Neljapäev, 29. september 2016

Miks lastel on enda tulevikust ükskõik?

Ettevaatust, üldistan!

Olen jõudnud enda õpilastega 9. klassi. Jah, mina olen jõudnud, mõned õpilased veel, aga poolel klassil pole ikka sooja ega külma, et neil on käsil põhikooli viimane aasta. 

Esimene veerand hakkab tasapisi lõpusirgele jõudma ja jätkuvalt on pooltel kaheseisud. Mitte ühes aines, vaid peaaegu kõikides (v.a umbes käsitöö ja kunst). Minu mõistus on otsas! Kui juhin sellele tähelepanu, saan kas õlakehituse või umbmäärase podina "on jah käest ära läinud" ja "võtan end kokku". Millal ometigi see kokkuvõtmine juba algab? Ootan seda juba neljandat aastat.

Mõned näited:
inglise keele sõnavaratest: kuus "1" ja üks "2",
bioloogia hindeline ülesanne: kaks "1" ja kuus "2",
keemia kontrolltöö: kolm "1" ja kolm "2".
eesti keele kontrolltöö: parandamine on pooleli, kuid oskan seni öelda, et maailmas on kokku 28 keelt, kõige rohkem räägitakse maailmas soome-ugri keeli, mida kõneldakse näiteks Liivis. 

Mul on 14 õpilast, kellest umbes pooltel igas aines iga töö ebaõnnestub! 

Kui ma räägin õpilastega, siis lubatakse maad ja ilmad kokku. Kindlasti parandatakse kõik hinded ära, kindlasti järgmisel veerandil õpitakse paremini (mis siis, et neid järgmisi veerandeid on hakanud jube väheks jääma). Kas nad tahavad pärast põhikooli kuskile edasi minna? Ilmselgelt! Kas nad mõtlevad, kuhu nad selliste hinnetega sisse saavad? Ilmselgelt! Nad on veendunud, et ametikoolis ei vaadata hindeid, vaid rullitakse punane vaip lahti, et sellised austatud inimesed on otsustanud nende kooli kasuks. 

Vestlused vanematega ei ole targemad.
"Aga see õpetaja vihkab mu last. Ta vihkab kõiki meie perekonnast ja sellepärast kiusabki!"
"Ta ütleb küll, et on õpitud, aga ma ju ei tea..."
"No ta vaatab oma seebikaid kogu aeg, need hinded ei saagi head olla. Ta ei õpi kodus üldse."
"Matemaatikast ei saanud mina ka omal ajal aru. See on ju nii raske! Tüdrukutel ongi raske reaalainetes!"
"Mina olen juba alla andnud, mina temaga hakkama ei saa. Vaadaku ise, suur inimene juba!"

Kolmapäev, 28. september 2016

eksperiment

Olen kolm aastat järjest tööd koju tassinud. Võib vist ühe käe peal kokku lugeda nädalavahetused, kui ma kodus pole mitte midagi teinud. Tavaliselt töötasin iga õhtu veel paar tundi ning kogu pühapäeva. Laupäeval lubasin siis endale kooliasjadega mitte tegelemist, kuigi tegelikult kogu aeg mõtlesin, miks ma ometi ei ole asjalik, sest nii palju on teha.

Eelmisel aastal olid 9. klassi tunnid kõige kohutavamad. Ma polnud enne seda klassi õpetanud, seega igasugused materjalid puudusid. Alati pidin planeerimist alustama õpiku lugemise ja materjali otsimisega, mis (eriti kirjanduses) võttis aega iga kord paar tundi. Alles seejärel hakkasin mõtlema, mida siis tunnis päriselt teha. Täiesti tavaline oli näiteks kuuest kümneni teha ainult kahte 9. klassi tundi. 

Miks minu ainukesed vabad päevad on jõuludel ja suvel? Normaalsed inimesed käivad tööl, aga siis tulevad koju ja tegelevad mingisuguste imelike asjadega, näiteks pere ja hobide ja ma ei teagi, mida inimesed teevad pärast tööd. Mina olen tulnud töölt koju, et teha veel mõned tunnid tööd ja siis magama minna. Ja nii kogu aeg! Pidevalt mõtlesin, et järgmine aasta on lihtsam, kuid kolm aastat möödus täpselt ühtemoodi.

Seega otsustasin pererahu huvides käia tööl nagu normaalne inimene. Alguses lihtsalt mõtlesin, et proovin vähem tööd teha ja mitte nii palju tõmmelda. Siis mööduski esimene nädal nii, et ma päriselt ka ei teinud kodus midagi. Sellest tekkis muidugi juba hasart. "Issand, ma suutsingi nädal aega ainult koolis tööd teha, äkki suudan edasi ka!" Alguses oli muidugi lihtne: kontrolltöid eriti polnud, kõik klassid vähemalt korra õpetatud jne. 

Paari nädala möödudes otsustasin, et ma ei kavatsegi hakata kontrolltöid kodus parandama. Kui koolis ei jõua, jäävad järgmiseks päevaks. Kui siis ka ei jõua, jäävad mis iganes ajaks, kui ma peaksin jõudma. Tööpäeva lõppedes marsin koju ja hakkan mõtlema kooliasjadele alles järgmisel hommikul. 

Kuidas seni on õnnestunud?

Hästi, sest kodus ma tõesti midagi pole teinud. Tunnen ennast õhtuti palju paremini, ma ei põe enam saja asja pärast ega ärka öösel paanikas üles, sest meenus mõni tegemata asi. Mul on praeguse seisuga parandamata täpselt 91 tööd ja homme tuleb 47 veel juurde, kuid ma ei lase sellest ennast häirida. 

Kas ma saan kõik asjad nii hästi tehtud, kui ma sooviks?

Kindlasti mitte! Et ma päriselt asjad enam-vähem tehtud saaks, tuleb näiteks tundide planeerimisele kuluvat aega ikka korralikult kokku tõmmata, seega pole mul üldse aega midagi muuta või lahedat välja mõelda. Enda nõudmiste järgi näiteks ma pole üldse hea õpetaja praegu, aga see-eest mul on aega, et kasvatada rahulikult ühte väikest inimest, kes üha rohkem ruumi võtab ja muudab juba 4. korruselegi ronimise keeruliseks ülesandeks.

Muidugi selle tohutu taevast sülle kukkunud vaba ajaga ei ole ma midagi peale hakanud, sest ma ainult magan (või vähemalt laman). 

Pildiotsingu i dont want to work gif tulemus

Kolmapäev, 21. september 2016

tavaline vahetund

Olin enda tunnid tänaseks ära andnud ning parandasin klassis kontrolltöid. Järsku käis kohutav pauk. Sellele järgnesid paarisekundiliste vahedega natuke vaiksemad paugud ja siis jälle üks väga vali. „Appi, sõda ongi käes!“

Siis märkan aknast ühte enda poissi, suu kõrvuni, väikest palli vastu koolimaja viskamas. „Kurat, oleks võinud sõda olla…“

Teen akna lahti ja küsin, mida ta enda arust seal korraldab. „Viskan poistele palli!“ tuli vastuseks. Ülevalt kuulen kahe teise poisi hääli. „Õpetaja, vaata siia, me oleme siin!“

Lähen 3. korrusele, kus ühe klassi akna peale olid siis need kaks poissi end mugavalt sisse seadnud. „Mida te teete?“ soovisin teada. „Ta viskab palli aknast sisse.“ Naljakas siis, et ta minu aknast sisse seda üritas visata, kuigi see üldse kinni oli.

Selle peale jõuab päevakangelane ka 3. korrusele ja teatab, et teised käskisid visata, tema pole midagi teinud. Kõigil kolmel nalja kui palju. Hakkas tulema õigustusi. Üks ei teinud midagi valesti, sest teised käskisid. Käskijad ei teinud midagi valesti, sest nemad ei visanud ja ise ta viskas nii kehvasti, et aknast sisse ei saanud. Minu nõudmise peale saada pall enda kätte visati see üle õla aknast välja. „Mis pall?“


Ma olen 9. klassi juhataja… 


Pildiotsingu great idea gif tulemus

Reede, 16. september 2016

kui isegi mul on juba endisi õpilasi

Kui kooli läksin, sain õpetamiseks 5.-7. klassi. Eelmisel õppeaastal jõudiski 7. klass sinnamaale, et olid hoopis üheksandikud, lõpetasid põhikooli ja on mööda ilma laiali. Osad on päris lähedal, kuid ei õpeta ma neist enam kedagi, kuna olen ikkagi põhikoolis ainult. Sellegipoolest on rõõm endisi õpilasi näha. 

Kui mina õpilasena tänaval enda õpetajat kohtasin, siis hea meelega oleks otsa ümber pööranud ja tuldud teed tagasi kõndinud. Vähemalt teisele poole teed mindud või kuidagi käitutud, nagu ma kohe üldse ei märkaks mitte midagi ega kedagi. Siis tundus see ikka jube kaval olevat, kuid nüüd näen kohe ära, kui õpilane üritab teeselda, et mind ei näe. Olgu peale, ei viitsi ise ka tõmblema hakata ja kui minust mööda kõndimine selline piin on, siis las olla.

Seda enam panevad mind imestama olukorrad, kus õpilased ise tulevad minuga rääkima. Näiteks suvel tuli üks õpilane selja tagant ligi ja kõnetas mind. Ma poleks teda mitte mingil moel näinud, seega ta poleks pidanud isegi ära jooksma. Aga ta hoopis tuli mu juurde ja me isegi rääkisime. Järelikult ma vist väga ebameeldiv ei ole, kui lausa juurde tullakse vestlema. 

Endisi õpilasi kohtasin esimest korda ka Suures Linnakoolis, kes Maakoolist sinna 10. klassi olid tulnud (ilmselgelt sellepärast, et Maakooli õpetajad on lihtsalt nii jõledad ja peletavad kõik ära, nagu ma paar postitust tagasi rääkisin). Mina jälle muidugi ise kedagi ei näinud (ma reaalselt kõnningi nii kogu aeg ringi, et kedagi ei näe ja siis peabki ekstra minu juurde tulema, veel parem täitsa ette seisma ja midagi ütlema, et ma ka aru saaks), aga kuulsin, kuidas keegi hüüdis "õpetaja". Tunnen ennast alati väga puudutatuna, olgugi et ma mitte ainuke õpetaja seal majas pole. Seekord olin ikkagi mina, keda hüüti ja mida ma näen: minu lapsed eemal lehvitamas, suu kõrvuni (issand kui imelik on öelda 16-aastaste kohta lapsed, kuna ma ise enda arust olen veel väga noor, nii paar aastat neist vanem). 

Läksin siis küsima kohe, et kuidas on, Suur Linnakool ikkagi. Eks nad päris segaduses ja eksinud tundusid ka, kuid esimese asjana teatas mulle üks poiss, et ta sai eesti keeles "5". Ise nii õnnelik, nagu oleks just eksami sooritanud. Kiitsime siis eelmist eesti keele õpetajat ka, sest kuidas muidu selline asi võimalik oleks. Aga alustada enda päeva sellega, kuidas endine õpilane õhinaga teatab, et tal läheb minu aines väga hästi, on ikka äärmiselt hea tunne. Nii hea, et ma ei lasknud isegi häirida sellest, et ma pidin kaks tundi järjest kuuendike peale kuri olema ja kõike 15 korda seletama.

Kujutate ette, eesti keeles "5". 



Pildiotsingu i'm not completely failed gif tulemus 

Neljapäev, 15. september 2016

miks ma pean kogu aeg kuri olema?

Ma olen tore ja lõbus inimene (täiesti objektiivselt ise hinnates), kuid sellegipoolest ei saa ma koolis selline olla. Miks? Sest ma pean lihtsalt kogu aeg kuri olema. KOGU AEG!

Esimest aastat tööle minnes ei osanud ma muidugi mingit seisukohta võtta. Ma ei teadnud, milline õpetaja ma olen. Arvasin, et mul on hästi raske rahulikuks jääda, sest tahaks kõiki ÕS-iga visata. Tegelikult on mulle tulnud suure üllatusena, et suudan päris palju välja kannatada ning kui lähengi närvi, siis vaikselt enda sees. Ei pista klassi ees karjuma ja pole kedagi veel millegagi visanud ka. 

Üsna pea sai aga selgeks, et veidi väheseks jääb kommentaar lobisemise, telefoni kasutamise, unistamise jm kohta. Mõne klassi puhul mõjus see viieks minutiks, teisel juhul isegi nii kauaks mitte. Järelikult pidin mõtlema muud süsteemid välja, et klassis ometigi õppida saaks. 

Olen proovinud rääkida õpilastega nagu normaalsete inimestega, sest näiteks 8. või 9. klassis peaks teoreetiliselt olema juba inimesed, aga mõnes klassis ei huvita see jutt väga kedagi. Naljakas on see, et klass on väga tervik ehk siis nipid võivad toimuda kogu klassi peal või mitte üldse. Eriti kummaline on see paralleelklassides, kus on täpselt samas vanuses lapsed, kuid täiesti erinevad. Mõnele piisabki, kui ma juhin ainult tähelepanu sellele, et ei tasu nii kõvasti minuga võidu seletada. 

Üldiselt pean ma lihtsalt olema kogu aeg väga kuri. Näiteks 6. klassis on mul selline süsteem, et ma panen tunni jooksul kirja kõikide õpilaste segamised ning teatud arv tähendab märkust e-kooli. Mingil põhjusel seda nad ei taha, mistõttu üritavad end enam-vähem vaos hoida. Minu jaoks tähendab see, et pean ju 45 minuti jooksul registreerima igasuguse tõmblemise, mis on nii raske ja tüütu ja aeganõudev. Üldse ei viitsi neid kriipsukesi iga kord sinna paberile vedada. Aeg-ajalt teatan mõnele, et ta on näiteks ühe rikkumise kaugusel märkusest, siis ehmatavad ära ja ei julgegi tunni lõpuni midagi teha. Pärast tulevad muidugi uurima ka, et ega ikka märkust tule. Kui ma olin seda juba mitu tundi teinud, siis lootsin, et nad suudavad nüüd ise end kontrollida, kuid kohe läks käest ära. Nii kui ma kullipilgul klassis ringi ei käi, on kohe neil enda arust vahetund. 

6. klassis tegin veel eelmine aasta nii, et joonistasin iga tund tahvlile skaala lärm - vaikus ning hakkasin mingit tärnikest siis vastavalt enda äranägemise järgi liigutama. Kui läks jutuks või saginaks või mõni arvas, et ta pole tunnis, siis liigutasin seda üha lärmi poole. Mõned minutid vaikust jälle teises suunas. Tunni lõpus lärmi poole ei tohtinud jääda, sest sellele järgnes midagi (tunnikontroll näiteks või lisaülesanne). Samuti toimib ainult nii kaua, kui seda tahvlile märgin. Kui ühes tunnis jätan tegemata, on see signaal õpilastele, et enam ei pea vait olema. 

Enda rahututele hingedele tegin vahepeal iga teema juures tunnikontrolli. Selleks oli tegelikult palju põhjuseid. Tunnis käituda nad tõesti ei osanud, kuid ka kodused tööd olid pidevalt tegemata, mõttega kaasa ei töötanud jne, seega mõtlesin sundida neid õppima. Nägi see siis välja nii, et nendel, kes enne ei õppinud, oli lõpuks lihtsalt kümme korda rohkem halbasid hindeid, sest ilmselgelt ei hakanud nad ikka õppima. Mina sain aga iga nädal lisatööd. Seega mingi hetk lõpetasin selle ka ära.

Nüüd mul muud süsteemi polegi, kui ainult olla hommikust õhtuni hästi kuri. Muudkui märgin pisematel neid kriipse ja pean suurematele monolooge te-õpite-iseenda-jaoks-ja-olete-suured-inimesed teemal. Kasutan ka tunnikontrolle ikka veel. Tavaliselt siis, kui eelmine tund oli totaalne ebaõnnestumine ja õpilased on suutnud jälle midagi korraldada. Siis viskan kõigile tunnikad ette ja pärast on korraks rahu, sest nad on ilmselt nii pahased mu peale. 

Lõpuks tulen koju ja olen sellest kurjustamisest nii väsinud. Miks ma pean iga päev nii palju vaeva nägema, et nad vait oleksid?! Kui ma olen näiteks enda üheksandikke õpetanud juba üle kolme aasta, kas nad siis iga tunni alguses mõtlevad, et oot, proovime, kas täna õpetajale meeldib lobisemine. Kas tõesti ei jõua lõpuks kohale, et äkki oleks vait. 



Pildiotsingu silence gif tulemus

Kolmapäev, 7. september 2016

hariduspoliitika maakoha moodi

Jagan näpunäiteid, kuidas korraldada maakohas haridust. Tegemist on testitud variandiga, seega ei tohiks olla hirmu, et plaan läbi kukuks. Kindlasti pean oluliseks mainida, et sarnased võtted ei pruugi toimida Tallinnas või Pärnus, kuid väga häid tulemusi on näidanud näiteks 2017 elanikuga kohas.

1. Esimese asjana on vaja avastada, et koolis hakkab lapsi vähemaks jääma. Kindlasti süüdistada selles kooli ja õpetajaid, sest miks muidu lapsi nii vähe oleks!

2. Kuna õpetajad lapsi eemale peletavad, tuleb vastukaaluks pakkuda erinevaid hüvesid (näiteks tahvelarvuteid). Kui kolm last otsustavad, et tasuta kraam on väärt jubedaid õpetajaid, on põhjust rõõmustamiseks.

3. Vallandada ja sundida vaikima kõik, kes julgevad väita, et ehk pole sellises kohas keskkoolil enam mõtet. Süüdistada kooli ja õpetajaid, et nad on nii negatiivselt meelestatud ja seetõttu lähevad lapsed minema.

4. Vallandatud direktori asemele saab alati palgata suvalise inimese, kes üldse asjadest midagi aru ei saa. See on väga oluline, sest nii läheb tähelepanu õpilaste arvult hoopis mujale. Samuti on hea omada vähemalt üht liitlast seal kohutavas ussipesas. 

5. Kui suvaline inimene mingil põhjusel direktori töökohustustega hakkama ei saa, tasub süüdistada kooli ja õpetajaid. Selleks on erinevaid võimalusi. Lollikindla ja järeleproovitud variandina võiks hakata õpetajaid vallandama, klatšima, ähvardama. Siiski soovitan leida laiemat kõlapinda. Ehk töötab kohalikus ajalehes mõni sõber, kes on nõus igasuguseid närvihaigeid hüüdlauseid artikli pähe avaldama? Kindlasti ei tohiks sellist võimalust raisku lasta! 

6. Proovi kolmandal aastal kolmanda direktoriga. Kui üks leiab, et kümne õpilasega keskkoolil pole mõtet, teine aga, et probleemi nagu üldse pole ja teeme kõik hästi atraktiivseks, kuid ei saa siis hoopiski millegagi hakkama, tasub alati loota, et kolmas on parem. 

7. Samal ajal peaks ikkagi süüdistama ka õpetajaid (kindlasti ka meedias), et nad ei oska õpetada, on kohutavad inimesed ning kõik õpilased põgenevad nende eest ära. Võib muidugi tunduda, et on veidi piinlik iga nädal ajalehes kisada, kuid see pole tegelikult nii. See pole üldse piinlik ega naeruväärne! 

8. Kui ise ka enam aru ei saa, mis algsed eesmärgid keskkooliga olid, võib alati võtta ajutiselt uue suuna, näiteks plaanida koolimajja lasteaia avamist. Proovida tasub korraks ka õpetajaid moosida ja pakkuda neile võimalust vabade tundide ajal hoopis lasteaias töötamist (kui see ei toimi, vt punkt 7). 

9. Suures segaduses võib tõesti meelest minna, milliste põhimõtete pärast on kisa mitu aastat toimunud, aga sellest pole midagi. Nüüd tuleb väga tähtis punkt (peaaegu sama tähtis kui 7. punkt). Kuigi oled kolm aastat võidelnud keskkooli eest ja lubanud seda iga hinna eest säilitada, võta vastu otsus muuta kool põhikooliks (või lasteaed-põhikooliks?). Kindlasti ei tohi geniaalsest plaanist informeerida kooli juhtkonda (sest rõve ussipesa) või hoolekogu (sest ma ei tea miks). Las õpilased, kellele nädal aega tagasi plaksutati, et nad valisid kodukoha kooli, loevad ajalehest, et 
"2017/2018. õppeaastal ei toimu koolis õppetööd 10. ja 11. klassides.
2016/2017. õppeaastal kooli 10. klassi lõpetanud õpilastel võimaldatakse õpinguid jätkata 2017/2018. õppeaastast maakonna mõne teise gümnaasiumi 11. klassis, kompenseerides lisandunud õppekulud."

10. Ära unusta süüdistada õpetajaid, et nende pärast tehakse koolist põhikool. 

Tean, et praegu on aktuaalne hoopis haldusreformid ja presidendivalimised, kuid viimane on loodetavasti varsti möödas ning oleks aeg koolivõrku korrastama hakata. Miks mitte võtta eeskujuks selline näide, mis on juba järeleproovitud ja seega igati toimiv. 


Pildiotsingu i love it when a plan comes together gif tulemus

Neljapäev, 1. september 2016

1. september!



Hurraa(?), minu neljas 1. september õpetajana! Olgu mis on, kuid 1. september on olnud kogu aeg ikka eriline päev. 17 aastat (üli)õpilasena ja 4 õpetajana, mis tähendab, et pole tegemist ikka päris tavalise päevaga. 

Samuti on minu neljas 1. september klassijuhatajana. Võtsin kohe klassi, sest tundus hea mõte võtta endale õpetamise kõrvale, millest ma alguses nagunii suurt midagi ei jaganud, veel üks kohustus. Üle kivide ja kändude olen nendega jõudnud 9. klassi. 

Esimese päeva positiivse poole pealt: sain lilli! Arvasin, et üheksandikud on juba nii suured ja lillede toomine sobib ainult tittedele ja minu uhked suured inimesed seda ometigi tegema ei vaevu. Eksisin! Lillesülem on küll kahanenud aastatega, kuid siiski uhkelt vastu pidanud. Tublid viimased vaprad (või nende vaprad emad), kes hommikul peenrale astreid korjama viitsisid minna. 

Esimese päeva vingumise poole pealt: minu klass ei hooli minust! Ilmselgelt veits vastuolus eelmise lõiguga, kuid teatasin täna just, et sel aastal õpetan ainult 1. veerandi neid ja siis lähen minema ning kedagi ei huvitanud, et ma ära lähen. Null emotsiooni! Nad tahtsid teada ainult kolme asja: kes edasi hakkab õpetama, kes hakkab klassijussiks ja kas võib ära minna. Mina näiteks oma rumala peaga mõtlesin, et olen päris normaalne õpetaja ja klassijuhataja ning õpilased tunnevad huvi või ehk on isegi veidi kurvad selle peale. Tagatipuks arvavad ekslikul kombel ka teised õpetajad, et ma olen jube lähedane oma klassiga ja käisid ükshaaval uurimas, kuidas nad ikka reageerisid ja kas olid kurvad, mistõttu pidin kümme korda ütlema, et neil oli ükskõik. 

Vahet pole, lähen vaatan oma astreid ja söön sefiiritorti, sest 1. september ikkagi!