Pühapäev, 7. detsember 2014

kui ma olen vana, aga rase ikka veel pole

Kõigepealt pean alustama sellega, et ma olen ikka jube noor. Või noh, pigem noor. Nooremapoolne. Mul pole olnud vahepeal ühtegi võtan-aja-maha-ja-töötan-austraalia-farmis aastat, kõik koolid käisin ühtejutti ära, pärast magistrantuuri lõpetamist läksin otse kooli tööle, kus ma nüüd poolteist aastat olen olnud. Seega ei saa ma isegi väga hea tahtmise juures eriti noorem olla ja koolis töötada (omades samal ajal ka haridust).

Mingi hetk tabas mind arusaam, et ma polegi enam 18 (või paar aastat vanem). 20 oli vist viimane sünnipäev, mida ma ootasin, hiljem pole erilist vahet olnud, mis see number ütleb. Kui 18 on täis, on ju suhteliselt ükskõik, palju vanust on, mõni ehk kibeleb veel 21 saama. Mina sain 21 juba 5 aastat tagasi! Viis! Ma küll ei tea, millal see viis aastat täpsemalt juhtus, sest enda arust olen ikkagi paar aastat vanem kui 18.

Kuid õpilased ei arva, et ma olen paar aastat vanem kui 18. Võib-olla keskkoolis oleks teisiti, nendest ma olengi ju mõned aastad vanem, kuid seitsmendikest ikka natuke rohkem. Seetõttu avastab aeg-ajalt 7. klass jahmatusega mu vanuse. Avastas näiteks mu sünnipäeval, kui tüdrukud tulid klassi suure tordiga, millel seisis 26. 

"Issand jumal, õpetaja, sa oled nii vana või? Mu vend on sama vana!" (Ma küll ei tea, miks ma ei tohi nii vana olla kui see vend.) "Ma mõtlesin, et sa oled 18!" (Ma ei tea, miks keegi peaks seda arvama. Ütlesin ka, et suure tõenäosusega oleksin siis samasugune õpilane ju.)

Igatahes läks sünnipäev mööda ja klass rahunes ka maha, et neil nii vana õpetaja on, kuni see siis uuesti ühel päeval jutuks tuli. Et rääkida kõigest algusest, pean ma minema eelmisesse aastasse, kus ma olin väidetavalt rase. See juhtus ühe eesti keele tunni ajal, kui seitsmenda tüdrukud muudkui vaatasid imelike pilkudega mu poole ja sosistasid. Pärast tundi tulid minu juurde ja lahti läks omapärane vestlus.

Õpilane 1: Küsi sina, mina ei taha.
Õpilane 2: Ei, küsi ikka ise.
1: Sina pidid ju.
2: Ei, küsi ise, ma ei julge.

Kamba peale siis julgust kogudes suutis üks teatada, et ta tahaks midagi küsida, kuid ma ei tohi solvuda. Ma tegelikult aimasin juba, millega võib tegu olla, sest minu arust küsitakse naisterahvalt ainult ühte asja sellise sissejuhatusega. Üsna pea said minu kahtlused kinnitust, sest kui ma olin pühalikult lubanud mitte solvuda, küsiski üks (muidugi kirjutades mulle salaja kirja, sest muidu on liiga hirmus), kas ma olen rase. 

Selgus, et olin pannud selga kleidi, mis mulle karuteene tegi ja pidin viisakalt seletama, et ma pole rase, vaid ainult tundun. 


Selle peale olid aga õpilased KURVAD, sest nende nägemus oleks selline, et saan lapse ja tulen järgmisel päeval titega kooli, teen klassi beebitoa, kus siis kõik saavad temaga kogu aeg tegeleda. Noh, vahepeal õpime ka. 

Tagasi käesolevasse õppeaastasse...

Kuna ma pole ikka veel rase (õpilased ikka aeg-ajalt küsivad, mis on väga imelik, sest ma ei saa aru, kas nad tahaksid, et ma oleksin rase või näen ma lihtsalt jälle paks välja), hakkas see ühel hetkel õpilastel väga kripeldama: mismõttes, ta on ju 26?! Õnneks nad leidsid põhjuse ka väga ruttu: ma lihtsalt vihkan lapsi. 

Seetõttu leidis aset järjekordne vestlus minu lastetuse teemal. Välja nägi see enam-vähem selline:

Õpilased: Õpetaja, miks sul veel last ei ole?
Mina: Ma pole veel nii vana ju, alles lõpetasin kooli.
Õpilased: Misasja, kas sa tahad mingi 50 aastasena last saada vä?
Mina: Vahepeale jääb ka veel paar aastat, kas on kaks võimalust, saada laps pärast põhikooli lõppu või 50 aastasena?
Õpilased: Aga sa oled nii vana juba ju! Sellel ja tollel oli küll juba laps, kui ta sinuvanune oli.


Sellele järgnes minu monoloog, kus ma üritasin selgitada, et on igasuguseid inimesi. On selliseid, kes ei oska oma eluga pärast põhikooli lõpetamist midagi peale hakata ja mõtlevad, et hea küll, saan lapse siis. Ja on selliseid, kes tahavad näiteks enne haridust omandada, tööl käia ja üht-teist kõrva taha panna ning mina tahaksin enne ise ka natuke elada ja ringi vaadata. Ja siis on veel terve hulk inimesi, kes kuulub kuskile sinna vahepeale. 

Selle peale keegi lihtsalt ohkas ja nentis, et ma vihkan lapsi (ilmselgelt, sest sellepärast ma koolis töötangi). Olen ennegi tähele pannud, et maapiirkondades sünnitatakse varem. Väga paljudel minuvanustel on juba laps(ed) ja tihti olengi ainuke seltskonnas, kellel last ei ole. Samas ei ole minu jaoks ideaalne peremudel elada kolme lapse ja neljanda elukaaslasega (kes heal juhul on ühe lapse isa) oma vanemate juures ning vaadata viltu kõikidele, kellel pole 20. eluaastaks vähemalt kolme titte. See on kahjuks aga tihti siin nii.

Loodan, et õpilased suudavad ka rohkem laiemalt vaadata, mõista, et paljudel asjadel ei ole üks ainuõige viis, vaid valikuvabadus. Praegu on paljude maailmapilt (ilmselgelt saan ma aru, et 13-aastase nägemused ja arusaamad maailmast ei ole paika loksunud, isegi siis, kui nad peavad end väga targaks) väga kriitiline ja neid ajab lausa närvi, kui miski toimub väljaspool nende seatud piire. Samas on raske arutleda selliseid teemasid klassis, kus näiteks kooseluseaduse vastuvõtmisele järgneval päeval üks õpilane kisab mulle näkku terve päeva PEDESEADUS ja teine tuleb minuga arutlema, mida mina sellest arvan. 




Kolmapäev, 3. detsember 2014

mida küll teha teibiga?

Kellel poleks olnud olukorda, kus kätte satub kena rull kahepoolset teipi, kuid ei oska midagi sellega peale hakata? Kui minul see oleks, ei suudaks ka vast suurt midagi sellega ette võtta, kuid minu seitsmendikel taolist fantaasiapuudust ei esine.

Nimelt nende kätte täna just see kena rull kahepoolset teipi sattus. Esimese asjana proovisid nad kiusata tüdrukuid. Mis saab, kui teipida nende vihikud laua külge kinni? Suurt midagi ei saanud, vihiku pidi laualt ära kiskuma ja kaaned olid katki ning tüdrukud jooksid kurtes minu juurde. 

Rääkisin siis enda tunni alguses, et äkki teibiksite kodus. Et mingu õhtul koju ja teipigu kogu majapidamine kokku ja las siis vanemad tegelevad sellega, kuid miks peab seda ometi tegema koolis. Seepeale teatas mulle üks tüdruk (pange tähele, et seesama, kes enne kurtmas käis), et kuidas siis koolis nalja peaks saama. Pidasin lühikese, ent sisuka (ja endale ka väga tuttava) kool-pole-meelelahutusasutus kõne ja kuulasin samal ajal nende õigustusi, miks on nii normaalne käituda.



Igatahes kulges päev omasoodu edasi, taolisi teibijuhtumeid mõne tunni jooksul minuni ei jõudnud. Kuid hetk enne kodu poole sättimist astuti minu juurest läbi ja teatati juba uutest teibiintsidentidest. Nimelt jäi tüdrukute vihikute laua külge kinnitamisest ilmselgelt väheks, sest poisid tahtsid teada, et mis siis juhtub, kui teipida veel tüdrukute wc ukselingid, prügikastid ja käsipuud. Ega rohkem juhtunudki, kui keskmisest tükk maad vihasem töömees minu klassi tuli ning teatas, et kui homseks koristatud pole, läheb ta edasi direktori juurde.

Teatasin siis ühele seitsmendikule, kes küll minule teadaolevate andmete järgi selles süüdlane polnud, et lood on nüüd nii, et hakaku nad nüüd seda teipi sama rõõmsalt maha kiskuma, mille peale selgus, et põhiteipijad seda enam teha ei saa, sest üks on kodus ja teine on trennis. Kokkuhoidva klassi musternäidisena võtsid siis tüdrukud kätte ja üritasid seda teipi nimetatud kohtadest eemaldada, mis, nagu selgus, polnud sama lihtne, kui teipimine ise, sest see oli täiesti kinni seal. Midagi nad üritasid igatahes maha kiskuda, kuid ma isegi ei tea, kui hästi see neil õnnestus. 

Mina olen nüüd aga kodus ja mõtlen, et kuidas ometi tuleb keegi selle peale, et ostaks teipi ja teibiks pool koolimaja ära, noh, lihtsalt niisama.