teisipäev, 7. aprill 2020

viha välja elamas ehk harilik e-õppe päev

Praegune e-õppe olukord on juba kestnud täpselt nii kaua, et ma isegi ei oska praegu peast öelda. Järelikult juba mõnda aega. Loomulikult just see hetk, kui tunnen, et ma vist enam ei upugi kogu selles segaduses, tuleb keegi lahke inimene ja surub pea vee alla. Väike kohane hoiatus ka. Võib juhtuda, et antud postituses on imepisikene kogus emotsioone ja liialdamist. Aga hästi vähe!

Parandan mina rõõmsalt järjekordseid töölehti, oksemaik suus, sest see on nii tüütu ja ma pean lihtsalt lootma, et õpilased viitsivad korra pilgu peale visata, mida ma sinna muudkui juurde kirjutan. Olen seni parandanud põhimõtteliselt kõik ülesanded ükshaaval ära, mis ma õpilastele andnud olen, et neil oleks võimalik õppida ja saada tagasisidet tehtud tööde osas. Tean, et suur osa neist ei vaevu vaatamagi, mida ma olen tööle juurde kirjutanud, kuid kuna mõnda äkki huvitab, siis muudkui parandan ja parandan. 

Järsku saabub kiri õppealajuhatajalt. Seekord mitte mingisugune üldlisti saadetud suvaline info, millesse süvenen keskmiselt sama kaua kui õpilased minu tagasisidesse. Ei, seekord lausa eraldi mulle saadetud kiri, mis informeeris mind järgmistest asjadest:

1) õpilased kurdavad, et keegi ei saa aru, mida kirjanduses tegema peab,
2) minu tagasisidestamine ja e-koolis parandamine võtab väga palju aega,
3) ma pean õpilastelegi natukenegi vastu tulema, sest kõigil on väga raske (saan aru, et kõigil peale õpetajate),
4) vastavalt kooli õppekavale on õpilasel võimalik hinnet parandada (sest ühel õpilasel ma ei arvestanud nädal aega hiljem saadetud tööd),
5) ja minu lemmik: "anna õpilastele ka mingi kontakt, millal saab sinult abi küsida". Sest praegu, kui ma olen põhimõtteliselt hommikust hilisõhtuni valmis vastama praktiliselt kohe meilidele, Messengeris ja Google Classroomis, ei saa keegi minuga ühendust. Sest see, kui ma kirjutan pärast igat tundi tööde alla, et jumala eest küsige ometi kohe, kui mingi segadus on, tähendab hoopis seda, et ei tohi ega saa küsida! 


(Emotsionaalne sõit on kulgenud täna alates pärastlõunast teljel vihane-nutansilmadpeastkurb-vihane-tuim ja väsinud, seega ei jaksa isegi teemakohast pilti otsida.)


Olen väsinud sellest, et õpetaja on viimane kõnts, kelle peal võivad kõik ennast välja elada ja 5 minutit hiljem pean mina olema võimeline naeratama ning minema klassi ette (üks hea asi vähemalt praeguse olukorra juures, et ei peagi klassi ette naeratama minema). Siiamaani ei ole suutnud ehitada mingisugust müüri, et ei võtaks isiklikult igat rünnakut, et ei muutuks emotsionaalseks, kui tunnen, et keegi on minu suhtes ebaõiglane, et ei tahaks iga kord lahkumisavaldust lauale virutada, kui taoline olukord jälle juhtub. Ja miks ma pean üldse kasutama sõna "jälle" sellise situatsiooni juures?!

Kui sul on kõrini enda pubekaga tegelemisest, mine ja sõima ta õpetaja läbi! Kui otse ei julge, võib kirjutada ka õppealajuhatajale, kes on alati valmis edastama sinu ilusaid mõtteid anonüümselt! 

2 kommentaari:

  1. Jah, ma sain üldküsitlusest teada, et nii palju jääb õppida, keegi ei jaksa, motivatsiooni (mingi uus imesõna jälle, mida oskab kasutada järsku tegelane, kes koolis vaevu vihiku suutis lahti teha ja korraldas ülemajadraama, kui telefoni käest ära võtsin pärast viiendat palumist) pole jnejnejne. Saan üle jala tehtud poolikuid töid, kirjutan, paranda siit ja siit ja saada tagasi... Arva, mitu tööd olen tagasi saanud. Variant oleks iga tunnitöö eest A/MA toppida, aga ütlen ausalt, milleks? Vahepealsest testist selgus, et huvitab see MA täpselt kahte pk tüüpi kümnest. See tagasiside koht on ka veider. Olen mõelnud, et peaks küsima, lisagu see, kes tahab tahasisidet, sellealane märkus töö algusesse. Aga kindlasti leiab keegi, et see on ebapedagoogiline.

    VastaKustuta
  2. Mulle kirjutas üks õpilane, et kas võiks nii, et ei pea raamatut lugema kirjanduses, kuna õues on nii ilus ilm. Küsisin seepeale, kas ta näiteks matemaatikaõpetajalt ka küsib sellist asja, et ärme enam õpi. Aga selgus, et küsis tõesti! :D Mulle tundub, et õpilaste loogika on praegu selline, et neil on ikkagi vaba aeg, mida siis õpetajad on otsustanud rikkuda oma mõttetute ülesannetega.

    VastaKustuta