tilk tõrva meepotis

mul on üks õpilane, kes on võtnud endale elueesmärgiks mind hulluks ajada. tulen mina rõõmsalt klassi ette, olen hambuni relvastatud, slaidid ja kõik jutud ja ma pole jõudnud alustatagi veel rääkimisega, kui tal juba on see ja too mõttetu ja nõme ja kasutu ja miks ta üldse midagi peab veel juurde õppima, kui ta on nii tark. 

mina, muidu nii emotsionaalne inimene, olen kogu maailma üllatuseks klassi ees täiesti rahulik. ma ei mõtle, et rahulik selles mõttes, et karjun ainult pooled korrad, kui tahaksin karjuda, aga ma olen lihtsalt täielik vana rahu ise. ma arvasin sügisel, et mul on tõsised raskused oma emotsioonide kontrollimisega ja ma tahaks neid lihtsalt regulaarselt kriidiga visata, kuid tegelikult on hoopis vastupidi. 

igatahes olin ma end veennud, et ma olen täitsa rahulik inimene ja ma ei tea klassi ees 45 minutit järjest kisama, et keegi natukenegi tööle hakkaks... kuid see ei ole kohale jõudnud ühele konkreetsele õpilasele, kes vist üritab siiani tõestada, et ma olen närvihaige, ta peab mu ainult piisavalt endast välja ajama. ta pole kordagi õnnestunud, sest üldiselt ma vastan ta küsimustele rahulikult ja siis lähen koju juukseid välja kiskuma. 

kuidas see saab olla, et keegi ärkab üles ja mõtleb, et mis ta oma päevaga peale hakkab ja siis mõtleb välja, et prooviks eesti keele õpetaja hulluks ajada. ja nii iga päev! pole vist ühtegi tundi olnud, kus ta poleks provotseerivaid küsimusi küsinud ja lihtsalt kaasa teinud. ma pole seni veel hulluks läinud ja närvi lähen ka alles kodus, aga mida ta siis mõtleb. et ta ütleb, et eesti keel on mõttetu ja ma hakkan nutma, haaran õs-i ja viskan teda sellega? et see on kuidagi isiklik solvang, kui ta ütleb, et faehlmanni muistendid on igavad ja heinsaare novellid arusaamatud? 

muidugi, siis ma lähen koju ja käin veel üksipulgi selle päeva läbi ning siis alles lähen närvi. MISMÕTTES TA LIHTSALT MÖLISEB TERVE TUNNI? viimati oli ülesandeks kirjutada fantaasiarikas reisikirjeldus kodukohast ja võtsin pooltelt ära, kõikidel oli umbes 2 lk teksti ja tal oli ainult pealkiri. kirjutasin siis ka alla, et eriti meeldib, kuidas oled teema avanud ning üllatav lõpp ja panin hindeks "1". ja selle peale tuli ta protesteerima, miks ta sai sellise hinde, kui ei jõudnud tunnis valmis.

ma ei tea, kui kaua ma pean rahulikult ta küsimustele vastama või rahulikult teda ignoreerima, kuni ta lõpetaks ning me saaksime kenasti elu lõpuni edasi eksisteerida ja õppida ja kõik oleksid õnnelikud.

kui maalapsed saavad metsa

kuigi meil on kooli lõpus kahepäevane ekskursioon, teatati mulle mõni aeg tagasi, et sellest on ilmselgelt vähe ja on tekkinud vältimatu olukord. nimelt me peame enne ekskursiooni minema veel väiksemale ekskursioonile. oo, klassijuhataja rõõmud! andsin ma neile seepeale kahetisi vastuseid ja keerutasin nii- ja naapidi, et kas lähme ja kuhu siis ja millal ja nii kiire, tasemetööd ja puha ja nädala sees ju ei saa ja minge sõitke niisama ümber küla rattaga ringi. 

enda arust keerutasin päris kenasti välja ja jutt jäi mõneks ajaks soiku, kuid siis selgus, et ma olin oma õpilasi tavalise ülehindamise asemel kordki alahinnanud. minu laual maandus paber telefoninumbriga, mis on just selle ühe rmk maja kellegi vastutaja number, kuhu mina pidavat helistama ja asjad kõik kokku leppima ja number oli saadud kellegi ema käest, kes on selle kellegi tuttav ja siis helista nüüd. läbirääkimised olid siiski minu jaoks natuke võidukad, kuna suutsin kaubelda kahepäevase jalgrattamatka ühepäevaseks. isegi minu väite peale, et ma ei sõida 40 km ju ometigi rattaga kooli, otsiti mulle kuskilt umbes 5 minutiga ratas. no kõik korraldati ära.

kui ma hakkasin siis lõpuks ühendust võtma konkreetse sooviga päevaks kinni panna rmk maja, mille juures me saaks eeldatavasti mängida (kuid suurema tõenäosusega üksteise peale võidu solvuda), siis sain vastuseks väga põhjaliku kirja, millisele loengule ma täpselt end registreerima pean ja kuidas ma seda teen ja siis ongi maja ja loeng ja matk ja kõik meie. alguses ei saanud hästi aru, enda arust tahtsin lihtsalt lõkkeplatsi, aga nüüd hakatakse puid tutvustama ja viltimist õpetama. kuidas ma siiani nüüd jõudsin?! aga siis selgus, et vot ongi nii, et on igast jube kasulikud ja õpetlikud loengud ja matkamised välja mõeldud õpilastele ja täiesti tasuta.

olin täiesti kindel, et kui oma kuuendikele teatan, et palli mängimise ja ringi jooksmise asemel peavad nad viltimise tehnikatest kuulama, tuleb suuremat sorti sõda, et nad sellele oma vaba päeva peavad kulutama. aga ei miskit! kõik jumala rahul! muidugi siis avastasin mina, et püha müristus, ma pean vabal päeval kuuendikega viltima minema.

järjekordne eksperiment

kui ma ülikoolis õppisin, arvasin, et sellest piisab, kui ma olen noor ja lahe. et ma tulen kooli, kõik vaatavad, et "oo, see õpetaja on noor ja lahe" ning siis kõik tahavad kohe jubedalt õppida. ja siis me muudkui teeme igasuguseid jube lahedaid asju. arvasin, et õpilased ei õpi, sest neile ei meeldi õpetajad; et kui ma tulen ägeda plaaniga lagedale, tahavad kõik kohe kaasa lüüa. ma ei saanud rohkem eksida...

ülikool soodustas väga tugevalt minu uskumist, just kui ainuke probleem koolis on väsinud õpetajad, kes noori ei mõista, ei viitsi tunde enam teha või kolmas, neljas põhjus ja õpilased ootavad kui hingeõnnistust, et tuleks keegi, kes nendega lahedaid asju ette võtaks. meile õpetati erinevaid koostöös õppimise meetodeid, kuidas tundi alustada nii, et see õpilastele korda läheks, kuidas end kehtestada jne jne. kõik oli väga ilus ja kooli lõpetades lõin rinna kummi ja mõtlesin, et vohh, kus ma nüüd alles õpetan!

nüüd, kui ma olen reaalsusega maadelnud 3 ja natuke peale veerandit, saan alles aru, kui naiivsed mu plaanid olid. mitte keegi siin koolis (peale minu) ei ole minu lahedatest tundidest huvitatud. mitte kedagi ei huvita, et ma otsin video häälestusfaasi, ma võin sama hästi niisama seista ja mitte midagi teha. neid, keda see huvitab, on muidugi ka, kuid selliseid õpilasi ei pruugi selle kisa ja "mul-on-savi"-õpilaste vahel tähele panna. 

kindlasti ei ole see kõikides koolides ja klassides ühesugune. minu viiendikud rõõmustavad isegi siis, kui me töövihikust teeme! ainult arutleda väga ei taha, aga kui teeme paaris- või rühmatöö, mingisuguse loovülesande vms, on nad kohe väga elevil. siis klassi ees ma tunnen, et minu eksisteerimine klassis on päriselt mingi eesmärgiga. vahel aga teiste klassidega tundub, et sama hästi võin kodus vahtida.

minu järjekordne eksperiment (sest, olgem ausad, kogu senine kooliaasta on olnud üks suur eksperiment, kus ülikoolist saadud teadmised on kasulikud mulle ainult sellise klassi puhul, kes tahab õppida ja targaks saada, mitte nendega, kelle eesmärk on 9 klassi ära käia ja siis koju lebosse visata) seisnes siis täna selles, et ma panin 6. ja 7. klassi ise õpetaja rolli. ma andsin neile tunnikava, mille järgi ülikoolis pidime ise tunde ette valmistama. seal on kõik kohustuslikud osad (eesmärgid ja faasid ja materjal jne), mis tunni juures peavad olema. tunni alguses selgitasin lühidalt, miks ma 3 veerandit olen klassi ees eesmärkidest jahunud ja kuidas neid moodustada (sellest hoolimata kirjutas üks õpilane, et tunni eesmärk on õppimine), mis tähtsus on faasidel ja kuidas tundi üles ehitada.

7. klass nõudis seepeale, et nad parema meelega teevad muidu niijubeigavaid töölehti. kuna mõlemas klassis oli just teema lõppenud, andsin neile õpitud teema ette (ühel juhul otse- ja kaudkõne, teisel kokku- ja lahkukirjutamine) ning palusin teha neil korrektsed, kuid enda jaoks huvitavad tunnid. leian, et kui õpilane alustab igat tundi vingumisega, miks kõik nii igav on ja miks me üldse peame midagi eesti keelest teadma, peab olema ta suuteline ka välja pakkuma alternatiive. kui ma ikka ütlen, et kõik tunnid on igavad, pean ma suutma ka midagi paremat ise välja mõelda. lubasin hakata nende ideid kasutama, kui pean neid asjalikuks. õnneks seda muret ei ole, sest nii palju, kui ma olen jõudnud tunnikavasid sirvida, tegi suur hulk õpilasi tunni stiilis õpetaja selgitab-õpilane kirjutab reegleid-töövihikust harjutused. 

ütlesin tunni lõpus, et õpilane, kas teeb minu tunniga sarnase tunnikava või veel igavama, kaotab õiguse viriseda tunni alguses ja hakkab rõõmsal meelel edasi minu koostatud tundide järgi õppima. tegelikult ootasin nüüd fantaasiaküllaseid tunde, kus nad tooksid siis välja, millised ülesanded on need, mis neile meeldivad, kuidas neile meeldiks õppida. milleks siis viriseda, kui parim, millega ise suudad välja tulla, on täiesti tavaline õpik-vihik-töövihik tund? parimal juhul kirjutas mõni õpilane, et töövihikut saab paaris teha. väga mõttekas! 

kui nad tahaksid midagi peale internetis istumise, oleks päris hea tegelikult.

kui ma jälle vingun ja virisen

kui ma peaksin nüüd esimese asja ütlema, mis mind kogu selle õpetaja elukutse juures häirib, siis on see tänamise igasugune puudumine. ma võiks ju minna ka sinna klassi ette, küsida, kus me eile pooleli jäime, reeglid ette vuristada, seejärel need vihikusse kirja lasta panna, siis tunni lõpuni harjutused ja nii kevadeni ja uuest sügisest omakorda kevadeni. kirjanduses võiksin ma õpiku ette võtta ja lasta neil terve õppeaasta katkendeid lugeda ja küsimustele vastata. võiksin jah ja lihtsam oleks ka. ei valmistaks ühte 45-minutilist tundi kaks korda nii kaua ette, ei otsiks raamatukogudest ja -poodidest ning internetist midagi, mis võiks neile meeldida jne.

aga ma ei saa, sest siis ma mõtlen, et ma võiks kuskil hoopis burkse teha või juustu müüa, sest ega ometi ma sellepärast õpetaja ole, et õpikust neile maha lugeda. ja siis, ütleme, et ma olen selle tunni nüüd ette valmistanud, otsinud terry pratchetist rääkiva artikli, et me saaksime rääkida alzeimerist ja eutanaasiast ja ma lähen tundi ning mõtlen endamisi, et tore, nüüd on jälle üks kena tund tulnud, saame muudkui arutleda ja vaielda ja rääkida ja jõuda tunni lõpuks mingi kokkuvõtteni...

reaalsus on hoopis see, et neliteist õlgu kehitavat last vaatab mulle imestunud silmil otsa, et mis ma neist nüüd tahan ja miks nad üldse peavad sellisest asjast midagi arvama ja miks see artikkel üldse 1,5 A4 pikk on, sest nii pikka ei viitsi ju keegi lugeda ja ma vaatan parem aknast välja, sest parasjagu sõidab üks auto mööda, mida keegi polnud varem näinud.

ja siis seisan mina omakorda lolli näoga klassi ees ja küsin lolli näoga ootavatelt õpilastelt, kes tunni lõpuni olevaid minuteid loevad, miks nad millestki midagi ei arva, millele järgneb omakorda uus õlakehitus, sest nad ei arvagi mitte midagi. mitte kunagi. mitte ühestki asjast. nad arvavad ainult, et kui me tunni varem lõpetaksime, saaksid nad loetud minutid olla facebookis, twitteris, mängida flappy birdi ja üle klassi ropendada, sest toru tuli linnule ette. aga ikka on hämming, miks me vastame ainult kirjalikult ja miks me suuliselt ei arutle, kuigi suuline arutelu tähendab 7. klassis näiteks seda, et ma räägin kahe tüdrukuga ja ülejäänud joonistavad inglise keele plakatit. ja keegi ei ütle "aitäh, et otsisid selle artikli eile öösel ja me saame nüüd sellel teemal arutleda".

ma tegin 7. klassis eelmisel nädalal rühmatöö ning täna kirjanduse tunni alguses algas räige vingumine, miks me MITTE KUNAGI EI TEE MITTE MIDAGI, ISEGI RÜHMATÖÖD POLE MITU KUUD TEINUD. mul on selline tunne, et ma ise pärast tunde joonistan neid plakateid ja koomikseid ja koostan väljamõeldud maailma reisi ja teen reklaame.

kuidas ma üldse saaksin midagi põnevat teha, kui nad ei suuda tihti elementaarseid asju õppida. näiteks, kui me oleme mitu tundi kokku- ja lahkukirjutamist nii- ja naapidi õppinud, siis on ikka palju palutud, et nad reeglid kodus üle vaataks uuesti ja kuus õpilast lihtsalt otsustavad mitte midagi teha ja teatavad, et nad pole õppinud. pealegi oli seal kokku 33 reeglit, mida on ilmselgelt liiga palju ja targem on siis ju mitte midagi õppida. mina leian, et kui vajalikke teooriateadmisi selgeks ei saa (või ei taha saada), ei hakka ma nendega preemiaks filmi kohe vaatama.

pealegi täna küsis üks poiss tunnist välja, kui tund oli tervelt minuti kestnud ja ma tavaliselt mingi käre eit ei ole, kuid siis läks küll kops üle maksa ja ütlesin, et istu maha ja alusta ka tunniga, mille peale ta kõndis lihtsalt välja ja ei tulnudki terve tunni tagasi. mõtlesin, et ta tuleb siis pärast tundi oma asju võtma, aga siis selgus, et ta oli ainult käed taskus mu tundi jälle tulnud (kui tal on kaasas paberileht ja pastakas, on hästi), seega tal polnud midagi mu klassis ja ma ei näinudki teda enam täna. miks sa üldse tuled mu tundi, kui sul pole ühtegi asja kaasas?