pühapäev, 5. oktoober 2014

kust jookseb piir tunni segamise vahel?

Küll on tore, kui õpilased tunnis küsimusi küsivad! Endal on kohe selline tunne, et lapsed mõtlevad kaasa, tahavad rohkem teada, annavad märku, kui midagi segaseks jääb. Ilmselgelt pole ma ka päris eile sündinud ja saan aru, kui mõni küsimus on esitatud lihtsalt selleks, et mõni sekund vahetunnile lähemale saada, sest 45 minutit järjest õppida käib loomulikult mõnel üle jõu.

Eesti keelt (kirjandusest rääkimata) ei meeldi üldiselt õpilastele väga õppida. Tavaliselt jagan õpilased kaheks: need, kes teevad ilma nurisemata asjad ära ning need, kes peavad oma meelehärmi klassi ja eelkõige minuga jagama. Igatahes ei arva ma, et esimene grupp õpilasi eesti keeles suure naudinguga käib. Kindlasti sõltub palju teemast ja ülesannetest jne, kuid pean iga päev kuulama, kuidas eesti keel on ju kõigil nii selge juba, et miks ometi ma piinan neid sellega.

Küll aga avastas ports 8. klassi poisse, et mõnda ülesannet saab teha mitut moodi ja samal ajal ikkagi korrektselt tööjuhendit täita. Ja see suur avastus on valmistanud nendes palju elevust. Eelkõige etteantud tingimustel lausete moodustamine, sest selgus, et sobiv lause võib olla samal ajal ka naljakas. Ilmselgelt neid suurepäraseid pärle ei saa ju endale hoida, sest kuidas muidu klass saaks teada ikkagi, kuivõrd humoorikas inimene sa oled, seega on vaja kiiremas korras see valju häälega ette lugeda. Klassi (olgem ausad, piisab ka ühest õpilasest) tunnustav naer annab märku, et järgmine lause võiks ju iseenesest tulla veelgi naljakam, kuid sellest saavad hasarti juurde veel paar õpilast, sest nemad ei saa olla ometigi ju nõrgemad ning nii saabki alguse kellel-on-kõige-naljakam-lause-õige-öeldisega mäng. 

Selliste ülesannete kontrollimine näebki välja nii, et pool klassist kibelevad oma lauseid või tekste lugema, sest neil on ju ka nii-nii naljakas see ja kujutate ette, kui keegi ei saagi kunagi sellest teada! Lõpuks näeb see välja nii, et kõik on nii hoos lausete lugemise ja naermisega, et kui ma oleksin väga kuri õpetaja, siis ma peaksin seda ju segamiseks, sest mismõttes nad itsitavad oma tobedate lausete üle? Mina mõtlen aga ainult, et näe, õpilased teevad eesti keele harjutusi nii suure hooga, et siis neid teistele ette lugeda. Üks õpilane ütles reaalselt, et eesti keel pole kunagi nii naljakas olnud. 

Igatahes on see teema nüüd läbi ning kõigi eelduste kohaselt on järgmine osa sama igav nagu eesti keel tavaliselt. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar