laupäev, 27. juuni 2015

Ruhnu vol 2

Põgusalt kirjutasin juba ekskursioonist Ruhnu, keskendudes eelkõige oksendamisele ja suuresti tänu sellele väga toimivale öörahule. Kuigi alkoholi tarbimist õpilaste seas ma ei tuvastanud, tekitab õpilaste käitumine minus ikka ja jälle imestust. Järelikult ikkagi olen juba nii vana, et ei mäleta, mis tunne oli olla noor, nii noor.

Kuigi vaheaeg on täies hoos ja koolimõtted peaksid olema peast täiesti kadunud, on nüüd just hea aeg vaadata tagasi õppeaastale, kui emotsioonid on vaibunud ja teha ehk ka paar järeldust. Mis mulle 7. klassi puhul ikka ja jälle üllatust valmistas, oli nende kiindumus alkoholi vastu. Antud juhul ma ei mõtlegi nii väga selle joomist (kuigi ka seda oli omajagu), vaid kogu seda elustiili, mis sellega kaasas käib. 

Ei möödunud vist päevagi, kui mõni seitsmendik alkoholi nii- või naapidi jutuks poleks võtnud. Olgu see siis suur huvi minu tarbimisharjumuste kohta (ja ka selle kohta, kui palju ma kohalikus baaris laua peal tantsinud olen) või siis ilmselge alkoholi ja sellega seonduva imetlemine. Näiteks kirjanduse tunnis pidid nad ükskord kirjutama vabal teemal jutu ning üks poiss kirjutas mitu lehekülge, kuidas ta sõpradega end lennukis purju joob ja kuskil välismaal kohalikele peksa annab. Väga arusaadavalt tuli sealt välja kogu sellise elustiili idealiseerimine. Muidugi levis jutt klassis väga ruttu, enne juba, kui olin ise saanud seda lugeda, kuulsin kilkeid nii tüdrukute kui poiste seas, et just SEE jutt on kõige parem ja ma pean selle hindamiseks võtma. Mina, loll, panin jutu eest veel "4", mis tõi mulle väga palju nurinat õpilastelt (olgu öeldud, et hinne polnud tingitud teemavalikust). 

Igasugune ekskursioon, mis siis, et õpetajad on ka kaasas, on ikkagi koolist ja sealsetest reeglitest mõnes mõttes eemaldumine. Kuigi pidasin lõputul hulgal (hirmu)kõnesid koos piltlike näidetega, mis täpselt juhtub õpilasega, kes alkoholi kaasa võtab, ei jätnud joomiskultuur meid reisil maha. Alkohol oli aga ainuke, mis puudus, muu oli kõik olemas. Limonaadi pidi ilmselgelt jooma klaaspudelitest, mis enne igat lonksu ka kokku löödi. Ja minu isiklik lemmik: teise päeva hommikul pidi coca-colat ilmselgelt jooma pitsidest. Neil oli reaalselt kaasa võetud ühekordsed pitsid, millest erinevaid limpse oleks äärmiselt hea juua. Kui pits tühi, pidi selle käega lauale puruks lööma (ise samal ajal ignoreerima, et tegelikult oli päris valus ja vaprat nägu tegema), sest "pärast joomist nii see käib". 



Jajaa, olen olnud ka kunagi noor, kuid ei mäleta, et joodiku elustiil oleks mingi suur unistus olnud, mille poole püüelda. Et lihtsalt ostan poest spetsiaalselt pitse, et võiks sõpradega limpsi sealt juua? Minu jaoks oli see veidi veider ja väga palju naljakas. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar