No kirjandus on lihtne aine. Tuleb tulla esiteks tundi, seejärel lugeda läbi katkend/luuletused/novell ja vastata selle põhjal küsimustele. Aeg-ajalt peaks teoreetiliselt ühe tervikteose läbi lugema või mõne luuletuse kirjutama. Ilmselt seda kõik arvavad, sest iga kord, kui kirjandus natukenegi teoreetilisemaks läheb, lausa nii teoreetiliseks, et ma teen mõistete peale töö, on kõigil hämming.
"Issaaaand jumaaaal, õpetajaaaaa, ära kiusaaa, see on nii raske, ma õppisin TERVE EILSE ÕHTU/NÄDALAVAHETUSE ja mul ikka pole selgee!!!!" Näiteks oli nii eile 8. klassis. Ilukirjandusega seotud mõisted. Et noh, mis on luule tunnused ja mis on romaan ja nii. Nüüd siis paar vastust, mida elava fantaasiaga õpilased mulle pakkusid. Mina olin näiteks selline õpilane, et kui ma vastust ei teadnud, siis ma ikka midagi huupi ka ei hakanud kirjutama, pärast ju nii häbi oma töö tagasi võtta ja vaadata, mitu küsimärki õpetaja mu lolluse kõrvale teinud on. Aga no mis mina ka tean: õige on kirjutada, sest äkki õpetaja unise peaga kontrollib ja siis lihtsalt kogemata loeb õigeks.
K: Mis on ühist ja erinevat kirjandusel ja ilukirjandusel?
V: Nad mõlemad on kirjandused.
K: Mis on luule tunnused?
V: Eepo.
V: Eepo.
(Mul on ka vahel nii, et kirjutan eepo või kaks, lihtsalt niisama).
K: Kuidas jaguneb dramaatika ja mille poolest erinevad need žanrid?
V: Nad kõik on igaüks natuke omamoodi.
K: Võrdle novelli ja romaani.
V: Nad mõlemad on armsa sisuga ja alati õnneliku lõpuga.
(Siinkohal mainin, et viimase vastuse kirjutaja luges just paar päeva tagasi väidetavalt raamatu läbi, kus peategelane lükati sillalt alla. Nii õnnelik lõpp tõesti! Loogiline mõtlemine on ilmselgelt alahinnatud.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar