hinnete kauplemisest

Kõik tahaksid häid hindeid saada, kuid ainult väike hulk nendest viitsib midagi selle jaoks ära teha ka (jätame siit välja need paar kohustuslikku õpilast, kelle jaoks on lahe see, kui kontrolltöö eest saadakse 1 punkt, sest mitte keegi teine ei saanud nii vähe).

Enam-vähem pooled õpilased (ei üldista, vaid räägin ainult enda klassidest) on sellised, kes paar nädalat enne veerandi lõppu hakkavad ka vaatama, et mis värk ka hinnetega on. Siis järsku toimub üleüldine ärkamine. Keegi avastab, et tal on mõnes aines mitte just väga rõõmustav seis. Järjekord on ukse taga, kes sooviksid erinevaid töid uuesti teha ja hakkavad kauplema, et see võimalik oleks. Mõni ei teagi, mis töö see on, kuid on vaja uuesti teha. Ja on vast üllatus, kui selgub, et ei saagi parandada hinnet, mis on saadud 5 nädalat tagasi. Issand jumal, kõik oleksid viied, kui ainult õpetajad nii palju ei kiusaks!

Selline muster kordub igal veerandil. Ja iga kord on minul neist nii kahju, et vaesekesed, hea küll, tulge ja tehke uuesti kõik tööd, mis vähegi võimalik. Sellega muidugi kuhjan endale alati suure hulga lisakohustusi ja parandan poole ööni töid, mida ma olen selleks ajaks teinud vähemalt viis eri versiooni, kuni lõpuks enam ei viitsi ja hakkan vanu variante andma. Mõni siis venitab oma kolmekese kätte. Sellele järgneb minu vihakõne endale, et ma ei tohi lasta endale niimoodi pähe istuda, järgmine veerand olen kindlasti rangem!

Tegelikult ma natuke rangemaks ajaga isegi muutusin, kuus nädalat tagasi tehtud tööd ei lubanudki parandada, tunnitöö eest saadud hindeid ei lasknud muuta jne. Klassijuhatajana avastasin enda rõõmustuseks ja õpilaste üllatuseks näiteks ühe veerandi lõpus, et üheksal õpilasel on vähemalt ühes aines tulemas mitterahuldav veerandihinne. Kõik vaatavad muidugi mulle suurte silmadega otsa, et millel mu vigased andmed põhinevad ja kas tõesti on vaheaeg juba kahe nädala pärast.

Kahjuks on asjad nii, et ma võin tõmmelda ise enne veerandi lõppu väga palju, aga päris nii ma teha ei suuda, et niisama kurva näo eest kellelegi hea hinde ära paneksin. Kui ikka õpilane oma tööd ära ei tee, siis kahjuks on minu käed ka seotud. Sellele reageerivad õpilased erinevalt. Mõni lepib oma olukorraga, paneme koos kenasti plaani paika, kuidas järgmisel veerandil kohe alguses hakkame õppima, et selline olukord ei korduks. Mõnel on muidugi ükskõik. Ja siis on selliseid üksikuid, kes üritavad alati ma ei tea mida korraldada.

Näiteks üks näide lõppenud õppeaastast. Panin õpilasele tõesti "2" veerandiks, kuna kõik kontrolltööd olid sooritatud kahe peale ning seetõttu ei pidanud vajalikuks arvestada, et lisaks töödele oli veel hindeid (näiteks üks "5" rühmatöö eest, kus antud õpilase panus oli väga küsitav). Enda arust poleks ma seda kolme kuidagi välja võluda saanud. Kuid õpilane polnud mitte rahul ja oma rahulolematust ta õhtul Facebookis mulle näidata ka tahtis.

Olgu öeldud, et ma pole kunagi keelanud õpilastel endaga Facebooki kaudu ühendust võtta ning olen ka ise seda teinud, kuna e-kooli kirjutades ei saa eriti kindel olla, et minu info õpilaseni väga kiiresti jõuab. Aga kui me olime tund aega vaielnud, mina end ja tema end õigustamas, oli mul sellest lõpuks nii kõrini. Kuidas avastab õpilane viimasel päeval, kui hinded peavad juba väljas olema, et tal ei olegi hinded kõige ilusamad ja mida tema arust peaks saama siis teha, kui aega enam parandamiseks ka ei ole?

Ma pole kunagi pannud kellelegi paremat hinnet, sest ta palub seda, üritasin ka sellele õpilasele selgeks teha) et enam ei ole midagi teha ja hinnet ma ka ei muuda. Enda arust oskan end piisavalt hästi väljendada, et teised inimesed mind mõistaksid, kuid mõne aja möödudes teatati mulle, et üks teine eesti keele õpetaja, kellega siis suures hädas ühendust võeti, et abi saada, ütles, et ma hindasin täiesti valesti ja tema paneks sellele õpilasele ilmselgelt "3", mistõttu õpilane minult ka seda hinnet nõudis. Veel sain teada, et kui ma hinnet ei muuda, rikun ma kogu tema pere jõulud ära ja põhimõtteliselt olen mina siis süüdi, et nemad ei saa südamerahus jõule pidada.



Jäin ikka endale kindlaks, kuigi vestlus hakkas minu jaoks juba väga kummaliseks muutuma. Et niisama lihtsalt õpilane nõuabki endale hinnet ja kõik peaks olema nagu korras või? Seejärel helistas mulle veel õpilase klassijuhataja, kellele viimases hädas rasket saatust kurtma mindi.



Klassijuhatajaga asjad selgeks räägitud, sain teada, et tegelikult kirjutas õpilane ka direktorile Facebooki, et oma kolme nõuda. Täielik tsirkus! Kahjuks jäi siiski minu sõna peale, kogu vaev oli asjata...

Ruhnu vol 2

Põgusalt kirjutasin juba ekskursioonist Ruhnu, keskendudes eelkõige oksendamisele ja suuresti tänu sellele väga toimivale öörahule. Kuigi alkoholi tarbimist õpilaste seas ma ei tuvastanud, tekitab õpilaste käitumine minus ikka ja jälle imestust. Järelikult ikkagi olen juba nii vana, et ei mäleta, mis tunne oli olla noor, nii noor.

Kuigi vaheaeg on täies hoos ja koolimõtted peaksid olema peast täiesti kadunud, on nüüd just hea aeg vaadata tagasi õppeaastale, kui emotsioonid on vaibunud ja teha ehk ka paar järeldust. Mis mulle 7. klassi puhul ikka ja jälle üllatust valmistas, oli nende kiindumus alkoholi vastu. Antud juhul ma ei mõtlegi nii väga selle joomist (kuigi ka seda oli omajagu), vaid kogu seda elustiili, mis sellega kaasas käib. 

Ei möödunud vist päevagi, kui mõni seitsmendik alkoholi nii- või naapidi jutuks poleks võtnud. Olgu see siis suur huvi minu tarbimisharjumuste kohta (ja ka selle kohta, kui palju ma kohalikus baaris laua peal tantsinud olen) või siis ilmselge alkoholi ja sellega seonduva imetlemine. Näiteks kirjanduse tunnis pidid nad ükskord kirjutama vabal teemal jutu ning üks poiss kirjutas mitu lehekülge, kuidas ta sõpradega end lennukis purju joob ja kuskil välismaal kohalikele peksa annab. Väga arusaadavalt tuli sealt välja kogu sellise elustiili idealiseerimine. Muidugi levis jutt klassis väga ruttu, enne juba, kui olin ise saanud seda lugeda, kuulsin kilkeid nii tüdrukute kui poiste seas, et just SEE jutt on kõige parem ja ma pean selle hindamiseks võtma. Mina, loll, panin jutu eest veel "4", mis tõi mulle väga palju nurinat õpilastelt (olgu öeldud, et hinne polnud tingitud teemavalikust). 

Igasugune ekskursioon, mis siis, et õpetajad on ka kaasas, on ikkagi koolist ja sealsetest reeglitest mõnes mõttes eemaldumine. Kuigi pidasin lõputul hulgal (hirmu)kõnesid koos piltlike näidetega, mis täpselt juhtub õpilasega, kes alkoholi kaasa võtab, ei jätnud joomiskultuur meid reisil maha. Alkohol oli aga ainuke, mis puudus, muu oli kõik olemas. Limonaadi pidi ilmselgelt jooma klaaspudelitest, mis enne igat lonksu ka kokku löödi. Ja minu isiklik lemmik: teise päeva hommikul pidi coca-colat ilmselgelt jooma pitsidest. Neil oli reaalselt kaasa võetud ühekordsed pitsid, millest erinevaid limpse oleks äärmiselt hea juua. Kui pits tühi, pidi selle käega lauale puruks lööma (ise samal ajal ignoreerima, et tegelikult oli päris valus ja vaprat nägu tegema), sest "pärast joomist nii see käib". 

Jajaa, olen olnud ka kunagi noor, kuid ei mäleta, et joodiku elustiil oleks mingi suur unistus olnud, mille poole püüelda. Et lihtsalt ostan poest spetsiaalselt pitse, et võiks sõpradega limpsi sealt juua? Minu jaoks oli see veidi veider ja väga palju naljakas. 

käisime Ruhnus

Tundus jube hea mõte minna selleaastasele ekskursioonile Ruhnu saarele. Eelmisest aastast on veel siianigi meeles, kuidas ma kamba metslastega pidin erinevates kohtades käima. Ilmselgelt pole ei Lennusadam ega Rakvere linnus absoluutselt huvitavad, olulisem on ikka omavahel vestelda ja 24/7 küsida, kas me burksi ka lähme sööma. Seega polnud ma väga huvitatud sarnasest olukorrast ja mõtlesin, et muuseumide asemel lähme hoopis Ruhnusse müttama.

Kui ma oma geniaalset ideed teistega jagasin, hoiatati küll, et laev kõigutab ja tuulega pole väga kena seal sõita, aga mõtlesin, et olen juba paar aastat Saaremaa tüdruk olnud ning praamidega sõitnud ju küll, mis seal siis ikka. 

Esimese hooga helistati mulle ja teatati, et laev väljub kaks tundi hiljem, kuna tuule tõttu peab selle edasi lükkama. Kas siis hiljem välja läheb, ei osatud ka tegelikult väga kindlalt öelda. Mina hakkasin koos kaasasoleva õpetajaga kohe erinevaid stsenaariume peas läbi ketrama ning leidsime, et igaks juhuks tasuks vaadata Pärnusse ka midagi, kui peaks juhtuma, et ups, ei saagi täna Ruhnu. 

Aga oh rõõmu, tuul vaibus (väidetavalt) ja sai ikka välja sõita. Enne veel, kui me kuskile üldse sõitma hakkasime, jagati juba oksekotte. 

Kõigil nalja kui palju, haaravad endale kahe käega kotte ja ootavad sõitu. Kohe alguses selgus, et tuule vaibumine pole küll korrektne väljend, oleks pidanud ütlema, et natuke väiksem torm näiteks. Õpilastel oli nii lõbus, hüppavad laevas, üks lõi lausa pea lakke ära, jooksevad õuest sisse ja uuesti tagasi. Ma ei tea, kas me olime sadamast välja saanud, kui esimene juba mõtles, et on paras aeg oksendamiseks. Eks see tundus teistele veel naljakas.

Lõbusad poisid muutusid ka näost hoopis kahvatumaks ja jooksmise asemel tuigerdasid rohkem toolide suunas või võtsid kohad õues, kuna värske õhu käes oli väidetavalt parem. Mina mõtlesin, et magan veidi, siis läheb aeg ehk rutem (jajah, hea üritus). Igatahes hoidsin silmi kinni ja üritasin mõtteid sellest eemale saada, et iga kahe sekundi tagant tõusen ma toolilt täiesti õhku. Seejärel oksendas veel keegi ja veel... Ja veel.. Mõni oksendas juba teist või kolmandat korda, mõni tuli oma oksekotiga ning mõtles, et peaks selle õpetajale andma.

Nii me seal mitte enam eriti lõbusas tujus saare suunas sõitsime. Kuskil poole peal olid õpilased täiesti läbi. Üks tüdruk nuttis kõva häälega ning pidin teda lohutama minema. See aga tähendas, et olin sunnitud oma istmelt püsti tõusma, mis omakorda polnud eriti hea idee. Selgus, et kõndides hakkab väga palju halvem! Istusin kiiresti õpilase juurde maha, rääkisin tüdrukuga ja üritasin ise mitte teda täis oksendada, kuna see pole vast eriti lohutav. 

Sain oma kohale tagasi, panin jälle silmad kinni ja palusin taevaseid jõude, et me jõuaksime võimalikult kiiresti kohale. Palveid tõlgendati aga valesti ja pani tööle ekraan, mis näitas laeva asukohta ja aega, millal me sadamas oleksime: üle poole oli veel ees, aga mul oli klassitäis oksendavaid lapsi! Hea küll, kaks tundi oli vaja veel üle elada, mõtlesin omaette igasuguseid ilusaid mõtteid ja üritasin mitte keskenduda sellele, et lained mind ka kuskile pooleldi lakke viskasid, kui järsku üks poiss kisaga mu juurde jooksis ja teatas, et ühel tüdrukul on õues krambid. Issand jumal! 

Jooksin seepeale õue (sõna "jooksin" kasutamine on muidugi antud kontekstis natuke tinglik, ilmselt nägi see tegelikkuses välja natuke nagu purjus inimene roomaks end käsipuust edasi tirides), aga näed, polnudki krambid, külm oli ainult. See oli teine kord, kui ma mõtlesin, et ühinen oksendajate grupiga, sest kui "krampide" põhjus oli tuvastatud, oli mul vaja kuidagi tagasi sisse saada. Suutsin ka seekord mitte veel oksendada, aga ikka tõsiselt halb oli olla. 

Nii me sõitsime siis Ruhnu suunas, mina omaette mõeldes, et olgu see esimene ja viimane kord ning miks üldse keegi peaks sellises kohas elama või sinna kunagi minema. Samuti peaks olema kodulehel hoiatus: oksendamine on (peaaegu) vältimatu! Süda murdus neid oksendavaid õpilasi vaadates, kes olid omadega täiesti läbi. Vähemalt nii palju, kui ma nägin, sest üritasin võimalikult palju silmi ikka kinni hoida. Nii tundus parem, pealegi ei olnud eriti lohutav vaadata, kuidas aeg praktiliselt seisab. 

Lõpuks jõudsime kohale ja ma ei oksendanudki. Küll oli aga tükk aega veel paha olla. Seda ei saa aga öelda õpilaste kohta, ma ei teagi, palju laevas oksendas, kuid üle poolte kindlasti. Ainult kahel oli kogu reisi enam-vähem normaalne olla (ma ei tea, miks!). Lapsed taastusid muidugi ruttu ja mõne aja pärast oli kõigil vist laevasõit meelest läinud.

Muidugi võiks arvata, et kogu sellel oksendamisel pole ühtegi head külge, kuid ma eksisin. Selgus, et selline reis võtab viimsegi energiaraasu. Kell 11 olid kõik voodis ja kell 12 oli täielik öörahu: kõik magasid hommikuni. Mõtlesin juba järgmiseks aastaks välja trikke, kuidas sarnast asja korraldada. Ilmselgelt samasse kohta ei lähe, kuid võiks teha nii, et umbes 10 kilomeetrit enne sihtkohta lähevad õpilased kõikide asjadega maha ja peavad jala edasi minema. 

Aa, ja tagasitulek muidugi nii ekstreemne polnud, sest siis päriselt ka tuul vaibus ja ma ei pidanud poole ajast kuskil lae ja põranda vahel õhus olema, vaid täitsa rahulikult möödus see sõit. Lausa liiga rahulikult, sest kuna oksendama ei pidanud, sai niisama karjuda ja joosta nagu metslastele kohane. 

poh, YOLO ehk kuidas ma seitsmendikele väikese üllatuse organiseerisin

Ei ole uudis, et Eesti maakohtades suurt midagi ei toimu. Vähemalt midagi sellist, kuhu ma oma klassiga minna tahaksin. Seega ma haarangi igast avanevast võimalusest kohe kinni.

Algas see kõik sügisel, kui ma sirvisin Õpetajate Lehte ja avastasin ühe reklaami, kus NO99 teater pakkus etendust, mis toimuks klassiruumides ja räägiks alkoholist. Pidasin seda suurepäraseks pakkumiseks ja võtsin ühendust kohe, kuid selleks ajaks oli huvi etenduse vastu olnud juba väga suur ja minu klassi nad ei saanudki tulla.

Kuni siis kevadel ühel päeval sain kirja, et neil on ikka võimalik siia tulla küll ja kas see päev sobiks? Kuna ma väga-väga neid siia tahtsin, eriti nüüd, kui alkoholiteema on äärmiselt aktuaalne, ignoreerisin fakti, et mul on samal ajal 6. klassiga eesti keele tasemetöö, ja kokku see lepitud saigi. Pärast muidugi selgus, et mul ei lubata nagunii klassis viibida...

Ja see oli palju lahedam, kui ma alguses üldse oskasin loota! Seda kõike pidi õpilaste eest varjama (mis mulle on väga raske, kuna ma tahaksin kohe ja kõigile selliseid asju rääkida) ja nemad pidid enda arust minema tavalisse inglise keele tundi, kui siis järsku hüppas klassi kamp näitlejaid, kes nimetas end mingiteks politseinikeks, kes tulid nende kotte läbi otsima. Olevat seal karjunud õpilaste peale mõnda aega, et miks nad ikka joovad ja see on ebaseaduslik ning seejärel teatanud, et okei, tegelikult teeme nalja.

Ma oleks lihtsalt tahtnud nii väga näha õpilaste nägusid, kui võõrad inimesed klassi hüppasid. Õpilased igatahes oma tagasisides kirjutasid küll, et suur hirm oli alguses, aga pärast oli lahe. Tegelikult räägiti neile seal alkoholist ja selle mõjust teismelise ajule, kuid ega ma ka kõike täpselt tea. Kui ma etenduse lõppu ootasin koridoris, paisati uks igatahes lahti, oli palju karjumist ning üritati algatada seal mingit kaklust näitlejate ja õpilaste vahel (ütlen kohe ära, et seda ei toimunud, eksole).

Minu arust on jube lahe, et tehakse natuke teistsugusemaid asju ja üritatakse noortega rääkida keeles, mis neile teoreetiliselt kohale peaks jõudma. Teoreetiliselt seetõttu, et tagasisides suutis üks õpilane ikka kirjutada, et ta natuke joob ikka, sest mis see talle teeb. No hurraa tõesti! Tundus, et etendus mõjus pigem nendele, kes alkoholiga praegu sina peal ei ole, kuid ehk said nad kinnitust, et tasub oodata veel küll.  

ma olen hea õpetaja - ma olen halb õpetaja - ma olen hea õpetaja - ma olen halb õpetaja

8. klassi tasemetöös oli siis kokku viis „1“. VIIS! Mul on selline tunne, et ma olen kas rääkinud tundides hiina keeles või õpetanud üldse mingit teist klassi, teistele õpilastele. Pole ju võimalik, et ma olen samadele õpilastele seletanud neid teemasid tunnist tundi ja nad ei tea mitte midagi.

Tahaks lihtsalt peaga vastu seina joosta, sest mingi osa minust tunneb, et see on minu süü. Kuna ma (enda teada) erivajadustega lapsi ei õpeta, siis ei tohiks väga probleeme olla teadmiste omandamisel. Midagi peaks ikka kahe kõrva vahele jääma, isegi kui kodus ei õpita üldse, isegi kui terve tunni vahitakse aknast välja ja unistatakse suvest, tarkusetera või kaks peaks ikka kogemata pähe ära eksima.

Nüüd ma olen üritanud end veenda juba paar päeva selles, et see pole minu süü, et me oleme need teemad läbi võtnud ja et õpilased on tegelikult saanud massiliselt ka kahtesid samade teemade juures ja et ma ei saa õpetada neile elementaarseid asju (noh, et ä ja a on erinevad tähed ja saartehääl ei ole ühegi ajalehe nimi) ja et ma ei saa kedagi sundida õppima, kuid mida aeg edasi, seda rohkem tunnen ma ikka endas süüd.

Võib-olla mul ongi nüüd see peeglisse vaatamise koht, kus järsku tabab mind suur teadmine, ma saan oma veast aru ja hakkan kõike teisiti tegema, aga asi on selles, et ma ei kujuta ette ka, mida peaksin järgmiseks aastaks muutma, et selline olukord ei korduks. Näiteks üks dialoog minu ja 7. klassi õpilase vahel, kui ma üritasin käänamist seletada. Ülesandeks oli vaja panna sõna pesa sisseütlevasse käändesse.

Mina: Mis on sisseütleva käände küsimused?

Õpilane: Ei tea.

Mina: Aga vaata tabelist, kus see kääne on.

Õpilane (pärast mõnesekundilist otsimist): Siin.

Mina: Nii, mis küsimusele see vastab?

Õpilane: Ei tea.

Mina: Vaata, sul on see küsimus kohe käände järel kirjas.

Õpilane: Kellesse? millesse? kuhu?

Mina: Just. Proovi nüüd see sõna panna sellele küsimusele vastama.

Õpilane (ütleb erinevaid variante): Pesa, pesale, pesad...

Mina: No ei ole. Proovime lausega. Lõpeta järgmine lause: lind lendab ...

Õpilane (mõtleb tükk aega): Ei tea.

Mina: Lõpeta lihtsalt see lause. Pane etteantud sõna sellisesse käändesse, et tuleks loogiline lause. Lind lendab...

Õpilane (mõtleb tükk aega): Pesa.

Mina: Aga sa ei ütle ju, et lind lendab pesa. Kuidas sa ütled? Lind lendab... kuhu?

Õpilane: Kuhu.

Mina (lähen juba hulluks): Kuidas sa lõpetad selle lause, mis ma just ütlesin?

(siis ma küsin veel paar korda ja ta pakub veel paar korda erinevaid variante, näiteks kuhu, pesa ja pesad, igaks juhuks veel paar korda kuhu)

Mina: Lind lendab pessa. On nii loogiline? Kuhu lind lendab? Pessa ehk pesasse. Vaata, seal on see sobiv käändelõpp ka, mis sisseütleval peaks olema, -sse. 

(Õpilane paneb sõna kirja ja kordub täpselt sama järgmise sõnaga. Samal ajal teised õpilased on närvivapustuse äärel, sest ma olen 5 minutit ühe õpilase juures olnud, aga ilmselgelt ma peaksin seesama sekund, kui nemad käe tõstavad, tormama hoopis nende juurde. Kui ma palun õpilasel tulla konsultatsiooni, siis ta lubab tulla, kuid ei tule ja ütleb, et õppis kodus. Töö on muidugi „2“. Kui hästi läheb.)

Okei, 8. klassi juurde tagasi. Mõni õpilane oli oma vigade juures siiralt imestunud. „Aga Saarte Hääl on ju internetis kokku kirjutatud?“ Veebiaadress on saartehaal ka, aga ikkagi ei kirjuta ju seda ilma ä-tähtedeta. „Aga sa rõhutasid seda sõna natuke, ma sellepärast panin sinna komad.“ „Sidekriips tundus sinna sobivat.“

Ja samal ajal, kui ma olen maailma kõige halvem õpetaja kaheksandikele, said mu kuuendikud eesti keele tasemetööga hästi hakkama. Lausa suurepäraselt hakkama. Ainult üks "3", ülejäänud neljad ja viied. Võta nüüd näpust, kuidas neil õnnestus minu halvast õpetamisest hoolimata ikkagi nii head tulemused saada. 

ah tavaline vestlus õpilasega

• Õpilane

  Tere

  Kle,kas sa tead mis luulekogu see *** loeb?
• 
  

  16:37

  Mina

  Tere. Ei oska peast küll öelda. Küsi ise tema käest.
• 
  

  16:38

  Õpilane

  Ta ajab mingit jama ju

  Ma ütlesin et saada sellest raamatust pilt see loll joonistas ise mingi jama valmis
• 

Ja kujutate ette, ei aidanudki õpilast (ma ei teadnudki ju, mis raamatust jutt käib). Aga vahel on suured mured ka sellised mured.

etteütlused ja teised elulised ülesanded

Pidevalt räägitakse, et koolis ei tegeleta eluliste asjadega. Et ülesanded on ebareaalsed, tekstid eksisteerivad ainult õpikus. Midagi pole päriselust ja seetõttu ei saagi ju eeldada, et õpilased nendest aru saaksid või neil n-ö oma ellu astumisel millestki õpitust üldse kasu oleks. Pole lihtsalt eluline. Aga peaks olema hoopis nii, et näiteks tekstid on elust enesest, sellised, millega õpilased ise väljaspool kooli kokku puutuvad. Täitsa loogiline.

Samas paneb mind ikka imestama, et kui järsku on väga eluline lillede istutamise ülesanne, siis äkki kõik minestavad, sest kes võiks arvata, et midagi sellist võib eksamil küsida. Imestan ka siis, kui hämmingus seitsmendikud üritavad välja arvutada, kui palju oleks vaja kilet kasvuhoone katmiseks, kuid enda rõõmuks suutsid siis lõpuks leida kasvuhoone ruumala ja noh, saigi arvutatud.

Täna imestasin ka. Meil oli 8. klassi etteütlus, selline maakondlik tasemetöö. Mina iseenesest etteütluse fänn ei ole, seega ma ei ole neid väga harjutanud (õigemini tegingi nendega ainult ühe korra etteütlust, kui sain teada, et taoline töö on tulemas ja andsin harjutamiseks ühe varasema etteütluse). Ise veel hommikul etteütlust vaadates rõõmustasin, et tegemist on täiesti sidusa tekstiga, mis on põhimõtteliselt artikkel ajalehest. Lihtsalt on muudetud nii, et oleks rohkem erinevaid keeleteemasid haaratud. Lugesin siis seda teksti ja mõtlesin endamisi, et suur osa selle aasta teemadest on sees, seega ei tohiks väga raske ju olla.

Oli neid, kes tundsid mõne hiljuti õpitud teema ära ka, pärast ütlesid, et nad kohe teadsid, kuidas kirjutada, sest me just õppisime. Ja siis oli neid, kes kirjutasid kohaliku ajalehe nime täiesti valesti. Tegu ei ole mõne väljamõeldud ajalehega, mida ikka aeg-ajalt tekstidesse pannakse, vaid Saarte Häälega. Neli õpilast leidis, et nad pole eladeski sellist ajalehte kohanud, ning kirjutas selle vapralt saartehääl (hea küll, äkki mõnele meenus, et ajalehtedel on nimed, ja tuletas variandi Saartehääl).

Tegemist on täiesti regulaarselt ja praegugi ilmuva ajalehega, kust nad ise alles rõõmsalt artikleid otsisid, kui me eesti keeles meediat õppisime. Kuidas saab olla, et ei meenu selline sõna? „Ma olin nii närvis!“

Vahel (loe: praktiliselt kogu aeg) ma kardan, et mõni ülesanne on raske. Etteütlustki lugedes oli nii mõnigi lause selline, mis minu arust võis õpilastele keeruline tunduda, kuid mitte hetkekski ei pidanud ma raskuseks sõna kirjutamist, millega nad peaksid igapäevaselt kokku puutuma. Nad ikka oskavad mind täitsa pahviks lüüa. Samamoodi nagu ma pidevalt usun, et ma ei pea 8. klassi tundi alustama selgitusega, et eesti keeles algab lause suure algustähega, leidub ikka keegi, kes mulle seda meelde tuletab. „Aga see võtab ju nii kaua aega!“

 Ükskord üks õpilane nii vihastas selle peale, et ma kogu aeg korrutan ühte ja sama elementaarset juttu, et ta tegi mulle värvilise sildi seinale: LAUSE ALGAB SUURE TÄHEGA! 

Aa, siis täna oli mul klassijuhatajana veel raske probleem. Nimelt pidin ma ühe tüdrukuga kaasa minema kehalise kasvatuse õpetaja juurde, et ma seisaksin kõrval, kui tema ütleb, et tal jalg valutab. Mõtlesin, et rakendan veidi karmi kasvatust, seega saatsin ta ikka üksida teadet edastama (enda kaitseks võin öelda, et julgustasin teda palju, pole päris südametu ka, eksole). Kui pärast küsisin, et kuidas siis läks ja kas jäi ellu, siis selgus, et ei läinudki ütlema, sest üksinda oleks hirmus ju!