kolmapäev, 26. august 2020

Eesti õpetaja on liiga vana

Arvan, et kui rääkida probleemidest hariduses, siis igaüks oskab välja tuua Eesti õpetajate vanuse. See on teema, millest räägitakse kogu aeg ja igal pool. Eesti õpetajate keskmine vanus tundub olevat vähemalt 150. 

Emotsionaalselt ülesköetud naisterahvana lähen ma seda kuuldes alati veidi endast välja. Umbes sama nagu 6. klassi tunnis, kui kordame kaks nädalat õpitud teemat, kuid pool klassi vaatab ikka sellise näoga, et äkki ma viitsiks veel paar korda seletada. Mitte sellepärast, et ma ise läheneks juba 150. eluaastale. Lihtsalt sellises ühiskonnas, kus me üritame reklaamida elukestvat õpet ja kuidas 50-aastane inimene pole vana, võib veel muuta enda eriala jne, tundub natuke veider teisest küljest rääkida kogu aeg mingist keskmisest vanurist õpetajast, kes ratastooliga hommikul klassi ette lükatakse enda ärkamisaja mälestustest rääkima. 

Suutsin end igatahes jälle lolli peaga mingisugusele hariduskonverentsile kirja panna, et kuulda Väga Targa Inimese käest, kuidas õpetajad on ikka nii vanad, mis taset me siis hariduses tahame. Üldiselt ma ei käi väga hea meelega igasugustel konverentsidel ja muudel sellistel üritustel, mis on kõik sarnaselt üles ehitatud. Esinevad kas haridusvaldkonnaga mitteseotud inimesed või on mõni ametnik oma Exceli tabelite tagant püsti tõusnud, et siis kõikidele õpetajatele ka näidata, kui uhkeid tabeleid ta on viimasel ajal koostanud. Täna nägin maakonniti ja aastate lõikes sündide ja klassikomplektide prognoosi. Loomulikult eraldi toodi välja meie maakonna õpetajate eriti madal haridustase, mistõttu ei saa kvaliteetsest haridusest rääkidagi. Näidati ka slaidi palganumbritest, aga õnneks lisati ka kohe, et see on arusaadav ainult finantsteadmistega inimestele, seega eesti keele õpetajana ma ilmselgelt sellel rohkem ei peatu. Mõned kohvid ja tunnid hiljem olingi juba palju targem. 

Samas paneb mind imestama, et vanim riigikogu liige on 77-aastane ja keskmine vanus seal on 53 aastat, kuid ei näe meedias iga nädal kedagi ahastamas, et nii vanad inimesed võtavad meie riigis vastu seadusi, kuidas nad ometi võimelised selliseks tähtsaks tööks on. Nemad on elukogenud ja targad. Sama vana õpetaja on eluvõõras, pole enda silmadega näinud ei arvutit ega nutitelefoni, rääkimata nende kasutamisest.