaatasime erinevaid miine ja käisime allveelaevas ja turnisime isegi mööda eriti väärakat kaart puhta lae alla (ma isegi ei kartnud kõige rohkem, mõnel õpilasel oli veel suurem hirm). ja kui me seal taeva ja maa vahel saatuse hoole all olime, pidi giid lõugama täiest kõrist "AHOI", et poisid lobisemise asemel äkki natuke kuulaksid ja ringi vaataksid. võisin jälle uhkusega tunnistada, et küll on mul toredad õpilased. kusjuures rääkis giid väga huvitavalt ja kaasahaaravalt, lisaks võiks arvata, et sellistele lastele pakub kogu see merevärk ka veidi huvi. taaskord veendusin, et pubekaid ei huvita muu, kui see, kas koolis on ikka normaalne wifi.

veel oma erivajadustega õpilastest. ööbisime ühes koolis, kus on ööpäevaringne valve. see tähendab, et tädi istub välisukse juures oma putkas ja muudkui valvab. minu poisid mõtlesid, et teevad tädile kolli. tõmbasid mingid kaltsud näkku, päikeseprillid sinna peale ja olidki kummitused valmis. siis läksid võõrast inimest segama (enda arust hirmutama), laamendasid seal ringi, lükkasid valvuri ust kinni jne. täiesti normaalne tegevus. ma ausalt armastan oma klassi, aga mis neil ometi peas on (kui seal üldse midagi on), et nad vahepeal selliseid trikke teevad. 

pärast seda, kui ma nad alati ette võtan ja valgustan neid natuke oma tegudest ja tagajärgedest, siis vaatab mulle mitu üllatunud silmapaari otsa. nagu nad ei saaks aru, et võib-olla mõne inimese jaoks pole lahe, kui öösel poisid ta ust lõhuvad. kas võib tõesti olla, et see polegi lahe??

reisi tipphetk oli ilmselt kõigi õpilaste jaoks hesburgerisse minek. noh, et oli vähemalt korda läinud klassiekskursioon. "milleks me siis tulime, kui hessi ei lähe?" no ja me läksime. aga suur oli õpilaste üllatus, kui ma ka järjekorda seisma tulin,

"õpetaja, mis sa siin teed?"

"issand, õpetaja, kas sa ostad ka burksi?"

"haha, õpetaja ostab burksi!"

VIIMANE PÄEV

ma ei tea isegi, kas see on võimalik, et ma istun klassis ja ongi selle õppeaasta päris viimane päev. ma elasin üle kogu õppeaasta! ebareaalne! 

kui peaksin esimese aasta kokku võtma, siis see oli täiesti üle kivide ja kändude aasta. näiteks lõppes tänanegi päev sellega, et minu poisid, kes on samal ajal ka hullud parkuurivennad oma arust, hüppasid mööda laudu ringi. ja minu küsimise peale, mida nad ometi teevad, vastavadki, et on hullud parkuurivennad ju. no ok, aga kas see peab tähendama laualt lauale hüppamist? kahjuks küll! kui olin laudadelt nad alla saanud, algas märja tahvlilapi kull. see on ainult väike läbilõige umbes tunnist ajast, mis oli pärast aktust ja enne bussi peale minemist. selline tavaline tunnike koos oma klassiga.

AGA.. enne aktust tulid poisid ja tõid lilli. lilled muidugi olid pätsatud kuskilt naabri aiast, mida nad ka kohe rõõmsal meelel teatasid. aga mul oli lillede üle ikka hea meel, kuigi natuke kärkisin ka moe pärast, et pole päris ilus teise aiast lilli varastada. tegelikult 6. klassi iseloomustab täpselt selline lillede pätsamine. idee on ju ilus: tahan viia oma klassijuhatajale lilli, et ta meid ära kannatas ja siis suvel natuke närve puhkaks (nende sõnad!) ja mis siis sellest halba on, kui ma võõra inimese aiast neid võtan? oma aias näiteks äkki ei kasva veel või jääks kohe vahele, sest emal kõik õied on ju loetud! aga see, et äkki see keegi, kelle aias laamendamas käidi, ka võiks end sellest häirituna tunda, ei tule kellelegi pähe. nemad tahavad ju ainult head! aga alati kukub natuke halba ka välja. täpselt minu klass!

aga nüüd on mul vaja üle elada veel homne klassiekskursioon ja suvetöö ning seejärel olen päris-päris ametlikult 1. hooaja üle elanud! olgu järgmised veidi lihtsamad!

kui poisid kooli ees alkoholivaba õlut joovad

muud polegi, kui et kuuendikud on avastanud enda jaoks alkoholivaba õlle, mida nende suureks õnneks ja vedamiseks ka kohalikus poes neile rõõmsalt müüakse. saan aru, see pole konkreetselt keelatud alaealistele. ei usu, et väikses kirjas teave purgil või pudelil, kus seisab, et alaealistele pole SOOVITATAV ja kodulehel olev selgitus, et tegu pole limonaadiga, väga katsetamisalteid pubekaid kuidagi mõjutab. 

no hea küll, saavad oma õlle kamba peale kätte ja lähevad joovad nurga taga vaikselt ära... EI! mismõttes vaikselt nurga taga? mõttetu ju! lähme ikka kooli ette jooma, et kõik õpetajad näeksid. oli nende üllatus aga suur, kui kooli ees ka üks õpetaja nende tegemisi, toimetamisi nägema juhtus, õlle ära võttis ja õppealajuhataja juurde selgitusi andma saatis. siis jooksid poisid suure hädakisaga minu juurde: "õõõõpetajaa, õõõpetajaa, meie tahtsime ainult õlut kooli ees juua ja see võeti meie käest ära!"

kuidas meie klassis kõik peded on

siinkohal mainin kiiresti ära, et kõik alljärgnevad roppused ja arvamused pole mitte minu vaatepunktist, vaid minu kuuendike arvamus ja ütlemised. 

kooliaasta algusest saadik olen üritanud välja juurida 6. klassi õpilaste ropendamise kommet. tänaseks olen jõudnud selleni, et kohe pärast ropendamist vabandatakse minu ees (sest jah, kellegi pedeks või värdjaks kutsumine solvab eelkõige mind). vabandused olen kenasti alati vastu võtnud, sest minu klassiruumis sellise sõnavara kasutamine ongi natuke ka minu vastu solvav, millest nad nüüdseks juba üht-teist mõikavad, küll aga on tume maa see, et ka teine võib solvuda, kui teda igasuguste nimedega loobitakse.

juba varem on teemaks tulnud, et kuuendikud ei kannata, kui ma suhtlen teiste õpilastega.

"mis sa räägid nende seitsmendikega?!"

"jälle need seitsmendikud poevad sulle. kogu aeg. mida nad tahavad, pugegu kellelegi teisele. ja viiendikud ka kogu aeg."

"miks sa kirjutad infot 5. klassile oma tahvlile, sa oled meie klassijuhataja!"

lisaks sellele ei saa nad ise ka teiste klassidega eriti (loe: ÜLDSE) läbi. viiendikud on tatikad, kitukad ja peded, seitsmendikud on rõvedad ülbikud, pugejad ja peded. ja nii nad eriti teiste klassidega ei suhtle, vaid hoiavad pigem omaette (kui suhtlemiseks nimetada teiste sõimamist, siis natuke suhtlevad ka).

täna oli siis kauaoodatud matkapäev, kus me kahjuks pidime sõitma 10 kilomeetri kaugusele randa, mis pani proovile kõik mu sportlikud oskused. täna olen elus, vaatame homme edasi! hommikul aga selgus katastroofiline tõsiasi! ka 7. klass valis matkapäeva sihtpunktist sama koha! 

"miks nad tulevad sinna? meie pidime ju enne minema? me ei taha neid sinna! õpetaja, ma ei tule, kui nad tulevad! õpetaja, aja nad ära!"

ära ma neid siiski ei ajanud, sest ma lootsin, et ruumi on kahele klassile. kohale jõudes selgus, et 7. klass on TÄPSELT seal, kus nemad tahaksid olla ja miks need peded peavad siin üldse olema. kogu matkapäev nägi välja järgmine: minu klass istus kuskil varjulises kohas metsa ääres ümber lõkke ja pildus nii üksteise kui 7. klassi suunas, 7. klass mängis suurema osa ajast võrkpalli ning läks siis minema. 6. klass ei olnud nõus võrkpalli mängima, sest nende pededega nad ei mängi. 

kogu 6. klassi "matkapäev" möödus täpselt samamoodi, nagu on välja näinud kõik klassiõhtud ja muud üritused, kuhu me klassiga lähme. nad lihtsalt ei tee midagi! on inimesi, kes solvuvad ja neid, kes solvuvad, sest nende peale solvuti. lisaks veel neid, kes vihastavad solvujate peale ja lähevad mõneks ajaks kuskile minema ja siis paar õpilast, kes tuima näoga tühjusesse koos minu vaatavad ja kojuminekuni sekundeid loevad. absoluutselt kõik ühised ettevõtmised on sellised. see klass lihtsalt ei tööta koos. 

samasugune räige sõim on igapäevaseks kaaslaseks ka klassisiseselt. nad sõimavad sõpru ja vaenlasi ühtemoodi. on näiteks täiesti normaalne, et kui üks ei anna teisele oma limonaadi juua, siis on ta sellepärast pede või kui tüdruk ei luba poisil oma rattaga sõita, on ta järsku lits või värdjas (või ka pede).eriti meeldib kogu klassile sõna "pede". see peab olema igas lauses, muidu pole sa üldse tegija! 

kui me mõned tunnid olime niimoodi tegevusetult aega veetnud, siis lõpuks mul viskas üle, sest mul oli külm ja igav ja ma oleksin võinud 100 muud asja teha, kui kuskil tuulises rannas pingi peal lõket jõllitada. parasjagu olid suurem osa solvujaid ja vihastajaid ja niisama vahtijaid ka ilusasti ühte kohta kokku kogunenud ja ma läksin ja ütlesin, mida ma neist täpselt arvan. 

esiteks üldse, millel põhineb nende väide, et see või too õpilane on pede? miks nad seda arvavad ja kuidas nad teavad, kas inimene on hetero- või homoseksuaalne, mille peale kõik ainult jõllitasid ja kordasid sõna "hetero", nagu nad oleksid seda esimest korda kuulnud. siis ma mõtlesingi, et nad vist päriselt ei saagi aru, mida see sõna tähendab, lihtsalt hea kasutada. tuletasin meelde, et minu kooli ajal kasutati sõnu "loll" ja hullemal juhul "jobu" samamoodi igal pool, kui keegi midagi nõmedat tegi. tänapäeval siis pole ilmselt need sõnad populaarsed. samas ma pole sellist sõna teistes klassides nii suurel määral täheldanud.

ja minu teine suur küsimus oli, kuidas saab olla, et sa ütled oma sõbrale üldse pede, kui ta ei luba sul oma rattaga lõkkesse sõita? et kas on siis normaalne oma sõbrale öelda nii, kas on normaalne kutsuda klassiõde värdjaks? milline poiss ütleb tüdrukule nii ja tüdruk jookseb nuttes minema ning kõik ongi normaalne. MILLE PEALE 6. KLASS VALGUSTAS MIND KA JA ÜTLES, ET SEE ONGI TÕELINE SÕPRUS. seepeale valgustasin mina omakorda neid ja ütlesin, et kuidas see on sõprus, kui keegi saab selle sõimu sees pidevalt haiget? 

nad ei oska üldse mõelda tagajärgedele. näide: poisid lasid klassiõe jalgrattakummi tühjaks, tüdruk sõitis tühja kummiga koju ja see läks täiesti katki. ups! poisid kehitasid õlgu ja ütlesid, et see polnud nende süü. kelle süü see siis oli?

kui ma olin kõik hingelt välja öelnud, mille poolest nende käitumine mind häirib ja kuidas neil oleks tagumine aeg hakata tagajärgede peale mõtlema, pakkisin oma asjad kokku ja marssisin minema. st sõitsin 10 kilomeetrit tagasi...

kui pärast paar õpilast (kes polnud siis juures, kui ma seda kõike klassile teatasin) pärast minu klassi tulid, siis nad teatasid ainult, kuidas ülejäänud olid öelnud, et ma ütlesin, et 7. klass on parem kui 6. klass. jah, see oli täpselt see, mis ma ütlesin...

 

õnneks on viimane nädal. huvitav, kas on võimalik, et kõik see on tingitud lihtsalt puberteedist ja sügiseks on nad jumala normaalsed? lootus kustub viimasena!