teisipäev, 11. märts 2014

kui selgub, et ma olen üldse halb õpetaja

hiljuti selgus karm tõsiasi. nimelt olen ma hoopis halb õpetaja, sest arenguvestlusel olla õpilased kurtnud, et ma annan palju kodus teha ja pealegi ei õpeta isegi mitte õpiku järgi. see oli nagu külm dušš vastu nägu, ausõna!

muidugi unustati mainida, et ma panen slaidid alati e-kooli üles, kui pean seda vajalikuks, st kui seal on eesti keele reeglid vm teooria ja kodutööd andsin neile selle eest terve hunniku, et pool klassi otsustas lakkamatult möliseda 45 minutit. aga sellest keegi ei rääkinud, ikka, et nii palju teha ja õpikust ei saa õppida.

koduseid töid antakse üldiselt kolme moodi. on õpetajaid, kes annavad igaks päevaks, et ikka õhtul oleks kodus midagi teha ning õpik ja töövihik oleks kaanest kaaneni läbi võetud. siis on selliseid, kes ei anna üldse, sest nad ei viitsi kontrollida ja nad on hullud semud. kolmandad annavad siis vastavalt vajadusele. mina olen viimane. ma ei hakka põhimõtte pärast igaks tunniks andma, kuid annan kahel juhul: kui tunnitöö jääb pooleli, siis on kõik lõpetada, mis tunnis mingil põhjusel (sest oli vaja juttu ajada, sest otsisin 5 minutit vihikut ja 5 minutit pastakat, sest olen lihtsalt jube aeglane) pooleli jäi. teist varianti rakendan üksikule õpilasele või kogu klassile, kui ma leian, et nad muudavad (peaaegu) võimatuks tunni andmise.

nimetatud klassile andsin päris palju kodus teha ainult ühe korra, aga sellest vist piisas, et sattuda nõid-õpetajate nimekirja.

pärast selliseid hetki seisan ma alati seal nii nõutult klassi ees ja mõtlen, et hea küll, ma võin ju ka tulla siia ette ja õpiku lahti lüüa ja muudkui seda ette seal kanda. aga ma ei tee seda, sest mulle läheb korda, et neil oleks head materjalid, elulised harjutused jne. ainuke eluline (ja elushoidev) tegevus nende jaoks on aga oma nutikatega feissis istumine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar