miks ma alati pühapäeviti närvis olen?

Pühapäevaõhtud on tavaliselt broneeritud kontrolltööde parandamiseks, sest ma olen suutnud neid kogu nädala jooksul üldiselt väga edukalt edasi lükata ja see on siis viimane aeg, kui pole enam kuhugi lükata.

Mul võib-olla ei oleks otseselt tööde parandamise vastu suurt midagi, sest Maakoolis on mul umbes 15 õpilast klassis ja see pole väga hull. Eelmisel nädalavahetusel tegin tutvust tundega, mis tekib, kui töid on parandada umbes 50. Igatahes tahaks hakata nüüd lihtsalt nägude järgi hindeid panema, sest see oli ikka päris hull.

Aga sellest hullem on parandada ikkagi 14 õpilase töid, kui iga teine töö mind nutma ajab. Ilmselt ma ei nutaks, kui neile oleks eesti keelt õpetanud keegi teine. Sellisel juhul ma mõtleks lihtsalt, et küll on loll õpetaja, sest pooled tööd on lollusi täis ja keegi ju peab loll olema. 

Eesti keel ei ole raske! Ma ei tea, kui usutavalt kõlab see eesti keele õpetaja suust, sest eks ma veidi olen seda õppinud ja üldse peab miskine kiiks olema, et sellist asja õppima minna, aga täiesti objektiivselt võin ka öelda, et ei ole raske. Põhikool ei ole nii raske, et näiteks 7. või 8. klassi teadmisi oleks nüüd võimatu omandada, sest et ei saa midagi aru. Võtame näiteks tavalise käänamise. Õpi käänete tabel pähe ja kogu lugu. "Ma ei saa aru!" ei ole vastus! 

Eesti keel ei ole nii raske, et punt õpilasi peab saama iga kord kahe, sest nad ei saa aru! Mina ei ole nii halb õpetaja, et punt õpilasi peab saama iga kord kahe (nüüd ma küll enam ei tea, kui objektiivne see on). Mina näiteks ei oska enam midagi teha, et 8. klassi õpilased saaksid aru, kuidas lauset lõpetada. Et ei lõpeta lihtsalt kirjutamist ära, vaid paneks sinna äkki mingi märgi (no näiteks punkti). Ma ei oska midagi teha, kui mul on kirjas sõna "osutama", aga keegi hakkab rõõmsalt pöörama "oskama". Ja kohe kindlasti ei oska ma midagi teha, et ei kuuleks ega loeks enam selliseid lauseid:

• "Kas eesti keeles saab eitust ka väljendada?" Oleks see küsimus olnud siis vähemalt teemaga tutvumise ajal, aga ei, see esitati kontrolltööd tehes, kui oli vaja jaatavas kõnes lause eitavasse ümber teha. Ilmselgelt pole võimalik, me siin eesti keeles saame ainult kõigega nõustuda ja muudkui jaatada. 
• Selgita, kuidas väljendatakse eesti keeles tulevikku. "Tulevik on see, et sa ei tea, mis juhtuma hakkab." See oleks olnud täiesti sobilik vastus, kui ma oleksin palunud kohvipaksu või kristallkuuli pealt ennustada järgmise nädala sündmusi. Kahjuks ei olnud ennustamine ülesandeks. 
• "Lapsed ei ole kirjutanud tunnis luuletusd." LUULETUSD! Kusjuures oli töökäsus sõna täiesti õigesti ette kirjutatud! 

Keegi ju peab olema sellistes vastustes süüdi, aga mina ei oska midagi enam teha. Lähen parandan töid lihtsalt edasi...

võimuvõitlused 5. klassiga

Pean parasjagu viiendikega lahinguid. Täpsemalt siis ühe klassiga, sest kuigi minu loogika ütleb, et samas vanused lapsed peaksid enam-vähem üldistades ka samasugused olema, siis mingil põhjusel see nii ei ole mitte. See tähendab, et samal ajal, kui ühe klassi õpilased uhkustavad, et nad on lugenud suve jooksul kogu kohustusliku kirjanduse raamatud läbi ja küsivad, kas ma ikka suveks ka lugeda jätan, siis paralleelklassiga ma kaklen.

Õpetada 25 õpilasele korraga eesti keelt, on veits palju. Eriti veel, kuna kõiki teisi keeli saab küll õpetada nii, et klass on pooleks jagatud, aga vot eesti keel on hoopis teistsugune keel ilmselgelt ja seda on järsku hea tervele klassile õpetada. No hea küll! Aga kui klassis käib ainult 8 tüdrukut, siis minu matemaatika ütleb, et poisse on rohkem. Ja palju poisse tähendab palju lobisemist ja imelikult palju "kui sa veel siia vaatad, annan molli" kommentaare (mitte mulle suunatuna siiski). 

Ühesõnaga on meil siis nende paljude poistega väike võimuvõitlus, sest kui mina näen tundi sellisena, et nemad on vaikselt ja õpivad, on neil eesti keelest täiesti teine arusaam ja ma pean ikka palju pingutama ja trikitama, et neid vait saada. Näiteks seletuskirjade kirjutamine. 

Katkendeid jutukestest "Miks mina segan eesti keele tundi":

1) "Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et vahetunnis jäi pinginaabriga jutt pooleli. Sellepärast jutustasingi ning segasin tundi /..../ Tegelikult olen korralik ja viieline poiss. Ainult vahest viskan mõne vembu." See oli lemmik, kuna sissejuhatus oli nii kena ja lõpetuseks oli soovitud mulle palju õnne sünnipäevaks. 

2) "Ma tegin väga valesti, kuna ma naersin. Üritasin lõpetada, aga ei suutnud, kuna kõik rääkisid minuga. Ma tean, et olen süüdi ise ka ja ei süüdista teisi /.../ Oma vanematega rääkisin sellest ja nad pole minu tegevusega rahul."

3) "Istusin eesti keele tunnis. Õpetaja oli tahvli ees ja kirjutas sõnu. Siis õpetaja hakkas rääkima ja mina kuulsin, et keegi hüüdis mu nime teisest klassi otsast. Ma vaatasin ringi ja hüüdsin vastu. Seda kuulis minu õpetaja ja käskis mul sada sõna kirjutada. Ta oli väga pahane. Olin väga kurb, sest ma ei tundnud ennast süüdi. Homseks oli väga palju õppida ja vaevaliselt sain sellega hakkama. kell oli palju ja mõte ei töötanud enam. Püüan nüüd eesti keele tunnis tähele rohkem panna, et enam ei pea selliseid lauseid kirjutama. Olen nüüd nii unine ja väsinud ning lähen kohe magama." Pean muidugi täpsustama, et tegemist on alatu laimuga ja konkreetne poiss keerutas ja jutustas terve tunni. Samuti ainuke õpilastest, kes oma käitumist tegelikult õigustas. Teised vähemalt lubasid pühalikult, kuidas nad eladeski enam ei lobise (nüüdseks on neid lubadusi ilmselgelt ka murtud). 

4) "Ma satun tihti pahandustesse. Isegi palju palju hullematesse. Eriti väljaspool kooli. Mida ma teen tavaliselt kogemata. Vahepeal üritan lõbutseda, aga ikka tuleb keegi õiendama, et seda ei tohi ja seda ka mitte. Tegelikult on siin karmis tsivilisatsioonis enamus lahedad asjad keelanud või 18+ ja enamus igavat on kohustuslik. See käib väga närvidele. Siin igavas linnas ka midagi muud teha kui kodus elektroonikas olla. Loodan, et saad aru." 

5) "Edaspidi austan õpetaja tööd ja annan endast parima, et õppetöö meie klassis oleks rahulik ja hea." 

Paberi peal muidugi kena küll, kuid kõik on praeguseks oma suure suuga antud lubadusi juba murdnud. Nad on lihtsalt nii rahutud. Ükskord kulus 7 minutit tunni alustamise peale, kuna mul on reegel, et enne ei istu keegi, kui kõik õpilased on lõpetanud nihelemise, lobisemise, häälitsemise jne. Nii me siis seal seisime, sest kogu aeg keegi tõmbles. Miks on vaja tõmmelda nii palju, ma ei saa aru. 

kuidas minu klass omavahel läbi saab?

Lühike vastus oleks, et ei saa üldse.

Neil on eelmisest aastast miskine tüli, mis minu andmete järgi sai tegelikult alguse kahe tüdruku vahelisest lahkhelist, et keegi rääkis kellegi saladuse välja või valetas või midagi sellist, mille tagajärjel on nüüd siis klass jagatud kaheks. No minu arust on üldse veits imelik, kui klassis on 14 õpilast ja siis seal moodustatakse veel väiksemaid gruppe, aga mida mina ka tean, eksole.

Igatahes mahtus eelmise aasta sisse igasugust põnevust, mida siis tühisest tülist alanud suur sõda tekitas: igapäevane oli niisama väike sõim ja klatš, aga ei puudunud ka internetis „anonüümselt“ sõimamine (elagu ask.fm!), väljapressimised ja kokkupuuted politseiga.

Mina (jälle lolli peaga) uskusin ja lootsin, et suvevaheaeg on piisavalt pikk sõjakirve mahamatmiseks, sest kaua võib põhimõtteliselt ühe asja pärast tülis olla, mida keegi ilmselt enam ei mäletagi, aga lootus on ilmselgelt lollide lohutus, sest suurt midagi pole muutunud.

Või tegelikult nii palju on, et nad vähemalt ei suhtle omavahel. Üldiselt. Aeg-ajalt on ikka vaja podiseda omaette „vaenlasleeri“ kohta midagi, täpselt nii vaikselt, et kõik, kel vaja, ikka kuuleksid, et siis teised omakorda kukuksid end kaitsma erinevate väidetega („vähemalt me ei pea end meikima, et ilusad olla“ või „nad võiks teha ahvidele, kes pole inimesteks veel arenenud, eraldi paralleeli“).

Olles muidugi õelus ise, plaanin mina neid kohe nimme rühmadesse nii panna, et „vaenlased“ peaksid koos töötama. Teatasin neile ka just nii, et kuigi nad suudavad vaevu ühes ruumis istuda, siis teadku, et minu tunnis tuleb neil lisaks ruumi jagamisele veel ka koos tööd teha. Nemad leidsid ainult, et sõna „nimme“ on päris naljakas ja hakkasid seda papagoidena korrutama.

Minu õel plaan asub käiku tegelikult juba kolmapäeval. Kasutan tihti arvutit rühmade moodustamiseks, et ikka süükoormat endalt nihutada („süüdistage arvutit, mina ei saa midagi teha“), kuid kahjuks konkreetne programm ei arvestanud tähtsaid õpilastevahelisi suhteid, mistõttu võib kolmapäevane tund sama hästi kui katastroofiks kujuneda. Mu eesmärk on neid igapidi koostööd panna tegema, et neil ei ole enam muud võimalust, kui lihtsalt peavad omavahel suhtlema. Ma ei eelda, et nad nüüd mingid hullud sõbrad oleksid, kuid rühmas töötamisega peaks ikka hakkama saama.

Saab näha... Täna jaotasin rühmad ja üritasin jääda kurdiks ohetele ja nurinatele ja turtsumistele, ainult siis vastasin, kui kaks õpilast tahtsid rühmi vahetada. Kõik olid väga nördinud. Kui nad vaid teaks, et see on ainult algus ja tegelikult tahan ma üldse proovida üht teistsugust rühmatööd, kus muuhulgas on nende tööülesandeks seletada kodurühmas otsitud infot teistele õpilastele, kes seda teemat ei valda, ja teha seda nii hästi, et ma ei pea ise midagi selgitama. See tähendab päris palju suhtlust inimestega, kellega ei tahaks suhelda või olla näiteks klassipildil kõrvuti.

Elagu draama!

killukesi Suurest Linnakoolist

Täna sain lõpuks esimest korda tunde anda Suures Linnakoolis ja ära näha ka viiendikud, kellega me koos siis aega veetma hakkame. 

Mõlema klassiga alustasin reeglitest. Panime neid koos paika ja mõtlesime välja ka tagajärgi reeglite rikkujatele. Naljakas on see, et üldiselt jõutakse praktiliselt alati samade punktide juurde: ei tohi tundi segada ja lobiseda ja asjad peavad olema tehtud ja õppevahendid kaasas ja õpetajat peab kuulama ja töödeks peab õppima jne. Ka tagajärjed rikkujatele tulevad tihti väga sarnased (seekord küll üritas üks õpilane igaks tagajärjeks pakkuda, et paneme selle õpilase nurka).

Naljakas on ka see, et paralleelklassid peaksid olema ju ühesugused. Minu loogika järgi vähemalt. Sarnasedki kas või. Aga ei ole ikka küll. 

Ühe klassiga alustasime tundi, ütlesin neile tere ja hakkasin juba teatama, et no istuge siis, aga tegelikult segasin neile vahele (ups), sest nad teatasid pikalt ja kooris "tere hommikust, õpetaja". Õnneks oli see päris vaikselt ja keegi ei kuulnud vast, et ma neid istuma käsutasin juba enne. Kui esimene tund läbi sai, tuli üks tüdruk mu juurde ja teatas, et jube tore, et ma ikka selline olen, ta kartis, et olen vana ja nõme, aga olen hoopis lahe. Pärast tulid kallistasid mind ka veel (eks ikka seepärast, et ma nii lahe olen). Ma ei pidanud neid ka kordagi vist korrale kutsuma.

Teine klass oli hoopis teistsugune. Esiteks olid nad ilmselgelt pettunud, et mina neile õpetajaks olen (üks kisas isegi üle klassi, et issand jumal, kas SEE ongi meie uus õpetaja). Samuti polnud nad vist veel suvest lahti lasknud ega suutnud lihtsalt vaikselt olla. Nii palju keerutamist ja nihelemist ja lobisemist ning seda kõike veel enne, kui me reeglid paika saime. Muidugi leidsime selle klassiga ka, et ei tohi tundi segada ja lobiseda ja asjad peavad olema tehtud ja õppevahendid kaasas ja õpetajat peab kuulama ja töödeks peab õppima jne, kuid nad ei suutnud lihtsalt neid järgida. Ütlesin ka, et täna annan andeks, kuid homme tuletame reeglid meelde ja ka tagajärgi. Tegelikult nad palusid, et alustaksin iga tund reeglite meenutamisega. Nojah, eks läheb ju meelest, et tunnis ei tohi lobiseda. 

Vähemalt ma meeldin ühele klassile, hea seegi...

Mõned seigad veel. Ma ei leidnud esimese tunni alguses projektoripulti üles, käisin teise õpetaja käest abi küsimas (ilmselgelt oli tund juba alanud). Siis leidsime selle üles, sain projektori tööle, aga see lina(?) oli nii kõrgel, et ma ei saanud seda kätte, seega pidin ronima tooli peale. Siis ma sain selle alla tiritud, aga pärast ei saanud jälle üles (üks tüdruk tuli ja näitas). Kui ma selle vahepeal jälle alla tõmbasin, ei saanud ma ka teine kord seda üles tagasi (seekord üks tüdruk juhendas). Lõpuks sain, hurraa! Nüüd mõtlen, et oleks võinud varem ikka kõik trikid selgeks õppida...