laupäev, 27. september 2014

klassiga teatrisse



Aasta aega olen mina plaaninud minna oma klassiga teatrisse. Välja nägi see nii, et ma olen aasta aega mõelnud, et Kuressaare ei saa ometi olla selline kolgas, kus teatrit pole. On teater ja on teatrikino ja ei tohiks olla siis ju raske lastega midagi vaatama minna.

Selle aasta jooksul olen mina teada saanud, et siin eriti midagi siiski ei toimu. Et nendest vähestest sündmustest üldse midagi teada saada (sest milleks kuskil midagi reklaamida), olen ma Facebook'is laikinud kõikvõimalikke lehekülgi, kuhu siis 2 tundi enne millegi toimumist HEAL JUHUL natuke infot üles pannakse. Tavaliselt saan ma aga asjadest teada siis, kui need on toimunud (või näiteks üldse mitte kunagi), sest ma pole laupäeviti käinud külaplatsil, kus siis keegi infotahvli seinale lööb ja külarahvale uudiseid jagab. Tegelikult ilma naljata see enam-vähem sarnaselt toimub. Tallinnas elades tundub mõistlik, et internet on ka mujale jõudnud, et ühendust saab e-kirja teel, et reklaami ei panda suvalise posti peale kuskil väljakul.

Siin on aga nii, et tuleb kõik tähtsad postid läbi käia, kuhu tavaliselt infot pannakse, siis veel paar olulist maja (näiteks raamatukogu, kust vahel võib üritusi reklaamivaid plakateid leida seintelt või ustelt) ja kindluse mõttes paar korda mööda peatänavat edasi-tagasi sõita, sest tihti pannakse sinna hiiglaslik plakat. Ükskord reklaamiti mingisugust üritust nii, et puutahvel oli maasse löödud, kuhu oli keegi värviga kirjutanud LAAT ja siis näitas nool kuskile tundmatusse suunda. Loodan, et järgmisel ristmikul oli ikka järgmine silt, et lõpuks ikka kohale jõuda. Mina küll kuskil midagi muud ei näinud, üksik LAAT ainult osutumas kaugustesse. 

Nii, aga teater ometigi ju on. Kui eksisteerib, siis ilmselt etendusi ka peaks nagu toimuma. Paar kaheldava väärtusega etendust tõesti juba teist aastat mängukavas on, millest ühte ma käisin isegi eelmisel aastal suure hurraaga vaatamas, et kultuur ja nii, kuid mis andis mulle täpselt null emotsiooni (hea küll, ma tegelikult muigasin vist ühe korra). Küll aga satub isegi siia jumalast hüljatud maale aeg-ajalt külalisetendusi, mille jaoks pean ma siis kullipilguga peatänaval ja -postidel ja -seinadel silma peal hoidma. 

Kui ma endale olen üht-teist leidnud, siis õpilastega on ju keerulisem. Mingisugust Lotte uut ja põnevat seiklust ma 7. klassiga vaatama ei lähe, keskpärast täiskasvanutele mõeldud komöödiat samuti mitte. Siin teatris käies olen isegi mina liiga noor, sest keskmine vanus teatrikülastajatel on 50+, kuigi ma peaksin harjunud olema taolise asjaga, sest eesti keele õpetaja keskmine vanus on samuti 50+. Igatahes ei ole minu eesmärk õpilasi piinata, seega ma ei vii neid ka täiskasvanutele mõeldud etendust vaatama.

"Nii, hea küll," mõtlesin, "Eestis on veel paar teatrit, küll ma sealt leian midagi." Aga mingil põhjusel on noortele suunatud etenduste juures vanuse täpsustuseks kirjutatud 3+. Miks ma arvan, et tegelikult pole selle sihtgrupp seitsmendikud? Teine võimalus on, et see on gümnasistidele. Sellised etendused on üldse tihti nii sügavamõttelised, et tavaline õpilane ei saa ikka aru, mis jura see on. Kas ma pean tõesti sõitma terve igaviku Tallinnasse, laskma vaadata neil etendust Lotte lõunamaareisist või filosoofilist mõtisklust, kus peategelane üritab selgusele jõuda, kas reaalsus on õige reaalsus või mitte, siis minema tagasiteel Hesburgerist läbi, sest nad on nii meeleheitel halvast etendusest/raisatud Tallinnasse minemisest ja lõpuks kirjanduse tunnis saavad nad arutleda, kellel oli parem burger? 


reede, 26. september 2014

headest asjadest

Ükskõik, kui tobedate juhtumistega mu klass kooli peal silma oskab paista, vajadusel suudavad nad olla hoopis teistsugused, näiteks pidada õpetajat tema sünnipäeval meeles. Muidugi sellel võib olla ka tagamõte, et eesti keeles õppimise asemel hoopis kooki süüa...




Õpilaste plaan igatahes õnnestus, sest eesti keele tunni ajal sõime me tõesti kooki. Kõik oli ära otsustatud, kes milline tegelane on ja igaüks pidi just enda tegelasega koogitüki saama, kuid kui lahtilõikamiseks läks, oli õpilastel meelest juba läinud, milline tükk nendele tulema pidi ja vaidlust oli palju. Lisaks üllatas poisse, et ma nii vana juba olen. Kuna ühel õpilasel oli veel samal päeval sünnipäev, kuid tal tekkis väga suur segadus, kuidas, kellele ja kui palju oma komme jagada, seega kogu protsess võttis aega 10 minutit ning hea hulk minuteid oli nagunii koogisöömisele ja piltide tegemisele kulunud, ei hakanud ma meeleolu sünonüümide õppimisega rikkuma. Ma oleks ilmselt tunni lõpuni üritanud neid lihtsalt maha rahustada ja ise närvivapustuse saanud ning siis oleks ka kogu kook ju asjata olnud. Kui pärast e-kooli tunde kandsin, ei osanud aga teemaks midagi panna. Kas koogisöömine on siis vähemalt lõiming kokandusega? 

kolmapäev, 24. september 2014

integratsioon meie koolis

Integratsioon on ju väga aktuaalne teema Eestis juba ammu, ka koolid pole mingi erand. Küll aga on väiksemad kohad Eestis suutnud sellest natuke eemale hoida väga lihtsal põhjusel: on palju piirkondi, kus venelasi (rääkimata muudest rahvustest) praktiliselt ei ela. Nii oli ka meie koolis suur uudis, kui 5. klassi pidi kusagilt Tallinnast tulema vene tüdruk.

Tüdruk väga hästi eesti keelt ei räägi ja on seetõttu paljude jaoks sama eksootiline, kui ükskõik millise rahvuse esindaja ning on tekitanud õpilastes palju elevust. Kool on kestnud vähem kui kuu aega ja muidugi on minu klass suutnud juba silma paista äärmiselt eeskujuliku käitumisega. 

Istusin mina täna klassis, oli parajasti vahetund, kui järsku kuulen, kuidas keegi metslase kombel trambib (hüppab põrandal?) nii, et kogu kool kajab. Tegelikult ma juba siis aimasin, et mõni minu õpilane võib seal jälle mõõtu võtta, näiteks et välja selgitada, milline õpilane kõige kõvema häälega suudab põrandal hüpata või midagi taolist. Siis jäi ilmselgelt ainult trampimisest väheks, vaja oli veel midagi. Järsku kuulen, kuidas keegi täiest kõrist karjub: "ROSSIIIIIJAAAA, ROSSIIIIJAAAAA!" Ja see keegi oli juba täiesti kindlalt minu õpilane. 

Kui läksin koridori vaatama, kes see segane seal kisab ja mis tal ometi arus on, olid kõik poisid muidugi seal ja hakkasid üksteist süüdistama. Nende kahjuks (mõne õnneks ka) tundsin ma kisaja häälest ära. Et mis oli siis tema kisamise põhjus? No eks ikka see, kui 5. klassis on vene tüdruk, tuleb seda teada anda. Pealegi olevat see tüdruk teda kogu aeg taga ajanud ja see on ju ka põhjus. Või ei ole? 






esmaspäev, 22. september 2014

kes on süüdi, kui poolel klassil on kontrolltöö halvasti sooritatud?

Ütleme, et oli suvalises aines kontrolltöö. Esines kõiki hindeid (nagu peaaegu alati), kuid pea pooltel oli hindeks "2" või "1". Kes on nüüd süüdi? Lollid õpilased, laisk ja mittepädev õpetaja, vananenud õpikud, täispressitud õppekava, mul-on-liiga-kiire-kogu-aeg suhtumisega lapsevanemad või hoopis miski või keegi muu?

Kui ma veel ülikoolis õppisin, ütlesin alati kõiketeadja pilguga, et kui ikka pool klassist läbi kukub, siis peab õpetaja peeglisse vaatama. Ei saa ju olla, et need tupsununnud seal klassis kõik lollid on. See on ikka õpetaja süü, kas pole tema jutt kohale jõudnud või ei vaevunudki ta korralikult seletama või tegi töö liiga ruttu/raske/pika. Igatahes ei mahtunud mulle pähe, et süüd võiks natukenegi õpilaste õlule veeretada, sest ei saa ju pool klassist olla puupäid täis. Või siiski?

Veel eelmise aasta alguses uskusin seda ise, aga siis ühel täiesti tavalisel päeval tegin ka 7. klassile kontrolltöö, kus vähemalt pooled õpilased läbi kukkusid. Vaatasin ka siis kohe ruttu peeglisse, et issand jumal, ma ei sobi ju õpetajaks, ei suuda lihtsat astmevaheldust ka õpilastele selgeks teha, minu pärast on kõigi veerandihinded rikutud ja mis mul ometi viga on, et ma ei suuda lihtsalt ühte teemat lastele selgeks teha. Kui ma olin seal kujuteldava peegli ees siis mõnda aega seisnud, kuid vastused polnud minuni mingil põhjusel tulnud, otsustasin õpilasi kuulata, et mis nemad arvavad, kas loll olen mina või nemad? 

Õpilased võtsid küll süü kohe enda peale, et ikka nemad on lollid ja ei saa midagi aru ja mina ei ole midagi valesti teinud. Võta nüüd näpust, kas nad tahtsid mu tuju parandada, kartsid, et ma viskan neid mõne mehise sõnaraamatuga või ongi tõetera sees. Igal juhul olen täheldanud, et õpilastel on kadunud n-ö hirm hinde ees. Võib-olla on see minu luul, et vanal heal ajal, kui mina veel noor olin, siis halbasid hindeid kardeti ja palju õpitigi ainult sellepärast ära, et mitte kahte saada (ehk tegin seda ainult mina ja mõned mu tuttavad), aga praegu ma seda oma klasside juures ei näe.

"Üks kaks võib ju olla, peaasi, et veerand kolm tuleb."

"Ma ei viitsinud kontrolltööks õppida, nagunii saab uuesti teha."

"Ma ei saa aru, aga konsultatsiooni ka ei saa/taha minna."

Pärast seda korda on mul veel kontrolltöödes ikkagi päris arvestatav osa läbikukkujaid olnud, kuid ikka veel pole süüd iga kord enda juures näinud. Tõsi, on kordi, kus olen endas ka vigu näinud või leidnud tagantjärgi, et töö võis olla liiga mahukas või teema polnud piisavalt hästi selgeks õpitud. Ma ei ole ideaalne, aga ma pole kunagi süüdistanud enda läbikukkumistes teisi ja siis ise mõtelnud, et küll ma teeks kõike hästi, kui ainult lastaks. See-eest lähevad õpilased oma nutulauluga koju ja kui vanemad küsivate nägudega otsa vaatavad, peab olema keegi, kelle suunas näpuga näidata. Räägitakse närvihaigest õpetajast, kes klassi ees iga tunni alguses kõikide õpilaste peale karjub, ei oska oma ainet õpetada, annab kodus liiga palju teha ning koostab liiga keerulisi töid. Ega muidu olekski ju nii halba hinnet saanud, aga õpetaja kiusab. Paar päeva hiljem, kui õpilasel on hädavale juba meelest läinud ja uued kahed vajavad vabandamist, on vanast veerenud pirakas lumepall, kus etteheited õpetaja(te) suunas on võtnud juba nii suured mõõtmed, et mina jälle istun oma kujuteldava peegli ees ja mõtlen, kuidas saab olla nii, et mina enda arust ei ole kunagi klassi ees karjunud, kuid sellegipoolest teadjad inimesed räägivad närvihaigustest õpetajaskonna seas. 

Pean ma jälle end suureks asjatundjaks ja väidan, et on püsiv hulk õpilasi igas klassis (vähemalt minu klassides), kes õpib minimaalselt kui sedagi. Ilmselgelt on erineva raskustasemega teemasid ja minimaalne õppimine võib tihti väheseks jääda. Ikka ja jälle panen ma häid ja väga häid hindeid nendele õpilastele, kellel on ka alati kodutööd tehtud, kes tunnis korralikult kaasa töötavad, mõtlevad ja küsivad. Ja siis see püsiv hulk õpilasi, kes üritab tundides eriti mitte silma paista ja loodab õhtul enne kontrolltööd sündivale imele, kuid kui seda ei juhtu, siis on ikka õpetaja süüdi. Keegi ei taha ise süüdi olla ja tunnistada, et nojah, võib-olla oleks pidanud õppima ka, mitte õnnele lootma. 

Aga kes on siis ikkagi kõige rohkem süüdi? Leian, et see, kes jätab oma töö tegemata. Kui ma ütlen täpselt, mis mõisteid kontrolltöö jaoks vaadata ja mis tüüpi ülesandeid ma töösse panen, kuid õpilane loodab pinginaabri abile/heale õnnele/olematule mälule/tuletõrjeõppusele, siis ta järelikult on jätnud oma töö tegemata. Ta ei ole piisavalt ette valmistunud kontrolltööks. Kui ma ütlen klassi ees, et töö tuleb eesti keele peale/vaadake viimati õpitud teemasid/teen ammu õpitud teema peale arvestusliku töö, sest nad ajasid mind eelmisel tunnil närvi või sest mul on nädalavahetuseks tegevust vaja/panen töösse teemasid, mida ma lubasin sinna mitte panna, siis olen mina jätnud oma töö tegemata või teinud seda halvasti. Küll aga ei tunne ma erilist süüd, kui ma ootan iga päev tulutult neid kahelisi konsultatsiooni ja siis kuu aega hiljem ühel ilusal päeval veerandi lõpus suvatsetakse mu ukse taha ilmuda, et saab teha nüüd siis vä ning kui mul õnnestubki võluda kuskilt sama töö välja, mida õpilane kuu aega tagasi ise tegi, siis sooritab ta selle ikka kahe peale, sest ta pole minutitki kulutanud teema kordamisele. 


laupäev, 20. september 2014

kuidas poisid mind wc-sse kinni panid

Olen ennegi maininud, et mingil põhjusel unustavad õpilased aeg-ajalt ära, et ma pole neile semu, vaid ikka õpetaja. Nad käivad minuga pidevalt jutustamas vahetundide ajal või pärast tunde, et lasta näiteks mu arvutist kohutavat muusikat, mille jaoks ma ilmselgelt vana olen või joonistavad tahvlile... Igal juhul on minu klassi uks neile alati avatud ja ma pole sellisest sõbrannatamisest probleeme tekitanud.

Muidugi on sellel ka negatiivne pool. Näiteks juhtub olukordi, kus õpilastel läheb meelest ära, et ma pole nende vanem õde/hea sõbranna, vaid ikka õpetaja ning siis olen ma sunnitud seda aeg-ajalt meelde tuletama. See näeb välja umbes niimoodi, et me istume korraks maha ja ma pean kõne, kus ma selgitan, et ma olen juhuslikult nende õpetaja ja kui õpilane tuleb oma pättustest mulle rääkima, siis ma ei naera nende üle, vaid võin isegi karistada. See mõjub tavaliselt mõnda aega, kuni enam ei mõju.

Kui enam ei mõju, siis juhtub igasuguseid asju. Viimati mõtlesid poisid, et miks mitte näidata oma klassijuhatajale, kui palju me temast hoolime ja suure hoolimise näitamiseks ta wc-sse kinni panna. Ma isegi ei teadnud, et sinna saab kedagi kinni panna. Nimelt on ühe wc ja koridoriuks väga lähestikku ning nagu ma ka kogesin, saab koridoriuksega blokeerida wc nii, et see, kes seal on, ei saa enam välja. Tegelikult saab ust natuke paotada, täpselt nii palju, et näha, mis väljas toimub, kuid mitte välja saada. 

Poiste plaani kohaselt tahtsid nad paar sekundit pulli teha, kuni ma kurja häält teen, siis mind välja lasta ja idee järgi pidime me hiljem kõik selle üle naerma. Kahjuks üks teine õpetaja segas seda täiesti geniaalset ja praktiliselt veatut plaani, mistõttu poisid olid sunnitud minema jooksma ja nii ma seal ootasin üksi. 



Tegelikult ootasin seal võib-olla paar sekundit, kui tõesti teine õpetaja tuli ja mind vangist välja päästis. Edasi kogusin end paar sekundit ja läksin poiste jälge ajama, kes täiesti juhuslikult olidki seal lähedal, kuid ei teadnud asjast midagi. Isegi, kui ma üritasin neile selgitada, miks pole normaalne mind luku taha panna. Kui ma pärast teistega klassist seda arutasin, et miks mind nii karistatakse ja kas ma olen tõesti nii halb õpetaja, leidis üks, et see on just kompliment. Noh, et kui pannakse wc-sse luku taha, järelikult olen hea õpetaja.


esmaspäev, 8. september 2014

täna olen ma maailma kõige halvem õpetaja





tänane 8. klassi tund. kõik istuvad rõõmsalt, kuni ma hakkasin rääkima. nimelt panin ju pingid nii, et moodustuksid neljased rühmad ja lubasin ka õpilasi hakata ümber tõstma, et kui nad peaksid kunagi lõpetama, siis nad on suurepärased arutlejad ja suudavad absoluutselt kõikide inimestega koostööd teha ning mõtlevad tänutundega minu peale, kelle tõttu see nii on. see nädal ma siis tõstsingi suvaliselt õpilased ringi, mis võttis umbes viis minutit aega, sest absoluutselt igas klassis oli paar halajat, kes oleksid enne surnud, kui mujale istunud. muidugi ma kiusasin neid nimme ja panin nad istuma just sellega, kellega nad üldse ei taha koos istuda (sest ma ju täpselt tean, kes keda seal vihkab ja mul pole õhtuti targemat teha, kuid kodus salaplaane haududa, kuidas õpilastel kõige vastikum oleks õppida). ja mõelda vaid, mina ainult tahtsin natuke head. selge, nad siis vist ei täna mind lõpetamisel...

kui ma olin selgitanud tänast ülesannet, milleks oli lühiarutluse kirjutamine, valdas kõiki muidugi hämming, sest mis see arutlus üldse on ja 100 sõna pole üldse mõeldav ja miks peab alustama sissejuhatusega ja kas on üldse kindel, et lause algab suure tähega ja miks pealkirja peab ise välja mõtlema? kui ma olin kõikidele küsimustele vastanud (kaasa arvatud sellele, kas seda peab päriselt ka tegema), siis üks poiss lihtsalt ohkas üle klassi ja teatas, et ma olen maailma kõige halvem õpetaja. arusaadav ka, sest tööülesanne käis ilmselgelt üle jõu


teatasin siis selle peale, et kõige toredamad ja kõige halvemad õpetajad ongi ju need, kes meelde jäävad. keskpäraseid ei meenuta keegi, kuid nüüd ma vähemalt tean, et te mäletate mind kümne aasta pärast, vastikustundega küll, aga siiski.

mina ei tea, kas need, kes on 30 aastat näiteks koolis töötanud, on miskised robotid, aga kui mulle kehvasti klassis öeldakse, tahaksin ma seda õpilast õs-iga visata ja koju teki alla põgeneda. kas 20 aasta pärast ma lihtsalt naeratan ja see teeb ainult veidi haiget? mul ükskõik, kas nad mõtlevad seda tõsiselt või mitte või et kuna neile ülesanne ei meeldi, siis tal on õigus mulle nii öelda. mulle ei meeldi ka mõne õpilase lollid vastused, kuid ma ei ütle talle, et ta on kõige lollim õpilane siin klassis ja võiks algkooli tagasi minna. ma ütlen, et see pole kahjuks õige ja kas ta tahaks täiendada või täpsustada (või endale aju hankida. seda ma ka muidugi ei ütle). 

selle asemel ma seisan seal klassi ees ja üritan naljakat vastulauset välja mõelda, sest ma ei saa ju näidata, et mind haavas tema totakas kommentaar. siis ma tulen koju ja hakkan edasi-tagasi analüüsima seda situatsiooni: aga äkki olin mina süüdi, kas ma tegin midagi valesti, ma võib-olla tegin midagi valesti, ma oleksin võinud teisiti teha, issand jumal, ma olen nii halb õpetaja, miks ma üldse töötan koolis! 



esmaspäev, 1. september 2014

võin avada lillepoe ehk klassijuhataja rõõmud



muidugi kui ma nendega koju läksin, siis korraks polnud rõõmus, sest et neid transportida, toppisin kõik otsapidi käekotti. sellest hoolimata olid kahemeetrised gladioolid ikka nagu vaiad mu ees ja need rohelised pikad asjad lohisesid vahepeal maas. siis ma jõudsin koju ja panin need kõik ühte ämbrisse, sest mul on ainult kaks vaasi, kuhu selline hunnik lilli ilmselgelt ei mahu.

kellele ei meeldiks lilli saada ja seega lootsin ise ka salamisi, et äkki õpilased pole veel nii mässavateks puberteetideks muutunud, et nad pole nõus lilligi klassijuhatajale tooma. aga võta näpust, isegi poisid tõid! minu arust võiks lillede toomine lausa regulaarselt ja rangelt kohustuslik olla, eriti veel pärast selliseid päevi, kui klass on mingi käkiga hakkama saanud. "palun vabandust" kõlab ju astrikimbuga palju ilusamalt! 

 loodan, et kahe aasta pärast, kui kõik on suured ja iseseisvad, mulle ikka veel ikka paar astrit kooli alguse puhul pihku antakse. kasvõi seetõttu, et ma olen nii-nii hea õpetaja. enda kooli ajal mäletan, et mida klass edasi, seda vähem lilli viidi. homme kohe lähen ütlen õpilastele, kui hea meel mul on, et neil (või nende vanematel) oli ikka meeles mu tuju üleval hoida!