kolmapäev, 23. juuli 2014

"mina leian, et inimene, kellel endal lapsi pole, ei tohiks ka laste kasvatamise teemadel sõna võtta!"

ülikooli astudes ei olnud näiteks üheks nõudmiseks see, et sul peab olema teatud arv lapsi, et teisi lapsi õpetada. mul näiteks pole ühtegi, aga vat, ikka õpetan! 

ma tean, et koolis pole õpilased MINU lapsed, kuid ikka räägin kogu aeg, et minu 6. klass ja minu õpilased ja minu lapsed. sest nii lihtsalt ju on, et päevast päeva nendega koos olles ongi tunne nagu oma lastega. eile õhtulgi mõtlesin tükk aega OMA kuuendike peale ja kuidas neil läheb ja kas mõni on suvel suuremaks (ehk ka targemaks?) saanud. ja ma ei tunne end seetõttu halva õpetajana, et mul kodus ühtegi päris oma last ei ole. või omakorda on need õpetajad paremad, kellel lapsed on? millise skeemi järgi see hea õpetaja siis tuleb või kui palju parem on kolme lapsega õpetaja sellest, kellel ainult kaks last? kui palju pedagoogilisi ja ainealaseid oskusi annab üks laps juurde?

aga ikka on see, et kui seltskonnas läheb jutt laste ja sealt ju omakorda alati kasvatamise peale, siis ikka keegi ütleb, et mida sina seletad, omal pole ühtegi last! aga mul on ju 45 last hoopis! endal on tal ainult üks või kaks, seega tegelikult ei tohiks tema üldsegi sõna võtta. no hea küll, aga kuidas ta siis üldse usaldab oma üht või kaht last sellise õpetaja hoole alla, kellel endal pole päriselt ühtegi last, ainult koolilapsed koolipäevadel. ju nad teevad siis kodus kõik vajakajäämised tasa, mida kogenematu õpetaja koolis teha ei suutnud...

mina mõtlesin ka ülikoolis, et ma lähen klassi ette, annan oma ainealased teadmised ära, kõik õpilased on vähemal või suuremal määral targemad ja siis ongi kõik. et sellega mu töö lõppeb. mul polnud kooli ajal sellist õpetajat, kellele ma lähen uusi päikeseprille näitama või niisama räägin oma nõmedast väikesest õest. aga asi on sellest kaugel. 

minu kuuendikud nõudsid (ja ilmselt nõuavad ka järgmisel aastal) väga palju tähelepanu. see ei ole üldse öeldud vingumisena, vaid nii lihtsalt on. ma ei tea, kas nad ei saa siis kodus piisavalt märkamist, kuid igal juhul pean mina kogu aeg neid märkama ja nende jaoks olemas olema. ja ka teistele klassidele, mida ma õpetan (kuigi natuke vähem, sest 6. klass oli jube armukade ja ma ei tohtinud avalikult teiste klassidega pikemalt rääkima jääda). lõpuks ma võtsin töökohustusena, et ka vahetundidel ja pärast tunde ma olen olemas ja nad saavad tulla ja minuga rääkida või tahvlile joonistada või omavahel seal seletada, aga ma ei keera klassi ust lukku, sest mul on tunnid läbi ja tehke, mis tahate. 

mulle meeldib mõelda, et lisaks ainealastele teadmistele olen mina ka natuke lapsevanema rollis. tegelikult on see rohkem suurema õe roll ja mõnel õpilasel on seda rohkem vaja kui teisel. ma ei saa õpetada neile 45 minutit kokku- ja lahkukirjutamist ning neid seejärel klassist välja saata, sest mul on vahetund ja ma tahan nüüd 15 minutit linnulaulu kuulata ja omaette mõelda. sest poisid tahtsid näidata mulle, milliseid päikeseprille nad soovivad tellida ja kas need mulle ka ikka meeldivad. ja siis, kui selgus, et jube ilusad on, siis nad tulid paar nädalat hiljem kõik oma prillidega kooli ja ma pidin ka kõiki neid proovima (kuigi me jõudsime päris ruttu arusaamisele, et need sobivad ikka neile rohkem kui mulle). ma ei tea, kas neil on kodus ka keegi, kes ütles, et ikka jube ilusad prillid. äkki mõnel ei ole ja siis ta ei teagi, et ta näeb lahe välja. 

ma ei ole ainult eesti keele ja kirjanduse õpetaja, sest mul on koolis 45 natuke ka minu last, kes kõik tahavad lisaks eesti keelele ja kirjandusele ka sadat muud asja. tegelikult eesti keelt ja kirjandust ei taha suurt keegi, sest need on täiesti mõttetud ained, aga selle saavad nad kohustuslikus korras. seega ma võin seltskonnas järgmine kord vait olla, kui keegi ütleb, et on jumala normaalne oma paaniliselt nuttev kolmeaastane poodi jätta ja lasta tal arvata, et ema on ära läinud, sest mul kodus pole ühtegi kolmeaastast. koolis on mul aga terve hunnik natuke vanemaid, keda ma kahjuks olen sunnitud ka kasvatama. 

kolmapäev, 16. juuli 2014

"onju see õpetaja on täiega nõme?"

eks ikka olen puutunud aeg-ajalt kokku inimestega, kes on kunagi olnud õpilased minu koolis ja nüüd tahavad kinnitust, kas samad õpetajad töötavad seal veel ja kas nad on ikka veel sama nõmedad. mõni päev tagasigi pidin vastama, et õpetaja on sama, kuid nõmeduse peale ei osanud üldse kaasa rääkida. ütlesin siis ka, et mina nende tundides pole viibinud ja kuidas ma oskan siis öelda, kes on nõme või mitte. kogemata ütlesin ka, et eks õpilastele tunduvad kõik õpetajad nõmedad, vahet pole, mis tegelikult on... polnud oodatud vastus. mida ma peaksin siis üldse vastama?
















kui ma oma aega õpilasena meenutan, ega mul ka kõik helged mälestused ole. ma ei saanud näiteks keskkoolis üldse oma õpetajatega läbi. mitte et nüüd kõik mind vihanud oleksid, kuid väga soojad suhted ka ei olnud, seda eelkõige minu enda pärast, sest koduseid töid mulle väga teha ei meeldinud ja ma polnud kogu selle meie n-ö kooli õhkkonna suur pooldaja. ootasin lihtsalt, millal see läbi saab ning kannatasin ära. pole lapsepõlvetraumasid, et mõni õpetaja oleks räigelt kiusanud ja ei ärka veel öösel üles kooliteemaliste unenägude peale. samas ei meenu mulle ka selliseid õpetajaid, kes oleksid mu maailma muutnud või kellele ma tahaksin aitäh öelda, sest ta oli nii-nii eriline. võib-olla teen ma nüüd kõigile liiga, aga õnneks pole keegi tahtnud mind ka kuskile reklaami panna, kus ma oma õpetajasid lahkelt tänaksin.

ilmselgelt on mul õpetajaid, keda ei meenuta soojade sõnadega, aga kõik ei saagi meeldida. mitu aastat hiljem saan ise ka aru, et iga õpetaja ja õpilase vahel ei saagi olla alati kõik väga ilus, sest lõppude lõpuks peab õpetaja tegema oma tööd ning see ei meeldi omakorda õpilastele. näide sellest, kui tore mina alati olen. ma ei anna eriti kodutöid. kirjanduses nad nagunii (teoreetiliselt) peavad kodus lugema, õpitakse kontrolltöödeks ja kui tunnis tehtav töö jääb pooleli, tuleb see ära lõpetada. koduseid töid annan individuaalselt või kogu klassile, kui nad otsustavad ignoreerida fakti, et nad viibivad tunnis ja minu tundides ei mölise terve aja. siis ma otsin mõne igava jutu vms ja lasen neil kodus seda teha. ja siis ma olen nii halb õpetaja. sest neil on järgmisel päeval kuskil kontrolltöö. või on eesti keeles kontrolltöö. see pole üldse oluline, et nad ise on süüdi ja ma poleks seda ju andnud, kui nad inimese moodi end oleksid üleval pidanud. õpetaja on halb ja kiusab ja punkt. no vahel peab halb ka olema ja ma lepin sellega, õnneks järgmine päev keegi (eriti) vihase näoga tundi ei ole tulnud. vahel isegi vabandavad, et hea küll, me poleks pidanud lõugama nagu segased. 

igal juhul ei saa ma õpetajate toas harjutusi paljundades või kohvi juues kuidagi teada, kas see või teine õpetaja on IKKA VEEL sama nõme kui enne. isegi, kui peaks olema selline juhus, et inimene tundub sümpaatne, aga nii, kui klassiukse kinni tõmbab, muutub ilgeks nõiaks ja hakkab õpilasi terroriseerima, siis mina ei ole sellest ju teadlik. ja pealegi, kas need õpetajad siis ongi kõik sellepärast koolis, et õpilasi muudkui hommikust õhtuni kiusata? et ma õppisingi seetõttu õpetajaks, et oma viha siis omakorda õpilaste peal välja elada? lihtsam on ju ütelda, et see või teine õpetaja on ilgelt nõme, aga raskem on öelda, et ma pole õppinud aasta aega mitte ühekski kontrolltööks või teinud koduseid töid. kui õpetaja paneb töö eest kahe, on õpetaja loll. kiusab. mina tahan õppida, aga vot õpetaja kiusab. 

minu kuuendikke ka koolis väga palju kiusatakse. näiteks kiusab üks õpetaja nii, et ta alati kontrollib kodust tööd hindele. üks tüdruk oli juba mitu tundi järjest ühtesid selle eest saanud. täielik kiusamine ju! tuli mulle kurtma, et õpetaja, kas nii üldse tohib, tal nüüd veerand ka kõik rikutud ja üldse, appi, milline kiusamine, õpetaja, mine tee midagi. küsisin siis ka, et kas ta pole kaalunud siis järgmiseks tunniks õpetajat tehtud tööga üllatada? "aaa, ei, ma üldse ei viitsi seda teha, ta annab nii nõmedaid koduseid ülesandeid!" 


oh, kui oleks koolides ainult häid õpetajaid rohkem! kes ei ole õpilaste vastu halvad ja kelle tunnid on huvitavad. praegu kõik ainult kiusavad!

teisipäev, 8. juuli 2014

kohustuslik kirjandus

minul ei olnud kohustusliku kirjanduse lugemisega kooli ajal probleeme. ainult üksikute raamatute asemel lugesin kokkuvõtteid (pea ei ole ikkagi prügikast), kuid üldiselt lugesin kõik ära. kui raamat üldse ei sobinud, sai alati üle rea (lehekülje) lugeda ja jäin täiesti ellu. põhikoolis loetavad raamatud on nagunii kõik väga lihtsad ja huvitavad, igavad tulevad alles keskkoolis.

kui ma eelmisel suvel hakkasin kohustusliku kirjanduse nimekirja paika panema, ajasin natuke näpuga õppekavast järge, kuid vaatasin erinevate koolide nimekirju, mis internetis üleval olid, meenutasin enda loetud raamatuid ja võtsin endale eesmärgiks, et raamatud on huvitavad seni, kuni see on võimalik. ehk siis kui kirjanduse õppimine muutub rohkem teoreetiliseks ja peab eri žanritest lugema, siis ma muidugi ei saa panna ainult noorteromaane, aga praegu ma seda saan. ja nii ma siis tegin ja mõtlesin, et küll on alles tore, et ma nii tore olen.

maakoolis on muidugi raamatukogus kõiki raamatuid maksimaalselt kaks, eriti selliseid, mis väga kindlasti väga kaua on kohustusliku kirjanduse nimekirjas olnud. seega minu ilus plaan, kuidas me kogu aeg kõik ringis istume ja muudkui üksteise võidu raamatutest räägime, pidi ära jääma. selle asemel tegin igale klassile kümnest raamatust koosneva nimekirja, millest peavad nad valima aasta jooksul 6. 

naiivne küll, kuid mitte piisavalt, et ma oleks päriselt uskunud, et kogu klass õhinal lugema asub. siiski mäletan, et omal ajal ainult üksikutele õpilastele käis raamatute lugemine üle jõu. praegu vaatab aga siiras imestuses noormees mulle suurtel silmadel otsa, et miks tema "seda mõttetut paska" lugema peab?! hallloooo, sa moodustad 5-sõnalisi lauseid ning sõnavaras on üksikud omadussõnad (no lisaks sõnadele nõme ja lahe), kuid ta ikka leiab, et temale pole raamatuid vaja. nimelt on ta maalaps! oleks ma enne teadnud siis, et maalapsed ei tohi osata end väljendada, teistest aru saada, arutleda, lugeda ridade pealt ja vahelt jne, oleks kohe terve aasta niisama istunud ja aknast välja vaadanud, sest jumala eest, kui teadmisi juurde tuleb!

"pal tänava poisid" - IGAV! 
"harry potter" - seda ei loe keegi, sest see on nii paks! 
"anne franki päevik" - iuu, ajalugu! 

tavaline kirjanduse tund, kus me loeme õpikust katkendit, näeb välja selline, et kui ma palun avada õpikud ja esimesed kiired on avastanud, et KATKEND ON 3 LEHEKÜLGE PIKK!!!!, siis hakkab selline vingukoor peale, et mul hakkab reaalselt paha. ja eks osadel käibki see lugemine üle jõu, sest tekstist ei saada aru, küsimustele vastata ei osata, isegi lihtsad faktiküsimused on rasked, mis siis veel rääkida analüüsimisest või saadud teadmiste rakendamisest või seostamisest varasemate teadmistega. 

(seostest veel nii palju siia vahele, et kui ükskord eesti keele tunnis arvsõnu ja nende väärtusi õppisime, siis tunni lõpuks oli 6. klassis ikka veel mitu õpilast, kes absoluutselt ei orienteerunud selles. tosin on kaks, viiendik on viis, pool on ka viis (võib olla ka kaks). see jäi paljudele arusaamatuks, kas suurem on veerand, pool või kolmveerand. see-eest oli aga põhiline küsimus, miks me peame eesti keeles matemaatikat õppima!)

küll ma jõuan sellest veel kunagi rääkida, et nad loetust üldse aru ei saa, aga nüüd konkreetselt jälle kohustusliku kirjanduse juurde tagasi. eks meil oli ka põhikoolis neid kahelisi poisse, keda ei saanud raamatud huvitada veel vähem, kuid keda hinded vähegi huvitasid, luges raamatud ikka enam-vähem läbi. aga praegu on mul igas klassis paar (okei, võib-olla 3-4) õpilast, kes ilma virisemata loevad ja äkki isegi vabal ajal vabast tahtest raamatu kätte võtavad. 

kuna nad mu ootusi selles mõttes alt vedasid, et me ei saagi rõõsalt ringis istuda ja õhinaga raamatutest rääkida, siis pean see aasta olema nõme ja tegema seda, midama üldse teha ei tahtnud. hakkan ka siis lugemiskontrollis küsima palju faktiküsimusi, et endale selgeks teha, kas õpilane on raamatut lugenud või ei. sest eelmisel aastal oli paar juhust küll, kus õpilane tuli kilgates, et ta luges natuke algust ja paar kokkuvõtet, aga näe, sai nelja. vabandust väga, aga mis sul peas on, et sa tuled sellist asja mulle ütlema? ole omaette nurgas hästi õnnelik või keksi oma tegijatest sõprade ees, aga miks sa tuled mulle ütlema, et sa oleks nii laisk ja rumal, et sul käib üle jõu väikese raamatu lugemine? 



ma saan aru, et tegelikult on tavalise õpilase jaoks lugemine täiesti mõttetu tegevus, kuid ma saan juba näiteks 7. klassi õpilaste juures aru umbes mõne sekundiga, kes loeb ja kes mitte. vahet ei ole, kas kirjalik või suuline kõne, laps, kes on raamatuid lugenud, räägib ja kirjutab hoopis teistmoodi. ta ei kehita õlgu, kui me räägime eutanaasiast, reaalsusest ja unenägudest või suvalistest asjadest, kus peab seisukohta võtma. sellise õpilase sõnavara on palju laiem ja mitmekülgsem ning tal on arvamus. ükskõik, mis asjadest, aga ta oskab võtta seisukohta ja seda põhjendada. ülejäänud kehitavad sünkroonis tühjal pilgul õlgu. mind paneb siiamaani üllatuma õpilaste erinevus ühes klassis. on õpilasi, kes ei loe üldse ja siis neid, kes tulevad mu juurde ja paluvad soovitada raamatuid, sest TA ON ENDA RAAMATUKOGUST KÕIK TALLE HUVIPAKKUVAD RAAMATUD JUBA LÄBI LUGENUD!

ülikoolis öeldi meile, et õpilastel on ju palju huvisid ja kui ta ei loe, siis ilmselt pole ta nimekirjast endale midagi leidnud ning mina õpetajana pean talle siis andma natuke teistsuguseid raamatuid, mis kattuksid tema huvide, hobidega ja kõik on jälle hästi rõõmsad! sest kõik õpilased tahaksid lugeda, õpetaja annab ainult kehva valiku! vabandage minu võhiklikkust kirjanduse alal, kuid ma pole leidnud ühtegi raamatut, mis sobiks huviga "eeee.. mulle ei meeldi midagi" või "lugemine on mõttetu" või "kas miki hiirt võib lugeda". 6. klassis lasin ükskord õpilastel vabal valikul võtta ühe raamatu, sest mõtlesin, et olen nüüd jube hea õpetaja ja tulen vastu. selle tulemusel valisid pooled õpilased ikka nimekirjast, sest liiga raske oli tulla minu juurde ja paluda mul kas või soovitada midagi, kui nad ise ei oska otsida. 


tegelikult ei meeldi mulle üldse väljend "kohustuslik kirjandus", sest pubekad vihkavad ju kõike kohustuslikku, kuid ei hakanud seda asendama mingisuguse raamatud-mida-loeme-suurima-heameelega-kodus-vabal-ajal väljendiga.

esmaspäev, 7. juuli 2014

60 aastat õpetajana

mina olen kogu aeg mõtelnud, et kaua ma jaksan järjest õpetajana töötada. noh, enne, kui ma närvivapustuse saaksin. ei usu, et 60 aastat. aga õpetajate toas ükskord just räägiti ühest õpetajast, kes tahtis ikka 60 tööaastat täis saada. 60!

ma võtan ju kõik hinge ja ei oska üldse olla nii, et tööasjad jäävad tööle ja koju neid ei tassi. kuigi tahaks teada, kuidas oleks õpetajana võimalik tööd koju mitte võtta. siis peaks kooli umbes kella kümneni õhtul jääma. õnneks ma võtan lisaks töödele ja tundide ettevalmistamisele koju ka kõik selle emotsionaalse jura. kas kõik õpetajad ei ärka kell 4 öösel üles ja ei mõtle, kuidas kuuendike õpimotivatsiooni tõsta? 

paar korda olen aasta jooksul ikka pisara ka poetanud. muidugi mitte klassi ees töinama hakanud. ikka siis, kui tund on läbi ja istun üksinda klassis ja nii hale hakkab järsku endast! no mismõttes ma valmistan kaks õhtut mingit mängu ette ja keegi ikka lihtsalt möliseb pidevalt?! siis suurest haletsemisest tulevad pisarad silma, sest tunne on, et mul on kõige raskem töö maailmas ja keegi ei saa sellest aru. sellele järgneb tavaliselt näiteks allaandmise tunne, et hea küll, ma võin niisama ka õpikut ette lugeda, kui kedagi midagi nagunii ei huvita. seejärel tuleb aga mõni õpilane ja ütleb, et õpetaja, ära ole kurb, et me oleme lollid. hea küll, ma siis ei ole. teise valdava tundena mõtlen ülikooli ja sealt saadud naiivse pildi peale, kuidas kõik käsi plaksutavad iga kord, kui ma klassi ette lähen, sest ma nii jube noor ja lahe olen.

tänu kogu sellele ülimale emotsionaalsele tasakaalukusele tean ma, et kindlasti ei näe ma ennast sellise õpetajana, kes nüüd surmani seal klassi ees seisabki. ilmselt pean ma vahepeal midagi muud tegema (ja ei mõtle selle all suvel maasikate korjamist, vaid midagi pikaajalisemat). kui närvid on juba piisavalt puhkust saanud ja muudmoodi jälle ei oska olla, kui et pean saama õpetada, siis saan tagasi kooli minna.

teen ettepaneku luua närvihaigetele õpetajatele rehabilitatsioonikeskus, kus kõik saavad teha lõpmatuseni kestvaid rühmatöid ja tutvustamismänge, kuni õpetajad kooli tagasi põgenevad.