reede, 19. oktoober 2018

Esimese veerandi muljeid


Plaanisin tegelikult tagasi tööl olles kõvasti muljetama hakata, kuid pole tahtnud seda teha. Olin kodus alla kahe aasta, aga midagi on nagu muutunud. Alguses mõtlesin, et olen ise teistsugusem: ei suutnud õiget rütmi leida ja tegin õhtuti kodus palju tööd, samas parandamist ootavate kontrolltööde virn aina kuhjus (kes neid küll tegi?!). Magasin halvasti ning tööle jõudes olin nii väsinud. Laps oli pidevalt haige ja iga päev tööl olles sain ennustada, kas ta täna on lasteaias terve päeva või teatatakse, et palavik on sada. 

Seetõttu arvasingi alguses, et ehk on endal uuesti sisseelamine nii raske, ja eeldasin, et kui olen suutnud tekitada endale mingisuguse rütmi ja loogika, loksuvad asjad ka paika. Mingi hetk aga (kontrolltööde virn polnud küll vähenenud) hakkas tunduma, et asi pole selles. Midagi on päriselt ka muutunud. Võisin ükskõik mida seal klassi ees teha, no ei ole vaikus. Ja ma ei oota haudvaikust, et kostuks ainult hingamist ja pastakate sahinat. Ma ootan sellist olukorda, kus ei ole lärm ja karjumine, kus saaks normaalselt tööd teha nii mina kui õpilased, kus kõik teeksid enam-vähem seda, mida ma enam-vähem ütlen.

Reaalsus on aga see, et ma olen poolteist kuud maadelnud mitmes klassis distsipliiniga. Eriti ühes klassis, mis ei ole mul mitte uus klass, sest õpetasin neid ka enne, kui koju jäin. Igatahes ei olnud nad eriti vaimustuses mu naasmisest, mida nad siin-seal ka vihjasid. Rääkisin eelmise õpetajaga, et välja selgitada, milles asi, ja selgus, et meie nõudmised veidi erinevad, mistõttu esineb õpilastes protesti: miks enne sai lihtsamalt, aga nüüd on palju raskem. Mina aga olen jälle seda meelt, et kuni põhikooli lõpus peavad nad kõik riigile, koolile, vanematele ja iseendale tõestama, et põhikooli materjal tõesti neil omandatud on, ei ole eriti aega muusika kuulamiseks, joonistamiseks ja kontrolltööd tuleb ka teha enda pea, mitte õpiku abiga.

Õpilaste arvamus väljendus protestis. Ja selles, et mõnda tabas puberteet ikka eriti tugevalt ka. See oli selline mainin-paar-korda-iga-päev-et-eelmine-õpetaja-oli-palju-parem protest. Ma väga ei reageerinud sellele. Esiteks arvasin, et nad provotseerivad niisama. Vahel ignoreerisin seda, vahel andsin napisõnalise vastuse. Lisaks oli mul nii palju tegemist mõne konkreetse õpilasega, kes absoluutselt ei saanud aru, kuidas tunnis käituma peab. Oli täiesti normaalne, et ma seisin paari õpilase kõrval terve tunni, et nad teeksid midagigi. Seda saatis alati valjuhäälne virisemine, kommenteerimine ja niisama undamine. Samal ajal ei olnud mul lihtsalt füüsiliselt võimalik tegeleda nendega, kes vaikselt olid. 

Loomulikult kajastasid antud olukorda ka hinded. Kui hindasin tunnitööd, läks asi eriti lihtsalt, sest tühja vihiku kontrollimine käib kiiresti. Kontrolltööde puhul oli samuti tavaline, et poolel klassil see ebaõnnestub. Usinalt kirjutasin e-kooli märkusi, et kodus ka teataks, kuidas nad koolis käituvad. Kirjutasin alati konkreetselt ja vajadusel ka tsiteerides, et ei tekiks olukorda, kus õpilane saaks kodus seda pehmendada. Midagi ei muutunud, mõni asi tegi neile nalja, kuid hinnete olukord muutis siiski murelikuks. Seega hakkasid nad kauplema, et ma mõned hinded ära kustutaks. Olid need hinded tulnud täiesti ebaausal moel, nemad lihtsalt ei jõudnud/osanud/saanud teha ja mina kukkusin suures õeluses kohe halbu hindeid panema. Asi hakkas minu jaoks ületama juba igasuguseid piire, kuigi pean end päris kannatlikuks inimeseks. Küll aga ei talu ma seda, kui mõni leiab, et ta võib igas tunnis loetleda suguelundite nimetusi või lihtsalt lõuata üle klassi 45 minutit järjest (näiteks monoloog pealkirjaga "Olen abordijäänus"). 

Seega otsustasin kirjutada üldise kirja õpilastele ja vanematele. Kui seni olin kirjutanud konkreetsetele õpilastele, siis nüüd juba kogu klassile, sest tegelikult mõjutab ju selline olukord kõiki õpilasi. Keegi ei saa õppida sellise lärmi sees. Selgitasin, mis tunnis toimub, miks see halb on. Ütlesin, et järgmisel õppeaastal tuleb eksam ja minu asi on nad panna seda tegema, kuid ma ei saa kedagi vägisi targaks teha. Palusin kodus ka meelde tuletada, milline võiks olla korrektne käitumine tunnis ja mida tähendab enda õppimise eest vastutamine. Minu mõistus oli otsas ja ei paistnud, et olukord iseenesest hakkaks millalgi paranema. Ei saa ju nii minna 9. klassi lõpuni. 

Tulemus? Järgmisel päeval tuli üks lapsevanem vabandama enda lapse käitumise eest (asjakohane isegi, kuigi eelistaksin ikka õpilast ennast) ja teine lapsevanem kirjutas klassijuhatajale, et kui klassis korda ei ole, siis järelikult õpetaja ei saa enda tööga hakkama. Pealegi MITMED vanemad on väga vastu sellele, et ma nende lapsi õpetan (sest ma ilmselgelt ei oska seda) ning soovivad eelmist õpetajat tagasi.

Jah. Soovivad tagasi eelmist õpetajat. Sest ma panen halbu hindeid. Järelikult olen halb õpetaja. Nii hea on kuulda, kuidas põhilärmaja läheb koju ja kurdab, et sellises keskkonnas ei saa õppida ja õpetaja kiusab halbade hinnetega. 

Ma lihtsalt ei saa aru, millal toimus meil haridussüsteemis selline muutus, et mina õpetajana pakun teenust. Ma pakun õpetamisteenust, millega kaasneb garantii, et hinded on head. See sõltub ainult minust kui teenusepakkujast. Ja kui ootused ei vasta reaalsusele, siis vahetad ju teenusepakkujat. Kui üks õpetaja kirjutab märkusi, paneb halbu hindeid, siis on ju loogiline, et otsitakse keegi teine, kes seda ei tee. See pole ju võimalik, et halvad hinded annaksid märku, et peab rohkem õppima (või mõnel juhul üldsegi õppimist alustama).

Millal juhtus nii, et mina vastutan ainuisikuliselt õpilase hinnete eest ja kui need perekonnale ei sobi, nõutakse minu vallandamist? Millal juhtus nii, et lapsevanemad üldse ei pea enda lapsi kasvatama? 


esmaspäev, 24. september 2018

aga miks

Aga miks mul seda vaja on?

Aga miks ma ei või tunnis lobiseda? Keda see segab?

Aga miks ma pean seda kirjutama?

Aga kas ma siis pean ka kirjutama, kui see mul kõik selge on? 

Eesti keel on mõttetu! Miks ma pean seda õppima?


Ma ei tea, kas see on minu aine eripära või on see iga õpetaja päeva osa, aga ma pean kogu aeg vastama nendele ja kümnetele sarnastele küsimustele. Loomulikult ma ei ole vastu aruteludele, kus valdkonnas me üht või teist teemat kasutada saame, kuid ükski vastus ju õpilasi ei rahulda, sest "meil küll seda vaja ei lähe". Mõned kindlasti küsivad ka provotseerimise eesmärgil, kuigi ma ei tea, miks peaksin seetõttu endast välja minema. Et eesti keel ja kirjandus on nii südamelähedane, et kui keegi ei armasta seda palavalt, siis kohe solvun või võtan isiklikult? "Õpetaja, ma ei loe seda raamatut, sest lugemine on mõttetu!" Ma ei saa ju ometigi kellegi juurde koju minna, raamat ühes ja piits teises käes, ja kedagi sundida lugema. Kui mõttetu, siis mõttetu. Hinded kajastavad seda. 

Kui õpetan, milline on korrektne e-kirja ülesehitus ja vormistus, leiab alati vähemalt üks õpilane, et see on täiesti mõttetu. Tema küll ei kirjuta e-kirju. Pakkusin välja, et kui praegu ei kirjuta, siis tulevikus ju ikka. Paljudes töökohtades on see igapäevane tegevus. "Mina valin endale töökoha, kus ei pea seda tegema!" Jah, siis on see küll täiesti mõttetu tegevus ja ilmselt ei lähe kunagi seda oskust vaja. Kui kirjanduses õpime mõisteid (näiteks proosa ja luule jne), siis on see loomulikult täiesti ebavajalik. "Miks ma pean selliseid asju teadma?" Kui keegi ütleb, et luges head novelli, kus olid huvitavad metafoorid või karakterid, siis loomulikult ei ole oluline aru saada, millest jutt on. "Siis ma guugeldan!" 

Ma ei tea, kas näiteks inglise või vene keele grammatikat õppides ka nii suur segadus selle vajalikkusega on või on see eesti keele eelis? Võõrkeeled on loomulikult tähtsad ja neid peab oskama. Ainult eesti keel on mõttetu, kirjandusest rääkimata. Eesti keel on mõttetu, sest seda oskavad kõik juba nagunii, kirjandus on mõttetu, sest raamatud on mõttetud ja kirjandus on ainult üks lugemine. "Aga miks me kogu aeg ainult kirjutame ja loeme, teeme midagi muud ka!" Ma ei tea, mis teistes tundides toimub. Tahaks näha neid tunde, kus 45 minuti jooksul ei pea midagi lugema ega kirjutama ning nii pidevalt. Ainult nõme eesti keele õpetaja piinab reeglite kirjutamise ja harjutuste tegemisega. 

Vahel ei saa üldse aru, kellel on seda õppimist vaja. Mina olen ju põhikooli juba läbi teinud, kõik eksamid sooritanud, seega ei peaks see minu elu väga kõigutama, kas näiteks 8. klass saab oma käänded selgeks või on see nende arust mõttetu ja nad ei vaevu selle nimel pingutama. Minu sissetulek ei ole otseselt seotud õpilaste õpitulemustega. Aga kuna praegu veel põhikooli lõpus eksamid on (mille kaotamise poolt olen ma täielikult) ja suure tõenäosusega enda käänamisoskusi seal ka tõestama peab, isegi kui igal pool mujal pole kunagi vaja korrektselt ja õigeid vorme kasutades rääkida, siis äkki eksami jaoks võiks õppida. Aga ei! Eksam on ju nii kaugel! Ja võib-olla ka mõttetu.

Olin täna lõpuks sunnitud ütlema, et õppekavas on see ette nähtud ja kaebustega palun pöörduda ministeeriumi poole. 

Tervitades
Täiesti Mõttetu Õpetaja 

pühapäev, 23. september 2018

kui tahad õpilastele häid hindeid panna, aga...

... nad teevad selle nii raskeks!

Tahtsin teha tunnikontrolli päris kitsa teema peale. Õppisime tekstiliike, mida on lausa neli. Mina rääkisin, nemad lugesid ja kirjutasid ja täitsid tabeli, mis võttis kogu tähtsa info kokku. Mõtlesin, et olen kordki hea ja ütlesin neile kaks päeva ette, millal tunnikontroll tuleb. Ja uuesti ühe päeva, sest vahepeal oli meelest läinud. Ikka pooled ei teadnud. Panin töösse lihtsalt samasuguse tabeli, mida kõik koos tunnis tegime ja kontrollisime, et ikka õigesti oleks kirjas. Ja ikkkkkkkka suur hulk õpilasi lihtsalt ei saa midagi aru. 

Võib-olla ma õpetan halvasti. Või räägin halvasti. Kui ma pidin jumalteabmitmendat korda töökäsku kordama, teatas küll üks viiendik, et ta sellepärast lobiseb, et ei saa mu hääldusest aru. Ilmselt ta seetõttu ka nii palju niheleb ja segab, et kui mina palun tal vaikselt töötada, siis ta kuuleb hoopis, et palun lobise veel rohkem enda pinginaabriga ja ära tee kohe mingil juhul töövihikut lahti. 

Igatahes sain teada, et ajakirjandustekstide eesmärk on jagada. Ongi kõik. Lihtsalt jagada. Mõtelgu ma ise välja, mida. Ilukirjandustekstid aga annavad lugejale. Jällegi pean ma ise nuputama, mida siis täpsemalt annavad. Ma ei hakka üldse peatuma sellel, et kirjas oli "anab lugejale". Tarbetekstid aga õnnitlevad, näitena on toodud referaat. 

Palju õnne, siin on õnnitlemiseks üks referaat. 

Pildiotsingu grading papers gif tulemus

reede, 14. september 2018

Mida jõuab teha 45 minutiga?

10 minutit püsti seista.
Tuletada meelde suguelundite nimetusi.
Laulda “mulle meeldivad suured tissid”.
Võtta kolm korda samalt õpilaselt pinal ja õpik ja saata need käest kätte mööda klassi ringi ja seletada rõõmsalt, kuidas "ma nägin neid viimati enda käes, aga enam ei tea, kus on". 
Tegeleda 15 minutit selle neetud pinaliga.

45 minutiga ei jõua teha eriti õppetööd, sest aeg on ju ometigi piiratud ja prioriteedid. 


Ja ma pean jälle olema kuri nõid, kes seisab klassi ees, tunnikontrollid käes, ning ähvardab negatiivsete hinnete ja märkustega, sest see on nii normaalne viis õppimiseks.

Seotud kujutis

pühapäev, 2. september 2018

tagasi kooli

Viimasel ajal on elu täitsa nii kulgenud, et päevad on pikad, aga kuud lühikesed. Tööle naasmine tundus kogu aeg nii nii kaugel ja järsku on see nüüd. Ja loomulikult poleks see minu moodi, kui ma ei ütleks, et mul on hunnik asju tegemata, mille ma kindlasti plaanisin enne kooli ära teha, sest aega on ju palju. 

Millega ma olen rahul? Sellega, et ma ikkagi ei pidanud hakkama klassijuhatajaks. Olen rahul, et saan olla tavaline õpetaja ja muretseda ainult ainetundides toimuva pärast. Kui ma õpin vähem muretsema ja kogu seda koormat endaga koju tassima, siis võiksin olla uuesti klassijuhataja. Aga kuni ma pean kodus õhtuti mõtlema õpilaste probleemide, käitumise või perekonna peale, ei võtaks ma hea meelega endale sellist kohustust.

Millega ma ei ole rahul? Kuigi see ei üllata mind, ei saa ma aru, miks ometi ei võinud ma vahepealsel ajal tegeleda selliste asjadega, milleks muidu aega ei kipu jääma. Näiteks erinevate keskkondadega tutvumisega, kus kohati ülesannete koostamine rohkem programmeerimist meenutab. Töö kõrvalt ei teki nii palju vaba aega, mida raatsiksin selleks kasutada, seega oli hea võimalus seda teha nüüd. Aga noh...

Mis teeb mind kurvaks? Ma pidin jätma Maakooliga hüvasti! Tegin seda loomulikult pisarsilmil, sest nutmine ei nõua minult palju vaeva. Pealegi ei oleks osanud unistadagi soojemast vastuvõtust ja kollektiivist, kui seal. Mitte et ma Suure Linnakooli üle kurdaks, kuid suured koolid ei suuda konkureerida paljude asjadega, mis maakoolide puhul loomulik on. Näiteks olin ma enda klassi peremees, aga Suures Linnakoolis on mul enda riiulike ja kapike õpetajate toas (arvestades õpetajate hulka, olen isegi sellega rahul :D). Maakoolid on rahulikumad, seal on vähem inimesi ja tormamist. Ja vähem treppe. Muidugi maakoolide puhul on miinuseks see, et aeg-ajalt juhtub omavalitsuses olema kummalisi inimesi, kellel on raskusi igasuguste asjade mõistmisega. Loogiline ka, võib-olla ei pea seal nii palju mõtlema. Aga vahel on tõesti keeruline aru saada, et õpetaja ja koolimaja jaoks ei ole vahet, kas klassis käib 30 või 5 last, ruum on samamoodi ja sama kaua kasutuses. Sellest hoolimata tuleb keegi aeg-ajalt välja mõttega, et koolimaja on ju kasutamata, klassiruumid seisavad tühjalt ja seetõttu on loogiline teha sinna lisaks lasteaed. Või vanadekodu. Mina arvan, et need kõik võiks ühes hoones olla. Siis vanadekodusse tuttav juba minna, kui aastaid lapsena samas majas kunagi oldud. Aga kui lasteaiad koolimajas välja jätta, siis muidu on ikka hästi ja jään kindlasti igatsema (ja ilmselt ka veel mõned korrad pisardama).

Mis mind veel kurvaks teeb? Emasüda! Raske on enda last, kes oleks just kui alles sündinud, viia lasteaeda võõraste inimeste sekka. Kuigi ta harjus väga hästi uue keskkonnaga (minu ja õpetajategi üllatuseks), on ikka nii kurb. Kui sõnavara on umbes 25 sõna, on raske kodus rääkida päevastest negatiivsetest sündmustest. Või sellest, et teine laps kogu aeg lükkab ja küünistab nii, et selja peal on pikad küünejäljed.

Mis tekitab minus sada emotsiooni sekundis? Kool! Kõigepealt ma olen närvis, nagu läheksin esimest korda kooli. Mis siis, kui ma olen vahepeal kõik ära unustanud? Mis siis, kui vanad õpilased on täiega solvunud, et ma tagasi olen, sest õpetaja, kes mind asendas, oli palju parem? Kuidas ma koolide ja koduga hakkama saan? Siis on ootusärevus. Ei jaksa enam kodus passida. Valdavalt aga üleüldine paanika.

Eks näis, kas ja kuidas ma õige tempo ja rütmi suudan leida. Tundes ennast, ei imestaks, kui ma tormaksin terve aasta, pea laiali otsas, millestki aru saamata ja hinge tõmbamata.

Seotud kujutis

reede, 2. veebruar 2018

iga õpetaja pole klassijuhataja

Kui ma Maakooli tööle läksin, pakuti kohe alguses klassijuhatamist ka. Võtsin selle vastu, kuid tegelikult ei kujutanud ette, mida see töö endast kujutab. Ma ei tea isegi, kas ma praegu tean, kuidas täpselt klassijuhataja olla, aga ma lihtsalt tegin mingeid asju. Suures Linnakoolis olin lihtsalt aineõpetaja, seega saan veidi võrrelda.

Maakoolis oli minu jaoks üks suur probleem see, et ei suutnud tööd jätta koolimajja. Kontrolltööd ja kirjandid rändasid nagunii koju kaasa (seda ma ei ole tegelikult ka aru saanud, kuidas peaksin kõik tööasjad ametliku tööajaga tehtud saama, aga olgu), aga mured enda klassi pärast ka. Ei juhtunud vaid üks kord, kui ma öösel ei suutnud lihtsalt magama jääda, sest ma olin hädas mõne õpilase hinnete, käitumise, kodu pärast. Kui ma tundsin, et mul jääb puudu teadmistest, oskustest, vahenditest, et mõnda olukorda lahendada. Samas päris tihti tekkis ka mõte, kas äkki minu tegutsemine polegi õige, vaid mõni psühholoog või muu teadja hoiaks kahe käega peast kinni. 

Lõpuks ma tundsin, et see klassijuhatamine käib mul üle pea. Olin piisavalt saanud tagasilööke, kakelnud laste ja vanematega ning tundnud, et olen täitsa üksi. Ma ei osanud hoida distantsi. See kõik viis olukorrani, kus ma vist andsin veidi alla. Märkisin puudumisi e-kooli ja juhtisin mõne tähelepanu sellele, et aines on täbar seis, kuid see oli ka kõik. Olin täiesti energiast tühjaks imetud ega suutnud lihtsalt klassiga tegelda. 

Enda esimesele (no tegelikult ka ainukesele, aga kõlab palju uhkemalt ju) klassile lõpukõne kirjutama asudes olin nii trotsi täis. Mul olid meeles mälestused negatiivsetest olukordadest, mis poleks vist sobilikud sellisel päeval mainida. Peas pendeldas ainult mõte, et kuidas nad kõik üldse suutsid jõuda nii kaugele ja põhikooli lõpetada. Kõne sain siiski kirjutatud nii, et ei pidanudki rääkima halbadest asjadest. Selgus, et on juhtunud ka palju head ja naljakat, ma olin selle lihtsalt suutnud unustada. Kogu protsess aitas mul klass "ära lõpetada". Läksin ju poole õppeaasta pealt ära ning jäi tunne, nagu oleks sõbraga tülli läinud ja kohe pärast seda ära kolinud. Kujutasin ette, kuidas nad mõtlesid, et alguses oli õpetaja nii normaalne, aga lõpus ikka totaalselt nõme. Vähemalt mõtlesin nendest küll vahepeal nii. Kuid lõpuks sain aru, et süüdi polnud mitte klass (vähemalt mitte ainult klass), vaid ma ei suutnud enda kohta või rolli klassijuhatajana leida ja mõista ja täita. "Mina küll klassijuhataja ei taha enam olla," mõtlesin.

Asi oli otsustatud: kui lähen tööle tagasi, olengi ainult aineõpetaja. Olen eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Ma ei ole kellelegi ema (no enda lapsele vast siiski). Ma ei ole stressis tegelikult võõraste laste pärast ega pea üritama nende probleeme lahendada. Ainult et siis elu juhtus ja ma olen järgmisel aastal klassijuhataja...

Ikkagi läheb nii, et sügisel olen jälle klassijuhataja. Olen mitu korda vaadanud klassipilti ja proovinud mõistatada, millised nad on, üritanud nende näost näha, kas mul saab olema nendega probleeme hinnete, käitumise, omavaheliste suhetega. Sest see on ju inimesele näkku kirjutatud :D 


Pildiotsingu are you good student gif tulemus

kolmapäev, 29. november 2017

kui sa oled kolm kuud enda arust hästi koolis käinud, aga siis selgub, et sa oled ju naine

Nagu siin sai välja hõisatud, läksin septembrist õppima mööblirestauraatoriks. Asjad on kulgenud ilma suuremate viperusteta (loe: sõrmed on alles), aga eks see päris keeruline ole, kuna minu eelnev kokkupuude erinevate tööriistade ja masinatega on olnud pehmelt öeldes puudulik. Aga kuna tegemist on algõppega, siis ei eeldatagi, et peab olema eelnevalt mõni maja ehitatud, tuba remonditud või köögimööbel restaureeritud. Ma ei ole ainuke, kes mõne tööriista nimetust kuuldes seda ruumist ei leia või masinat tööle ei oska panna. Enda arust õppimisvõimelise inimesena olen ma siiski võimeline asju selgeks saama. Vale!

Nimelt teatas eile üks samal erialal õppiv mees (olgu öeldud, et mehi õpib kokku kaks, ülejäänud on naised), et kui see oleks tema teha, siis küll ei lubaks naistel selliseid asju õppida, et ikka masinad ja puha. Õnneks sellel hetkel ei viibinud ma selle Väga Meheliku Mehega samas ruumis, vaid olin (proovige nüüd ette kujutada) ühe masina taga. Seega avaldan oma tähtsusetuid naisemõtteid siin.

Kui ma saagide, höövlite ja muude meestemasinate juures ei tohi olla, siis saan aru, et keeld ei laiene muidugi kodumasinatele, sest ilmselgelt on koristamine ja söögitegemine naistetöö, mis siiski hõlmab ka natuke masinaid. Või peab siiski näiteks pesu käsitsi pesema, sest minu väike aju pole võimeline pesumasinaga hakkama saama? Söögitegemine on üldse nii keeruline teema, sest see on ilmselgelt naiste ülesanne, kuid siiski öeldakse, et mehed on paremad kokad. Seega mehed teevad küll süüa paremini, kuid kuna ükski õige mees siiski süüa ei tee, lepitakse naiste kehvade toitudega? 

Saan muidugi aru, et siiamaani räägitakse kogu aeg naiste- ja meestetöödest ning mida naised ja mehed oskavad või siis ei oska, kuid kas sellest ei võiks lõpuks ometi üle saada. Inimesed on head väga paljudes erinevates asjades, kuid seda ei mõjuta kellegi sugu. Antud juhul on tegemist ALGõppega, seega ma ei ole kuskilt välja lugenud, kui palju ma pean oskama midagi teha. Ja tõesti alustati täiesti algusest ja keegi ei eelda, et sa oled tegelikult kõvade kogemustega ja oskad juba kõike seda, mida alles hakatakse õpetama. 

Väga Mehelik Mees muidugi on eelnevalt paljude tööriistadega kokku puutunud, sest õige mees ehitab enda perele maja ja sauna ja garaaži, seega ilmselgelt on ta minust kiirem ja osavam. Kuid kindlasti on ka selliseid mehi, kes pole ehitanud maja ja sauna ja garaaži ning mul on väga raske mõelda (see tegevus on mulle muidugi alati nii raske, sest noh... naine), et ka tema oleks minust kümme korda parem lihtsalt sellepärast, et ta on mees ja mina naine. Kui võtta sarnaste eelnevate kogemustega mees ja naine, kes mõlemad teevad tabureti, siis vaevalt juba kümne meetri kauguselt tunneb ära, kumb on naise tehtud, sest pole ju mõeldav, et naisterahvas sellise asjaga hakkama saaks. 

Kui me lõpetaks meestele ja naistele dikteerimise, kelleks nad tohivad saada ja kelleks mitte, siis võib-olla oleks vähem selliseid lapsi, kes ei julge minna õppima meeldivat eriala, sest kellegi arust see pole sobilik (või isegi lubatud). 

Seotud kujutis