esmaspäev, 2. mai 2016

kuidas ma sain teada, et ma pole 8. klassile kolme aasta jooksul mitte midagi tarka õpetanud

See oli tegelikult väga lihtne. Vaja oli ainult maakondlikku 8. klassi tasemetööd, milleks on loomulikult etteütlus. 

Esmalt kurdaks tagasihoidlikult (nagu mu kurtmised alati on), kui jube nõme on etteütlus. Mulle ei meeldinud etteütlused õpilasena ega meeldi ka praegu. Oleks tegu siis tavalise sidusa tekstiga, kuid see on alati tehtud nii, et jee, panen neli erandit ja reeglit ühte lausesse ja äkki on natuke loogiline ka. Samuti ei saa ju etteütlusega kontrollida ühte konkreetset teemat, sest nad teevad sada muud viga, mida peab ka arvestama ja lõpuks ma ei teagi, kuidas nende komade või otsekõnede või suurte algustähtedega siis on. 

Kui see peaks olema ettevalmistus järgmise aasta eksamiks, siis miks valida etteütlus. 9. klassi eksamis pole isegi kuulamisülesannet. Palju parem oleks näiteks funktsionaalse lugemise ülesanne, kuna viimasel ajal on ju nii palju kisa, et lapsed ei oska lugeda (mida nad ei oskagi), või suvakad keeleharjutused. Etem ikka! 

Igatahes oli meil täna siis etteütlus. Näide ühest lausest. Eesti toiduainetööstuse 10. aastakonverentsil "Toit ja tervis", kus hõbemärgi saavutasid Läätsa kalatööstuse vinnutatud Saaremaa kilud, kuulutati Eesti 2016. aasta parimaks toiduaineks aktsiaseltsi Balbiino sorbett Mangosmuutike. 

Teoorias saan ma muidugi aru, et õpitud teemad ja peab oskama, kuid minu arust on see ikka päris keeruline lause 8. klassi õpilasele. Lisaks on minu omadel vähemalt huvitav komme komasid varuga panna. Kui lause on ikka päris pikk, pannakse neid igaks juhuks igale poole. Olen kogu aeg rääkinud, et koma ei tule lausesse sellepärast, et nii pikk lause on ja lihtlause võib ka pikk olla, kuid mida mina ka tean. Polnud mingi probleem selles lauses näiteks viis viga teha. 

Mul on 14 õpilast. Neist kümme sai "1"!



Ega ma ei oodanudki sealt tegelikult väga häid tulemusi, aga ma ei eeldanud ka, et keegi kirjutab kümnaasium või sissse (jah, 3 s-tähte) või ei tea, et lause lõpus on punkt. Ma ei hakka sellest rääkimagi, et meil oli loetud tunnid tagasi kirjavahemärkide kontrolltöö või et meil oli proovietteütlusi ka, kuhu üritasin panna samad teemad, kuid juba siis arvasid osad, et otsekõne pole näiteks asi, mida peaks lauses kuidagi märkima. Eeldasin, et nad võtavad tasemetööd tõsisemalt, sest noh, see on tasemetöö. 

Nüüd saingi teada, et ma ei õpeta midagi ja lapsed oleksid võinud sama hästi kolm aastat telefonides passida. 

pühapäev, 1. mai 2016

igapäevased väikesed lahingud

Põhjus, miks ma viimasel ajal väga aktiivselt siia midagi kirjutanud pole, on selles, et olen hakanud kahtlema enda õpetajaks sobivuses. Kui mu põhitöö seisneks päriselt enda ainete õpetamises, oleks ehk asjad veel korras, aga tegelikult pean ma päevast päeva lastega lihtsalt kaklema. 

Võtame näiteks 9. klassi. Eesti keele lõpueksam on täpselt kuu aja pärast. Olen aasta aega kirjutanud nendega kirjandeid ja hiljuti võtsin teemaks uuesti kirjandi ülesehituse, kuna päris paljudel oli see nõrk. Käisin ka koolitusel ja puha, et end võimalikult kurssi lõpueksamiga viia ja kasutasingi tunnis sealt saadud materjale. Ülesandeks oli kirjutada etteantud teemal sissejuhatus ja üks lõik, lisaks püstitada probleem ja üldse kirjand tervikuna välja mõelda, kuid mitte päris kõike kirjutada. 

Ja siis hakkaski peale....

"Teema on nii nõme!"
- Tegelikult võtsin lihtsalt eelmise aasta teema. Mitte keegi ei garanteeri, et teema on sobiv. See ei saagi olla kõigile ühtemoodi, ikka on neid, kelle arust on maailma kõige nõmedam teema. Kui lõpueksamit tehes on ka imelik teema, siis ei kirjutagi kirjandit?

"Ma ei saa aru, mille jaoks meil seda üldse vaja on!"
- Ei olegi vaja, kirjand annab ainult 40 punkti ja ilma selleta võib ka "3" kätte saada!

Ülesanne jäi kodus lõpetada. Järgmises tunnis:

"Oih, ma ei teadnud, et ma pean selle lõpetama." 
"Ma ei saanud aru!"
"Ma puudusin!"
"Mul jäi vihik koju!"
"Ma sain just aru, et kindlasti ei pea lõpetama."
"Millest jutt käib?"
"Millal me eksamiks kordama hakkame?"

Nii ma olengi sunnitud kogu aeg kaklema. Vahel on tunne, et olen ainuke inimene, kes eksamisse tõsiselt suhtub või üritab midagi ära teha, et see korralikult tehtud saaks. Samas on üheksandikel suur paanika, mida nad valjuhäälselt ka kurtmas käivad. Eesti keele õpetaja on esimest korda 9. klassis, järelikult ei tea ta eksamist midagi, mistõttu mõjutab see võib-olla hinnet. Kindlasti ei mõjuta hinnet aga nende enda laiskus ja ükskõikne suhtumine. 

Kui ma sellega veel enam-vähem hakkama saan, siis klassijuhatajaks ma küll loodud ei ole. Põhjused, miks ma olen halb klassijuhataja: ma ei luba tunni ega vahetunni ajal aknast prügi välja loopida, ma ei luba välisjalanõudega tooli ja laua peal trampida, ma ei luba lõpetada lauseid suguelundite nimetamisega, ma ei ole nõus arutlema õppimise ajal enda eraelu üle, ma nõuan, et sügisel saadud õpikul oleks kevadeks juba kaaned ümber, ma sunnin minema teiste ainete konsultatsioonidesse ja tuletan kogu aeg meelde, palju neil on kahtesid, ma ei luba koolis juua alkoholivabasid õllesid ja võtan pudelid endale, ei luba klassikaaslast kutsuda pedeks või litsiks jne jne jne. 



Kuna mina olengi just nii nõid ja osa minu klassi õpilastest ei nõustu üldse sellise ebaõiglusega, kaklen nendega kogu aeg. Mul on veel selline eriline omadus, et ma ei suuda neid teemasid jätta tööle. Ei ole nii, et kui jõuan koju, ei mõtle nende peale. Mismõttes? Ma mõtlen nende peale õhtul, vahel ka öösel, kui korraks üles ärkan, nädalavahetustel. Sellepärast ma ei saagi klassijuhataja olla. Kui töö mõjutab kogu aeg isiklikku elu, siis see pole normaalne. 

Tahaks lihtsalt ühte nädalat, kus saaks lihtsalt eesti keelt ja kirjandust õpetada. Ilma igapäevaste lahinguteta....