kuidas minu klass omavahel läbi saab?

Lühike vastus oleks, et ei saa üldse.

Neil on eelmisest aastast miskine tüli, mis minu andmete järgi sai tegelikult alguse kahe tüdruku vahelisest lahkhelist, et keegi rääkis kellegi saladuse välja või valetas või midagi sellist, mille tagajärjel on nüüd siis klass jagatud kaheks. No minu arust on üldse veits imelik, kui klassis on 14 õpilast ja siis seal moodustatakse veel väiksemaid gruppe, aga mida mina ka tean, eksole.

Igatahes mahtus eelmise aasta sisse igasugust põnevust, mida siis tühisest tülist alanud suur sõda tekitas: igapäevane oli niisama väike sõim ja klatš, aga ei puudunud ka internetis „anonüümselt“ sõimamine (elagu ask.fm!), väljapressimised ja kokkupuuted politseiga.

Mina (jälle lolli peaga) uskusin ja lootsin, et suvevaheaeg on piisavalt pikk sõjakirve mahamatmiseks, sest kaua võib põhimõtteliselt ühe asja pärast tülis olla, mida keegi ilmselt enam ei mäletagi, aga lootus on ilmselgelt lollide lohutus, sest suurt midagi pole muutunud.

Või tegelikult nii palju on, et nad vähemalt ei suhtle omavahel. Üldiselt. Aeg-ajalt on ikka vaja podiseda omaette „vaenlasleeri“ kohta midagi, täpselt nii vaikselt, et kõik, kel vaja, ikka kuuleksid, et siis teised omakorda kukuksid end kaitsma erinevate väidetega („vähemalt me ei pea end meikima, et ilusad olla“ või „nad võiks teha ahvidele, kes pole inimesteks veel arenenud, eraldi paralleeli“).

Olles muidugi õelus ise, plaanin mina neid kohe nimme rühmadesse nii panna, et „vaenlased“ peaksid koos töötama. Teatasin neile ka just nii, et kuigi nad suudavad vaevu ühes ruumis istuda, siis teadku, et minu tunnis tuleb neil lisaks ruumi jagamisele veel ka koos tööd teha. Nemad leidsid ainult, et sõna „nimme“ on päris naljakas ja hakkasid seda papagoidena korrutama.

Minu õel plaan asub käiku tegelikult juba kolmapäeval. Kasutan tihti arvutit rühmade moodustamiseks, et ikka süükoormat endalt nihutada („süüdistage arvutit, mina ei saa midagi teha“), kuid kahjuks konkreetne programm ei arvestanud tähtsaid õpilastevahelisi suhteid, mistõttu võib kolmapäevane tund sama hästi kui katastroofiks kujuneda. Mu eesmärk on neid igapidi koostööd panna tegema, et neil ei ole enam muud võimalust, kui lihtsalt peavad omavahel suhtlema. Ma ei eelda, et nad nüüd mingid hullud sõbrad oleksid, kuid rühmas töötamisega peaks ikka hakkama saama.

Saab näha... Täna jaotasin rühmad ja üritasin jääda kurdiks ohetele ja nurinatele ja turtsumistele, ainult siis vastasin, kui kaks õpilast tahtsid rühmi vahetada. Kõik olid väga nördinud. Kui nad vaid teaks, et see on ainult algus ja tegelikult tahan ma üldse proovida üht teistsugust rühmatööd, kus muuhulgas on nende tööülesandeks seletada kodurühmas otsitud infot teistele õpilastele, kes seda teemat ei valda, ja teha seda nii hästi, et ma ei pea ise midagi selgitama. See tähendab päris palju suhtlust inimestega, kellega ei tahaks suhelda või olla näiteks klassipildil kõrvuti.

Elagu draama!