eksperiment

Olen kolm aastat järjest tööd koju tassinud. Võib vist ühe käe peal kokku lugeda nädalavahetused, kui ma kodus pole mitte midagi teinud. Tavaliselt töötasin iga õhtu veel paar tundi ning kogu pühapäeva. Laupäeval lubasin siis endale kooliasjadega mitte tegelemist, kuigi tegelikult kogu aeg mõtlesin, miks ma ometi ei ole asjalik, sest nii palju on teha.

Eelmisel aastal olid 9. klassi tunnid kõige kohutavamad. Ma polnud enne seda klassi õpetanud, seega igasugused materjalid puudusid. Alati pidin planeerimist alustama õpiku lugemise ja materjali otsimisega, mis (eriti kirjanduses) võttis aega iga kord paar tundi. Alles seejärel hakkasin mõtlema, mida siis tunnis päriselt teha. Täiesti tavaline oli näiteks kuuest kümneni teha ainult kahte 9. klassi tundi. 

Miks minu ainukesed vabad päevad on jõuludel ja suvel? Normaalsed inimesed käivad tööl, aga siis tulevad koju ja tegelevad mingisuguste imelike asjadega, näiteks pere ja hobide ja ma ei teagi, mida inimesed teevad pärast tööd. Mina olen tulnud töölt koju, et teha veel mõned tunnid tööd ja siis magama minna. Ja nii kogu aeg! Pidevalt mõtlesin, et järgmine aasta on lihtsam, kuid kolm aastat möödus täpselt ühtemoodi.

Seega otsustasin pererahu huvides käia tööl nagu normaalne inimene. Alguses lihtsalt mõtlesin, et proovin vähem tööd teha ja mitte nii palju tõmmelda. Siis mööduski esimene nädal nii, et ma päriselt ka ei teinud kodus midagi. Sellest tekkis muidugi juba hasart. "Issand, ma suutsingi nädal aega ainult koolis tööd teha, äkki suudan edasi ka!" Alguses oli muidugi lihtne: kontrolltöid eriti polnud, kõik klassid vähemalt korra õpetatud jne. 

Paari nädala möödudes otsustasin, et ma ei kavatsegi hakata kontrolltöid kodus parandama. Kui koolis ei jõua, jäävad järgmiseks päevaks. Kui siis ka ei jõua, jäävad mis iganes ajaks, kui ma peaksin jõudma. Tööpäeva lõppedes marsin koju ja hakkan mõtlema kooliasjadele alles järgmisel hommikul. 

Kuidas seni on õnnestunud?

Hästi, sest kodus ma tõesti midagi pole teinud. Tunnen ennast õhtuti palju paremini, ma ei põe enam saja asja pärast ega ärka öösel paanikas üles, sest meenus mõni tegemata asi. Mul on praeguse seisuga parandamata täpselt 91 tööd ja homme tuleb 47 veel juurde, kuid ma ei lase sellest ennast häirida. 

Kas ma saan kõik asjad nii hästi tehtud, kui ma sooviks?

Kindlasti mitte! Et ma päriselt asjad enam-vähem tehtud saaks, tuleb näiteks tundide planeerimisele kuluvat aega ikka korralikult kokku tõmmata, seega pole mul üldse aega midagi muuta või lahedat välja mõelda. Enda nõudmiste järgi näiteks ma pole üldse hea õpetaja praegu, aga see-eest mul on aega, et kasvatada rahulikult ühte väikest inimest, kes üha rohkem ruumi võtab ja muudab juba 4. korruselegi ronimise keeruliseks ülesandeks.

Muidugi selle tohutu taevast sülle kukkunud vaba ajaga ei ole ma midagi peale hakanud, sest ma ainult magan (või vähemalt laman).