koolitulistamisest

Viljandis juhtunu on praegu väga aktuaalne, seega otsustasin kindlasti rääkida sellest kõikide oma klassidega, et teada saada nende tunded, mõtted sellega seoses ning üldse kogu situatsioon lahti rääkida.

Ise olin ma sellest ausalt öeldes šokeeritud. Muidugi kommenteerivad paljud, et see oli ainult aja küsimus ja igal pool mujal ju juhtub, kuid millegipärast on see tundunud kuidagi ebamäärane ning pole igatahes endast konkreetset ohtu kujutanud. Nüüd on küll kohutav mõelda, et tõesti Eestis ka selline asi juhtus. Enda piinamise või hoopis muul eesmärgil läksin tapetud õpetaja Facebooki lehele ja vist alles siis sain ma PÄRISELT aru, kui haige see kõik on, kui ma näen, kuidas inimene jagab oma seinale suvalist pilti ja loetud tunnid hiljem teda lihtsalt pole enam elus. 

(Mis mind aga kui õpetajat selle juures häiris (lisaks sellele, et midagi taolist üldse juhtuda võiks), oli see, et kõik avaldasid kaastunnet kooliperele. Palun mitte valesti aru saada, muidugi on see šokk kogu kollektiivi ja õpilaste jaoks, mitte veel rääkida nendest, kes pidid samas klassis olema, kui see juhtus. Siiski tekib selline tunne, nagu õpetaja oleks riigi oma. Ma ei ole ainult õpetaja, ma võin olla kellegi laps, abikaasa, ema, kuid koolis ma olen ainult õpetaja, kelle nimegi võib-olla mõni õpilane ei tea, kolleeg, keda ainult teretatakse. Õpetajana ei ole minu kohustus elada ainult koolile ja ainult koolis (kuigi suur osa inimesi seda mõtleb ja mõned õpetajad ka teevad), see on ju tegelikult ainult minu amet, samamoodi nagu kassapidaja töö on poes. Kas ei tuleks ikkagi eelkõige kaasa tunda inimesele, kes kaotab oma ema, naise?) 

Igatahes leidsin, et just see suvaline pilt on hea viis, kuidas alustada vestlust ka klassides, tekitada tunne, et tegu oli reaalselt eksisteeriva inimesega ja et see läheks neile ka rohkem korda. Arutasin kenasti 8. klassiga, arutasin kenasti 6. klassiga. Kõik õpilased said oma arvamust avaldada. 8. klassis arutasime lausa pool tundi, rääkisime selle mõjust ühiskonnale tulevikus, sellest, kuidas saaks ära hoida taolisi juhtumeid, mida kodu ja lapsevanemad peaks ja võiks ära teha jne. Uskumatult vähe oli sellist lollitamist või naljatamist, õpilased võtsid seda ikka päris tõsiselt, kuigi ma kartsin, et mõni naljahammas suudab ikka selle oma hiilgehetkeks pöörata ja andekust näidata. 8. klassis isegi üks õpilane proovis, kuid ülejäänud klass pani ta väga konkreetselt paika.

7. klass seevastu tuli kilgates ja oma pastakatest tulistamist imiteerides mulle juba enne nendega algavat tundi vastu. Pidin pikali kukkuma, kui seda nägin! Jälle minu klass leidis mooduse silma paista. Lootsin, et see on ühekordne ja ainult mulle mõeldud, kuid nad juba rääkisid, kuidas nad mööda kooli olid ringi käinud ja üks õpetaja oli kommenteerinud, et nad on ebaviisakad. MIKS KÜLL? Siis nad teatasid, et ma olen kurva näoga ja ma ei pea kartma, et kui nad tulistama hakkavad, siis nad minu ka ära tapavad, sest ma olen normaalne. 

Tunnis tegin veel kord katset neid reaalsusesse tõmmata ja kaotada ära see tobe kõik-on-nali-suhtumine. Jõudsin sellest rääkima hakata, kui juba keegi teatas, et ju see õpetaja kiusas ja siis on normaalne õpetajat tulistada. Pole või? Enne selle sisuka arutelu lõpetamist jõudsin neil veel paluda mõtelda, kui see oleks juhtunud mõne neile lähedase inimesega, kas siis ka nad üksteise võidu vaimukusi pilluksid ja klassikaaslaste nalju tagant kiidaksid. Pole ju võimalik, et 7. klass ei saa aru, mida tegelikult tähendab surm ning et mõni sellest klassist tõepoolest peab Viljandi sündmusi täiesti normaalseks ja suudab seda õigustada? Mis maailmas nad elavad? 

Ma tean, et olen neid õpetanud üle aasta, aga ma ei saa ausõna nendest vahepeal aru. Mida nad mõtlevad, kui nad nii käituvad? Kas nad üldse mõtlevad? Kuidas saab üks seltskond lapsi moodustada koos nii ebaterve grupi? Kui nendega individuaalselt tegeleda, siis tunduks nagu kõik korras, tavalised lapsed. Koos tunnevad nad pidevat survet üksteisele meele järele olla, mis paneb neid omakorda piire kompama, sest mingil põhjusel ei avalda keegi muljet sellega, et ta ei teinud töös ühtegi viga, vaid sellega, kui ta näiteks suutis koolimaja katusele ronida. Oma suures igavuses ja mulje avaldamises mõtlevad nad üha uusi ja uusi viise, kuidas olla lahe, kuidas näidata klassi liidritele, et mina olen ka siin, vaadake ometi mind! Ja mis võiks olla parem viis selleks, kui otsida internetist võimalikult täpselt järeletehtud mängurelvasid ja õhutada üksteist, et selguks see julge, kes sellega kooli ka tuleks....

miks koolid lastevanematele raha ei maksa?

Usun, et paljudel lapsevanematel on tekkinud vähemalt ühe korra küsimus, et tõesti-tõesti, miks ei maksta neile raha selle eest, et nad on oma lapse suutnud kooliealiseks kasvatada ja teda (enam-vähem) igapäevaselt kooli veavad? Ka minuni jõudis ühe mureliku lapsevanema kommentaar, et iga normaalne kool peaks ikka vanematele raha andma. 

Täitsa õige! Raha võiks hakata maksma juba raseduse planeerimise ajal, kui lapsevanem kirjutab alla lepingule, mille kohaselt on ta sunnitud panema lapse just sellesse konkreetsesse kooli (lepingu rikkumine toob kaasa ilmselgelt karistused). Võiks sisse panna ka lapse kvaliteeti hindava määra, mida saaks siis arvestada lapse keskmise hinde järgi (ei saa ju kõikidele vanematele ühtmoodi maksta, peab arvestama igasuguseid erinevaid tegureid, millest siis lõpuks lapse "hind" välja arvutatakse).

Kui nüüd päriselt rääkida sellest, maakoolid kindlasti "maksavad peale" vanematele suurtest koolidest rohkem. Maakoolidel on vaja ikkagi pingutada, sest lapsed võivad ka lähedalasuvasse linnakooli minna. Meie koolis on näiteks tasuta bussisõit, ringid ja trennid, õppevahendid (näiteks kõik töövihikud), osadele klassidele tasuta ekskursioonid, aga ikka leitakse, et kool peab veel rohkem õpilasi (rahaliselt?) toetama, Õpetajatele makstakse küll üüratuid palkasid, aga vot lapsed peavad virelema.

Mina saan ka üüratuid summasid, selgus hiljuti dialoogist mõne õpilasega. Järsku hakkas õpilasi huvitama, kui palju see õpetaja ikkagi palka saab. Ei ütelnud. Siis nad mõtlesid, et hakkavad pakkuma.

"Kas sa saad üle 100 euro palka?"

"Hea küll, ma ütlesin, et see pole teema, mida me hakkame arutlema."

"Kas sa saad siis üle 200??"

"Jätame selle jutu. Teie uudishimu rahuldamiseks ütlen, et jah, üle selle, kuid edasi jätkake oma fantaasia toel."

"Aga ütle veel, viimane kord, kas üle 300 ka????"

Siin nad lugesid enda arust midagi mu näost või kehakeelest välja ning nõustusid, et jah, ma saan ikka üle 300 euro ning imestasid, et niivõrd suured summad koolis liiguvad ja leidsid isegi, et kui nii suurtest rahadest juttu on, võivad nemad ka kaaluda minu ametit. Ainult liiga kaua peab õppima, see ikka ei istuks neile. 

See rahateema on muidugi alati nii lõputu ja sellest võiks nii palju rääkida, aga ma ausõna enne ei teadnud, et õpetajate asemel hoopis lapsevanemad peavad raha saama!

kui direktor tunnis käis

Ühel ilusal päeval otsustas direktor külastada mu 7. klassi tundi ning tegu oli üllatusega nii mulle kui õpilastele. 

Nägi välja see siis nii, et tund oli alanud juba, kui järsku õpilased olid sellise näoga, nagu oleksid kummitust näinud ning hüppasid kõik püsti. Kuigi ülikooli ajal sai ikka näidistunde antud mitu korda, võttis mul ka põlve värisema ja pidin paar sekundit end koguma. Mis on imelik, sest andsin ükskord praktika ajal sellist tundi, mida vaatles veel minu kursusekaaslane, õpetaja, kelle tunde ma andsin, veel üks õpetaja, ülikoolist vaatleja ja veel mingi võõras inimene, kellel ka oli mingil heal põhjusel vaja seda tundi näha. 

Igatahes jätkasin ma siis rõõmsalt tunniga ja lootsin, et need seitsmendikud suudavad end talutavalt üleval pidada (mis ei oleks tohtinud olla väga raske, kuna päris mitu õpilast sellel päeval puudus), kui selgus, et oleksid pidanud oma soovides täpsem olema. Ei, 7. klass käitus väga korralikult, nad ei seganud tundi absoluutselt, ei lobisenud ega rääkinud vahele ega rääkinud üldse. No tegelikult ka üldse ei rääkinud.

See tähendab siis seda, et mina pidasin klassi ees monoloogi, kuna kõik õpilased olid nii šokis, et direktor tundi vaatleb. Olen tihti soovinud, et 7. klass natuke oma lobisemist piiraks, kuid see oli juba liig. Kui ma igapidi vastuseid pinnisin õpilastelt, et natukenegi dialoogi arendada, oli haripunktiks see, kui üks neist julguse kokku võttis ja midagi sosistas. Mida, seda ma loomulikult ei kuulnud. 

Kui direktor tunnist lahkus, ohkasid kõik õpilased valjusti ja korraga. Ütlesin neile ka, et liiga vaikselt tunnis olemine on omakorda jälle halb, sest kui ma iga küsimuse peale saan ainult mõne hirmunud silmapaari, ei ole ma ju ikka rahul. Õpilased leidsid aga omakorda, et kui nad midagi ei vasta, siis nad ei saa ka valesti vastata, seega peaks ju kõik hästi olema?

pärlid 8. klassi töödest

No kirjandus on lihtne aine. Tuleb tulla esiteks tundi, seejärel lugeda läbi katkend/luuletused/novell ja vastata selle põhjal küsimustele. Aeg-ajalt peaks teoreetiliselt ühe tervikteose läbi lugema või mõne luuletuse kirjutama. Ilmselt seda kõik arvavad, sest iga kord, kui kirjandus natukenegi teoreetilisemaks läheb, lausa nii teoreetiliseks, et ma teen mõistete peale töö, on kõigil hämming.

"Issaaaand jumaaaal, õpetajaaaaa, ära kiusaaa, see on nii raske, ma õppisin TERVE EILSE ÕHTU/NÄDALAVAHETUSE ja mul ikka pole selgee!!!!" Näiteks oli nii eile 8. klassis. Ilukirjandusega seotud mõisted. Et noh, mis on luule tunnused ja mis on romaan ja nii. Nüüd siis paar vastust, mida elava fantaasiaga õpilased mulle pakkusid. Mina olin näiteks selline õpilane, et kui ma vastust ei teadnud, siis ma ikka midagi huupi ka ei hakanud kirjutama, pärast ju nii häbi oma töö tagasi võtta ja vaadata, mitu küsimärki õpetaja mu lolluse kõrvale teinud on. Aga no mis mina ka tean: õige on kirjutada, sest äkki õpetaja unise peaga kontrollib ja siis lihtsalt kogemata loeb õigeks.

K: Mis on ühist ja erinevat kirjandusel ja ilukirjandusel?

V: Nad mõlemad on kirjandused.

K: Mis on luule tunnused?
V: Eepo.

(Mul on ka vahel nii, et kirjutan eepo või kaks, lihtsalt niisama).

K: Kuidas jaguneb dramaatika ja mille poolest erinevad need žanrid?

V: Nad kõik on igaüks natuke omamoodi.

K: Võrdle novelli ja romaani.

V: Nad mõlemad on armsa sisuga ja alati õnneliku lõpuga.

(Siinkohal mainin, et viimase vastuse kirjutaja luges just paar päeva tagasi väidetavalt raamatu läbi, kus peategelane lükati sillalt alla. Nii õnnelik lõpp tõesti! Loogiline mõtlemine on ilmselgelt alahinnatud.)

kui ma mõni päev ei taha üldse õpetaja olla

Ausõna, ei olnud mina nii mölakas ja ebaviisakas tatikas põhikoolis, kui seda on praegused õpilased! Muidugi ütlesin ja arvasin ma osadest halvasti, see oleks justkui kohustuslik osa õpilase ja õpetaja vahelisel suhtel, aga ma olin seda salaja omaette või sõpradega, kirusin eemal ja läksin tundi ning tegin head nägu. See on ju normaalne! Ma ei eeldagi, et kõik õpilased saaksid aru, et see n-ö piinamine ikka nende heaks on (mitte minu lõbuks ja naudinguks!). 

Üritan kogu aeg näiteks 6. klassile selgeks teha, kui kõrini mul sellest ohkimisest on. Ma pole klassigi veel jõudnud, kui juba keegi varitseb mind ukse taga, et mulle selgeks teha, kuivõrd vale otsus minu poolt oli teda selle või tolle kõrvale istuma panna ja ta hakkab streikima, kui ma teda ümber ei tõsta. Mismõttes tema hakkab streikima?! Kas mina hakkan streikima, kui tal on kodutöö tegemata või kontrolltööks õppimata? Et panen käed puusa ja ütlen, et vot nüüd on näljastreik või õpetamisstreik? Ei, ma vean ta (vahel poolvägisi) konsultatsiooni ja järeltööle, et ta ometigi suudaks selle ära parandada ja siis uuesti ja uuesti ja uuesti, kuni veerand lõpuks läbi saab ja aeg lihtsalt otsa lõpeb. Aga tema streigib. Sest minul pole mingisugust õigust talle niimoodi teha! 

Ja täna täpselt enne 7. klassi tundi, kui meil pidi tulema kontrolltöö ja ma olin peaaegu kindel, et kuigi ma rõhutasin, et nad peavad KÕIK eesti keele murded pähe õppima (sest neid on nii palju), kirjutab suurem osa, et meil on Saaremaa murre ja Hiiumaa murre ja Muhumaa murre, laekus mulle info, et minu armsad õpilased turnivad elektrimasti otsas (või mis iganes asi see metallist kõrge torn on). No lausa vapustav! Vapustav on ka see, et nad ei oska isegi midagi teha nii, et nad vahele ei jääks. Alati keegi näeb või kuuleb neid. Eriti kuuleb, sest nad ei suuda kuskil vaikselt liikuda.

Kui ma siis alustasin tundi meeldiva püstiseismisega, et välja selgitada need kõvad turnijad, sain mina omakorda õpilastelt peapesu, et mismõttes ma alati neid süüdistan ja MINA ALATI ARVAN, ET NEMAD ON KÕIK HALVAD ASJAD TEINUD, kuigi nemad MITTE MIDAGI ei tee. Kui me 15 minutit olime seisnud ja ütlesin, et seni seisamegi, kuni kõvad mehed oma tegude taha julgevad seisma tulla, teatasid suvalised tüdrukud, et vot nemad olidki need kõvad mehed (kuigi ma teadsin väga hästi, et polnud). Siis me tegimegi kontrolltöö, mis vist eriti ei õnnestunud kellelgi, sest kes oleks võinud arvata, et ma eesti keele murdeid küsin?! 

Muidugi pärast tundi poistel kuskilt südamesopist tulev südametunnistus ei lasknud tüdrukutl kogu süüd enda peale võtta. Mis ongi kõige naljakam (ja vahel kõige haigem) selle klassi juures, et nad võivad väga nõmedad üksteise vastu olla, kiusata, mõnitada ja pidada omavahel "sõbra"kaklusi (ma olen aru saanud, et see on selline kaklus, kus kakeldakse, kuid ollakse sõbrad samaaegselt. See küll ei tähenda, et selle käigus ei või ühel suurtest sõpradest suu verd pärast täis olla), kuid tegelikult nad seisavad alati üksteise eest. Nad muidugi üritasid mulle veel selgitada, kuidas ma eksin jne, ma isegi ei tea, kas nad pidasid mind naiivseks, lolliks või mõlemaks, kuid sellel hetkel ma tõeliselt vihastasin. Ja samal ajal hakkas mul veel endast hale.

Vihastasin, et nad mulle otse valetavad ja ei suuda tõtt rääkida, kuigi ma olen nende vastu olnud alati aus ja õiglane. Mida ma siis neile teada andsin, kui pettunud ma olen, et nad isegi mulle ei suuda oma tobedaid tegusid tunnistada, kuigi ma olen neid alati kuulanud ja usaldanud ja nende eest seisnud. Mina leian, et kui sa oled piisavalt mees mingi masti otsa ronimiseks, siis võiks olla piisavalt mees, et seda tunnistada, mitte lasta tüdrukutel süü enda peale võtta. Ja mõtlesin, et kuhu kadusid (ja kas üldse kunagi kusagil eksisteerisid) need toredad õpilased, millest ülikoolis räägiti. Tõeline petukaup! Ärge uskuge neid, et õpilased on head, kui nende vastu olla hea! Tegelikult võivad nad tihti halvad ka olla (vahel ehk mõtlematusest, kuid mingil hetkel ei oma see enam tähtsust), ütelda halvasti ja käituda halvasti ja näiteks süüdistada mind, kes ma enda arust alati lausa imetabane olen, asjades, milles ma üldse end süüdi ei tunne. 

Hale hakkas muidugi sellepärast, et mismõtttttttttes ma üldse pean õpetaja olema ja miks mulle ei võiks meeldida mingi muu amet. Asi on selles, et ma ei oska olla natuke õpetaja või natuke klassijuhataja või panustada sellesse töösse pisut. Ma olen ikka üleni ja täiesti selle sees. Ja kui ma endast muudkui tükikesi annan ja pingutan ning vastu saan mitte midagi või kuhjaga halbu sõnu ja tegusid, siis võib vabalt juhtuda nii, nagu juhtus täna. Et lihtsalt laine käib üle pea ja ma hakkan nutma. Mõtlesin vist karistada neid nii, et nutan nii palju, et pärast peaksid kõik minu pisaratejões elu eest ujuma. Tegelikult suutsin ma ära tabada, et ma kohe pisaratejõge sinna tekitama hakkan ning ajasin nad klassist välja klassikalise ma-olen-teis-nii-pettunud-miks-te-olete-sellised kõnega välja, aga nad said ikka aru, kuidas ma taharuumi pisardama läksin.

Kaua ma seda jõge ei saanud kah nutta, sest muidugi algas mul kohe konsultatsioon, kus ma võtsin end (peaaegu) kokku ja hakkasin selgitama, mis on öeldis. 

kust jookseb piir tunni segamise vahel?

Küll on tore, kui õpilased tunnis küsimusi küsivad! Endal on kohe selline tunne, et lapsed mõtlevad kaasa, tahavad rohkem teada, annavad märku, kui midagi segaseks jääb. Ilmselgelt pole ma ka päris eile sündinud ja saan aru, kui mõni küsimus on esitatud lihtsalt selleks, et mõni sekund vahetunnile lähemale saada, sest 45 minutit järjest õppida käib loomulikult mõnel üle jõu.

Eesti keelt (kirjandusest rääkimata) ei meeldi üldiselt õpilastele väga õppida. Tavaliselt jagan õpilased kaheks: need, kes teevad ilma nurisemata asjad ära ning need, kes peavad oma meelehärmi klassi ja eelkõige minuga jagama. Igatahes ei arva ma, et esimene grupp õpilasi eesti keeles suure naudinguga käib. Kindlasti sõltub palju teemast ja ülesannetest jne, kuid pean iga päev kuulama, kuidas eesti keel on ju kõigil nii selge juba, et miks ometi ma piinan neid sellega.

Küll aga avastas ports 8. klassi poisse, et mõnda ülesannet saab teha mitut moodi ja samal ajal ikkagi korrektselt tööjuhendit täita. Ja see suur avastus on valmistanud nendes palju elevust. Eelkõige etteantud tingimustel lausete moodustamine, sest selgus, et sobiv lause võib olla samal ajal ka naljakas. Ilmselgelt neid suurepäraseid pärle ei saa ju endale hoida, sest kuidas muidu klass saaks teada ikkagi, kuivõrd humoorikas inimene sa oled, seega on vaja kiiremas korras see valju häälega ette lugeda. Klassi (olgem ausad, piisab ka ühest õpilasest) tunnustav naer annab märku, et järgmine lause võiks ju iseenesest tulla veelgi naljakam, kuid sellest saavad hasarti juurde veel paar õpilast, sest nemad ei saa olla ometigi ju nõrgemad ning nii saabki alguse kellel-on-kõige-naljakam-lause-õige-öeldisega mäng. 

Selliste ülesannete kontrollimine näebki välja nii, et pool klassist kibelevad oma lauseid või tekste lugema, sest neil on ju ka nii-nii naljakas see ja kujutate ette, kui keegi ei saagi kunagi sellest teada! Lõpuks näeb see välja nii, et kõik on nii hoos lausete lugemise ja naermisega, et kui ma oleksin väga kuri õpetaja, siis ma peaksin seda ju segamiseks, sest mismõttes nad itsitavad oma tobedate lausete üle? Mina mõtlen aga ainult, et näe, õpilased teevad eesti keele harjutusi nii suure hooga, et siis neid teistele ette lugeda. Üks õpilane ütles reaalselt, et eesti keel pole kunagi nii naljakas olnud. 

Igatahes on see teema nüüd läbi ning kõigi eelduste kohaselt on järgmine osa sama igav nagu eesti keel tavaliselt.