Kaua see distantsõpe kestnud ongi? Jumal teab, liiga kaua igatahes. Nädalad venivad, parandamata ülesannete virnad kasvavad (mida keegi mingil põhjusel ei paranda).
Tundub, et ka õpilastel on veel raskem end motiveerida töid ära tegema. Plaaningi viimaseks paariks nädalaks mõnd teistsugust ja natuke loovamat ülesannet, et kõikide elu lihtsustada. Vast maailm ei saa otsa, kui 6. või 7. klassis jääb paar peatükki läbi võtmata. Kuigi sellega läheb ilmselt nagu ikka. Mina mõtlen välja mingi ülesande, ise nii uhke, et midagi lahedat ja vaheldusrikast suutsin välja mõelda, ja õpilased kukuvad undama, kui nõme see on ja et nad teeksid parema meelega ükskõik mida.
Naljakas lugu selle ülesandega. Rääkisin sõbrannale enda mõttest lasta õpilastel teha mingi lühisaade, mis tutvustaks nende valitud raamatut, kui ta küsis, kas meil lubatakse nõuda õpilasest videot, et nemad küll ei tohi. Ma olen ikka täiega ajast maha jäänud. Võib-olla meil ka ei tohi, ma lihtsalt ei tea. Pean igaks juhuks mingi muu valikuvariandi ka andma, muidu lapsevanemad jälle kukuvad igale poole helistama.
Samas osadel õpilastel alles õppimine algab. Täna kirjutas üks üheksandik, et mis selle Google Classroomi parool on, ta hakkaks kirjandust tegema.
Mõni on kirjanduses jõudnud kolmanda, neljanda raamatuni, aga tema läheks ja vaataks, mis seal kirjanduses siis teha vaja on. Ja mina peaksin nüüd siis rõõmsalt seda suurt pingutust arvestama, sest muidu ma olen kuripahaõel, ei tule õpilastele vastu ega mõista, kui keeruline see olukord õpilastele on.
Vastik, kui tahaks nagu normaalne õpetaja olla, aga see tehakse nii raskeks.
