läksin kooli ja seisin mitu minutit käed puusas klassi ees. no need pingid ei andnud rahu lihtsalt! nii halb on õpetada, kui õpilased istuvad üksteise selja taga nagu rivistuses. karm kogemus küll aga õpetas, et U-kujuliselt pinke paigutades annab see hoogu hoopis lobisemisele. suureks üllatuseks ei tahtnudki keegi ringis istudes maailmaasjadest ja raamatutest arutleda. no see selleks, ega ma nii lihtsalt alla ei anna.
kuigi rohkem kui poole eelmisest aastast olin sunnitud pinke rivistatuna hoidma, siis noore õpetaja optimismiga alustasin täna uuesti. näiteks avastasin eelmisel aastal, et õpilased ei oska rühmas töötada. kõik algab suure vingumisega. "õõõõõpeeetaaaajaaaa, miiiiiiks me MITTE KUNAGI rühmatöid ei teeeeee?" seejärel mõtlen ma välja enda arust lausa geniaalse rühmatöö. rühmadeks jagan kas juhuslikult internetilehekülje abiga või lasen neil ise moodustada, aga erilist vahet pole, sest kumbki ei toimi. ükskord oli näiteks ülesandeks teha reklaamklipp vabalt valitud toote kohta ja kaks rühma ei suutnudki tunni lõpuks millegagi välja tulla, sest mõlemas rühmas oli üks tüdruk arvuti (tegelikult minu) peale pahane. "aga miks minaaaaa pean selle nõmeeeeda inimesega ühes rühmas olema?" kui semud on ühes rühmas, siis nad räägivad lihtsalt muudest asjadest või isegi, kui suudavad teemas püsida, siis ei oska nad üksteisega rääkida.
no reaalselt, nad kas vaidlevad, lasevad ühel õpilasel kogu töö ära teha, ei viitsi üldse seda teha (sest kuigi taheti rühmatööd, siis järsku tuli meelde, et õppimine on ikkagi ju nõme) või siis kõige levinum variant: nad teevad kiiresti midagi ära, et oleks linnuke kirjas ja siis istuvad niisama. seega, nagu iga väga hea õpetaja, võtsin ma ka endale nüüd eesmärgiks teha rohkem rühmatöid. nii kaua, kuni nad siis oskavad koos töötada, sest olgem ausad, tegu on küllaltki vajaliku oskusega.
kõige õigem lahendus on sunniviisilised rühmatööd! asetasin pingid V-kujuliselt nii, et kaks pinki on koos. nii moodustuvad neljased grupid, mistõttu ei pea rühmatööde tegemiseks üldsegi mööbeldama hakkama. see nelik, kes istub tunnis koos, saab teha individuaalselt tööd, aga ka paaris ja rühmades. et asi õpilastele liiga ilus ei tunduks, siis käsin neil veel tagatipuks ringi liikuda. näiteks kord nädalas liigub igast rühmast üks õpilane edasi. nii ei teki püsivat rühma, vaid pidev liikumine ja neil ei jää lihtsalt muud üle, kui tulla oma mugavustsoonist välja. ei saa istuda kogu aeg suure sõbraga ja ütelda, et see või too on nõme ja nii ongi.
eks näis, kas see toimib või tõstan pärast veerandi lõppu pingid jälle tagasi. siis saan uuel aastal uuesti proovida. tähele olengi pannud seda, et minus on veel see noor ja naiivne järjekindlus (või kangekaelsus või jonn), kus ma veel viitsin ja tahan proovida ja üritada, sest tundub, et paljud, kes koolis aastaid tööl olnud, enam ei viitsi väga oma mugavustsoonist välja astuda. minul oli isiklikult väga hea meel jälle kooli minna, ma tahan olla klassi ees ja õpetada, kuid kahjuks ei tundnud seda täna kõik õpetajad. kui mina ka 10 aasta pärast tahaks 1. septembril nutta ja viriseda koos õpilastega, kolin hoopis veel rohkem maale ja hakkan kanu pidama! ja alati võib maximasse tööle minna.
