teisipäev, 7. aprill 2020

viha välja elamas ehk harilik e-õppe päev

Praegune e-õppe olukord on juba kestnud täpselt nii kaua, et ma isegi ei oska praegu peast öelda. Järelikult juba mõnda aega. Loomulikult just see hetk, kui tunnen, et ma vist enam ei upugi kogu selles segaduses, tuleb keegi lahke inimene ja surub pea vee alla. Väike kohane hoiatus ka. Võib juhtuda, et antud postituses on imepisikene kogus emotsioone ja liialdamist. Aga hästi vähe!

Parandan mina rõõmsalt järjekordseid töölehti, oksemaik suus, sest see on nii tüütu ja ma pean lihtsalt lootma, et õpilased viitsivad korra pilgu peale visata, mida ma sinna muudkui juurde kirjutan. Olen seni parandanud põhimõtteliselt kõik ülesanded ükshaaval ära, mis ma õpilastele andnud olen, et neil oleks võimalik õppida ja saada tagasisidet tehtud tööde osas. Tean, et suur osa neist ei vaevu vaatamagi, mida ma olen tööle juurde kirjutanud, kuid kuna mõnda äkki huvitab, siis muudkui parandan ja parandan. 

Järsku saabub kiri õppealajuhatajalt. Seekord mitte mingisugune üldlisti saadetud suvaline info, millesse süvenen keskmiselt sama kaua kui õpilased minu tagasisidesse. Ei, seekord lausa eraldi mulle saadetud kiri, mis informeeris mind järgmistest asjadest:

1) õpilased kurdavad, et keegi ei saa aru, mida kirjanduses tegema peab,
2) minu tagasisidestamine ja e-koolis parandamine võtab väga palju aega,
3) ma pean õpilastelegi natukenegi vastu tulema, sest kõigil on väga raske (saan aru, et kõigil peale õpetajate),
4) vastavalt kooli õppekavale on õpilasel võimalik hinnet parandada (sest ühel õpilasel ma ei arvestanud nädal aega hiljem saadetud tööd),
5) ja minu lemmik: "anna õpilastele ka mingi kontakt, millal saab sinult abi küsida". Sest praegu, kui ma olen põhimõtteliselt hommikust hilisõhtuni valmis vastama praktiliselt kohe meilidele, Messengeris ja Google Classroomis, ei saa keegi minuga ühendust. Sest see, kui ma kirjutan pärast igat tundi tööde alla, et jumala eest küsige ometi kohe, kui mingi segadus on, tähendab hoopis seda, et ei tohi ega saa küsida! 


(Emotsionaalne sõit on kulgenud täna alates pärastlõunast teljel vihane-nutansilmadpeastkurb-vihane-tuim ja väsinud, seega ei jaksa isegi teemakohast pilti otsida.)


Olen väsinud sellest, et õpetaja on viimane kõnts, kelle peal võivad kõik ennast välja elada ja 5 minutit hiljem pean mina olema võimeline naeratama ning minema klassi ette (üks hea asi vähemalt praeguse olukorra juures, et ei peagi klassi ette naeratama minema). Siiamaani ei ole suutnud ehitada mingisugust müüri, et ei võtaks isiklikult igat rünnakut, et ei muutuks emotsionaalseks, kui tunnen, et keegi on minu suhtes ebaõiglane, et ei tahaks iga kord lahkumisavaldust lauale virutada, kui taoline olukord jälle juhtub. Ja miks ma pean üldse kasutama sõna "jälle" sellise situatsiooni juures?!

Kui sul on kõrini enda pubekaga tegelemisest, mine ja sõima ta õpetaja läbi! Kui otse ei julge, võib kirjutada ka õppealajuhatajale, kes on alati valmis edastama sinu ilusaid mõtteid anonüümselt! 

kolmapäev, 18. märts 2020

uudiseid koduõpetamise rindelt

APPPPIIII, tahan klassi tahvli ette! 

Mõned detailid:

1) Mu tööpäevad on 12-tunnised. Jah, nad olid tihti ka varem nii pikad, kuid nüüd on kõik päevad alates pühapäevast olnud sellised ja hästi ei jaksa. Tahan magada!

2) Mu silmad kukuvad varsti peast ära. Ei ole väga mõnus jõllitada hommikust õhtuni ekraani. Mida ma valesti teen, et kõik ülejäänud postitavad muudkui pilte, kuidas neil pole oma vaba ajaga midagi peale hakata ja värvivad kummuteid ja teevad suurpuhastusi? Mul tuli eile meelde, et mul on ikka veel parandamata tööd sellest ajast, kui me koolis käisime (tundub nagu umbes 6 aastat tagasi, aga okei). 

Kujutiste tulemus päringule cant watch computer gif


3) Mida sekund edasi, seda rohkem unustavad õpilased ära õigekirja. Minu pika jutu peale vastati Messengeris "K ss" ja ma pidin tükk aega mõtlema, enne kui aru sain, et ta ei kukkunud näoga klaviatuurile minu kommentaari lugedes, vaid ta ütles: "Okei siis." Mul endal ilmuvad ka vahel sellised segased jutud, aga siis on tavaliselt nende autor mu kolmeaastane. 

Kujutiste tulemus päringule teenager slang gif



4) Ma otsisin just KOLM TUNDI kadunud töid. Eile veel rõõmustasin terve õhtu, kui ässalt koostasin Google Classroomis kontrolltööd, kõik õpilased tegid täna hommikul selle ära, mina ikka veel nii rõõmus. VALE! Läksin siis vaatama, kui suurepäraselt mu õpilastel see õnnestus ja töid pole! Pöördusin abikaasa poole, kes on minu nr 1 abiline kõikide arvutit ja tehnoloogiat puudutavate küsimustega, ja ta ei osanud midagi teha. Vaatas isegi igavaid Youtube'i videoid selle kohta, ikka ei osanud. Lõpuks kirjutasin meie kooli arvutiõpetajale, kes mind ka mõne huvitava lingiga varustas,  millest mingit kasu polnud. Siis ma näppisin igasuguseid asju ja klikkisin igasuguste kohtade peal ja järsku ilmusid tööd. MUL POLE ÕRNA AIMUGI, MIDA MA TEGIN! 

Aa, üks komplekt kadus jälle ära...

Kujutiste tulemus päringule cant watch computer gif




Kujutiste tulemus päringule im computer man gif

5) Raamatukogud on kinni! Mõtlesin, et ma ju olen nii vastutulelik õpetaja ja kaotasin kohustusliku kirjanduse nimekirjad. Panin kirja kõik punktid, mille järgi lugemispäevikut täita (jube uhke) ja ütlesin, et nad valiksid ise raamatuid. "Õpetaja, ainuke ilukirjanduslik teos on mul "Naksitrallid". Kas ma võin seda lugeda?" 


Kujutiste tulemus päringule books are stupid gif


Aga ei ole halba ilma heata:

1) Ma saan hommikust õhtuni süüa. 

2) Keegi ei vaata imeliku pilguga, kui ma tundi andes kohvi joon. 

3) Ma saan terve päeva pidžaamas istuda ja vaadata töötamise kõrvale lõputult rämpstelevisiooni (elagu TLC). 

4) Ilmselt ma poleks varem nii tänulik, aga kui ma nüüd tahvli ette tagasi saan, luban pühalikult sellest vähemalt 2 päeva järjest rõõmu tunda. 


Igatahes ma lähen parandan siis need tööd ära, mis lõpuks üles leidsin. Äkki kaovad veel ära jälle! Õnneks ma ei koostanud selliseid töid, mis ise end parandavad. Need on laiskadele! 

laupäev, 14. märts 2020

koduõppe mõtted

Kolmapäev:

Vaatan "Aktuaalset kaamerat" ja saan teada, et homme on kool kinni. "Aa, siis ei pea ju tunde ette valmistama," mõtlen ainukese asjana, panen õpikud kinni ja lähen magama.

Neljapäev:

Istun kolmeaastasega kodus. Midagi ei tea ega tee. Õhtul saan teada, et koolid on kaks nädalat kinni. 

Reede:

Saan päriselt aru, et koolid on kaks nädalat kinni. Kirjutan kiiresti üheksandikele, et nad eksamivihikud raamatukogust koju tooksid. Nimelt olin enda arust hästi kaval ja ei jaganud neid kätte, et keegi ei saaks teatada, kuidas tal see kodus või kadunud on. Mõtlesin, et hoian neid koolis ja annan kätte ainult siis, kui tunnis vaja on. Nii palju siis mu äärmiselt heast plaanist. Õhtul lähen kooli ja avastan, et neli õpilast ei saanud aru minu paanilisest kirjast, et nad kohenüüdpraegu kooli jookseksid. Kell on kolmveerand kaheksa ja koolimajas jooksevad õpikutega lapsevanemad ringi. Valvelauatädi ütleb, et üks lapsevanem oli maskiga käinud õpilase asjadel järel ja teatanud, et tal on koroona.

(Vahemärkus: Mida perset! Hea teada, et inimesed on vastutustundlikud ja peavad ikka kinni kahenädalasest karantiininõudest. Välja arvatud siis loomulikult, kui sa lähed näiteks KOOLIMAJJA jalutama!)

Valvelauatädiga vestlemise ajal jõuab üks lapsevanem eksamivihikut võtma, seega ma sain kolm tükki koju viia, mida millalgi linna peal laiali jagada. 

Õhtul saan teada, et koolid on ilmselt kinni 1. maini. Kerge paanika. Avastan, et olen VÄGA traditsiooniline vihik-töövihik-õpik õpetaja ning kasutan vähe muid lahendusi. Kuna Facebookis loodi õpetajatele koduõppe jaoks grupp, siis hakkan meeleheitlikuna endale igale poole kontosid tegema. Lõpuks on soovitusi mitukümmend ja jõuan reaalsusesse tagasi, et ma ei suuda end kõigi nendega kurssi viia ja läbi katsetada. Veendun taaskord, et kõige idiootsema lahenduse eest võib auhinna anda Moodle'i keskkonnale. Avastan, et olen vale kooli õpetajana Moodle'is, mistõttu ma ei saagi seal midagi teha. Login õige kooli alt sisse. Ikka liiga ebaloogiline, et midagi teha! Avastan Õpiveebi. Okei, palju loogilisem. Mõtlen, kuidas ma peaksin kõik testid ja tööd seal tegema, veits paanitsen. Õhtu on igal juhul sisustatud. 

Laupäev:

Valin endale paar põhikohta, mille kaudu proovin hakata õppetööd korraldama. Ise olen muidugi jube rahul, kui suudan Google Classroom'i klasside kaupa kaustad teha. Veidi rahulolu vaibub, kui ainult üks klass saab liituda, kuid kuna selgub, et see pole minu süü, võin jälle uhkust tunda. Üks õpilane küsib, kuidas ta saab lugemiskontrolli teha... Mul pole õrna aimugi! Selgub, et ma ikka pole e-õpetaja. Hakkan õpilastega suhtlema e-koolis (vau, seal on nüüd täitsa inimlik vestelda, isegi äpp ja puha) ja Messengeris. Ma ei saa kolmandikust jutust aru, mida kuuendikud Messengeris räägivad, kuid suudan neile selgeks teha, kuidas liituda Google Classroom'iga. Veidi paanitsen. Õppetöö planeerimiseni pole veel jõudnud. 

Kujutiste tulemus päringule corona panic school gif

teisipäev, 4. veebruar 2020

kui sa annad endast kõik, et veenda õpetajat spikerdamises

Ma ei hakka nüüd rusikaga rinnale lööma ja ütlema, et minu tundides keegi ei spikerda. Õpilased on kavalad ning alles hiljuti kuulsin lugusid, kuidas üks oli kirjutanud spikri jala peale ja siis töö ajal püksisääred üles keeranud ja sealt maha kirjutanud. Teine oli peitnud kõrvaklapid ja kõik vigurid päkapikumütsi alla ja siis küsinud vastuseid ukse taga seisnud klassikaaslaselt. Kahjuks minu õpilased pole nii loovad olnud ja kasutavad lihtlabaseid võtteid, näiteks vaatavad telefonist või klassikaaslase töö pealt. Igatahes olen ma omajagu selliseid õpilasi vahele võtnud. 

Tavaliselt, kahtlustades kedagi spikerdamas, ma ei hakka kohe suurt stseeni korraldama, vaid jälle isiklikust õelusest pean ikka olukorra eriti nõmedaks muutma. Näiteks oli situatsioon, kus ma olin päris kindel, et üks õpilane spikerdab. Kuulsin paberitega sahistamist ja suundusin sinnapoole, polnud päris 100% kindel, kes see tarkpea oli, kuid samas panustada oleks küll juba julgenud. Seisin siis põhimõtteliselt tüdruku kõrval, midagi ei ütelnud. Õpilased hakkasid ükshaaval valmis saama ja klassist lahkuma, kuni see õpilane viimasena oli veel jäänud. Üritas ta seal veel midagi kirjutada ja maha tõmmata ja kirjutada, kuni lõpuks närvid ei pidanud vastu ning tõmbas istumise alt klassikaaslase töö välja. "Ma ei jõudnud õppida, ma ainult ühte küsimust vaatasin, ma ausalt tulen järgmine nädal tegema!" 

Kõikidest kordadest kõige naljakam on olnud see, kui üks poiss kontrolltöö ajal terve aeg niheles, oli näost punane ja midagi peopesast luges. Kui tunni lõpus käskisin ette näidata, mis tal seal kõik kirjas on, siis oli sinna suurte trükitähtedega kirjutatud ainult EEPOS. Ise terve tunni muudkui vaatas seda sõna seal, ma ei tea, palju kasu tal sellest konkreetsest sõnast oli. 

Tulen nüüd kõige hiljutisema sündmuse juurde, mis oli eelmisel nädalal järeltööl. Võrreldes nädal varasemaga, kus mul oli täismaja ja ligi 40 õpilast üritas päästa, mis päästa annab, oli pigem rahulik. Jälle kuulen, kuidas keegi sahistab paberitega. Kahtlustan ühte, lähen vaatama, ei näe midagi, lähen mujale, jälle kuulen seda häält. Lõpuks näen, et kasutab sama taktikat - istub mingi paberi peal. Võtan töö eest ära.

Mina: Järeltöö on järgmisel nädalal!
Õpilane: Miks te töö ära võtsite??
Mina: Sa ilmselgelt ju spikerdad! Mis paber sul seal on?
Õpilane: Aa, see on vene keele asi.
Mina: ....

Vaatan paberit. Ongi mingi vene keele tegusõnade pööramine.

Mina: Miks sul ometi see seal on????
Õpilane: Ma ei tea... Mul polnud seda kuskile panna.

Annan töö tagasi. Vene keele materjalid palun siiski ära panna. Teeb mõnda aega tööd edasi. Jälle näen mingit paberit. Seekord on tal (jah, samal õpilasel!!) mingi paber käes. Lähen juurde ja palun näidata, mis tal seal on.

Õpilane: Aa, see niisama paber. (näitab tühja paberitükki)
Mina: Miks sul see käes on?
Õpilane: Ma ei tea... niisama.

Püha jumal! 


Kujutiste tulemus päringule please dont cheat in my class gif"

kolmapäev, 8. jaanuar 2020

mina - suurim õpilaste vaenlane

Sellel aastal ei saa kuidagi rongi peale. Nagu esimest aastat oleks koolis. Kogu aeg torma ja kiirusta ja tõmble. See on üks põhjus, miks ma olen siit ka eemal olnud, sest pole mitte millegi jaoks aega. 

Teine on selline põhjus, et ei oska õieti sõnastadagi. Ma olen väsinud olemast kogu aeg vaenlase rollis. Tee, mis tahad, ikka vaatavad pooled klassis sulle otsa, nagu sa oleksid neile kõige vihatum inimene. Ja vot ei oska olla nii, et ei võta seda jama kõike isiklikult! 


Näiteks ei ole ma suutnud mõnele selgeks teha, et halbade hinnete panemine ei ole minu peamine eesmärk ja rõõm siin elus. Väike dialoog järeltöölt:



Õpilane: Ma tegin töö nelja peale, a sa panid kahe. Sa paned alati nägude järgi hindeid!

No ma ei hakka kommenteerimagi...

Okei, ei saa mitte! Olgu öeldud, et see oli 9. klassi õpilane, kes mulle siiras vihas otsa vaatas, täies veendumuses, et ma tahan talle trimestrihindeks kahte panna. Et ma valin igas klassis välja õpilased, kes mulle lihtsalt ei meeldi ja hakkangi neile halbasid hindeid panema, sest... sest ma tahan või ma saan või mulle meeldib?! Kuidas saab olla, et ma eesti keele kontrolltöid hindan nägude järgi, kui tal on must valgel kirjas kõik vead?

Õpilane: Aga ma ju ei tea, kas on õige või vale. Sa nagunii parandad õiged ka valeks, et kahte panna..



Jah, sest eluunistus on istuda iga nädal ja pidada seda meeldivat dialoogi. Koostada kõigepealt uus variant tööst, istuda iga nädal siin tarkade klubiga ja siis uuesti parandada neid, kusjuures pooled ikka ebaõnnestuvad. Kust tuleb see loogika, et mingi osa sellest protsessist võiks mulle meeldiv olla? Minu jaoks on järeltööd enda piinamine. Aga käsi ei paindu tühjale lehele kolme ka kirjutama, kui ma näen, kuidas kõrval inimene näeb suurt vaeva, et enda kolm kätte saada. Nii ma siin jälle istun ja kuulan, kuidas ma panen talle nimme kahtesid. Ei pea ilmselt lisama, et ta sai jälle kahe... 

Muidugi ei saa ka mainimata jätta kooli kõige meeldivamat osa, milleks on lapsevanemad. Kuna ma klassijuhataja pole, saan nendega kohtumist üldiselt vältida või vähemalt meili teel jutud räägitud, kuid vahel saabub õnn ka minu õuele. Eelmise aasta viimasel nädalal juhtuski see, kui kohtusin ühe õpilase vanemaga, et rääkida hinnetest. Oli, millest rääkida ka, sest sellel trimestril on saadud "2" ja "1". Lisaks sellele just samal päeval keeldus poiss eesti keeles tunnitööd tegemast, sest "ma ei tea, miks ma ei tee". Minu üllatuseks tehti mulle hoopis selgeks, et õpilane ei taha õppida, sest talle ei meeldi õpetaja. Ma ei teadnudki, et see vabastab õppetööst. Arutluse käigus jõudsime siiski sinnani, et isegi kui ma ei meeldi, peab tunnis õppima. Milline vastutulelikkus!

Seega jah, olen ikka veel õpetaja, kuid tunne on küll selline, et närvivapustus on järgmise ukse taga. 

kolmapäev, 23. oktoober 2019

kui sa oled alaealine, aga ei mõtle eriti

Mul on jäänud veel jagamata üks... (otsin sobivat omadussõna) ... iseäralik lugu, mis juhtus tegelikult juba augustis.

Istub kari õpetajaid õpetajate toas, ühte saatsime pensionile ja teisel tähistasime 50. sünnipäeva, igatahes oli kindlasti ka väljast vaadates näha, et õpetajate toas on äkki paar inimest. Järsku vaatan aknast välja ja näen, kuidas kamp õpilasi turnib vastasmaja hoovis, loobivad seal üksteist õuntega jne.

(Väike nõuanne: pigem mitte osta maja kooli kõrvale.)

Selleks ajaks oli kogunenud uudistama juba veel paar õpetajat. Suutsime osad õpilased kiiresti tuvastada, sest nad olid päris lähedal ja üks vaatlejatest oli juhuslikult nende klassijuhataja. Igatahes väsisid nad ühel hetkel aias laamendamisest ära ja otsustasid... no väikese suitsu teha! Põhimõtteliselt õpetajate toa akna all!



Mõne päeva pärast teine vaatus.

Klassijuhataja oli tüdrukud siis ette võtnud ja mõlemad kategooriliselt eitasid nii suitsetamist kui üldse seal viibimist. Selgus, et kõik õpetajad olid valesti näinud! Lisaks sellele järgnes pisemat sorti skandaal, miks klassijuhataja süüdistab nii tublisid lapsi üldse sellistes jubedates asjades!


Pildiotsingu thats a lie gif tulemus



Ma ei oskagi midagi muud öelda, aga väike soovitus: kui sa oled seitsmendik ja jubedalt tahaks suitsetada, siis pigem mitte seda õpetajate toa akna all teha. 

teisipäev, 1. oktoober 2019

enne mõtle, siis ütle

9. klassi eesti keele tund. Õpime tuletamist. Õpilased pidid etteantud sõnadega moodustama erinevaid tuletisi. Esimese sõna, milleks oli "laps", tegime koos suuliselt ära, seejärel asusid kõik iseseisvalt tegema. Kui jutukõmina järgi hakkas tunduma, et kõigil on valmis, otsustasin kontrollima hakata.

Mina: "Nii, lapse tegime koos ära, võtame järgmise!" 





Pildiotsingu forget i said that gif tulemus