reede, 2. veebruar 2018

iga õpetaja pole klassijuhataja

Kui ma Maakooli tööle läksin, pakuti kohe alguses klassijuhatamist ka. Võtsin selle vastu, kuid tegelikult ei kujutanud ette, mida see töö endast kujutab. Ma ei tea isegi, kas ma praegu tean, kuidas täpselt klassijuhataja olla, aga ma lihtsalt tegin mingeid asju. Suures Linnakoolis olin lihtsalt aineõpetaja, seega saan veidi võrrelda.

Maakoolis oli minu jaoks üks suur probleem see, et ei suutnud tööd jätta koolimajja. Kontrolltööd ja kirjandid rändasid nagunii koju kaasa (seda ma ei ole tegelikult ka aru saanud, kuidas peaksin kõik tööasjad ametliku tööajaga tehtud saama, aga olgu), aga mured enda klassi pärast ka. Ei juhtunud vaid üks kord, kui ma öösel ei suutnud lihtsalt magama jääda, sest ma olin hädas mõne õpilase hinnete, käitumise, kodu pärast. Kui ma tundsin, et mul jääb puudu teadmistest, oskustest, vahenditest, et mõnda olukorda lahendada. Samas päris tihti tekkis ka mõte, kas äkki minu tegutsemine polegi õige, vaid mõni psühholoog või muu teadja hoiaks kahe käega peast kinni. 

Lõpuks ma tundsin, et see klassijuhatamine käib mul üle pea. Olin piisavalt saanud tagasilööke, kakelnud laste ja vanematega ning tundnud, et olen täitsa üksi. Ma ei osanud hoida distantsi. See kõik viis olukorrani, kus ma vist andsin veidi alla. Märkisin puudumisi e-kooli ja juhtisin mõne tähelepanu sellele, et aines on täbar seis, kuid see oli ka kõik. Olin täiesti energiast tühjaks imetud ega suutnud lihtsalt klassiga tegelda. 

Enda esimesele (no tegelikult ka ainukesele, aga kõlab palju uhkemalt ju) klassile lõpukõne kirjutama asudes olin nii trotsi täis. Mul olid meeles mälestused negatiivsetest olukordadest, mis poleks vist sobilikud sellisel päeval mainida. Peas pendeldas ainult mõte, et kuidas nad kõik üldse suutsid jõuda nii kaugele ja põhikooli lõpetada. Kõne sain siiski kirjutatud nii, et ei pidanudki rääkima halbadest asjadest. Selgus, et on juhtunud ka palju head ja naljakat, ma olin selle lihtsalt suutnud unustada. Kogu protsess aitas mul klass "ära lõpetada". Läksin ju poole õppeaasta pealt ära ning jäi tunne, nagu oleks sõbraga tülli läinud ja kohe pärast seda ära kolinud. Kujutasin ette, kuidas nad mõtlesid, et alguses oli õpetaja nii normaalne, aga lõpus ikka totaalselt nõme. Vähemalt mõtlesin nendest küll vahepeal nii. Kuid lõpuks sain aru, et süüdi polnud mitte klass (vähemalt mitte ainult klass), vaid ma ei suutnud enda kohta või rolli klassijuhatajana leida ja mõista ja täita. "Mina küll klassijuhataja ei taha enam olla," mõtlesin.

Asi oli otsustatud: kui lähen tööle tagasi, olengi ainult aineõpetaja. Olen eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Ma ei ole kellelegi ema (no enda lapsele vast siiski). Ma ei ole stressis tegelikult võõraste laste pärast ega pea üritama nende probleeme lahendada. Ainult et siis elu juhtus ja ma olen järgmisel aastal klassijuhataja...

Ikkagi läheb nii, et sügisel olen jälle klassijuhataja. Olen mitu korda vaadanud klassipilti ja proovinud mõistatada, millised nad on, üritanud nende näost näha, kas mul saab olema nendega probleeme hinnete, käitumise, omavaheliste suhetega. Sest see on ju inimesele näkku kirjutatud :D 


Pildiotsingu are you good student gif tulemus

5 kommentaari:

  1. No vot, kommentaare ei ole. See see on kui poole aastat tagant postituse teed - ka kõige ustavamad lugejad ei viitsi enam oodata. Varem ma ikka vaatasin iga päev mitu korda, et ehk on postitus, nüüd vaatan kord kuus. Nojah, võiks ju teavitusele linnukese panna panna, aga see pole ikka see. SEE on siis kui lähed ja klikid erutusest väriseva käega blogi lingile ja loodad, et täna ikka on uus postitus. Aga võta näpust, ei ole. Aga mis ma siin ikka torisen, kõiki maailma blogisid ei jõua ikka läbi lugeda, nagunii kulutan neile märkimisväärse osa päevast. Kuidas muidu, kui inimesed oskavad nii huvitavalt kirjutada :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tōsi, pole eriti siia kirjutanud, kuid sügisest ausalt hakkan uuesti postitama!

      Kustuta
  2. Pagan küll, see see on kui postitust enne avaldamist läbi ei loe. Tervelt 3 korda olen kasutanud sõna 'ikka', mida ma teiste kirjutajate juures ei salli.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lausa neli korda. :D Mind esimesel lugemisel ei häirinud, aga peale sellele tähelepanu juhtimist hakkas mindki segama. :D

      Kustuta
  3. Asun kirjutama lõpukõnet. Mitte lõpukõne. Ma endiselt ei saa aru, kuidas sa saad olla eesti keele õpetaja...

    VastaKustuta