Ükskõik, kui tobedate juhtumistega mu klass kooli peal silma oskab paista, vajadusel suudavad nad olla hoopis teistsugused, näiteks pidada õpetajat tema sünnipäeval meeles. Muidugi sellel võib olla ka tagamõte, et eesti keeles õppimise asemel hoopis kooki süüa...
Õpilaste plaan igatahes õnnestus, sest eesti keele tunni ajal sõime me tõesti kooki. Kõik oli ära otsustatud, kes milline tegelane on ja igaüks pidi just enda tegelasega koogitüki saama, kuid kui lahtilõikamiseks läks, oli õpilastel meelest juba läinud, milline tükk nendele tulema pidi ja vaidlust oli palju. Lisaks üllatas poisse, et ma nii vana juba olen. Kuna ühel õpilasel oli veel samal päeval sünnipäev, kuid tal tekkis väga suur segadus, kuidas, kellele ja kui palju oma komme jagada, seega kogu protsess võttis aega 10 minutit ning hea hulk minuteid oli nagunii koogisöömisele ja piltide tegemisele kulunud, ei hakanud ma meeleolu sünonüümide õppimisega rikkuma. Ma oleks ilmselt tunni lõpuni üritanud neid lihtsalt maha rahustada ja ise närvivapustuse saanud ning siis oleks ka kogu kook ju asjata olnud. Kui pärast e-kooli tunde kandsin, ei osanud aga teemaks midagi panna. Kas koogisöömine on siis vähemalt lõiming kokandusega?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar