teisipäev, 4. veebruar 2020

kui sa annad endast kõik, et veenda õpetajat spikerdamises

Ma ei hakka nüüd rusikaga rinnale lööma ja ütlema, et minu tundides keegi ei spikerda. Õpilased on kavalad ning alles hiljuti kuulsin lugusid, kuidas üks oli kirjutanud spikri jala peale ja siis töö ajal püksisääred üles keeranud ja sealt maha kirjutanud. Teine oli peitnud kõrvaklapid ja kõik vigurid päkapikumütsi alla ja siis küsinud vastuseid ukse taga seisnud klassikaaslaselt. Kahjuks minu õpilased pole nii loovad olnud ja kasutavad lihtlabaseid võtteid, näiteks vaatavad telefonist või klassikaaslase töö pealt. Igatahes olen ma omajagu selliseid õpilasi vahele võtnud. 

Tavaliselt, kahtlustades kedagi spikerdamas, ma ei hakka kohe suurt stseeni korraldama, vaid jälle isiklikust õelusest pean ikka olukorra eriti nõmedaks muutma. Näiteks oli situatsioon, kus ma olin päris kindel, et üks õpilane spikerdab. Kuulsin paberitega sahistamist ja suundusin sinnapoole, polnud päris 100% kindel, kes see tarkpea oli, kuid samas panustada oleks küll juba julgenud. Seisin siis põhimõtteliselt tüdruku kõrval, midagi ei ütelnud. Õpilased hakkasid ükshaaval valmis saama ja klassist lahkuma, kuni see õpilane viimasena oli veel jäänud. Üritas ta seal veel midagi kirjutada ja maha tõmmata ja kirjutada, kuni lõpuks närvid ei pidanud vastu ning tõmbas istumise alt klassikaaslase töö välja. "Ma ei jõudnud õppida, ma ainult ühte küsimust vaatasin, ma ausalt tulen järgmine nädal tegema!" 

Kõikidest kordadest kõige naljakam on olnud see, kui üks poiss kontrolltöö ajal terve aeg niheles, oli näost punane ja midagi peopesast luges. Kui tunni lõpus käskisin ette näidata, mis tal seal kõik kirjas on, siis oli sinna suurte trükitähtedega kirjutatud ainult EEPOS. Ise terve tunni muudkui vaatas seda sõna seal, ma ei tea, palju kasu tal sellest konkreetsest sõnast oli. 

Tulen nüüd kõige hiljutisema sündmuse juurde, mis oli eelmisel nädalal järeltööl. Võrreldes nädal varasemaga, kus mul oli täismaja ja ligi 40 õpilast üritas päästa, mis päästa annab, oli pigem rahulik. Jälle kuulen, kuidas keegi sahistab paberitega. Kahtlustan ühte, lähen vaatama, ei näe midagi, lähen mujale, jälle kuulen seda häält. Lõpuks näen, et kasutab sama taktikat - istub mingi paberi peal. Võtan töö eest ära.

Mina: Järeltöö on järgmisel nädalal!
Õpilane: Miks te töö ära võtsite??
Mina: Sa ilmselgelt ju spikerdad! Mis paber sul seal on?
Õpilane: Aa, see on vene keele asi.
Mina: ....

Vaatan paberit. Ongi mingi vene keele tegusõnade pööramine.

Mina: Miks sul ometi see seal on????
Õpilane: Ma ei tea... Mul polnud seda kuskile panna.

Annan töö tagasi. Vene keele materjalid palun siiski ära panna. Teeb mõnda aega tööd edasi. Jälle näen mingit paberit. Seekord on tal (jah, samal õpilasel!!) mingi paber käes. Lähen juurde ja palun näidata, mis tal seal on.

Õpilane: Aa, see niisama paber. (näitab tühja paberitükki)
Mina: Miks sul see käes on?
Õpilane: Ma ei tea... niisama.

Püha jumal! 


Kujutiste tulemus päringule please dont cheat in my class gif"

kolmapäev, 8. jaanuar 2020

mina - suurim õpilaste vaenlane

Sellel aastal ei saa kuidagi rongi peale. Nagu esimest aastat oleks koolis. Kogu aeg torma ja kiirusta ja tõmble. See on üks põhjus, miks ma olen siit ka eemal olnud, sest pole mitte millegi jaoks aega. 

Teine on selline põhjus, et ei oska õieti sõnastadagi. Ma olen väsinud olemast kogu aeg vaenlase rollis. Tee, mis tahad, ikka vaatavad pooled klassis sulle otsa, nagu sa oleksid neile kõige vihatum inimene. Ja vot ei oska olla nii, et ei võta seda jama kõike isiklikult! 


Näiteks ei ole ma suutnud mõnele selgeks teha, et halbade hinnete panemine ei ole minu peamine eesmärk ja rõõm siin elus. Väike dialoog järeltöölt:



Õpilane: Ma tegin töö nelja peale, a sa panid kahe. Sa paned alati nägude järgi hindeid!

No ma ei hakka kommenteerimagi...

Okei, ei saa mitte! Olgu öeldud, et see oli 9. klassi õpilane, kes mulle siiras vihas otsa vaatas, täies veendumuses, et ma tahan talle trimestrihindeks kahte panna. Et ma valin igas klassis välja õpilased, kes mulle lihtsalt ei meeldi ja hakkangi neile halbasid hindeid panema, sest... sest ma tahan või ma saan või mulle meeldib?! Kuidas saab olla, et ma eesti keele kontrolltöid hindan nägude järgi, kui tal on must valgel kirjas kõik vead?

Õpilane: Aga ma ju ei tea, kas on õige või vale. Sa nagunii parandad õiged ka valeks, et kahte panna..



Jah, sest eluunistus on istuda iga nädal ja pidada seda meeldivat dialoogi. Koostada kõigepealt uus variant tööst, istuda iga nädal siin tarkade klubiga ja siis uuesti parandada neid, kusjuures pooled ikka ebaõnnestuvad. Kust tuleb see loogika, et mingi osa sellest protsessist võiks mulle meeldiv olla? Minu jaoks on järeltööd enda piinamine. Aga käsi ei paindu tühjale lehele kolme ka kirjutama, kui ma näen, kuidas kõrval inimene näeb suurt vaeva, et enda kolm kätte saada. Nii ma siin jälle istun ja kuulan, kuidas ma panen talle nimme kahtesid. Ei pea ilmselt lisama, et ta sai jälle kahe... 

Muidugi ei saa ka mainimata jätta kooli kõige meeldivamat osa, milleks on lapsevanemad. Kuna ma klassijuhataja pole, saan nendega kohtumist üldiselt vältida või vähemalt meili teel jutud räägitud, kuid vahel saabub õnn ka minu õuele. Eelmise aasta viimasel nädalal juhtuski see, kui kohtusin ühe õpilase vanemaga, et rääkida hinnetest. Oli, millest rääkida ka, sest sellel trimestril on saadud "2" ja "1". Lisaks sellele just samal päeval keeldus poiss eesti keeles tunnitööd tegemast, sest "ma ei tea, miks ma ei tee". Minu üllatuseks tehti mulle hoopis selgeks, et õpilane ei taha õppida, sest talle ei meeldi õpetaja. Ma ei teadnudki, et see vabastab õppetööst. Arutluse käigus jõudsime siiski sinnani, et isegi kui ma ei meeldi, peab tunnis õppima. Milline vastutulelikkus!

Seega jah, olen ikka veel õpetaja, kuid tunne on küll selline, et närvivapustus on järgmise ukse taga. 

kolmapäev, 23. oktoober 2019

kui sa oled alaealine, aga ei mõtle eriti

Mul on jäänud veel jagamata üks... (otsin sobivat omadussõna) ... iseäralik lugu, mis juhtus tegelikult juba augustis.

Istub kari õpetajaid õpetajate toas, ühte saatsime pensionile ja teisel tähistasime 50. sünnipäeva, igatahes oli kindlasti ka väljast vaadates näha, et õpetajate toas on äkki paar inimest. Järsku vaatan aknast välja ja näen, kuidas kamp õpilasi turnib vastasmaja hoovis, loobivad seal üksteist õuntega jne.

(Väike nõuanne: pigem mitte osta maja kooli kõrvale.)

Selleks ajaks oli kogunenud uudistama juba veel paar õpetajat. Suutsime osad õpilased kiiresti tuvastada, sest nad olid päris lähedal ja üks vaatlejatest oli juhuslikult nende klassijuhataja. Igatahes väsisid nad ühel hetkel aias laamendamisest ära ja otsustasid... no väikese suitsu teha! Põhimõtteliselt õpetajate toa akna all!



Mõne päeva pärast teine vaatus.

Klassijuhataja oli tüdrukud siis ette võtnud ja mõlemad kategooriliselt eitasid nii suitsetamist kui üldse seal viibimist. Selgus, et kõik õpetajad olid valesti näinud! Lisaks sellele järgnes pisemat sorti skandaal, miks klassijuhataja süüdistab nii tublisid lapsi üldse sellistes jubedates asjades!


Pildiotsingu thats a lie gif tulemus



Ma ei oskagi midagi muud öelda, aga väike soovitus: kui sa oled seitsmendik ja jubedalt tahaks suitsetada, siis pigem mitte seda õpetajate toa akna all teha. 

teisipäev, 1. oktoober 2019

enne mõtle, siis ütle

9. klassi eesti keele tund. Õpime tuletamist. Õpilased pidid etteantud sõnadega moodustama erinevaid tuletisi. Esimese sõna, milleks oli "laps", tegime koos suuliselt ära, seejärel asusid kõik iseseisvalt tegema. Kui jutukõmina järgi hakkas tunduma, et kõigil on valmis, otsustasin kontrollima hakata.

Mina: "Nii, lapse tegime koos ära, võtame järgmise!" 





Pildiotsingu forget i said that gif tulemus

teisipäev, 4. juuni 2019

"Kiusamisvabas koolis sundis õpetaja lapsi karistuseks terve tunni püsti seisma"

Issand jumal, mida ma pean lugema! Õpilased pidid 45 minutit püsti seisma! Kuumas klassiruumis! "Tegemist oli õpetajapoolse võimu kuritarvitamisega ja laste füüsilise karistamisega alandamise eesmärgil!"

Vabandust, aga mis võimu? Ainukesed inimesed, kes seal klassis võimutsesid, olid kaks pubekat, kes ei suutnud 45 minutit ilma telefoni näppimata olla. Ah muidugi, õpetajal ju pole õigust nõuda, et õpilane telefoni ära paneks. Ainult paluda võib. Kui õpilane pole nõus, siis nii ongi. Kui õpilane mängib tunnis välgumihkliga, võin ma paluda tal see ära panna. Jumala eest, et ei nõuaks! Sellest ei räägigi, et ära võtaks. See oleks ju õpetajapoolse võimu kuritarvitamine ja laste alandamine! 

Ma olen seda artiklit nüüd kolm korda lugenud ja ma täiesti mõistan, millest räägivad minust kauem koolis olnud kolleegid, kui nad kurdavad, et asi läheb iga aastaga hullemaks. Isegi minu üüratu töökogemuse juures olen ma seda tajunud, kuidas mõne aastaga on olukord ikka päris palju muutunud. Iga hinne, märkus, tegevus võib kellelegi olla piisav, et skandaal üles võtta. Polnud see väga kaua aega tagasi, kui toimus suur koosolek, et arutada minu pädevust õpetajana. Kõik sellepärast, et õpilased pidid kirjanduses raamatuid lugema ja ma julgesin kellegi arust liiga palju halbu hindeid panna. Jah, ma õnneks suutsin endale kindlaks jääda ja juhtkond oli ka pigem toetav, mistõttu ma ei pidanud "avaldama soovi töölepingu lõpetamiseks, milles ka pooled kokkuleppele jõudsid". Mis ei muuda aga fakti, et iga kord hindeid e-kooli kandes loen kahed üle ja mõtlen, mis mind siis seekord ootab. 

"Lapsevanem toob oma kirjas välja, et selline tegu on ka väärteona karistatav ja kindlasti oleks saanud konflikti lahendada ka pedagoogilisi võtteid kasutades." Aga milliseid võtteid täpsemalt peaks kasutama? Küsin täiesti siiralt ja irooniata! Näiteks ülikoolis eeldatakse, et õpilastele piisab selgitamisest. Peegeldamise ja mina-sõnumi sain mina õpingutest kaasa kui pedagoogilised võtted, mis peaksid sellistes olukordades toimima. "Mind teeb kurvaks, et minu kuulamise asemel oled sa telefonis, sest nii ei saa sa materjali selgeks!" Kas keegi reaalselt arvab, et mingit seitsmendikku mõjutab selline lause? "Oi, õpetaja, ma ei teadnud, et sa nii arvad! Panen kohe telefoni ära!" 

Lisaks veel näide mõne nädala tagusest olukorrast 5. klassiga. Seisime kõik 20 minutit püsti, sest ma ei saanud lihtsalt vaikust!* Õpetan ainult põhikoolis ja ei saa nad muudmoodi aru, et vahetund on läbi. Seega ikka alustan tundi nii, et kogu klass seisab. Üldiselt ei kulu selle peale üle mõne sekundi. Üldiselt. Vahel kulub, sest ma olen seni kogemata nõudnud, et kogu klass on pool sekundit vaikselt. Aga ühel heal päeval 5. klass lihtsalt ei suutnud alustada. Alguses oli neil naljakas, siis olid nad kõik enda ja üksteise peale pahased ning siis omakorda jälle naljakas. Umbes 20 minutit hiljem saingi juba tunniga alustada. Seda ei mäleta, kas klass oli kuum. Väärteomenetlust ei alustatud siiski. 






* Pean vist igaks juhuks kirjutama, et nali, muidu äkki ka vallandatakse! 

esmaspäev, 22. aprill 2019

veel üks kasulik koosolek

Pildiotsingu do you hear what you say gif tulemus



Hiljuti oli mul au osaleda järjekordsel koosolekul. Seekord ei üritatud tõestada, et ma olen kehv, liiga nõudlik ja nõme õpetaja. Ma polnud isegi peategelane. Olin seal, sest... ma täpselt ei teagi, sest ma õpetan seda klassi ja klassijuhataja palus. Koosolekul oli lisaks minule veel üks aineõpetaja, lapsevanemad ja õpilased. Teemaks oli loomulikult see, et õpetajad kiusavad. Okei, veidi liialdatud kirjeldus, kuid probleem on siis selles, et klassijuhataja otsustas jätta käitumises suvetööle need õpilased, kellel on liiga palju märkuseid. 

Kõigepealt ütlen, et minu arust on see väga hea mõte! Mingil arusaamatul põhjusel ma ikka kirjutan aeg-ajalt mõne märkuse, kuid sellest midagi ei juhtu. Minu eesmärk on kaitsta rohkem enda seljatagust, et ei tekiks probleeme, kui kellelegi panen käitumishindeks rahuldava või mitterahuldava. Kui mõnel õpilasel on trimestri jooksul kogenenud 4-5 märkust, ei tohiks kedagi üllatada, miks käitumine huvitaval kombel eeskujulik pole. Igatahes kuskil õppeaasta keskel ei suutnud klassijuhataja enam imestamist lõpetada, kui märkuste hulka e-koolis kasvamas nägi, ja otsustas ise panna õpilased selle eest vastutama. Teatud hulk kogutud märkusi annab ühe päeva suvetööd. Mõnel õpilasel on kogunenud juba praeguseks paar päeva, mistõttu hakkasid vanemad ärkama: mismõttes minu laps peab käitumise pärast suvel koolis passima?!

"Aga mis siis saab kõikidest meie pere suveplaanidest, kui laps peab pool suve koolis passima?"

Jah, kindluse mõttes ei tasuks suveks ühtegi plaani teha, sest millal ometi oleks aega perega midagi koos teha, kui laps peab paar päeva juunis koolis olema. Kahju ka sellest, et puudub võimalus seda olukorda kuidagigi kontrollida. Pole ju võimalik näiteks vait olla ja tunnis tööd teha.

"Kas õpetaja enne märkuse e-kooli kirjutamist suuliselt ka korrale kutsub või tulebki kohe esimese rikkumise peale märkus?"

Kas ma tõesti võin tunnis pöörduda lobiseva õpilase juurde ja öelda, et ta oleks vaikselt?! Ma ei ütle tavaliselt midagi, lasen kõigil rääkida ja siis pärast tundi hakkan e-kooli märkusi kirjutama. Esmaspäeval kindlasti proovin selle triki ära! 

"Kas peab kohe nii rangelt karistama? Kas ei saaks kuidagi heaga?" 

Ei saa heaga, kui ma pean mitut õpilast keskmiselt viis korda tunnis korrale kutsuma, et ta lõpetaks enda ja teiste segamise!

"Nad lobisevad, sest töö on tehtud. Äkki võiks anda lisatöid?"

Ei, ta ei lobise, sest töö on tehtud. Ta lobiseb, mistõttu tal on kogu aeg ülesanded tegemata. Mingil põhjusel on raske korraga lobiseda, telefoni valgendada ja töövihikut täita. Ilmselgelt tuleb otsuseid langetada ja keskenduda olulisimale. Kahjuks ei õnnestunud mul lapsevanemaid veenda, et lobisemine ei ole 95% seotud sellega, et töö on valmis (mis siis, et ütlesin just seda kaks korda). Mismõttes sa lähed koju ja valetad, et rääkisid tunnis, kuna said ülesanded valmis?

Kui poolteist tundi on räägitud: "Aga mis me siis teeme?" 

Lapsevanemad...




teisipäev, 2. aprill 2019

#aastaõpetaja

Lähen siis mina täna 5. klassi tundi ja pole veel klassi ettegi jõudnud, kui algab kisakoor.

"Õpetaja, kas kontrolltöö on väga raske? On see väga pikk? Mida täpsemalt peab teadma?"

Ma ei saa midagi aru. Vaatan märkmikust, ei ole kirjas mingit tööd. Näen vist veits välja, nagu ma millestki aru ei saaks.

"Kas meil pole täna aluse ja öeldise peale kontrolltööd?"

"Eeee... peaks olema või?"

Selgus, et pidi tõesti ja ma olin ainuke, kellele see info uudis oli. Ei tea muidugi, kes selle kuupäeva määras ja e-kooli märkis.

Pildiotsingu i have no memory gif tulemus



Vaheaeg, aee!