Aasta aega olen mina plaaninud minna oma klassiga teatrisse. Välja nägi see nii, et ma olen aasta aega mõelnud, et Kuressaare ei saa ometi olla selline kolgas, kus teatrit pole. On teater ja on teatrikino ja ei tohiks olla siis ju raske lastega midagi vaatama minna.
Selle aasta jooksul olen mina teada saanud, et siin eriti midagi siiski ei toimu. Et nendest vähestest sündmustest üldse midagi teada saada (sest milleks kuskil midagi reklaamida), olen ma Facebook'is laikinud kõikvõimalikke lehekülgi, kuhu siis 2 tundi enne millegi toimumist HEAL JUHUL natuke infot üles pannakse. Tavaliselt saan ma aga asjadest teada siis, kui need on toimunud (või näiteks üldse mitte kunagi), sest ma pole laupäeviti käinud külaplatsil, kus siis keegi infotahvli seinale lööb ja külarahvale uudiseid jagab. Tegelikult ilma naljata see enam-vähem sarnaselt toimub. Tallinnas elades tundub mõistlik, et internet on ka mujale jõudnud, et ühendust saab e-kirja teel, et reklaami ei panda suvalise posti peale kuskil väljakul.
Siin on aga nii, et tuleb kõik tähtsad postid läbi käia, kuhu tavaliselt infot pannakse, siis veel paar olulist maja (näiteks raamatukogu, kust vahel võib üritusi reklaamivaid plakateid leida seintelt või ustelt) ja kindluse mõttes paar korda mööda peatänavat edasi-tagasi sõita, sest tihti pannakse sinna hiiglaslik plakat. Ükskord reklaamiti mingisugust üritust nii, et puutahvel oli maasse löödud, kuhu oli keegi värviga kirjutanud LAAT ja siis näitas nool kuskile tundmatusse suunda. Loodan, et järgmisel ristmikul oli ikka järgmine silt, et lõpuks ikka kohale jõuda. Mina küll kuskil midagi muud ei näinud, üksik LAAT ainult osutumas kaugustesse.
Nii, aga teater ometigi ju on. Kui eksisteerib, siis ilmselt etendusi ka peaks nagu toimuma. Paar kaheldava väärtusega etendust tõesti juba teist aastat mängukavas on, millest ühte ma käisin isegi eelmisel aastal suure hurraaga vaatamas, et kultuur ja nii, kuid mis andis mulle täpselt null emotsiooni (hea küll, ma tegelikult muigasin vist ühe korra). Küll aga satub isegi siia jumalast hüljatud maale aeg-ajalt külalisetendusi, mille jaoks pean ma siis kullipilguga peatänaval ja -postidel ja -seinadel silma peal hoidma.
Kui ma endale olen üht-teist leidnud, siis õpilastega on ju keerulisem. Mingisugust Lotte uut ja põnevat seiklust ma 7. klassiga vaatama ei lähe, keskpärast täiskasvanutele mõeldud komöödiat samuti mitte. Siin teatris käies olen isegi mina liiga noor, sest keskmine vanus teatrikülastajatel on 50+, kuigi ma peaksin harjunud olema taolise asjaga, sest eesti keele õpetaja keskmine vanus on samuti 50+. Igatahes ei ole minu eesmärk õpilasi piinata, seega ma ei vii neid ka täiskasvanutele mõeldud etendust vaatama.
"Nii, hea küll," mõtlesin, "Eestis on veel paar teatrit, küll ma sealt leian midagi." Aga mingil põhjusel on noortele suunatud etenduste juures vanuse täpsustuseks kirjutatud 3+. Miks ma arvan, et tegelikult pole selle sihtgrupp seitsmendikud? Teine võimalus on, et see on gümnasistidele. Sellised etendused on üldse tihti nii sügavamõttelised, et tavaline õpilane ei saa ikka aru, mis jura see on. Kas ma pean tõesti sõitma terve igaviku Tallinnasse, laskma vaadata neil etendust Lotte lõunamaareisist või filosoofilist mõtisklust, kus peategelane üritab selgusele jõuda, kas reaalsus on õige reaalsus või mitte, siis minema tagasiteel Hesburgerist läbi, sest nad on nii meeleheitel halvast etendusest/raisatud Tallinnasse minemisest ja lõpuks kirjanduse tunnis saavad nad arutleda, kellel oli parem burger?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar