Neljapäev, 17. detsember 2015

püha müristus, mida mu silmad peavad nägema!

Parandan parasjagu 9. klassi eksamitöid. Teen neid ikka aeg-ajalt, sest kuigi õpilastel on kergelt öeldes ükskõik eksamitest, siis mina küll pabistan: minu esimene eksam õpetajana! Mõlemal tööaastal olen ka tasemetöödega ühele poole saanud, mis läksid väga hästi, kuid eksamid on ikka teine tera.

Tagasi nende eksamite juurde siis. Üritan siin neid tasapisi parandada. Rõhk sõnal "üritan", kuna mida ma tegelikult tahaks teha, on need tööd rebida sajaks killuks ja seejärel aknast alla visata. 9. klassi õpilane peaks olema juba päris suur inimene, aga minu üheksandikel pole vedanud, sest nende eesti keele õpetaja ilmselgelt ei oska oma tööd.

Üritades olla võimalikult objektiivne, pean ma eesti keele eksamit lihtsaks (no hea küll, sooritatavaks). Kirjand, mis annab peaaegu pooled punktid, on täiesti õpitav tekst, millel on tegelikult päris ranged reeglid. Pole nii, et keegi ei ole võimeline seda kirjutama. Teised 40 punkti on lugemise eest. 9. klassiks peaksid küll kõik õpilased lugeda oskama. Mis jätab tegelikult õigekirjale ja reeglitele päris vähe punkte. Nii ütlebki minu loogika, et tegemist pole eksamiga, mille tegemine positiivsele hindele väga keerukas on. Kõik oleks ka nii, KUI ÕPILASED OSKAKSID LUGEDA.

Kuna nad seda kahjuks ei oska, on väljavaated päris nadid. Seni pole ükski õpilane osanud arvutada näiteks protsenti. Mitu protsenti maaraamatukogude lugejatest Kuremaa raamatukogu näitel väärtkirjandust laenutab, kui lugejaid on kokku 200, kellest 10 loeb raskemat kirjandust? Õige vastus on 2 või 10 või 20. Tekstis on räägitud 1940. ja 1941. aastast. Mis ajast on juttu (nimeta sajand). Õige vastus on 18.-19. sajand. Ma üldse ei taha küsidagi, kas sajandivahetus oli siis 1940. ja 1941. aasta vahel.

Ja veel üks asi, mis mind väga, väga, väga palju häirib. Kui nüüd õpilane ei oska tõesti protsenti määrata, sest selline kõrgema matemaatika oskus pole tal veel omandatud, siis kes selles süüdi on? Mina muidugi, sest eesti keele lõpueksam on sooritatud halvasti. Järelikult pole mina õpetanud. Ma ei tea, kas matemaatikas on ka nii, et lahenda võrrand, aga esmalt pane komad õigetesse kohtadesse töökäsus, kuid ma ei saa aru, miks see eesti keele eksam nüüd selline on, kuhu kuhjatakse kõikide ainete materjal. 

Muidugi ei olegi elus nii, et järgnevad kaks tundi kasutan ainult eesti keelt, aga nüüd hoopis pool tunnikest matemaatikat, kuid sellisel juhul äkki olekski targem teha komplekseksam või mingi muu eksam, mille nimi pole eesti keel, sest ma ei jõua kõike õpetada kahes tunnis nädalas. Nüüd ma pean siiski minema esmaspäeval klassi ette ja õpetama protsendi arvutamist. 

Kuna ma juba 9. klassi juures olen, jagan veel neid põhjuseid, miks ma lihtsalt vahel nii väga vihkan oma tööd. Väljavõtted viimasest kontrolltööst. 

Kasuta võõrsõnu loogilises lauses:
Biograafia. Eilses biograafia tunnis arutasime kliimamuutuste üle.
5 õpilast arvas, et nad õpivad biograafiat. Läksin õpilaste ette ja palusin loetleda neil õppeaineid, kuid keegi ei arvanud enam, et nad biograafiat ka õpivad. Pakkusin, et ehk on tegu valikainega, kuna ainult üks osa õpilastest seal käib... Kui ma nende pärle ette loen, siis kõik naeravad, pisarad silmas, ja üritavad arvata, kes nii kirjutas. Tavaliselt sellega see teema ka lõppeb. Elulooks pidas biograafiat kokku vähem õpilasi.

Filiaal. Ta on väga filiaalne. Ajakirjas oli palju filiaali.
Siin muidugi jälle üks tähelepanek. Ma ei tee iga kord järeltööks uut varianti, sest vahel ma ei viitsi ja vahel ma ei jõua. Nüüd on jälle väga kiire aeg ja polnud lihtsalt aega teha uut tööd, seega andsin sama töö. ÕPILANE KIRJUTAS IKKA LAUSEKS "TA ON VÄGA FILIAALNE"! Kirjutasin kommentaari ka kõrvale, kas ta ei arva, et kui ma esimeses töös tõmban lainelise joone alla ja sada küsimärki kõrvale, siis sama lause on ka järgmises töös vale? Ilmselgelt ei arvanud, sest muidu poleks ta ju kirjutanud.

Postuumne. Iseloomujoon (kui keegi ei saa aru, mis ümberringi toimub).





Igal juhul tunnen ma end nüüd väga filiaalselt ja jätkan töödega. 
Õnneks üsna pea saab paar päeva hinge tõmmata. Ja siis muidugi uue hooga jätkata. Kui minust varsti enam midagi kuulda pole, olen kuskil hullaris luku taga. 


Neljapäev, 3. detsember 2015

kui mõned vestlused õpilastega võiksid olemata olla

Vahel avastavad õpilased, et õpetajad on ka inimesed, kellel on aeg-ajalt natuke vaba aega. Kuigi kõigile (k.a mulle) meeldiks arvata, et eesti keele õpetajad veedavad kindlasti iga töövälise hetke teatris ja raamatute seltsis, olen mina väga lihtne inimene. 

Õpilane: Õpetaja, ma olen Candy Crush'is mingi leveli juures kinni ja vaatasin, et sul on kõige kõrgem tulemus mu sõprade seas!
Mina: ........
Mina: Nojah, kui ma töid parandada ei taha, siis ma otsin muud tegevust. 
Õpilane: Kui kaugel sa oled juba?
Mina: Liiga kaugel. 
Täiesti piinlik tunnistada, aga see oli ka aus vastus, sest lollakate mängude mängimine on minu asendustegevus, kui ma üldse ei taha tööd teha. Pealegi on need mängud sõltuvust tekitavad. 

Ja siis mõtles üks poiss, et tema tahab ka seda mängu mängida. Seega ta tõmbas selle oma telefoni ja mängis. Tunni ajal. Muidugi oli ka äärmiselt üllatunud, et ma nägin tema telefoni. 

Siit paar tähelepanekut edaspidiseks: ärge võtke õpilaste sõbrakutseid vastu ja tehke Facebook'i salakonto lollakate mängude mängimiseks. 

Teisipäev, 24. november 2015

tänane vestlus õpilasega

Tuleb õpilane, telefon käes.
Õpilane: Õpetaja, kuule. Ma näitan sulle midagi.
Mina: Ei, aitäh! (Sest ega ma eile sündinud ole. Sealt lihtsalt ei saa kunagi midagi normaalset tulla ja teadmatus on vahel hea.)
Õpilane: Ma näitan ikka!
Näitab pilti uksest, mille klaas on katki.
Õpilane: Lahe, eks? *** tegi.
Mina: ...
Mis seal lahedat on?
Õpilane: No pulli peab ka ju saama! Täiega lahe!
Tuleb juurde ka teine õpilane.
Õpilane: Ma näitasin õpetajale ka seda pilti, mis *** tegi.
Õpilane 2: Mis õpetaja ütles?
Õpilane: Et täiega lahe on!

Kusjuures loo puänt on tegelikult selles, et antud loo kangelasega on homseks planeeritud suur ja tõsine jutuajamine koos direktori ja õppealajuhatajaga. Teemaks polnud üldsegi lõhutud uks, mille nüüd saab väga mugavalt siiski päevakorda tuua. Klassijuhataja on ikka väga äge olla! Suur Linnakool pakkus mulle uueks aastaks 5. klassi juhatamist, sest ühest klassist parem on ainult kaks (kahjuks ütlesin ära).

Laupäev, 14. november 2015

kui õpilased on sõltuvusest limonaadist

Kell on üheksa ja parandan siin veidi kontrolltöid, kui mõtlesin, et aitab küll (vähemalt korraks, hiljem pean ilmselt jätkama), kirjutaks midagi. Viimasel ajal on selle kirjutamisega küll nii, et pidevalt mõtlen koolis, kuidas võiks sellest ja tollest kirjutada, kuid kui jõuan koju, siis ei jaksa. Jumal hoidku, kui ma veel unise peaga mõne vea sisse teen, ise eesti keele õpetaja. Piinlik! Peaks ameti maha panema. 

Aga nüüd siis veel üks asi, millest ma aru ei saa. Mul on üks klass, kes joob kogu aeg limonaadi ja ma ei mõtle siinkohal, et joob pooleliitrise limpsi päeva peale ära. Ei, ma mõtlen, et läheb vahetunnis ja ostab endale kolm limonaadi (olgu öeldud, et nendest ei jätku terveks pikaks koolipäevaks, vaid järgmisel vahetunnil peab varusid täiendama).

Siis nad istuvad seal ja kaanivad oma limpse. Ja siis nad peavad minema igas tunnis vetsu, sest nii lihtsalt juhtub, kui vahetpidamata vedelikku tarbida. Õnneks iga kolmanda pudeliga on võimalus võita uus pudel, seega peaks päeva lõpuks vähemalt ühe uue pudeli ilma rahata saama. Vahel juhtub, et tänu halvale planeerimisele saab limonaad enne otsa kui tund. Siis peab kahjuks veega leppima (õnneks igas klassis on kraanikauss). 

Võib-olla see eriti ei häirikski, kuid ilmselgelt pole võimalik, et pudel lihtsalt seisab laua peal rahulikult, kui seda parasjagu vaja pole. Ei, mingi võlujõud ajab seda ikka neli korda vähemalt ühe tunni jooksul kogu aeg maha. Joomise ajal peab muidugi kork põrandale kukkuma. Kui kork püsib kindlalt peos, siis pole aga joomine veel päris selgeks saanud ja on tarvis niisama lägastada. Muidu vahepeal ikka natuke õpime ka!

Üldse ei aja tegelikult närvi, aga peaks vist niisama väikse loengu maha pidama, et need, kes veel juua ei oska, võiksid seda ka mitte teha.

Teisipäev, 3. november 2015

kui ma töötan hoopis lasteaias

Tänane vestlus õpilastega.

Õpilane 1: Õpetaja,*** ütleb mulle kogu aeg halvasti. Ta ütles mulle blondiin ja siis pani veel ühe video kinni, mida ma näitasin!

Mina: Aga su juuksed ju ongi heledad. Äkki ta ei tahtnud solvata.

Õpilane 1: Tahtis küll, ta ütleb kogu aeg, et ma olen loll. Täna just ütles, et ma olen peast blondiin.

(Poisid üritasid seejärel asja naljaks pöörata)

Õpilane 1: Kõike ei pea ju kohe välja ütlema, mõni asi võib enda teada ka olla! Õpetaja, tee siis midagi!

Ma tõesti ei tea, kas sain õigesti aru, aga kas õpilane just ütles, et olen küll loll, aga seda ei pea siis kohe välja ütlema.


Ja lõppu jätkulugu sõjarindelt. Liittegusõnad on sellised tegusõnad, mis on püsiühendid st need kirjutatakse kokku ja nende osasid ei saa teineteise suhtes ümber tõsta. Too üks näide liittegusõnast.
"Näiteks taandarenema. Pooled meie klassi õpilased on taandarenenud."

Ma ei pea vist lisama, mis sellele järgnes...

Esmaspäev, 26. oktoober 2015

kui ma ei taha enam mitte kunagi õpetaja olla*

*See postitus võib olla kirjutatatud nii, et ma olen tsipakene närviline, seega on lubatud teatud kirjanduslikud liialdused. 

Kui mina ammustel aegadel olin õpilane, siis ma üldsegi kartsin õpetajaid. No kartsin nii väga, et isegi küsima oli hirmus minna, kui aru ei saanud. Kui ma praegu ammustele aegadele tagasi mõtlen, siis usun, et see polnudki niivõrd hirm, vaid mina olin laps ja õpetajad olid täiskasvanud ja nii oligi. Siis ma ei kisanud üle klassi, et kamoooon, maailma kõige mõttetum ülesanne üldse (kuigi mõtlesin seda) või et mul ealeski ei lähe sellist idiootsust elus vaja (kuigi mõtlesin seda ka). Ega ma üldse ei kisanudki üle klassi, sest noh, ma olin laps ja õpetaja oli täiskasvanu. 

Samuti ei tea ma, et lapsevanemad oleksid sekkunud pidevalt õpetamisse ja õppetöösse. Et lähen koju, kurdan, et täiesti mõttetu on õppimine ja siis ema helistab kooli ja kukub kisama? 

Tulles ammustest aegadest tänapäeva, on mind sellistest asjadest õpetajana kõrvale jäetud. Vähemalt ei ole ma kellelegi niimoodi hambusse jäänud. Kuni eelmise nädalani...

Rääkisin juba natuke sellest (leitav SIIT), kuidas ei olda rahul minu õpetamisega. Okei, kõigile ei saagi meeldida. Minu meelest seletasin enda arvamust piisavalt, et selleks ikka aru oleks võimalik saada, kuid ilmselt jäi minu jutust väheks, sest muidu vist ei minda õppealajuhatajale kurtma. Ma isegi ei tea, mida täpselt siis kurdeti. Eks homme saan teada...

Olen jõudnud om karjääris uuele tasandile: pean hakkama selgitama oma õpetamismeetodeid. Ei, mitte õpilastele. Nendele ma seletan väsimatult ja igapäevaselt, et nad ikka veits saaksid aru, miks me midagi teeme. Ma pean hakkama seda tegema vist ka lapsevanematele. Praegu tundub tekkivat selline olukord, kus mina annan mingi ülesande, laps läheb koju, aga vanem ütleb, et stop, seda küll ei pea tegema, see on nii nõme, oota korra, ma helistan kooli ja ütlen, et meie perekonnas pole selliste tobeduste jaoks aega! 

Kui kedagi huvitab, siis suvevaheajani on 221 päeva. 

Reede, 23. oktoober 2015

Kui lapsevanemad on ikka lemmikosa koolis

Ma hakkasin lapsevanemaid kartma juba enne veel, kui õpetajana tööle asusin. Vanematega suhtlemine tundub lihtsalt hirmus. Seega ma üritan seda vältida natuke või vähemalt suhelda kirja teel, mis on minu jaoks palju mugavam ja kindlam. Aeg-ajalt mõni leiab ikka mu numbri ja tahab helistada. Näiteks täna...

Andsin oma pisikestele viiendikele ülesandeks koostada kodu-uurimistöö pealkirjaga "Kodumaja jutustab". Ülesanne on siis valida mõni maja, millest näiteks vanematel või vanavanematel oleks jutustada põnevaid lugusid. Õpilase peab selleks on küsitlema sugulasi ja kogutud lood kirja panema. Mina lolli peaga arvasin, et tegemist on toreda ülesandega. Teine õpetaja, kes mulle sellest rääkis, ütles veel, et nii paljud vanemad on tulnud teda tänama, et jube vahva töö.

Selgus aga, et kõik ei näe asja sarnaselt. Täna sain teada muuhulgas teada järgmisi asju:

1) Kõikidel inimestel pole vaheaegasid nagu õpetajatel, seega ei saa eeldada, et pärisinimestel selliste asjade jaoks aega on. Nüüd aga andsin mina kohustuse lapsevanematele lisaks oma päristööle tegeleda oma lastega.Õpetajana võisin tõesti ette kujutada, et kõikidel on aega igasugu jamaga tegelemiseks, kuid ei tasu unustada, et teised peavad ikka tööd ka tegema.
2) Õpetajad võiksid ikka laste peale ka natuke mõelda. Ülesandeid anda on muidugi alati nii lihtne, aga keegi peab need ära ka ju tegema. Iga õpetaja peaks ikka mõtlema ka, mitte niisama töökäske jagama.



Ma olen tegelikult märganud üht mustrit. Ma üritan olla hea õpetaja, teha selliseid hea-õpetaja-asju, kuid pidevalt tulevad erinevad tagasilöögid. Väga ei jätku motivatsiooni pingumiseks sellise tagasiside puhul.

Näiteks need uurimistööd. Jah, on küll õpilasele suur töö, kuid ikka veel arvan, et tegemist on väga laheda tööga, mis kaasab tõesti vanemaid ja vanavanemaid, kuid kas oma lapsega tegelemise üle peab kohe nii palju protestima? Arvan, et paar sobivat õhtut leiavad isegi need inimesed, kellel pole nii palju vaba aega käes kui õpetajatel ja kes peavad ikkagi päristööd tegema. Lõppude lõpuks pean mina need 50 tööd läbi lugema, ära parandama ja tagasiside kirjutama.

Laupäev, 10. oktoober 2015

vastukaaluks eelmisele postitusele

Kas ma kirjutasin eile, et mul on koolis häid hetki ka? Praegu küll ei mäleta ühtegi... Parandan parasjagu 9. klassi kontrolltöid (mida teised inimesed siis nädalavahetuse õhtutel teevad?) ja tahaks oma viha kuidagi maandada, muidu põletan need tööd reaalselt ära.

Töö on siis eesti keele sugulaskeelte ja kirjakeele arengu peale. Jah, päris palju asju on vaja pähe õppida, kuid kui enne tööd oli tüüpiline issand-ma-ei-saa-midagi-aru vigin, siis juba läksin veidi närvi. Ma ei saa aru, millest ei saa aru. Kas ajaloost ka siis 9. klassiks keegi aru ei saa, sest see on nii keeruline? Antud juhul on täpselt ajalooga, ainult rõhuasetusega eesti keelel. Aga nemad ei saa aru! Ma ei saa aru, mis loll komme on oma laiskust ja viitsimatust kohe põhjendada ruttu ma-ei-saa-aru-ga. Ütle lihtsalt, et olen viimane laiskvorst ja oskan pealegi eesti keelt nii suurepäraselt, kuna see on mu emakeel, kuid ikka on vaja hakata jahuma sellest, kui keeruline kõik on ja kuidas millestki aru ei saa. 

Aga et harida siis kõiki harimatuid inimesi, toon välja mõned tarkusterad üheksandike töödest. Ülesandeks oli ühendada erinevad sündmused õige sajandiga. Sündmustena on muuhulgas välja toodud näiteks Henriku Liivimaa kroonikas esimesed eestikeelsed sõnad ja esimene eestikeelne trükis. Juba teine töö, mida kontrollin (ja mul on neid töid veel, seega võib ka see arv suureneda), üritab mind veenda, et esimesed eestikeelsed sõnad pandi kirja 20. sajandil. Nagu sellest ka vähe oleks, selgus ka, et kuigi esimesed eestikeelsed sõnad on kirja pandud paarkümmend aastat tagasi, siis esimene grammatika ilmus 13. sajandil ja esimene eestikeelne trükis 16. sajandil. 


Siin hakkaks minul näiteks väike loogikahäire tööle. Okei, võib-olla ma ei olegi ühtegi minutit õppimise peale kulutanud (sest ma ei saa midagi aru ilmselgelt), kuid isegi õppimata võiks ju 9. klassi õpilane sellest ebakõlast aru saada. Ei? 

Ja järjekordselt pean ma küsima, et kes on nüüd midagi valesti teinud või tegemata jätnud. Enda arust ei öelnud ma kordagi klassi ees, et 30 aastat tagasi ilmusid kirjalikult esimesed eestikeelsed sõnad. Aga esmaspäeval on ilmselt jälle suur kisa, kuidas ma ei seletanud piisavalt või tegin liiga raske töö või küsisin asju, mida lubasin mitte küsida, kuigi ma midagi nimetatutest teinud pole. Ja muidugi minu päris esimene eksam on nendesamade õpilastega kevadel tulemas. Ma ei tea, mida peaksin tegema, et õpilased oleksid mõne kuu pärast selleks valmis või et mina suudaksin endale pärast seda otsa vaadata. 




Reede, 9. oktoober 2015

mingi pealkiri

Mul tegelikult on igasuguseid mõtteid, millest kirjutada, kuid aega napib, sest viimased nädalad on olnud lihtsalt hullumaja. Ma ei tea, kes arvas mitu nädalat, et poole rohkem tunde polegi nagu eriti hull ja saab hakkama küll, sest see inimene on lihtsalt peast soe.

Ma ei taha teada ka, palju mul töid nädalavahetuseks on kogunenud, kuid neid on kindlasti üle saja. Ja see pole, et ma ei ole neid parandanud, ma ikka parandan ka, eilegi näiteks üle 20 töö, kuid täna tuli 50 asemele. Vähemalt ei saa vist ükski õpetaja öelda, et appi, täna polegi midagi teha (ma ei saanud seda isegi suvel öelda, sest kogu aeg olid mingid värgid, ma lihtsalt ei teinud midagi). 

Aga igatahes on uni ja tööde parandamine ja ühe klassi lõpmatu lärm mu aju vist pehmeks juba teinud, sest mõtlesin pajatada vahepeal ilusatest asjadest. Nimelt on mul ikka selliseid momente ka. Vahel on nii, et ma olen klassis, aga näeksin end just kui kõrvalt või eemalt (pole üldse vaimuhaige) ja siis tuleb täielik jah-ma-olen-õpetaja-tunne (tavaliselt on appi-ma-olen-õpetaja). 

Näiteks silbitasime viiendikega ajaleheartikleid. Seisin siis klassi tagaotsas ja lugesin mingeid plakateid, mis seintel olid, ja kõik tegid tööd. Reaalselt ka nagu töötas kogu klass kaasa. Keegi ei ohkinud, kui mõttetu see on või et see on maailma kõige raskem ülesanne või et tal on igav ja kõht on tühi ja on palav/külm/peavalu või ei küsinud, kas see on ikka kohustuslik ülesanne või ei lobisenud pinginaabriga mingist mõttetust arvutimängust. Ma kuulen ainult töötamist.



Muidugi kipuvad sellised momendid päris kiiresti ununema, kui näiteks järgmine klass arutab tunni ajal, kes peeretas ja poisid üritavad mingit tüdrukut selles süüdistada...

Pühapäev, 27. september 2015

miks ma alati pühapäeviti närvis olen?

Pühapäevaõhtud on tavaliselt broneeritud kontrolltööde parandamiseks, sest ma olen suutnud neid kogu nädala jooksul üldiselt väga edukalt edasi lükata ja see on siis viimane aeg, kui pole enam kuhugi lükata.

Mul võib-olla ei oleks otseselt tööde parandamise vastu suurt midagi, sest Maakoolis on mul umbes 15 õpilast klassis ja see pole väga hull. Eelmisel nädalavahetusel tegin tutvust tundega, mis tekib, kui töid on parandada umbes 50. Igatahes tahaks hakata nüüd lihtsalt nägude järgi hindeid panema, sest see oli ikka päris hull.

Aga sellest hullem on parandada ikkagi 14 õpilase töid, kui iga teine töö mind nutma ajab. Ilmselt ma ei nutaks, kui neile oleks eesti keelt õpetanud keegi teine. Sellisel juhul ma mõtleks lihtsalt, et küll on loll õpetaja, sest pooled tööd on lollusi täis ja keegi ju peab loll olema. 

Eesti keel ei ole raske! Ma ei tea, kui usutavalt kõlab see eesti keele õpetaja suust, sest eks ma veidi olen seda õppinud ja üldse peab miskine kiiks olema, et sellist asja õppima minna, aga täiesti objektiivselt võin ka öelda, et ei ole raske. Põhikool ei ole nii raske, et näiteks 7. või 8. klassi teadmisi oleks nüüd võimatu omandada, sest et ei saa midagi aru. Võtame näiteks tavalise käänamise. Õpi käänete tabel pähe ja kogu lugu. "Ma ei saa aru!" ei ole vastus! 

Eesti keel ei ole nii raske, et punt õpilasi peab saama iga kord kahe, sest nad ei saa aru! Mina ei ole nii halb õpetaja, et punt õpilasi peab saama iga kord kahe (nüüd ma küll enam ei tea, kui objektiivne see on). Mina näiteks ei oska enam midagi teha, et 8. klassi õpilased saaksid aru, kuidas lauset lõpetada. Et ei lõpeta lihtsalt kirjutamist ära, vaid paneks sinna äkki mingi märgi (no näiteks punkti). Ma ei oska midagi teha, kui mul on kirjas sõna "osutama", aga keegi hakkab rõõmsalt pöörama "oskama". Ja kohe kindlasti ei oska ma midagi teha, et ei kuuleks ega loeks enam selliseid lauseid:

  • "Kas eesti keeles saab eitust ka väljendada?" Oleks see küsimus olnud siis vähemalt teemaga tutvumise ajal, aga ei, see esitati kontrolltööd tehes, kui oli vaja jaatavas kõnes lause eitavasse ümber teha. Ilmselgelt pole võimalik, me siin eesti keeles saame ainult kõigega nõustuda ja muudkui jaatada. 
  • Selgita, kuidas väljendatakse eesti keeles tulevikku. "Tulevik on see, et sa ei tea, mis juhtuma hakkab." See oleks olnud täiesti sobilik vastus, kui ma oleksin palunud kohvipaksu või kristallkuuli pealt ennustada järgmise nädala sündmusi. Kahjuks ei olnud ennustamine ülesandeks. 
  • "Lapsed ei ole kirjutanud tunnis luuletusd." LUULETUSD! Kusjuures oli töökäsus sõna täiesti õigesti ette kirjutatud! 




Keegi ju peab olema sellistes vastustes süüdi, aga mina ei oska midagi enam teha. Lähen parandan töid lihtsalt edasi...

Laupäev, 26. september 2015

võimuvõitlused 5. klassiga

Pean parasjagu viiendikega lahinguid. Täpsemalt siis ühe klassiga, sest kuigi minu loogika ütleb, et samas vanused lapsed peaksid enam-vähem üldistades ka samasugused olema, siis mingil põhjusel see nii ei ole mitte. See tähendab, et samal ajal, kui ühe klassi õpilased uhkustavad, et nad on lugenud suve jooksul kogu kohustusliku kirjanduse raamatud läbi ja küsivad, kas ma ikka suveks ka lugeda jätan, siis paralleelklassiga ma kaklen.

Õpetada 25 õpilasele korraga eesti keelt, on veits palju. Eriti veel, kuna kõiki teisi keeli saab küll õpetada nii, et klass on pooleks jagatud, aga vot eesti keel on hoopis teistsugune keel ilmselgelt ja seda on järsku hea tervele klassile õpetada. No hea küll! Aga kui klassis käib ainult 8 tüdrukut, siis minu matemaatika ütleb, et poisse on rohkem. Ja palju poisse tähendab palju lobisemist ja imelikult palju "kui sa veel siia vaatad, annan molli" kommentaare (mitte mulle suunatuna siiski). 

Ühesõnaga on meil siis nende paljude poistega väike võimuvõitlus, sest kui mina näen tundi sellisena, et nemad on vaikselt ja õpivad, on neil eesti keelest täiesti teine arusaam ja ma pean ikka palju pingutama ja trikitama, et neid vait saada. Näiteks seletuskirjade kirjutamine. 

Katkendeid jutukestest "Miks mina segan eesti keele tundi":

1) "Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et vahetunnis jäi pinginaabriga jutt pooleli. Sellepärast jutustasingi ning segasin tundi /..../ Tegelikult olen korralik ja viieline poiss. Ainult vahest viskan mõne vembu." See oli lemmik, kuna sissejuhatus oli nii kena ja lõpetuseks oli soovitud mulle palju õnne sünnipäevaks. 

2) "Ma tegin väga valesti, kuna ma naersin. Üritasin lõpetada, aga ei suutnud, kuna kõik rääkisid minuga. Ma tean, et olen süüdi ise ka ja ei süüdista teisi /.../ Oma vanematega rääkisin sellest ja nad pole minu tegevusega rahul."

3) "Istusin eesti keele tunnis. Õpetaja oli tahvli ees ja kirjutas sõnu. Siis õpetaja hakkas rääkima ja mina kuulsin, et keegi hüüdis mu nime teisest klassi otsast. Ma vaatasin ringi ja hüüdsin vastu. Seda kuulis minu õpetaja ja käskis mul sada sõna kirjutada. Ta oli väga pahane. Olin väga kurb, sest ma ei tundnud ennast süüdi. Homseks oli väga palju õppida ja vaevaliselt sain sellega hakkama. kell oli palju ja mõte ei töötanud enam. Püüan nüüd eesti keele tunnis tähele rohkem panna, et enam ei pea selliseid lauseid kirjutama. Olen nüüd nii unine ja väsinud ning lähen kohe magama." Pean muidugi täpsustama, et tegemist on alatu laimuga ja konkreetne poiss keerutas ja jutustas terve tunni. Samuti ainuke õpilastest, kes oma käitumist tegelikult õigustas. Teised vähemalt lubasid pühalikult, kuidas nad eladeski enam ei lobise (nüüdseks on neid lubadusi ilmselgelt ka murtud). 

4) "Ma satun tihti pahandustesse. Isegi palju palju hullematesse. Eriti väljaspool kooli. Mida ma teen tavaliselt kogemata. Vahepeal üritan lõbutseda, aga ikka tuleb keegi õiendama, et seda ei tohi ja seda ka mitte. Tegelikult on siin karmis tsivilisatsioonis enamus lahedad asjad keelanud või 18+ ja enamus igavat on kohustuslik. See käib väga närvidele. Siin igavas linnas ka midagi muud teha kui kodus elektroonikas olla. Loodan, et saad aru." 

5) "Edaspidi austan õpetaja tööd ja annan endast parima, et õppetöö meie klassis oleks rahulik ja hea." 

Paberi peal muidugi kena küll, kuid kõik on praeguseks oma suure suuga antud lubadusi juba murdnud. Nad on lihtsalt nii rahutud. Ükskord kulus 7 minutit tunni alustamise peale, kuna mul on reegel, et enne ei istu keegi, kui kõik õpilased on lõpetanud nihelemise, lobisemise, häälitsemise jne. Nii me siis seal seisime, sest kogu aeg keegi tõmbles. Miks on vaja tõmmelda nii palju, ma ei saa aru. 

Teisipäev, 15. september 2015

kuidas minu klass omavahel läbi saab?

Lühike vastus oleks, et ei saa üldse.

Neil on eelmisest aastast miskine tüli, mis minu andmete järgi sai tegelikult alguse kahe tüdruku vahelisest lahkhelist, et keegi rääkis kellegi saladuse välja või valetas või midagi sellist, mille tagajärjel on nüüd siis klass jagatud kaheks. No minu arust on üldse veits imelik, kui klassis on 14 õpilast ja siis seal moodustatakse veel väiksemaid gruppe, aga mida mina ka tean, eksole.

Igatahes mahtus eelmise aasta sisse igasugust põnevust, mida siis tühisest tülist alanud suur sõda tekitas: igapäevane oli niisama väike sõim ja klatš, aga ei puudunud ka internetis „anonüümselt“ sõimamine (elagu ask.fm!), väljapressimised ja kokkupuuted politseiga.

Mina (jälle lolli peaga) uskusin ja lootsin, et suvevaheaeg on piisavalt pikk sõjakirve mahamatmiseks, sest kaua võib põhimõtteliselt ühe asja pärast tülis olla, mida keegi ilmselt enam ei mäletagi, aga lootus on ilmselgelt lollide lohutus, sest suurt midagi pole muutunud.

Või tegelikult nii palju on, et nad vähemalt ei suhtle omavahel. Üldiselt. Aeg-ajalt on ikka vaja podiseda omaette „vaenlasleeri“ kohta midagi, täpselt nii vaikselt, et kõik, kel vaja, ikka kuuleksid, et siis teised omakorda kukuksid end kaitsma erinevate väidetega („vähemalt me ei pea end meikima, et ilusad olla“ või „nad võiks teha ahvidele, kes pole inimesteks veel arenenud, eraldi paralleeli“).

Olles muidugi õelus ise, plaanin mina neid kohe nimme rühmadesse nii panna, et „vaenlased“ peaksid koos töötama. Teatasin neile ka just nii, et kuigi nad suudavad vaevu ühes ruumis istuda, siis teadku, et minu tunnis tuleb neil lisaks ruumi jagamisele veel ka koos tööd teha. Nemad leidsid ainult, et sõna „nimme“ on päris naljakas ja hakkasid seda papagoidena korrutama.

Minu õel plaan asub käiku tegelikult juba kolmapäeval. Kasutan tihti arvutit rühmade moodustamiseks, et ikka süükoormat endalt nihutada („süüdistage arvutit, mina ei saa midagi teha“), kuid kahjuks konkreetne programm ei arvestanud tähtsaid õpilastevahelisi suhteid, mistõttu võib kolmapäevane tund sama hästi kui katastroofiks kujuneda. Mu eesmärk on neid igapidi koostööd panna tegema, et neil ei ole enam muud võimalust, kui lihtsalt peavad omavahel suhtlema. Ma ei eelda, et nad nüüd mingid hullud sõbrad oleksid, kuid rühmas töötamisega peaks ikka hakkama saama.

Saab näha... Täna jaotasin rühmad ja üritasin jääda kurdiks ohetele ja nurinatele ja turtsumistele, ainult siis vastasin, kui kaks õpilast tahtsid rühmi vahetada. Kõik olid väga nördinud. Kui nad vaid teaks, et see on ainult algus ja tegelikult tahan ma üldse proovida üht teistsugust rühmatööd, kus muuhulgas on nende tööülesandeks seletada kodurühmas otsitud infot teistele õpilastele, kes seda teemat ei valda, ja teha seda nii hästi, et ma ei pea ise midagi selgitama. See tähendab päris palju suhtlust inimestega, kellega ei tahaks suhelda või olla näiteks klassipildil kõrvuti.

Elagu draama!



Neljapäev, 3. september 2015

killukesi Suurest Linnakoolist

Täna sain lõpuks esimest korda tunde anda Suures Linnakoolis ja ära näha ka viiendikud, kellega me koos siis aega veetma hakkame. 

Mõlema klassiga alustasin reeglitest. Panime neid koos paika ja mõtlesime välja ka tagajärgi reeglite rikkujatele. Naljakas on see, et üldiselt jõutakse praktiliselt alati samade punktide juurde: ei tohi tundi segada ja lobiseda ja asjad peavad olema tehtud ja õppevahendid kaasas ja õpetajat peab kuulama ja töödeks peab õppima jne. Ka tagajärjed rikkujatele tulevad tihti väga sarnased (seekord küll üritas üks õpilane igaks tagajärjeks pakkuda, et paneme selle õpilase nurka).

Naljakas on ka see, et paralleelklassid peaksid olema ju ühesugused. Minu loogika järgi vähemalt. Sarnasedki kas või. Aga ei ole ikka küll. 

Ühe klassiga alustasime tundi, ütlesin neile tere ja hakkasin juba teatama, et no istuge siis, aga tegelikult segasin neile vahele (ups), sest nad teatasid pikalt ja kooris "tere hommikust, õpetaja". Õnneks oli see päris vaikselt ja keegi ei kuulnud vast, et ma neid istuma käsutasin juba enne. Kui esimene tund läbi sai, tuli üks tüdruk mu juurde ja teatas, et jube tore, et ma ikka selline olen, ta kartis, et olen vana ja nõme, aga olen hoopis lahe. Pärast tulid kallistasid mind ka veel (eks ikka seepärast, et ma nii lahe olen). Ma ei pidanud neid ka kordagi vist korrale kutsuma.

Teine klass oli hoopis teistsugune. Esiteks olid nad ilmselgelt pettunud, et mina neile õpetajaks olen (üks kisas isegi üle klassi, et issand jumal, kas SEE ongi meie uus õpetaja). Samuti polnud nad vist veel suvest lahti lasknud ega suutnud lihtsalt vaikselt olla. Nii palju keerutamist ja nihelemist ja lobisemist ning seda kõike veel enne, kui me reeglid paika saime. Muidugi leidsime selle klassiga ka, et ei tohi tundi segada ja lobiseda ja asjad peavad olema tehtud ja õppevahendid kaasas ja õpetajat peab kuulama ja töödeks peab õppima jne, kuid nad ei suutnud lihtsalt neid järgida. Ütlesin ka, et täna annan andeks, kuid homme tuletame reeglid meelde ja ka tagajärgi. Tegelikult nad palusid, et alustaksin iga tund reeglite meenutamisega. Nojah, eks läheb ju meelest, et tunnis ei tohi lobiseda. 

Vähemalt ma meeldin ühele klassile, hea seegi...

Mõned seigad veel. Ma ei leidnud esimese tunni alguses projektoripulti üles, käisin teise õpetaja käest abi küsimas (ilmselgelt oli tund juba alanud). Siis leidsime selle üles, sain projektori tööle, aga see lina(?) oli nii kõrgel, et ma ei saanud seda kätte, seega pidin ronima tooli peale. Siis ma sain selle alla tiritud, aga pärast ei saanud jälle üles (üks tüdruk tuli ja näitas). Kui ma selle vahepeal jälle alla tõmbasin, ei saanud ma ka teine kord seda üles tagasi (seekord üks tüdruk juhendas). Lõpuks sain, hurraa! Nüüd mõtlen, et oleks võinud varem ikka kõik trikid selgeks õppida...

Neljapäev, 27. august 2015

Esimesed muljed Suurest Linnakoolist

Targad inimesed tekitavad minus (au)kartust ja seda eriti siis, kui mina peaksin ka kirjade järgi tark olema. Olen Suures Linnakoolis mõned päevad nüüd juba käinud ja vähemalt teiste eesti keele õpetajate ja mõnedega veel veidi juba kokku puutunud ainesektsiooni koosolekutel jne.

Maakoolis meil selliseid asju üldse pole, seega teadsin ma üldse umbkaudselt, mida õppetoolid endast kujutavad. Nüüd minust järsku tahetakse nii palju, peab arutama, mida muuta koolis, et see oleks huvitavam (veidi raskendatud on juba seetõttu, et ma olen andnud täpselt null tundi uues koolis ja üldse seal ainult paar päeva viibinud). Suurema osa ajast vaatan ma mõtliku näoga lauda või päevikut (päeviku vaatamine on tegelikult isegi palju targem ju, siis nagu vaataks, mis tähtsad asjad mul kõik teha on vaja) ja üritan jätta muljet, et ma täiega mõtlen kaasa ja saan üldse aru, millest jutt käib.

Näiteks otsiti mingit inimest, kes tuleks meile esinema, sellist akadeemilist või niisama huvitavat inimest, et äkki ma ka tean kedagi (päris tean) ja siis ma tegin oma mõtliku näo jälle pähe, sest ma ju ka üritasin oma erinevatest akadeemilistest või kuulsatest või huvitavatest tuttavatest kedagi välja pakkuda, aga õnneks hakati juba ühest Indrekust rääkima. Siis oli mu mõistva näo kord, sest ma ei saanud üldse aru, kellest jutt on. Ma ei tunne praktiliselt kedagi koolist või ka kohalikke inimesi või üldse kedagi. No igatahes tõmmati Indrekule kohe kõne peale, kuid kahjutaks ta ei võtnud telefoni vastu. Ma ei tea, mis nägu mul siis ees oli, kui mitu minutit hiljem taipasin, et jutt käib meie kultuuriministrist. 

Kui ma päris esimest korda kooli läksin, siis ma pabistasin hoopis muude asjade pärast: äkki ma kukun klassi ees kõhuli või äkki ma lähen hästi närvi ja ütlen vale sõna või äkki ma olengi klassi ees kogu aeg nii närvis või äkki õpilased viskavad mind paberkuulidega ja ma hakkan nutma (näiteks esimene hirm on tegelikult praegu ka veel). Nüüd ma enam õpetamisega seotud hirme ei karda, kuigi õpilasi on klassis natuke rohkem kui Maakoolis, kuid nad on siiski pisukesed viiendikud alles. Mul on täitsa teistsugused mured, sest ma sain teada, et kuskil garderoobis on mulle kapp, kuid ma ei tea, kust ma selle garderoobi leida võiksin (ilmselt kuskilt altpoolt?) ja keegi ei taha näidata ka.

Ja mu teine mure on see, et ma istun ühes ruumis õpetatega, kes on oma tööd teinud kauem kui minul vanust, ning peame koos välja pakkuma ideid, kuidas nii neil kui ka minul oleks huvitavam koolis olla. Täpselt selline tunne on, et ma alustan jälle täiesti uut 1. septembrit, sest ma jälle (ikka?) ei saa midagi aru. 


Pühapäev, 16. august 2015

õpilased mõtlevad ka ikka suvel koolist

Mulle meeldib õpilastega Facebookis suhelda, kuna see on kiire ja mugav. Mulle ei meeldi, et kõik kirjutavad mulle täpselt nii:



Muidugi on tore, kui õpilane tunneb muret, millisesse klassiruumi peaks minema sügisel (ja seda lausa nii varakult!), samuti on alustatud isegi teretamisega, aga... Mul oleks küll olnud jumala imelik olnud oma õpetajale või õppejõule sellist kirja saata.

Praegu õpetajana on mul iga kord imelik selliseid kirju saada. Loen alati mitu korda ja imestan, et kas nad korraks enne saatmist ei mõtelnud, et äkki paneks lause lõppu punkti või parandaks trükivigu või jätaks selle väätamise iga lause lõpust ära või midagigi. Mina ju ei vasta, et "kle jah, väike vedu vä, et järka aasta 8. klass". 



Mis mind veel häirib, on see, et ma olen ju eesti keele õpetaja. Kas nad ei arva, et selliseid "lauseid" lugedes hakkan ma juba niisama nutma, kuna ilmselgelt pole nad kahe aastaga midagi minu tundides õppinud? Tundub küll igatahes, et ma sain endale ühe jututeema sügiseks juurde. Kuna karm kogemus on ka õpetanud, et nad ilma tagajärgedeta ei õpi, tuleb vist tingimuseks panna, et kui lauses on üle kahe kirja- ja trükivea, ma sellele ei vasta. 

Teisipäev, 11. august 2015

hurraaa, august!

August on olnud alati (loe: kahel aastal) see aeg, kui peab hakkama juba kooli peale mõtlema. Ma isegi ei tea, kas "peab" on õige öelda, tahes tahtmata juhtub aga nii, et päeva esimene ja vahel ka viimane mõte on üha rohkem kooliga seotud. Tänagi ärkasin kooliteemalise unenäo peale, mis tegelikult oli täiesti ajuvaba ja ebaloogiline, kuid siiski tuletas meelde, et kohe-kohe on jälle kool.

Mul on tegelikult üks uudis ka. Kuna praeguses koolis pole ma tööl ju täiskoormusega (mis üldse on õpetaja puhul täiskoormus, pole ma päriselt veel aru saanud), tundus igati sobiv endale tööd juurde krabada, seega sügisest olen ma tegev lausa kahel rindel: Maakoolis ja Linnakoolis, viimases lausa 650 ja natuke peale õpilast, mida on ikka natuke rohkem kui praeguses. Kokku on mul 25 tundi nädalas (see on siis reaalselt antavat tundi) ja kui ma mõtlen, kuidas ma eelmisel aastal näiteks ühte luuletust otsisin netist tund aega (no reaalselt tund aega, sest alguses ma lappasin oma luulekogusid ja siis otsisin internetiavarustest, sest mul oli vaja lihtsat, kuid mitmete metafooridega luuletust), mis  aga tegelikult sisustas umbes 5 minutit ühest ainetunnist, siis... hurraa! 

Uus kool on mul õnneks päris kodu lähedal. Nii ei pea ma ärkama enam kunagi kell kuus. Okei, nii ei pea ma ärkama iga päev enam kell kuus, aga kuna ma enne ka IGA päev ju ei ärganud, siis ei muutugi nagu midagi. Samuti on mul paralleelklassid. Väga peen värk, pealegi ütleb minu loogika, et nii on natuke vähem tööd. Ei? Huvitav, kas ma pean hakkama kontrolltöödega mingeid trikke tegema, sest need hakkavad klassides ringi käima? 

Aga kuidas minu suvi siis möödus? Tänan küsimast, ma ei teinud midagi sellist, mida suve alguses plaanisin. Mul oli kõik paika pandud, kuidas pikk suvevaheaeg ära kasutada. Esiteks pidin ma ka veidi kaasaegseks muutuma ja paar teemat ning kontrolltööd arvutis läbi viima. Selleks loodi mulle kasutaja moodle.hitsa.ee leheküljele ja puha ja võin täiesti ausalt üles tunnistada, et ma pole kordagi sinna sissegi loginud, kui mitte arvestada päris esimest korda. Seega ma ei ole üritanud teha sinna ühtegi harjutust ega tööd, kuigi mul oli selleks suvel täiesti piisavalt aega. Ilmselt arvasin, et ka sügisel pole kiiret või et kellel neid arvuteid ikka vaja on. 

Teiseks lubasin ma endale, et loen kohustusliku kirjanduse juba suvel läbi, et ma ei peaks ööl vastu tähtaega õpilastega võidu raamatuid lugema. Näiteks oli ühe raamatuga nii, et õpilased tahtsid kangesti lugemiskontrolli edasi lükata, mis paari päeva pärast pidi olema, seega ma näitasin jälle, et ma olen ikkagi äärmiselt õpilassõbralik ja tulingi neile vastu, kuid tegelikult oli mul endalgi see lugemata. Ma oleks selle muidugi läbi saanud, kui vaja. Lõpptulemus oli muidugi see, et teiseks tähtajaks sain isegi mina läbi, aga pooltel õpilastel oli see ikka lugemata. 

Kolmandaks lubasin ma paika panna väitlusringi plaani. Sellega jõudsin ma nii kaugele, et ma otsisin vist 5 minutit mingisugust väitlusõpikut, mis mul peaks olema kusagil. Ei leidnud. Vaja on mul seda sellepärast, et sügisel hakkan võib-olla väitlusringi ka juhendama. Ma ei tea tegelikult, mida see üldse tähendab, seega olekski minust olnud väga arukas suur sõjaplaan juba suvel valmis teha. Väitlusega olen ma muidugi väga kursis, sest keskkoolis käisin ise ka seal. Vist kaks nädalat. Igatahes nii kaua, et ühe väitluse tegin läbi ja avastasin, et iu, päris nõme asi, ning tulin tulema.

Neljandaks pidin ma autojuhiload ära tegema, aga ilmselgelt pole neid mul ka. 




Pühapäev, 28. juuni 2015

hinnete kauplemisest

Kõik tahaksid häid hindeid saada, kuid ainult väike hulk nendest viitsib midagi selle jaoks ära teha ka (jätame siit välja need paar kohustuslikku õpilast, kelle jaoks on lahe see, kui kontrolltöö eest saadakse 1 punkt, sest mitte keegi teine ei saanud nii vähe).

Enam-vähem pooled õpilased (ei üldista, vaid räägin ainult enda klassidest) on sellised, kes paar nädalat enne veerandi lõppu hakkavad ka vaatama, et mis värk ka hinnetega on. Siis järsku toimub üleüldine ärkamine. Keegi avastab, et tal on mõnes aines mitte just väga rõõmustav seis. Järjekord on ukse taga, kes sooviksid erinevaid töid uuesti teha ja hakkavad kauplema, et see võimalik oleks. Mõni ei teagi, mis töö see on, kuid on vaja uuesti teha. Ja on vast üllatus, kui selgub, et ei saagi parandada hinnet, mis on saadud 5 nädalat tagasi. Issand jumal, kõik oleksid viied, kui ainult õpetajad nii palju ei kiusaks!

Selline muster kordub igal veerandil. Ja iga kord on minul neist nii kahju, et vaesekesed, hea küll, tulge ja tehke uuesti kõik tööd, mis vähegi võimalik. Sellega muidugi kuhjan endale alati suure hulga lisakohustusi ja parandan poole ööni töid, mida ma olen selleks ajaks teinud vähemalt viis eri versiooni, kuni lõpuks enam ei viitsi ja hakkan vanu variante andma. Mõni siis venitab oma kolmekese kätte. Sellele järgneb minu vihakõne endale, et ma ei tohi lasta endale niimoodi pähe istuda, järgmine veerand olen kindlasti rangem!

Tegelikult ma natuke rangemaks ajaga isegi muutusin, kuus nädalat tagasi tehtud tööd ei lubanudki parandada, tunnitöö eest saadud hindeid ei lasknud muuta jne. Klassijuhatajana avastasin enda rõõmustuseks ja õpilaste üllatuseks näiteks ühe veerandi lõpus, et üheksal õpilasel on vähemalt ühes aines tulemas mitterahuldav veerandihinne. Kõik vaatavad muidugi mulle suurte silmadega otsa, et millel mu vigased andmed põhinevad ja kas tõesti on vaheaeg juba kahe nädala pärast.

Kahjuks on asjad nii, et ma võin tõmmelda ise enne veerandi lõppu väga palju, aga päris nii ma teha ei suuda, et niisama kurva näo eest kellelegi hea hinde ära paneksin. Kui ikka õpilane oma tööd ära ei tee, siis kahjuks on minu käed ka seotud. Sellele reageerivad õpilased erinevalt. Mõni lepib oma olukorraga, paneme koos kenasti plaani paika, kuidas järgmisel veerandil kohe alguses hakkame õppima, et selline olukord ei korduks. Mõnel on muidugi ükskõik. Ja siis on selliseid üksikuid, kes üritavad alati ma ei tea mida korraldada.

Näiteks üks näide lõppenud õppeaastast. Panin õpilasele tõesti "2" veerandiks, kuna kõik kontrolltööd olid sooritatud kahe peale ning seetõttu ei pidanud vajalikuks arvestada, et lisaks töödele oli veel hindeid (näiteks üks "5" rühmatöö eest, kus antud õpilase panus oli väga küsitav). Enda arust poleks ma seda kolme kuidagi välja võluda saanud. Kuid õpilane polnud mitte rahul ja oma rahulolematust ta õhtul Facebookis mulle näidata ka tahtis.

Olgu öeldud, et ma pole kunagi keelanud õpilastel endaga Facebooki kaudu ühendust võtta ning olen ka ise seda teinud, kuna e-kooli kirjutades ei saa eriti kindel olla, et minu info õpilaseni väga kiiresti jõuab. Aga kui me olime tund aega vaielnud, mina end ja tema end õigustamas, oli mul sellest lõpuks nii kõrini. Kuidas avastab õpilane viimasel päeval, kui hinded peavad juba väljas olema, et tal ei olegi hinded kõige ilusamad ja mida tema arust peaks saama siis teha, kui aega enam parandamiseks ka ei ole?

Ma pole kunagi pannud kellelegi paremat hinnet, sest ta palub seda, üritasin ka sellele õpilasele selgeks teha) et enam ei ole midagi teha ja hinnet ma ka ei muuda. Enda arust oskan end piisavalt hästi väljendada, et teised inimesed mind mõistaksid, kuid mõne aja möödudes teatati mulle, et üks teine eesti keele õpetaja, kellega siis suures hädas ühendust võeti, et abi saada, ütles, et ma hindasin täiesti valesti ja tema paneks sellele õpilasele ilmselgelt "3", mistõttu õpilane minult ka seda hinnet nõudis. Veel sain teada, et kui ma hinnet ei muuda, rikun ma kogu tema pere jõulud ära ja põhimõtteliselt olen mina siis süüdi, et nemad ei saa südamerahus jõule pidada.



Jäin ikka endale kindlaks, kuigi vestlus hakkas minu jaoks juba väga kummaliseks muutuma. Et niisama lihtsalt õpilane nõuabki endale hinnet ja kõik peaks olema nagu korras või? Seejärel helistas mulle veel õpilase klassijuhataja, kellele viimases hädas rasket saatust kurtma mindi.



Klassijuhatajaga asjad selgeks räägitud, sain teada, et tegelikult kirjutas õpilane ka direktorile Facebooki, et oma kolme nõuda. Täielik tsirkus! Kahjuks jäi siiski minu sõna peale, kogu vaev oli asjata...

Laupäev, 27. juuni 2015

Ruhnu vol 2

Põgusalt kirjutasin juba ekskursioonist Ruhnu, keskendudes eelkõige oksendamisele ja suuresti tänu sellele väga toimivale öörahule. Kuigi alkoholi tarbimist õpilaste seas ma ei tuvastanud, tekitab õpilaste käitumine minus ikka ja jälle imestust. Järelikult ikkagi olen juba nii vana, et ei mäleta, mis tunne oli olla noor, nii noor.

Kuigi vaheaeg on täies hoos ja koolimõtted peaksid olema peast täiesti kadunud, on nüüd just hea aeg vaadata tagasi õppeaastale, kui emotsioonid on vaibunud ja teha ehk ka paar järeldust. Mis mulle 7. klassi puhul ikka ja jälle üllatust valmistas, oli nende kiindumus alkoholi vastu. Antud juhul ma ei mõtlegi nii väga selle joomist (kuigi ka seda oli omajagu), vaid kogu seda elustiili, mis sellega kaasas käib. 

Ei möödunud vist päevagi, kui mõni seitsmendik alkoholi nii- või naapidi jutuks poleks võtnud. Olgu see siis suur huvi minu tarbimisharjumuste kohta (ja ka selle kohta, kui palju ma kohalikus baaris laua peal tantsinud olen) või siis ilmselge alkoholi ja sellega seonduva imetlemine. Näiteks kirjanduse tunnis pidid nad ükskord kirjutama vabal teemal jutu ning üks poiss kirjutas mitu lehekülge, kuidas ta sõpradega end lennukis purju joob ja kuskil välismaal kohalikele peksa annab. Väga arusaadavalt tuli sealt välja kogu sellise elustiili idealiseerimine. Muidugi levis jutt klassis väga ruttu, enne juba, kui olin ise saanud seda lugeda, kuulsin kilkeid nii tüdrukute kui poiste seas, et just SEE jutt on kõige parem ja ma pean selle hindamiseks võtma. Mina, loll, panin jutu eest veel "4", mis tõi mulle väga palju nurinat õpilastelt (olgu öeldud, et hinne polnud tingitud teemavalikust). 

Igasugune ekskursioon, mis siis, et õpetajad on ka kaasas, on ikkagi koolist ja sealsetest reeglitest mõnes mõttes eemaldumine. Kuigi pidasin lõputul hulgal (hirmu)kõnesid koos piltlike näidetega, mis täpselt juhtub õpilasega, kes alkoholi kaasa võtab, ei jätnud joomiskultuur meid reisil maha. Alkohol oli aga ainuke, mis puudus, muu oli kõik olemas. Limonaadi pidi ilmselgelt jooma klaaspudelitest, mis enne igat lonksu ka kokku löödi. Ja minu isiklik lemmik: teise päeva hommikul pidi coca-colat ilmselgelt jooma pitsidest. Neil oli reaalselt kaasa võetud ühekordsed pitsid, millest erinevaid limpse oleks äärmiselt hea juua. Kui pits tühi, pidi selle käega lauale puruks lööma (ise samal ajal ignoreerima, et tegelikult oli päris valus ja vaprat nägu tegema), sest "pärast joomist nii see käib". 



Jajaa, olen olnud ka kunagi noor, kuid ei mäleta, et joodiku elustiil oleks mingi suur unistus olnud, mille poole püüelda. Et lihtsalt ostan poest spetsiaalselt pitse, et võiks sõpradega limpsi sealt juua? Minu jaoks oli see veidi veider ja väga palju naljakas. 

Reede, 5. juuni 2015

käisime Ruhnus

Tundus jube hea mõte minna selleaastasele ekskursioonile Ruhnu saarele. Eelmisest aastast on veel siianigi meeles, kuidas ma kamba metslastega pidin erinevates kohtades käima. Ilmselgelt pole ei Lennusadam ega Rakvere linnus absoluutselt huvitavad, olulisem on ikka omavahel vestelda ja 24/7 küsida, kas me burksi ka lähme sööma. Seega polnud ma väga huvitatud sarnasest olukorrast ja mõtlesin, et muuseumide asemel lähme hoopis Ruhnusse müttama.

Kui ma oma geniaalset ideed teistega jagasin, hoiatati küll, et laev kõigutab ja tuulega pole väga kena seal sõita, aga mõtlesin, et olen juba paar aastat Saaremaa tüdruk olnud ning praamidega sõitnud ju küll, mis seal siis ikka. 

Esimese hooga helistati mulle ja teatati, et laev väljub kaks tundi hiljem, kuna tuule tõttu peab selle edasi lükkama. Kas siis hiljem välja läheb, ei osatud ka tegelikult väga kindlalt öelda. Mina hakkasin koos kaasasoleva õpetajaga kohe erinevaid stsenaariume peas läbi ketrama ning leidsime, et igaks juhuks tasuks vaadata Pärnusse ka midagi, kui peaks juhtuma, et ups, ei saagi täna Ruhnu. 

Aga oh rõõmu, tuul vaibus (väidetavalt) ja sai ikka välja sõita. Enne veel, kui me kuskile üldse sõitma hakkasime, jagati juba oksekotte. 



Kõigil nalja kui palju, haaravad endale kahe käega kotte ja ootavad sõitu. Kohe alguses selgus, et tuule vaibumine pole küll korrektne väljend, oleks pidanud ütlema, et natuke väiksem torm näiteks. Õpilastel oli nii lõbus, hüppavad laevas, üks lõi lausa pea lakke ära, jooksevad õuest sisse ja uuesti tagasi. Ma ei tea, kas me olime sadamast välja saanud, kui esimene juba mõtles, et on paras aeg oksendamiseks. Eks see tundus teistele veel naljakas.

Lõbusad poisid muutusid ka näost hoopis kahvatumaks ja jooksmise asemel tuigerdasid rohkem toolide suunas või võtsid kohad õues, kuna värske õhu käes oli väidetavalt parem. Mina mõtlesin, et magan veidi, siis läheb aeg ehk rutem (jajah, hea üritus). Igatahes hoidsin silmi kinni ja üritasin mõtteid sellest eemale saada, et iga kahe sekundi tagant tõusen ma toolilt täiesti õhku. Seejärel oksendas veel keegi ja veel... Ja veel.. Mõni oksendas juba teist või kolmandat korda, mõni tuli oma oksekotiga ning mõtles, et peaks selle õpetajale andma.

Nii me seal mitte enam eriti lõbusas tujus saare suunas sõitsime. Kuskil poole peal olid õpilased täiesti läbi. Üks tüdruk nuttis kõva häälega ning pidin teda lohutama minema. See aga tähendas, et olin sunnitud oma istmelt püsti tõusma, mis omakorda polnud eriti hea idee. Selgus, et kõndides hakkab väga palju halvem! Istusin kiiresti õpilase juurde maha, rääkisin tüdrukuga ja üritasin ise mitte teda täis oksendada, kuna see pole vast eriti lohutav. 

Sain oma kohale tagasi, panin jälle silmad kinni ja palusin taevaseid jõude, et me jõuaksime võimalikult kiiresti kohale. Palveid tõlgendati aga valesti ja pani tööle ekraan, mis näitas laeva asukohta ja aega, millal me sadamas oleksime: üle poole oli veel ees, aga mul oli klassitäis oksendavaid lapsi! Hea küll, kaks tundi oli vaja veel üle elada, mõtlesin omaette igasuguseid ilusaid mõtteid ja üritasin mitte keskenduda sellele, et lained mind ka kuskile pooleldi lakke viskasid, kui järsku üks poiss kisaga mu juurde jooksis ja teatas, et ühel tüdrukul on õues krambid. Issand jumal! 

Jooksin seepeale õue (sõna "jooksin" kasutamine on muidugi antud kontekstis natuke tinglik, ilmselt nägi see tegelikkuses välja natuke nagu purjus inimene roomaks end käsipuust edasi tirides), aga näed, polnudki krambid, külm oli ainult. See oli teine kord, kui ma mõtlesin, et ühinen oksendajate grupiga, sest kui "krampide" põhjus oli tuvastatud, oli mul vaja kuidagi tagasi sisse saada. Suutsin ka seekord mitte veel oksendada, aga ikka tõsiselt halb oli olla. 

Nii me sõitsime siis Ruhnu suunas, mina omaette mõeldes, et olgu see esimene ja viimane kord ning miks üldse keegi peaks sellises kohas elama või sinna kunagi minema. Samuti peaks olema kodulehel hoiatus: oksendamine on (peaaegu) vältimatu! Süda murdus neid oksendavaid õpilasi vaadates, kes olid omadega täiesti läbi. Vähemalt nii palju, kui ma nägin, sest üritasin võimalikult palju silmi ikka kinni hoida. Nii tundus parem, pealegi ei olnud eriti lohutav vaadata, kuidas aeg praktiliselt seisab. 

Lõpuks jõudsime kohale ja ma ei oksendanudki. Küll oli aga tükk aega veel paha olla. Seda ei saa aga öelda õpilaste kohta, ma ei teagi, palju laevas oksendas, kuid üle poolte kindlasti. Ainult kahel oli kogu reisi enam-vähem normaalne olla (ma ei tea, miks!). Lapsed taastusid muidugi ruttu ja mõne aja pärast oli kõigil vist laevasõit meelest läinud.

Muidugi võiks arvata, et kogu sellel oksendamisel pole ühtegi head külge, kuid ma eksisin. Selgus, et selline reis võtab viimsegi energiaraasu. Kell 11 olid kõik voodis ja kell 12 oli täielik öörahu: kõik magasid hommikuni. Mõtlesin juba järgmiseks aastaks välja trikke, kuidas sarnast asja korraldada. Ilmselgelt samasse kohta ei lähe, kuid võiks teha nii, et umbes 10 kilomeetrit enne sihtkohta lähevad õpilased kõikide asjadega maha ja peavad jala edasi minema. 


Aa, ja tagasitulek muidugi nii ekstreemne polnud, sest siis päriselt ka tuul vaibus ja ma ei pidanud poole ajast kuskil lae ja põranda vahel õhus olema, vaid täitsa rahulikult möödus see sõit. Lausa liiga rahulikult, sest kuna oksendama ei pidanud, sai niisama karjuda ja joosta nagu metslastele kohane. 

Reede, 29. mai 2015

poh, YOLO ehk kuidas ma seitsmendikele väikese üllatuse organiseerisin

Ei ole uudis, et Eesti maakohtades suurt midagi ei toimu. Vähemalt midagi sellist, kuhu ma oma klassiga minna tahaksin. Seega ma haarangi igast avanevast võimalusest kohe kinni.

Algas see kõik sügisel, kui ma sirvisin Õpetajate Lehte ja avastasin ühe reklaami, kus NO99 teater pakkus etendust, mis toimuks klassiruumides ja räägiks alkoholist. Pidasin seda suurepäraseks pakkumiseks ja võtsin ühendust kohe, kuid selleks ajaks oli huvi etenduse vastu olnud juba väga suur ja minu klassi nad ei saanudki tulla.

Kuni siis kevadel ühel päeval sain kirja, et neil on ikka võimalik siia tulla küll ja kas see päev sobiks? Kuna ma väga-väga neid siia tahtsin, eriti nüüd, kui alkoholiteema on äärmiselt aktuaalne, ignoreerisin fakti, et mul on samal ajal 6. klassiga eesti keele tasemetöö, ja kokku see lepitud saigi. Pärast muidugi selgus, et mul ei lubata nagunii klassis viibida...

Ja see oli palju lahedam, kui ma alguses üldse oskasin loota! Seda kõike pidi õpilaste eest varjama (mis mulle on väga raske, kuna ma tahaksin kohe ja kõigile selliseid asju rääkida) ja nemad pidid enda arust minema tavalisse inglise keele tundi, kui siis järsku hüppas klassi kamp näitlejaid, kes nimetas end mingiteks politseinikeks, kes tulid nende kotte läbi otsima. Olevat seal karjunud õpilaste peale mõnda aega, et miks nad ikka joovad ja see on ebaseaduslik ning seejärel teatanud, et okei, tegelikult teeme nalja.

Ma oleks lihtsalt tahtnud nii väga näha õpilaste nägusid, kui võõrad inimesed klassi hüppasid. Õpilased igatahes oma tagasisides kirjutasid küll, et suur hirm oli alguses, aga pärast oli lahe. Tegelikult räägiti neile seal alkoholist ja selle mõjust teismelise ajule, kuid ega ma ka kõike täpselt tea. Kui ma etenduse lõppu ootasin koridoris, paisati uks igatahes lahti, oli palju karjumist ning üritati algatada seal mingit kaklust näitlejate ja õpilaste vahel (ütlen kohe ära, et seda ei toimunud, eksole).


Minu arust on jube lahe, et tehakse natuke teistsugusemaid asju ja üritatakse noortega rääkida keeles, mis neile teoreetiliselt kohale peaks jõudma. Teoreetiliselt seetõttu, et tagasisides suutis üks õpilane ikka kirjutada, et ta natuke joob ikka, sest mis see talle teeb. No hurraa tõesti! Tundus, et etendus mõjus pigem nendele, kes alkoholiga praegu sina peal ei ole, kuid ehk said nad kinnitust, et tasub oodata veel küll.  

Teisipäev, 19. mai 2015

ma olen hea õpetaja - ma olen halb õpetaja - ma olen hea õpetaja - ma olen halb õpetaja

8. klassi tasemetöös oli siis kokku viis „1“. VIIS! Mul on selline tunne, et ma olen kas rääkinud tundides hiina keeles või õpetanud üldse mingit teist klassi, teistele õpilastele. Pole ju võimalik, et ma olen samadele õpilastele seletanud neid teemasid tunnist tundi ja nad ei tea mitte midagi.

Tahaks lihtsalt peaga vastu seina joosta, sest mingi osa minust tunneb, et see on minu süü. Kuna ma (enda teada) erivajadustega lapsi ei õpeta, siis ei tohiks väga probleeme olla teadmiste omandamisel. Midagi peaks ikka kahe kõrva vahele jääma, isegi kui kodus ei õpita üldse, isegi kui terve tunni vahitakse aknast välja ja unistatakse suvest, tarkusetera või kaks peaks ikka kogemata pähe ära eksima.

Nüüd ma olen üritanud end veenda juba paar päeva selles, et see pole minu süü, et me oleme need teemad läbi võtnud ja et õpilased on tegelikult saanud massiliselt ka kahtesid samade teemade juures ja et ma ei saa õpetada neile elementaarseid asju (noh, et ä ja a on erinevad tähed ja saartehääl ei ole ühegi ajalehe nimi) ja et ma ei saa kedagi sundida õppima, kuid mida aeg edasi, seda rohkem tunnen ma ikka endas süüd.

Võib-olla mul ongi nüüd see peeglisse vaatamise koht, kus järsku tabab mind suur teadmine, ma saan oma veast aru ja hakkan kõike teisiti tegema, aga asi on selles, et ma ei kujuta ette ka, mida peaksin järgmiseks aastaks muutma, et selline olukord ei korduks. Näiteks üks dialoog minu ja 7. klassi õpilase vahel, kui ma üritasin käänamist seletada. Ülesandeks oli vaja panna sõna pesa sisseütlevasse käändesse.

Mina: Mis on sisseütleva käände küsimused?
Õpilane: Ei tea.
Mina: Aga vaata tabelist, kus see kääne on.
Õpilane (pärast mõnesekundilist otsimist): Siin.
Mina: Nii, mis küsimusele see vastab?
Õpilane: Ei tea.
Mina: Vaata, sul on see küsimus kohe käände järel kirjas.
Õpilane: Kellesse? millesse? kuhu?
Mina: Just. Proovi nüüd see sõna panna sellele küsimusele vastama.
Õpilane (ütleb erinevaid variante): Pesa, pesale, pesad...
Mina: No ei ole. Proovime lausega. Lõpeta järgmine lause: lind lendab ...
Õpilane (mõtleb tükk aega): Ei tea.
Mina: Lõpeta lihtsalt see lause. Pane etteantud sõna sellisesse käändesse, et tuleks loogiline lause. Lind lendab...
Õpilane (mõtleb tükk aega): Pesa.
Mina: Aga sa ei ütle ju, et lind lendab pesa. Kuidas sa ütled? Lind lendab... kuhu?
Õpilane: Kuhu.
Mina (lähen juba hulluks): Kuidas sa lõpetad selle lause, mis ma just ütlesin?
(siis ma küsin veel paar korda ja ta pakub veel paar korda erinevaid variante, näiteks kuhu, pesa ja pesad, igaks juhuks veel paar korda kuhu)
Mina: Lind lendab pessa. On nii loogiline? Kuhu lind lendab? Pessa ehk pesasse. Vaata, seal on see sobiv käändelõpp ka, mis sisseütleval peaks olema, -sse. 
(Õpilane paneb sõna kirja ja kordub täpselt sama järgmise sõnaga. Samal ajal teised õpilased on närvivapustuse äärel, sest ma olen 5 minutit ühe õpilase juures olnud, aga ilmselgelt ma peaksin seesama sekund, kui nemad käe tõstavad, tormama hoopis nende juurde. Kui ma palun õpilasel tulla konsultatsiooni, siis ta lubab tulla, kuid ei tule ja ütleb, et õppis kodus. Töö on muidugi „2“. Kui hästi läheb.)


Okei, 8. klassi juurde tagasi. Mõni õpilane oli oma vigade juures siiralt imestunud. „Aga Saarte Hääl on ju internetis kokku kirjutatud?“ Veebiaadress on saartehaal ka, aga ikkagi ei kirjuta ju seda ilma ä-tähtedeta. „Aga sa rõhutasid seda sõna natuke, ma sellepärast panin sinna komad.“ „Sidekriips tundus sinna sobivat.“




Ja samal ajal, kui ma olen maailma kõige halvem õpetaja kaheksandikele, said mu kuuendikud eesti keele tasemetööga hästi hakkama. Lausa suurepäraselt hakkama. Ainult üks "3", ülejäänud neljad ja viied. Võta nüüd näpust, kuidas neil õnnestus minu halvast õpetamisest hoolimata ikkagi nii head tulemused saada. 

Esmaspäev, 11. mai 2015

ah tavaline vestlus õpilasega

  • Õpilane
    Tere
    Kle,kas sa tead mis luulekogu see *** loeb?

  • Mina
    Tere. Ei oska peast küll öelda. Küsi ise tema käest.

  • 16:38
    Õpilane
    Ta ajab mingit jama ju
    Ma ütlesin et saada sellest raamatust pilt see loll joonistas ise mingi jama valmis



Ja kujutate ette, ei aidanudki õpilast (ma ei teadnudki ju, mis raamatust jutt käib). Aga vahel on suured mured ka sellised mured.

Esmaspäev, 4. mai 2015

etteütlused ja teised elulised ülesanded

Pidevalt räägitakse, et koolis ei tegeleta eluliste asjadega. Et ülesanded on ebareaalsed, tekstid eksisteerivad ainult õpikus. Midagi pole päriselust ja seetõttu ei saagi ju eeldada, et õpilased nendest aru saaksid või neil n-ö oma ellu astumisel millestki õpitust üldse kasu oleks. Pole lihtsalt eluline. Aga peaks olema hoopis nii, et näiteks tekstid on elust enesest, sellised, millega õpilased ise väljaspool kooli kokku puutuvad. Täitsa loogiline.

Samas paneb mind ikka imestama, et kui järsku on väga eluline lillede istutamise ülesanne, siis äkki kõik minestavad, sest kes võiks arvata, et midagi sellist võib eksamil küsida. Imestan ka siis, kui hämmingus seitsmendikud üritavad välja arvutada, kui palju oleks vaja kilet kasvuhoone katmiseks, kuid enda rõõmuks suutsid siis lõpuks leida kasvuhoone ruumala ja noh, saigi arvutatud.

Täna imestasin ka. Meil oli 8. klassi etteütlus, selline maakondlik tasemetöö. Mina iseenesest etteütluse fänn ei ole, seega ma ei ole neid väga harjutanud (õigemini tegingi nendega ainult ühe korra etteütlust, kui sain teada, et taoline töö on tulemas ja andsin harjutamiseks ühe varasema etteütluse). Ise veel hommikul etteütlust vaadates rõõmustasin, et tegemist on täiesti sidusa tekstiga, mis on põhimõtteliselt artikkel ajalehest. Lihtsalt on muudetud nii, et oleks rohkem erinevaid keeleteemasid haaratud. Lugesin siis seda teksti ja mõtlesin endamisi, et suur osa selle aasta teemadest on sees, seega ei tohiks väga raske ju olla.

Oli neid, kes tundsid mõne hiljuti õpitud teema ära ka, pärast ütlesid, et nad kohe teadsid, kuidas kirjutada, sest me just õppisime. Ja siis oli neid, kes kirjutasid kohaliku ajalehe nime täiesti valesti. Tegu ei ole mõne väljamõeldud ajalehega, mida ikka aeg-ajalt tekstidesse pannakse, vaid Saarte Häälega. Neli õpilast leidis, et nad pole eladeski sellist ajalehte kohanud, ning kirjutas selle vapralt saartehääl (hea küll, äkki mõnele meenus, et ajalehtedel on nimed, ja tuletas variandi Saartehääl).
Tegemist on täiesti regulaarselt ja praegugi ilmuva ajalehega, kust nad ise alles rõõmsalt artikleid otsisid, kui me eesti keeles meediat õppisime. Kuidas saab olla, et ei meenu selline sõna? „Ma olin nii närvis!“

Vahel (loe: praktiliselt kogu aeg) ma kardan, et mõni ülesanne on raske. Etteütlustki lugedes oli nii mõnigi lause selline, mis minu arust võis õpilastele keeruline tunduda, kuid mitte hetkekski ei pidanud ma raskuseks sõna kirjutamist, millega nad peaksid igapäevaselt kokku puutuma. Nad ikka oskavad mind täitsa pahviks lüüa. Samamoodi nagu ma pidevalt usun, et ma ei pea 8. klassi tundi alustama selgitusega, et eesti keeles algab lause suure algustähega, leidub ikka keegi, kes mulle seda meelde tuletab. „Aga see võtab ju nii kaua aega!“


 Ükskord üks õpilane nii vihastas selle peale, et ma kogu aeg korrutan ühte ja sama elementaarset juttu, et ta tegi mulle värvilise sildi seinale: LAUSE ALGAB SUURE TÄHEGA! 




Aa, siis täna oli mul klassijuhatajana veel raske probleem. Nimelt pidin ma ühe tüdrukuga kaasa minema kehalise kasvatuse õpetaja juurde, et ma seisaksin kõrval, kui tema ütleb, et tal jalg valutab. Mõtlesin, et rakendan veidi karmi kasvatust, seega saatsin ta ikka üksida teadet edastama (enda kaitseks võin öelda, et julgustasin teda palju, pole päris südametu ka, eksole). Kui pärast küsisin, et kuidas siis läks ja kas jäi ellu, siis selgus, et ei läinudki ütlema, sest üksinda oleks hirmus ju!

Neljapäev, 30. aprill 2015

jätk eelmisele

Olin mina siis püha viha täis, kuna teisipäeval 7. klass nii meeldivalt end ülal pidas. Kolmapäeval on mul lausa kaks tundi nendega ja kuigi ma suutsin end õhtul maha rahustada, tärkas minus hommikul jälle see viha, et mismõttttttttes nad sellised on, kui mina olen nii normaalne. Igatahes õnnestus mul end jälle vihaseks mõelda.

Mul olid isegi koostatud suured vihatunnikontrollid, mis ma kohe iga väiksema jutustamise peale Mowglitele ette viskan. Kirjanduses ei saa üldse tunnikontrolle teha eriti, kuna tunnid on üldiselt tekstikesksed ja pole suurt midagi, mida küsida. Seetõttu mõtlesin veidi ja leidsin, et neile meeldiks kindlasti luuletus pähe õppida. Ka tunnid valmistasin ette nii, et ma ei peaks midagi seletama, sest kui nad mind kuulata ei taha, siis tehku iseseisvat tööd. Olles siis hambuni relvastatud, lehvitasin veel tunnikontrollidega nende ees ja teatasin oma kõige kurjema näoga, et lobisejad saavad teha kohe tunnikontrolli ning oma imelisi teadmisi mulle näidata. Koos vaatasime ka luuletust, mida peaks pähe õppima ja mis kellelegi mingil põhjusel ei meeldinud (ilmselt ei oska hinnata Artur Alliksaare luulet). 

Ja kujutate ette, 7. klass on nii vaikselt, et eesti keele tunni ajal ma ei pidanud mitte kordagi mitte kellelegi meelde tuletama, et meil on tund ja tunnis me järgime kõik teatud reegleid. Täiesti uskumatu! Ma ei saanudki kellelegi tunnikontrolle anda ja ma nägin nii palju vaeva veel nendega. Ilmselgelt nad üritavad mu valvsust uinutada, et nad saaksid näidata jälle oma tõelist palet. 


Teisipäev, 28. aprill 2015

tänane päev

8. klass oli hommikul lausa enneolematult kukkununnu, tegid teised nohisedes oma harjutusi. 6. klassiga mul polegi üldiselt probleeme, nad saavad ikka aru, kuidas tunnis käituda võiks, aga 7. klass oli täna nagu loodusõnnetus. Mul oli reaalselt tunne, nagu ma õpetaksin erivajadustega lapsi, kari Mowgleid, kellele ma pean esmalt näitama, kuidas inimeste seas elada...

Nii hullu tundi pole mul nendega sel õppeaastal veel olnudki vist. Eks nad eelmisel aastal ikka üritasid näidata, millised nad tegelikult olla tahaksid, ja panna mu kannatust ning närve proovile. Samuti on mitu tundi kulunud käitumisteemade nii- ja naapidi lahkamisele, mistõttu on tunnid ka n-ö ära jäänud (eelmisel aastal seisin näiteks 8. klassiga 45 minutit püsti, kuna üks õpilane arvas, et tema ümberistumise otsus on vaidlustatav).

Igatahes õppimisime täna 7. klassis äärmiselt rasket teemat, milleks oli käänamine ja mida isegi mina oma pika karjääri jooksul olen nendega juba eelnevalt läbi teinud. Ilmselgelt ei pea mainimagi, et umbes pool klassi oli konstantselt hämmingus ja mina harrastasin pinkide vahel sörkjooksu. Lisaks on mõnel 7. klassi õpilasel komme, et kui ma esimese nelja ja poole sekundi jooksul tema laua kõrval ei seisa ja küsimusele ei vasta, on tal täielik õigus kisama pista, lobiseda, sodida, telefoni näppida, tooliga kõikuda, sest ise ma ei tulnud teda ju aitama. Tegelikult olen ma aga mõne teise õpilase juures juba ja tõesti ei jookse kohe, kui keegi käe tõstab, sest kahjuks on see natuke võimatu.

Lõpuks olin ma igatepidi tahvli ees võimelnud, näiteid toonud ja neid tahvlile kirja pannud, kuid osa õpilastest ikka veel ei suvatsenud midagi teha. Küll aga jagasid nad lahkel meelel minuga erinevaid vabandusi. Näiteks oli vihikuga õnnetus juhtunud. Nimelt keegi (kindlasti mitte seesama õpilane) oli keegi vihikut kääridega lõiganud, millele järgnes arutelu, mida õpetaja teeks, kui ta õpikut ka lõikaks („Ma jaksan seda kahte eurot selle õpiku eest küll maksta!”). Seejärel lähevad pastakad katki. Täitsa ise pudenevad tükkideks ja tükid lendavad omakorda klassis ringi. Tõesti on raske ju nii samal ajal õppida, kui kõik halvad asjad juhtuvad!

Ma tahaksin sellised kohe klassist minema saata. Muidugi ma ei tohi, sest mina vastutan jne, kuid ma ei saa õpilast sundida õppima, ma ei saa talle vägisi neid teadmisi pähe panna. Kui õpilane ei ole huvitatud õppimisest, isegi halb hinne ei motiveeri, sest tal on ükskõik, kas ta saab veerandi kahe, ükskõik, kas ta jääb suvetööle või klassi kordama, isegi see ei huvita teda, kui kogu klass saab lisatööd, sest tal on vaja limonaadi aknast alla kallata.

Kuidas ma panen sellise õpilase tööle? Ja mitte niimoodi tööle, nagu nad vahel tundides minu meeleheaks teesklevad õppimist, vaid päriselt, nii et nad saavad teemast aru ja neid natuke huvitab ka, mis kahe aasta pärast, kui nad on jõudnud 9. klassi lõppu, edasi saab.

Ja siis ma loen jälle, kuidas keegi tark seletab, et kui õpilane saab kahe, siis õpetaja vaadaku peeglisse. No ma võin iga vaba sekundi oma peegelpilti jõllitada, kuid ma ei usu, et see mulle lahendusi pakub.




Aga vähemalt ütles üks kolleeg, et ma näen välja nagu 15-aastane ja mul on 7. klassile homseks vihatunnikontrollid juba koostatud, seega on kõik korras vast.  

Teisipäev, 7. aprill 2015

mis on kõige hullem asi, mis klassi ees võib juhtuda?

Sellest ajast saadik, kui ma ei tundnud enam klassi ees iga sekund surmahirmu ja õpetamine ei nõua minult enam pidevat mõtlemist, et kuidas ma nüüd olen ja mida ütlen, on minus võimust võtnud kaks väga konkreetset hirmu: sukkpükste katkiminemine ja minestamine.

Esimese hirmu tarbeks tõin varakult sahtlisse teise sukapaari, et kui peaks juhtuma, et ma seal klassis võimeldes ei pane ise ka tähele, et olen sukad ära lõhkunud, on mul võimalik need kohe uute vastu vahetada, nagu midagi poleks juhtunud. Ja ausalt öeldes on see täiesti loogiline hirm ja varupaar sukkpükse on nii mõnegi õpetaja sahtlis peidus (vähemalt hea teada, et kui mu tagavarapaar peaks ka otsa imekombel saama, siis äkki keegi aitab hädast välja).

Mu teiseks hirmuks on see, et ma niisama minestan klassi ees. Ma ei tea, kui ratsionaalse hirmuga tegu on ja miks ma peaksin järsku minestama kukkuma, kuid mingil põhjusel on mul hirm, et see võib juhtuda. Ükskord, kui ma ennast väga hästi ei tulnud, siis mu ajusoppidest tuli see kartus jälle esile ja siis ma istusin suurema osa tundidest enda laua taga ning kasutasin igasuguseid lamedaid vabandusi, et ometi püsti ei peaks tõusma.

Õnneks õpetajana ei kõlagi need võib-olla väga lamedalt. Ma saan alati ütelda õpilasele, et ole hea ja jaga ise need töölehed laiali või väga tore, et sul on küsimus, aga võta vihik näppu ja tule ise mu juurde, sest.. noh, ma ütlen nii jne. Igatahes suureks üllatuseks ei minestanudki, kuigi kui ma ei leidnud kiiresti ühtegi põhjust, miks ma peaksin ütlema kellelegi 8. klassist, et tule nüüd ja pane mu arvutile kõlarijuhe taha, olin ma sunnitud seda siiski ise tegema. Aga püsti jäin.

(Kukkumisega tuli meelde veel see, et talvel oli kooli ees olev plats lihtsalt liuväli. Kuna ma tulen hommikul kooli koos päris mitme õpilasega, siis ma üritasin alati pea püsti ja väärikal sammul seal kõndida, mitte aerutada käed laiali puutüvest puutüveni, kuid samal ajal saadan tugevaid palveid igas suunas, et püsti jääks.) 
















Tegelikult pole seni kumbki mu äärmiselt loogilisest hirmust veel juhtunud. Mingil põhjusel on aga nii, et juhtunud hoopis sellised asjad, mida ei osanudki karta ja mis tegelikult on umbes kolm ja pool korda jubedamad. Näiteks täna oleks ma ainult soovinud, et mu sukkpüksid oleksid kümnest kohast katki läinud. Selle asemel läksid mul katki hoopis püksid ja seda sellisest kohast, kus nad ei tohiks ega peaks mitte kunagi katki minema.

Oleksin ma näiteks käsitööõpetaja hoopis, siis ma oleksin kiiresti väga spetsiaalse pistega (mille nime ma ei tea, sest ma olen eesti keele õpetaja) oma püksid jälle kokku õmmelnud ja polekski nagu midagi juhtunud. Siis vahepeal ma mõtlesin, et lähen ja küsin ikka niiti ja nõela, aga ma ikka ei julgenud. Oleks võinud muidugi öelda, et hoopis pintsak rebenes või midagi. Selle asemel mõtlesin, et pole hullu ju üks päev mööda koolimaja, selg vastu seina, ringi kõndida (ja jätkuvalt muidugi seda väga väärikalt tehes), et keegi ometigi ei näeks. Ja tunnis sain jälle kasutada „oi kui tore, et sul valmis on, saadki vihikud/töölehed laiali jagada” võtet ning polnudki vaja püsti tõusta. Eriti.

Ainuke asi, mille katkiminemine mind rivist välja ei viiks, on vist kingad, kuna neid on mul vist viis paari koolis. Miks näiteks konts ära ei murdu vms? Siis ma ainult nutaks taga oma ilusaid kingi, kuid paneks uued jalga ja saaksin kõndida koolis ja klassi ees nagu normaalne inimene.

Aa, ilmselgelt oli sellest vähe ka, sest enne püksiseiklust (või vähemalt enne, kui ma avastasin selle) oleksin ma äärepealt nii mööda koridore patseerima läinud, et pluusil oli nööp eest lahti. Selle ma avastasin isegi enne, kui ma klassist välja läksin. See oleks ikka täismäng olnud: eespool on pluusinööp lahti, tagapool püksid katki. Siis poleks aidanud isegi mööda seinaääri kõndimine.


Tähelepanu kõikidele minu kooli õpetajatele, kes seda lugema peaksid. Ilmselgelt on tegemist naljaga ja ma pole selline, kes lõhkiste pükstega ringi käib.

Teistele soovitan aga olla klassi ees valmis kõigeks, ka selleks, milleks kunagi valmis ei ole. Ise võtan homme kaasa lisapaari pükse ja kõike muud, mis mingil moel võib katki minna, ning panen need kappi kahe nukralt ootava alkoholivaba õlle kõrvale. Õlled ootavad siis õpilasi, mitte mind.