Teisipäev, 24. november 2015

tänane vestlus õpilasega

Tuleb õpilane, telefon käes.
Õpilane: Õpetaja, kuule. Ma näitan sulle midagi.
Mina: Ei, aitäh! (Sest ega ma eile sündinud ole. Sealt lihtsalt ei saa kunagi midagi normaalset tulla ja teadmatus on vahel hea.)
Õpilane: Ma näitan ikka!
Näitab pilti uksest, mille klaas on katki.
Õpilane: Lahe, eks? *** tegi.
Mina: ...
Mis seal lahedat on?
Õpilane: No pulli peab ka ju saama! Täiega lahe!
Tuleb juurde ka teine õpilane.
Õpilane: Ma näitasin õpetajale ka seda pilti, mis *** tegi.
Õpilane 2: Mis õpetaja ütles?
Õpilane: Et täiega lahe on!

Kusjuures loo puänt on tegelikult selles, et antud loo kangelasega on homseks planeeritud suur ja tõsine jutuajamine koos direktori ja õppealajuhatajaga. Teemaks polnud üldsegi lõhutud uks, mille nüüd saab väga mugavalt siiski päevakorda tuua. Klassijuhataja on ikka väga äge olla! Suur Linnakool pakkus mulle uueks aastaks 5. klassi juhatamist, sest ühest klassist parem on ainult kaks (kahjuks ütlesin ära).

Laupäev, 14. november 2015

kui õpilased on sõltuvusest limonaadist

Kell on üheksa ja parandan siin veidi kontrolltöid, kui mõtlesin, et aitab küll (vähemalt korraks, hiljem pean ilmselt jätkama), kirjutaks midagi. Viimasel ajal on selle kirjutamisega küll nii, et pidevalt mõtlen koolis, kuidas võiks sellest ja tollest kirjutada, kuid kui jõuan koju, siis ei jaksa. Jumal hoidku, kui ma veel unise peaga mõne vea sisse teen, ise eesti keele õpetaja. Piinlik! Peaks ameti maha panema. 

Aga nüüd siis veel üks asi, millest ma aru ei saa. Mul on üks klass, kes joob kogu aeg limonaadi ja ma ei mõtle siinkohal, et joob pooleliitrise limpsi päeva peale ära. Ei, ma mõtlen, et läheb vahetunnis ja ostab endale kolm limonaadi (olgu öeldud, et nendest ei jätku terveks pikaks koolipäevaks, vaid järgmisel vahetunnil peab varusid täiendama).

Siis nad istuvad seal ja kaanivad oma limpse. Ja siis nad peavad minema igas tunnis vetsu, sest nii lihtsalt juhtub, kui vahetpidamata vedelikku tarbida. Õnneks iga kolmanda pudeliga on võimalus võita uus pudel, seega peaks päeva lõpuks vähemalt ühe uue pudeli ilma rahata saama. Vahel juhtub, et tänu halvale planeerimisele saab limonaad enne otsa kui tund. Siis peab kahjuks veega leppima (õnneks igas klassis on kraanikauss). 

Võib-olla see eriti ei häirikski, kuid ilmselgelt pole võimalik, et pudel lihtsalt seisab laua peal rahulikult, kui seda parasjagu vaja pole. Ei, mingi võlujõud ajab seda ikka neli korda vähemalt ühe tunni jooksul kogu aeg maha. Joomise ajal peab muidugi kork põrandale kukkuma. Kui kork püsib kindlalt peos, siis pole aga joomine veel päris selgeks saanud ja on tarvis niisama lägastada. Muidu vahepeal ikka natuke õpime ka!

Üldse ei aja tegelikult närvi, aga peaks vist niisama väikse loengu maha pidama, et need, kes veel juua ei oska, võiksid seda ka mitte teha.

Teisipäev, 3. november 2015

kui ma töötan hoopis lasteaias

Tänane vestlus õpilastega.

Õpilane 1: Õpetaja,*** ütleb mulle kogu aeg halvasti. Ta ütles mulle blondiin ja siis pani veel ühe video kinni, mida ma näitasin!

Mina: Aga su juuksed ju ongi heledad. Äkki ta ei tahtnud solvata.

Õpilane 1: Tahtis küll, ta ütleb kogu aeg, et ma olen loll. Täna just ütles, et ma olen peast blondiin.

(Poisid üritasid seejärel asja naljaks pöörata)

Õpilane 1: Kõike ei pea ju kohe välja ütlema, mõni asi võib enda teada ka olla! Õpetaja, tee siis midagi!

Ma tõesti ei tea, kas sain õigesti aru, aga kas õpilane just ütles, et olen küll loll, aga seda ei pea siis kohe välja ütlema.


Ja lõppu jätkulugu sõjarindelt. Liittegusõnad on sellised tegusõnad, mis on püsiühendid st need kirjutatakse kokku ja nende osasid ei saa teineteise suhtes ümber tõsta. Too üks näide liittegusõnast.
"Näiteks taandarenema. Pooled meie klassi õpilased on taandarenenud."

Ma ei pea vist lisama, mis sellele järgnes...