enne uue aasta algust veel eelmisest aastast

uue õpetajana olin ma muidugi kooliaasta alguses jube põnev inimene. oli ju vaja teada saada, et milline ma ikka olen ja küsida hulganisti kohatuid küsimusi, aga mingil hetkel ma polnud enam üldse eriline. kogu vajalik informatsioon minu kohta oli kätte saadud (osa ma muidugi jätsin nendega jagamata, et miskinegi salapära jääks!), seega mina inimesena polnudki enam eriti huvitav, küll aga siis juba minu eraelu.

näiteks oli väga huvitav, KUS TÄPSELT ja KELLEGA ma ikka elan. kui need olid enam-vähem selgeks tehtud (mitte küll täiesti täpselt minu elukoht, sest see veel puuduks, et ühel ilusal suvepäeval mõtleb üks (või mitu) neist, et jube igav on ja läheks õpetajale külla), tekkis järsku uus ja huvitav teema: minu mees. sest minust polnud midagi eriti enam teada saada, liiga isiklikele küsimustele ma ei vastanud ja siis oligi pilt koos. eriti poistel. küll aga ei andnud poistele üldse rahu see teine inimene, kellest nad midagi ei tea, kuigi niiii väga tahaksid. 

seega hakkasid poisid pommitama mind igasuguste küsimustega ja provotseerivate vestlustega, et ikka mu meest võimalikult tihti jutu sisse tuua.

poisid tulevad klassi bossama, kui teine klass on seal (et ikka näidata, kui bossid nad on)

mina: "kas juba igatsesite mind, et hommikul esimese asjana minu juurde tulete?" (mitte et nad ei tohiks mu klassis olla vahetundide ajal, kuid vahel ei ole nende eesmärk nii ilus ja siiras)

õpilased (naerdes): "jaaa."

mina: "nii tore, te olete nii nunnud!"

õpilased: "õõõpeeeetaaaajaaa, me räägime su mehele ära, et sa nii ütlesid!"

õpilane: "anna mulle oma mehe number."

mina: "miks ma peaks?"

õpilane: "ma tahan temaga rääkida."

mina: "no anna oma venna number, ma tahan temaga ka jubedalt rääkida."

õpilane: "ma ütlen su mehele ära, et sa mu vennaga rääkida tahad."

kõige krooniks hakkasid õpilased ühes vahetunnis mu mehega facebookis rääkima. ise olid enda üle väga uhked ja näitasid mulle kõike, mis nad kirjutasid. ega seal väga midagi olnud, alustuseks ütlesid, et ma olen hea õpetaja, aga vahel kuri. kui järgmisel päeval selgus, et mulle kodus ka veel seda vestlust näidati, siis leidsid poisid, et mu mees on memmekas, et mulle näitas seda. lisaks veel käisid nad mitu päeva peale, et ma ekskursioonile ei võtaks mitte teist õpetajat kaasa, vaid hoopis oma mehe. kui see ei läinud läbi, tahtsid nad, et ta niisama tuleks mingil päeval kooli.

küll aga oli õpilastel siiski õnnelik juhus temaga kohtuda. see suur ja oluline päev leidis aset pärast ekskursiooni, kui ma kuidagi bussidega enam koju ei saanud ja seega mulle kooli juure järgi tuldi. osa õpilastest ootas veel kooli ees oma vanemaid ja nii paar poissi kogusid julgust siis rääkima minna, kui ma korraks koolimajas käisin. julgust oli ainult ühel poisil, kes siis läks, viisakalt end tutvustas ja kätt surus ning seejärel minema jooksis. 

appi, mu isiklik elu ei ole isiklik!

kui ma ei oska pinke klassis paigutada

mulle üldse ei meeldi, kui klassiruumis on pingid paigutatud ridadesse ja üksteise taha. nii ka mina otsustasin juba enne esimese kooliaasta algust kohe mööbeldama kukkuda. 

mul oli tegelikult juba tükk aega idee, et panen pingid u-kujuliselt. kuidas muidu me saame hommikust õhtuni loetud raamatutest rääkida ja üldse arutleda ja vestelda, kui õpilased peavad kogu aeg teineteise kukalt vaatama. minul oli näiteks väga imelik koolis istudes kellegi eesistuja kukalt vahtida ja kui oli suuline vastamine, räägiks nagu endaga või kellegi kuklaga ja see oli ka väga imelik. seega teadsin kohe, et mina tahan tekitada võimalikult soodsa istumisplaani, et kõik näeksid üksteist ja mina näeksin kõiki. ise olin ka endaga jumala rahul, kui pärast kahte tundi sain pingid lõpuks korralikult paika, et liikuda saaks klassis ikkagi normaalselt ja tahvlile näeks korralikult ja üldse oli kõik nii ilus, et tegin isegi pildi ja jagasin teistega, kuivõrd hea õpetaja ma olen ning muudkui ootasin kooli algust.

no ei saanud olla naiivsem! keegi ei tahtnud üldse minuga mingitest asjadest rääkida ja arutleda võisin ka ainult omaette. küll aga andis see ideaalse võimaluse õpilastel üksteist kogu aeg jälgida ja näha. ja ma mõtlen selle all seda, et kui ma olen õpilane tavalises klassiruumis, kus pingid on üksteise järgi ridades ja teen mingeid lõustasid või pastakaga ilgelt naljakat trikki, siis näeb seda mu pinginaaber ja heal juhul veel 1-2 läheduses istuvat õpilast. aga tänu minu geniaalsele paigutusele nägi kogu klass igat idiootsust, mida mõni otsustas teha ning muidugi andis tunnustav naer hoogu veel juurde. seega teatud mõttes lollitati isegi rohkem!

ei jäänudki mul muud üle, kui pingid tagasi lohistada. võiks arvata, et neid pinke saab lõpmatuseni erinevalt paigutada, kuid ma ei osanud midagi välja mõelda ja suurema osa aastast oli ikka kolm rida pinke üksteise taga. nüüd, kui suvi on mu optimismi (naiivsust?) turgutanud, tahaks uuesti proovida (muidugi mitte samasugust paigutust, see toimib vist ainult keskkoolis), kuid nüüd ei olegi muid ideid. alati on mingi väike probleem (no et mõni õpilane ei näe tahvlile või et pinke/õpilasi jääb üle/puudu). 

ah, miks ainult õpilased ei huvitu lihtsalt õppimisest ja kõik oleks korras!