mina - suurim õpilaste vaenlane

Sellel aastal ei saa kuidagi rongi peale. Nagu esimest aastat oleks koolis. Kogu aeg torma ja kiirusta ja tõmble. See on üks põhjus, miks ma olen siit ka eemal olnud, sest pole mitte millegi jaoks aega. 

Teine on selline põhjus, et ei oska õieti sõnastadagi. Ma olen väsinud olemast kogu aeg vaenlase rollis. Tee, mis tahad, ikka vaatavad pooled klassis sulle otsa, nagu sa oleksid neile kõige vihatum inimene. Ja vot ei oska olla nii, et ei võta seda jama kõike isiklikult! 

Näiteks ei ole ma suutnud mõnele selgeks teha, et halbade hinnete panemine ei ole minu peamine eesmärk ja rõõm siin elus. Väike dialoog järeltöölt:


Õpilane: Ma tegin töö nelja peale, a sa panid kahe. Sa paned alati nägude järgi hindeid!

No ma ei hakka kommenteerimagi...

Okei, ei saa mitte! Olgu öeldud, et see oli 9. klassi õpilane, kes mulle siiras vihas otsa vaatas, täies veendumuses, et ma tahan talle trimestrihindeks kahte panna. Et ma valin igas klassis välja õpilased, kes mulle lihtsalt ei meeldi ja hakkangi neile halbasid hindeid panema, sest... sest ma tahan või ma saan või mulle meeldib?! Kuidas saab olla, et ma eesti keele kontrolltöid hindan nägude järgi, kui tal on must valgel kirjas kõik vead?

Õpilane: Aga ma ju ei tea, kas on õige või vale. Sa nagunii parandad õiged ka valeks, et kahte panna..

Jah, sest eluunistus on istuda iga nädal ja pidada seda meeldivat dialoogi. Koostada kõigepealt uus variant tööst, istuda iga nädal siin tarkade klubiga ja siis uuesti parandada neid, kusjuures pooled ikka ebaõnnestuvad. Kust tuleb see loogika, et mingi osa sellest protsessist võiks mulle meeldiv olla? Minu jaoks on järeltööd enda piinamine. Aga käsi ei paindu tühjale lehele kolme ka kirjutama, kui ma näen, kuidas kõrval inimene näeb suurt vaeva, et enda kolm kätte saada. Nii ma siin jälle istun ja kuulan, kuidas ma panen talle nimme kahtesid. Ei pea ilmselt lisama, et ta sai jälle kahe... 

Muidugi ei saa ka mainimata jätta kooli kõige meeldivamat osa, milleks on lapsevanemad. Kuna ma klassijuhataja pole, saan nendega kohtumist üldiselt vältida või vähemalt meili teel jutud räägitud, kuid vahel saabub õnn ka minu õuele. Eelmise aasta viimasel nädalal juhtuski see, kui kohtusin ühe õpilase vanemaga, et rääkida hinnetest. Oli, millest rääkida ka, sest sellel trimestril on saadud "2" ja "1". Lisaks sellele just samal päeval keeldus poiss eesti keeles tunnitööd tegemast, sest "ma ei tea, miks ma ei tee". Minu üllatuseks tehti mulle hoopis selgeks, et õpilane ei taha õppida, sest talle ei meeldi õpetaja. Ma ei teadnudki, et see vabastab õppetööst. Arutluse käigus jõudsime siiski sinnani, et isegi kui ma ei meeldi, peab tunnis õppima. Milline vastutulelikkus!

Seega jah, olen ikka veel õpetaja, kuid tunne on küll selline, et närvivapustus on järgmise ukse taga.