Laupäev, 27. oktoober 2018

kirjandus on kahte liiki jagunev asi

Olen teinud kõikide klassidega igal aastal kirjanduses vähemalt ühe kontrolltöö. Selles küsin erinevaid mõisteid, mis näiteks veerandi jooksul on ette sattunud. Ja kui ma neid parandama hakkan, on alati hea tuju garanteeritud, sest mõned vastused on ikka väga loomingulised.

Tegelikult on nende tööde parandamine emotsionaalselt väga raske, sest pendeldan kogu aeg kahe äärmuse vahel. Mida rohkem vastuseid lugedes naeran, seda halvem tuleb üldiselt hinne, mis omakorda teeb jälle kurvaks. Tahan siiski mõned asjad kirja panna. Eks siis tulen lugema, kui millalgi lähitulevikus toimuv koosolek, kus arutatakse minu sobimist õpetajaks, läbi saab. Seal ilmselt väga palju ei naera...

  • Mis on ilukirjanduse eesmärk? Rühmadesse jagunemine. Ma ei oska seda tegelikult kommenteerida. Ma arvan, et õpilasel oli silme ees tabel, kuidas ilukirjandus jaguneb, millest see vastus tuletatud on. Ilukirjanduse eesmärk võib veel olla ka ilusa kirja valmistamine. 
  • Luule ja proosa erinevus. Luule on aimeraamat, aga proosa on teatmeteos. See on mu lemmik! "Oi, mul on siin veel meeles kaks mõistet, panen need kuskile, et lause targem tunduks." Proosa on alaliik, aga luule ei ole
  • Teatmeteos on huvitav kogu.
  • Nimeta kaks romaani alaliiki. Lugemiselamus ja ... (no teine ei tulnud meelde).
  • Mis on helijäljenduslik sõna? Selle mõistega on alati huvitav. Kui mina ei oleks kuulnud ega näinud seda sõna ja järsku töös see mulle otsa vaataks, siis üritaksin tähendust pakkuda, tuginedes sõnale endale. heli + jäljendama.. Mis see küll võiks olla? Äkki paha tähendusega sõna (näiteks varastamine)? Samas võib olla see ka selline sõna, kuhu pannakse kõikvõimalikke asju sisse.  
  • Algriim on esimene riim luuletuses, lõppriim viimane riim. Ma ei tea, mis keskmised riimid on...
  • Mis on jutustus? Jutustus on jutustus kergematest jutustustest
  • Mis on võrdlus? Võrdlus on arvutamine. Kahe pluss kahe võrdlus on neli
  • Mis on epiteet? Kirjuta üks lause, milles on epiteet. Tal on suur epiteet
No ei saa öelda, et õpilastel oleks loovusega probleeme. Kui vaja, kasutatakse küll fantaasiat! Ja nii on igal aastal ja just kirjanduses. Kui teen kontrolltöö eesti keeles ja küsin käändeid või komasid, siis on vead küllaltki fantaasiavaesed. Pigem harva saan naerda. Aga kirjanduses neid töid parandades ausõna hakkan vahepeal üksinda kõva häälega naerma. Ju siis mul on ka suur epiteet! 



Reede, 19. oktoober 2018

Esimese veerandi muljeid


Plaanisin tegelikult tagasi tööl olles kõvasti muljetama hakata, kuid pole tahtnud seda teha. Olin kodus alla kahe aasta, aga midagi on nagu muutunud. Alguses mõtlesin, et olen ise teistsugusem: ei suutnud õiget rütmi leida ja tegin õhtuti kodus palju tööd, samas parandamist ootavate kontrolltööde virn aina kuhjus (kes neid küll tegi?!). Magasin halvasti ning tööle jõudes olin nii väsinud. Laps oli pidevalt haige ja iga päev tööl olles sain ennustada, kas ta täna on lasteaias terve päeva või teatatakse, et palavik on sada. 

Seetõttu arvasingi alguses, et ehk on endal uuesti sisseelamine nii raske, ja eeldasin, et kui olen suutnud tekitada endale mingisuguse rütmi ja loogika, loksuvad asjad ka paika. Mingi hetk aga (kontrolltööde virn polnud küll vähenenud) hakkas tunduma, et asi pole selles. Midagi on päriselt ka muutunud. Võisin ükskõik mida seal klassi ees teha, no ei ole vaikus. Ja ma ei oota haudvaikust, et kostuks ainult hingamist ja pastakate sahinat. Ma ootan sellist olukorda, kus ei ole lärm ja karjumine, kus saaks normaalselt tööd teha nii mina kui õpilased, kus kõik teeksid enam-vähem seda, mida ma enam-vähem ütlen.

Reaalsus on aga see, et ma olen poolteist kuud maadelnud mitmes klassis distsipliiniga. Eriti ühes klassis, mis ei ole mul mitte uus klass, sest õpetasin neid ka enne, kui koju jäin. Igatahes ei olnud nad eriti vaimustuses mu naasmisest, mida nad siin-seal ka vihjasid. Rääkisin eelmise õpetajaga, et välja selgitada, milles asi, ja selgus, et meie nõudmised veidi erinevad, mistõttu esineb õpilastes protesti: miks enne sai lihtsamalt, aga nüüd on palju raskem. Mina aga olen jälle seda meelt, et kuni põhikooli lõpus peavad nad kõik riigile, koolile, vanematele ja iseendale tõestama, et põhikooli materjal tõesti neil omandatud on, ei ole eriti aega muusika kuulamiseks, joonistamiseks ja kontrolltööd tuleb ka teha enda pea, mitte õpiku abiga.

Õpilaste arvamus väljendus protestis. Ja selles, et mõnda tabas puberteet ikka eriti tugevalt ka. See oli selline mainin-paar-korda-iga-päev-et-eelmine-õpetaja-oli-palju-parem protest. Ma väga ei reageerinud sellele. Esiteks arvasin, et nad provotseerivad niisama. Vahel ignoreerisin seda, vahel andsin napisõnalise vastuse. Lisaks oli mul nii palju tegemist mõne konkreetse õpilasega, kes absoluutselt ei saanud aru, kuidas tunnis käituma peab. Oli täiesti normaalne, et ma seisin paari õpilase kõrval terve tunni, et nad teeksid midagigi. Seda saatis alati valjuhäälne virisemine, kommenteerimine ja niisama undamine. Samal ajal ei olnud mul lihtsalt füüsiliselt võimalik tegeleda nendega, kes vaikselt olid. 

Loomulikult kajastasid antud olukorda ka hinded. Kui hindasin tunnitööd, läks asi eriti lihtsalt, sest tühja vihiku kontrollimine käib kiiresti. Kontrolltööde puhul oli samuti tavaline, et poolel klassil see ebaõnnestub. Usinalt kirjutasin e-kooli märkusi, et kodus ka teataks, kuidas nad koolis käituvad. Kirjutasin alati konkreetselt ja vajadusel ka tsiteerides, et ei tekiks olukorda, kus õpilane saaks kodus seda pehmendada. Midagi ei muutunud, mõni asi tegi neile nalja, kuid hinnete olukord muutis siiski murelikuks. Seega hakkasid nad kauplema, et ma mõned hinded ära kustutaks. Olid need hinded tulnud täiesti ebaausal moel, nemad lihtsalt ei jõudnud/osanud/saanud teha ja mina kukkusin suures õeluses kohe halbu hindeid panema. Asi hakkas minu jaoks ületama juba igasuguseid piire, kuigi pean end päris kannatlikuks inimeseks. Küll aga ei talu ma seda, kui mõni leiab, et ta võib igas tunnis loetleda suguelundite nimetusi või lihtsalt lõuata üle klassi 45 minutit järjest (näiteks monoloog pealkirjaga "Olen abordijäänus"). 

Seega otsustasin kirjutada üldise kirja õpilastele ja vanematele. Kui seni olin kirjutanud konkreetsetele õpilastele, siis nüüd juba kogu klassile, sest tegelikult mõjutab ju selline olukord kõiki õpilasi. Keegi ei saa õppida sellise lärmi sees. Selgitasin, mis tunnis toimub, miks see halb on. Ütlesin, et järgmisel õppeaastal tuleb eksam ja minu asi on nad panna seda tegema, kuid ma ei saa kedagi vägisi targaks teha. Palusin kodus ka meelde tuletada, milline võiks olla korrektne käitumine tunnis ja mida tähendab enda õppimise eest vastutamine. Minu mõistus oli otsas ja ei paistnud, et olukord iseenesest hakkaks millalgi paranema. Ei saa ju nii minna 9. klassi lõpuni. 

Tulemus? Järgmisel päeval tuli üks lapsevanem vabandama enda lapse käitumise eest (asjakohane isegi, kuigi eelistaksin ikka õpilast ennast) ja teine lapsevanem kirjutas klassijuhatajale, et kui klassis korda ei ole, siis järelikult õpetaja ei saa enda tööga hakkama. Pealegi MITMED vanemad on väga vastu sellele, et ma nende lapsi õpetan (sest ma ilmselgelt ei oska seda) ning soovivad eelmist õpetajat tagasi.

Jah. Soovivad tagasi eelmist õpetajat. Sest ma panen halbu hindeid. Järelikult olen halb õpetaja. Nii hea on kuulda, kuidas põhilärmaja läheb koju ja kurdab, et sellises keskkonnas ei saa õppida ja õpetaja kiusab halbade hinnetega. 

Ma lihtsalt ei saa aru, millal toimus meil haridussüsteemis selline muutus, et mina õpetajana pakun teenust. Ma pakun õpetamisteenust, millega kaasneb garantii, et hinded on head. See sõltub ainult minust kui teenusepakkujast. Ja kui ootused ei vasta reaalsusele, siis vahetad ju teenusepakkujat. Kui üks õpetaja kirjutab märkusi, paneb halbu hindeid, siis on ju loogiline, et otsitakse keegi teine, kes seda ei tee. See pole ju võimalik, et halvad hinded annaksid märku, et peab rohkem õppima (või mõnel juhul üldsegi õppimist alustama).

Millal juhtus nii, et mina vastutan ainuisikuliselt õpilase hinnete eest ja kui need perekonnale ei sobi, nõutakse minu vallandamist? Millal juhtus nii, et lapsevanemad üldse ei pea enda lapsi kasvatama?