Neljapäev, 22. november 2018

Luuletus on väike jutt, mis on luuletusekujuline ehk trimester hakkab lõppema

Üks hea asi seoses sellega, et on trimestrid: pean seda lõpuhullust varasema nelja korra asemel nüüd ainult kolm korda läbi tegema.
Kuidas on see nii, et alati viimasel nädalal ujuvad kuskilt kivi alt välja mingid õpilased, kes nüüd ärkasid ja avastasid, et nõme õpetaja vist ei venitagi seda närust kolme tunnistusele. 

"Aaaaaa, õpetaja, mul see eesti keele töö ju kaks."

"Mis töö?"

"No seeeee... see eesti keele töö."

Vaatan päevikust, millest ta ometi võiks rääkida. 

"Käändeid mõtled?"

"Eee.. jah?"

Annan töö. Poole minuti pärast.

"Eeeee... seee.. mis need käänded muidu on? Nimisõna ja tegusõna ja mis veel? Ütle see ära, siis kohe oskan teha."

"Need pole käänded..."

"Aaa.. Aga kui mul see esimene harjutus tehtud on, kas siis saan kolme vä?"




Veel üks tore seik. Tuleb üks õpilane siis lausa kahte tööd tegema. Esimene on lugemiskontroll, mille tegemise ajal ta teatab, et raamatut ta tegelikult ei lugenud. Teise töö peale ei kirjutanud ta kriipsugi. Minu küsimise peale, miks ta siis üldse tuli, vastab ta, et tuli proovima. Proovima. Mida proovima? Millal mu kannatus katkeb ja ma karjudes uksest välja jooksen? "No ema käskis," ütleb ta rõõmsalt. "Kas ta siis unustas käskida sul õppida?" Ja vaatab mulle rõõmsal näol otsa. Pole murekübetki tema peas. Lihtsalt istub seal ja teeb aega parajaks. No kena soe koht, kus olla. Meelelahutuseks saab vaadata, kuidas õpetaja klassiruumi taga hingamisharjutusi tehes end maha rahustada üritab. 

Parandades täna jälle virnade viisi järeltöid, tabasin end mõtlemast, et ma ei teeks kellelegi liiga, kui paneksin kõikide tööde eest kolmed ära. Ei loekski seda jura, milles nad mind veenda üritavad, paneks lihtsalt kolme. Kolmandik saaks isegi parema hinde kui muidu, ülejäänud õpilastel ei muutuks midagi. Või juba ennetada järeltööd ja kõik ebaõnnestunud tööd kolmeks miinuseks kirjutada. Oskan kolmesid kirjutada küll! Ja siis jääksid ära olukorrad, kus õpilane küsib, kas kolmesaja kirjutatakse ühe või kahe i-tähega... 

Ehtides end võõraste naljadega, siis väike info lihtsalt talupoegade kohta: talupojad peksid reha ja viljastasid põldu.



Igatahes lähen nüüd hindeid kujundama. 
Iga. Jumala. Kord.




Seotud kujutis

Teisipäev, 20. november 2018

jee, olen ikka veel õpetaja!

Tekib ehk küsimus, kas otsin nii usinalt uut tööd, et pole mahti kirjutadagi, kuid tegelikult olen siin asju seedinud, parandanud lõpmatul hulgal järeltöid (sest täiesti üllatuslikult jälle jõudis kätte trimestrihinnete aeg) ning olnud esimest korda elus kõhugripis (õnneks kohusetundliku töölisena nädalavahetusel). 

Veel üks põhjus, miks ma olen seda postitust edasi lükanud, on see, et polegi nagu midagi öelda. Kopeerisin ju siiagi täpse info selle kohta, kui õudne õpetaja ma ikka olen ja miks peaks minust lahti saama. Kogu koosolekule eelnenud öö olin magamata, päeval olin nagu zombi. Samal ajal küsis üks õpilane, kas mina tulen ka koosolekule. Tema küll ei viitsi. On targematki teha. Tore küll. Sest minul küll midagi targemat pole teha. "Õpetaja, kutsu rohkem endasuguseid lahedaid noori kooli tööle, siis on meil parem õppida!" .....

Igatahes nägi koosolek välja järgmiselt: üks aineõpetaja rääkis, mis probleemid tal klassiga on, nimetades ka ära eriti silmapaistvad õpilased, teine rääkis põhimõtteliselt sama juttu, klassijuhataja kordas veel kinnistamiseks kolmandat korda. Seejärel polnud mul suurt midagi lisada. Rääkisin ära, milles seisneb minu probleem: tahaks õpetada, aga ei saa, sest mõne õpilase loba muudab selle võimatuks. Ütlesin, miks ma sunnin nii palju lugema ja õpetan nõmedaid ja ebavajalikke teemasid (loe: viitasin õppekavale ja mainisin, et on olemas lõpueksam). Ja küsisin, et mis me nüüd siis teeme.

Vaikus! 

"No me ju ka kodus räägime, et ei tohi ja nii, mis me nüüd siis teeme, üldse ei tea, mida teha, ärge arvake, et me ei räägi, aga ta ju ei kuula, äkki direktor saaks nad enda juurde võtta, äkki klassijuhataja teeks midagi, äkki keegi ometigi midagi teeks, et nad telefonid ära paneks, et nad vaikselt istuksid, et nad raamatuid loeksid, et nad kaasa töötaksid!!!"

Selleks ajaks oli mu mure ja närvilisus asendunud lihtsalt väga ärritunud olekuga, sest suured inimesed istuvad koosolekul enda isside ja emmedega, kuna lihtsalt ei suuda 45 minutit vait olla ja tööd teha. Lapsevanemad pakuvad juba, et õpilasi ükshaaval hakata direktori juurde saatma iga kord, kui nad tundi segavad. Mittttttte keeeeeeeeegi ei ütle, et tegemist peaks olema ju normaalsete inimestega, kes peaksid suutma õppida riikliku õppekava teemasid ja tegema seda nii, et nad ei mölise 45 minutit. Seega olin sunnitud ütlema, et minu arust on lahendus väga lihtne ning oleks aeg hakata vastutama enda tegude eest ja aru saama kohustustest. Sellele ei järgnenud midagi. Pole ju võimalik, et 8. klassi õpilane saaks aru paarist kohustusest, mis tal suurte õiguste kõrval on. 

Mitte keegi ei tõstatanud küsimust, kas ma oskan õpetada või mitte, kas ma annan liiga palju lugeda, olen liiga range (mida iganes see tähendab), seletan halvasti. Ma ei saanud mitte midagi teada. Ainult seda, et nii õpilased kui nende vanemad võivad suvalisi asju kirjutada, panna lumepallina midagi veerema tagajärgedele mõtlemata. Nii ongi, et ühel nädalal kirjutad klassijuhatajale, kuidas "mitmed lapsevanemad" koguvad allkirju, kahe nädala pärast on järsku kõik hästi. Nüüd oskan seletada. Õpilased analüüsivad, kui halvasti ma õpetan, kuidas ma olen paha ja range ja ei saa enda tööga hakkama, lahkavad minu iseloomu ja tööks sobivaid oskusi. Ja nii võibki teha. Mina mingu jätkuvalt klassi ette hea tuju ja teotahtega. 

Praktiliselt mitte midagi ei ole ka muutunud. Telefonid on tõesti kadunud, sest reegel oli, et kui tuleb märkus telefoni kohta, on see jõuludeni kodus (lapsevanemate reegel!). Kui märkus on käitumise kohta, pidi järgmises ainetunnis olema lapsevanem kohal. Jah, 8. klassi õpilased käivad emaga koos tundides. Üks isa, kes kohe koosolekujärgsel päeval tundi külastas, ütles üllatusega, et õpilased on nii ülbed. Ütlesin, et vähemalt on nad seda vaikselt. 


Kuigi mõnes mõttes on asi läbi, tunnen end solvatuna ja reedetuna. Minu jaoks pole tulnud lõpplahendust. Mõttetu närvi- ja ajakulu!





Ja palun mitte siit välja lugeda, kuidas ma iga kord selle klassi ees neile nüüd kätte maksaksin või jumal teab mida. Olen täiskasvanud inimene ja oskan kontrollida enda emotsioone. Suudan aru saada, et tegemist ei ole klassi kui terviku seisukohaga, et see ongi neil põhimõtteliselt meelest läinud ja vana asi (lapsevanematest küll aga aru ei saa, nemad pole ju 14-aastased). Õpetan seal ikka nagu varem. 

Pühapäev, 4. november 2018

kui vaatan töökuulutusi

Muidugi on hea vaadata töökuulutusi, kui elukohaks ei ole Tallinn või Tartu või Pärnu, sest see võtab väga vähe aega. Mitte midagi ei ole lihtsalt!

Homme on siis see saatuslik päev, kui ma saan täpsemalt teada, miks ma õpetajaks ei sobi. Õnneks eelinfo on laekunud ja olen õpilaste seisukohtadega kursis. Ütleks midagi, aga pole sõnu. Ütlen siis parem õpilaste sõnadega. 


MIS EI MEELDI

Liiga pikki tekste peab kirjutama
Kuri
Sarkastiline
Halb seletus
Range
Nõudlik
Liiga range
Annab liiga palju lugeda
Annab palju tööd
Seletused liiga pikad
Ei seleta väga palju, kuna ta teeb seda samal ajal kui me kirjutame
Võiks teha rohkem näidisülesandeid ette
Halvasti seletab
Võiks teemasid lihtsamalt seletada
Mul pole midagi halba öelda
Võiks arusaadavamalt seletada
Vahel väga range
Range
Teeb liiga tihedalt töid
Ei seleta hästi
Seletab halvasti
Ei ole normaalne hinnete poolest
Liiga range
Ei seleta hästi
Mulle ei meeldi, et raamatute lugemiseks on vähe aega
Jutt liiga kiire
Liiga lahke

MIS PROBLEEMID ON EESTI KEELE TUNNIS JA KUIDAS NEID LAHENDADA

Eesti keeles on 5 probleemi: töö koormus tunnis, töö koormus kodus, õpetaja, arusaamatus 
Liiga palju õppida tunnis 
Liiga palju lugeda tunnis 
Ei seleta väga hästi teemat lahti 
Liiga palju lehekülgi kohustuslikku kirjandust 
Iga tund hindeline töö 
Seletatakse halvasti 
Raske õppida 
Liiga arusaamatud küsimused 
Raske – teha veits lihtsamaks
Vähe seletamist – rohkem seletamist, vähem slaide
Õpetaja ei oska mõnda teemat hästi seletada 
Töö koormus tunnis ja kodus 
Vähe seletamist 
Liiga palju lehekülgi kohustuslikus kirjanduses – õpetaja peab andma lugeda lühiksemat raamatut
Palju töid ja grammatikat – rääkida/jutustada teemast rohkem ja arutleda
Teemad jäävad segaseks – õpetaja peab rohkem õpetama/selgemalt
Kehvad hinded – halb/segane õpetus
Ei saa teemast aru – poisid segavad ja on raske keskenduda
Liiga raske 
Ei seleta teemat hästi 

Nagu ma ütlesin, siis pole sõnu. Ma ei tunne, et nad räägiksid minust. Ma ei tea, kelle kohta need väited on. Olen lugenud neid viimastel päevadel üle kümne korra ja kuigi mul on elav fantaasia, ei leia ma palju ühist kirjeldatud õpetaja ja enda vahel. Ilmselgelt jääb kõlama kaks asja: range ja ei oska seletada. Loodan, et vähemalt seda suudan homme seletada, miks selline olukord on tekkinud.
Maxima pakkus lausa mitmeid töövõimalusi, seega mul on ka mõned varuvariandid... 

Laupäev, 27. oktoober 2018

kirjandus on kahte liiki jagunev asi

Olen teinud kõikide klassidega igal aastal kirjanduses vähemalt ühe kontrolltöö. Selles küsin erinevaid mõisteid, mis näiteks veerandi jooksul on ette sattunud. Ja kui ma neid parandama hakkan, on alati hea tuju garanteeritud, sest mõned vastused on ikka väga loomingulised.

Tegelikult on nende tööde parandamine emotsionaalselt väga raske, sest pendeldan kogu aeg kahe äärmuse vahel. Mida rohkem vastuseid lugedes naeran, seda halvem tuleb üldiselt hinne, mis omakorda teeb jälle kurvaks. Tahan siiski mõned asjad kirja panna. Eks siis tulen lugema, kui millalgi lähitulevikus toimuv koosolek, kus arutatakse minu sobimist õpetajaks, läbi saab. Seal ilmselt väga palju ei naera...

  • Mis on ilukirjanduse eesmärk? Rühmadesse jagunemine. Ma ei oska seda tegelikult kommenteerida. Ma arvan, et õpilasel oli silme ees tabel, kuidas ilukirjandus jaguneb, millest see vastus tuletatud on. Ilukirjanduse eesmärk võib veel olla ka ilusa kirja valmistamine. 
  • Luule ja proosa erinevus. Luule on aimeraamat, aga proosa on teatmeteos. See on mu lemmik! "Oi, mul on siin veel meeles kaks mõistet, panen need kuskile, et lause targem tunduks." Proosa on alaliik, aga luule ei ole
  • Teatmeteos on huvitav kogu.
  • Nimeta kaks romaani alaliiki. Lugemiselamus ja ... (no teine ei tulnud meelde).
  • Mis on helijäljenduslik sõna? Selle mõistega on alati huvitav. Kui mina ei oleks kuulnud ega näinud seda sõna ja järsku töös see mulle otsa vaataks, siis üritaksin tähendust pakkuda, tuginedes sõnale endale. heli + jäljendama.. Mis see küll võiks olla? Äkki paha tähendusega sõna (näiteks varastamine)? Samas võib olla see ka selline sõna, kuhu pannakse kõikvõimalikke asju sisse.  
  • Algriim on esimene riim luuletuses, lõppriim viimane riim. Ma ei tea, mis keskmised riimid on...
  • Mis on jutustus? Jutustus on jutustus kergematest jutustustest
  • Mis on võrdlus? Võrdlus on arvutamine. Kahe pluss kahe võrdlus on neli
  • Mis on epiteet? Kirjuta üks lause, milles on epiteet. Tal on suur epiteet
No ei saa öelda, et õpilastel oleks loovusega probleeme. Kui vaja, kasutatakse küll fantaasiat! Ja nii on igal aastal ja just kirjanduses. Kui teen kontrolltöö eesti keeles ja küsin käändeid või komasid, siis on vead küllaltki fantaasiavaesed. Pigem harva saan naerda. Aga kirjanduses neid töid parandades ausõna hakkan vahepeal üksinda kõva häälega naerma. Ju siis mul on ka suur epiteet! 



Reede, 19. oktoober 2018

Esimese veerandi muljeid


Plaanisin tegelikult tagasi tööl olles kõvasti muljetama hakata, kuid pole tahtnud seda teha. Olin kodus alla kahe aasta, aga midagi on nagu muutunud. Alguses mõtlesin, et olen ise teistsugusem: ei suutnud õiget rütmi leida ja tegin õhtuti kodus palju tööd, samas parandamist ootavate kontrolltööde virn aina kuhjus (kes neid küll tegi?!). Magasin halvasti ning tööle jõudes olin nii väsinud. Laps oli pidevalt haige ja iga päev tööl olles sain ennustada, kas ta täna on lasteaias terve päeva või teatatakse, et palavik on sada. 

Seetõttu arvasingi alguses, et ehk on endal uuesti sisseelamine nii raske, ja eeldasin, et kui olen suutnud tekitada endale mingisuguse rütmi ja loogika, loksuvad asjad ka paika. Mingi hetk aga (kontrolltööde virn polnud küll vähenenud) hakkas tunduma, et asi pole selles. Midagi on päriselt ka muutunud. Võisin ükskõik mida seal klassi ees teha, no ei ole vaikus. Ja ma ei oota haudvaikust, et kostuks ainult hingamist ja pastakate sahinat. Ma ootan sellist olukorda, kus ei ole lärm ja karjumine, kus saaks normaalselt tööd teha nii mina kui õpilased, kus kõik teeksid enam-vähem seda, mida ma enam-vähem ütlen.

Reaalsus on aga see, et ma olen poolteist kuud maadelnud mitmes klassis distsipliiniga. Eriti ühes klassis, mis ei ole mul mitte uus klass, sest õpetasin neid ka enne, kui koju jäin. Igatahes ei olnud nad eriti vaimustuses mu naasmisest, mida nad siin-seal ka vihjasid. Rääkisin eelmise õpetajaga, et välja selgitada, milles asi, ja selgus, et meie nõudmised veidi erinevad, mistõttu esineb õpilastes protesti: miks enne sai lihtsamalt, aga nüüd on palju raskem. Mina aga olen jälle seda meelt, et kuni põhikooli lõpus peavad nad kõik riigile, koolile, vanematele ja iseendale tõestama, et põhikooli materjal tõesti neil omandatud on, ei ole eriti aega muusika kuulamiseks, joonistamiseks ja kontrolltööd tuleb ka teha enda pea, mitte õpiku abiga.

Õpilaste arvamus väljendus protestis. Ja selles, et mõnda tabas puberteet ikka eriti tugevalt ka. See oli selline mainin-paar-korda-iga-päev-et-eelmine-õpetaja-oli-palju-parem protest. Ma väga ei reageerinud sellele. Esiteks arvasin, et nad provotseerivad niisama. Vahel ignoreerisin seda, vahel andsin napisõnalise vastuse. Lisaks oli mul nii palju tegemist mõne konkreetse õpilasega, kes absoluutselt ei saanud aru, kuidas tunnis käituma peab. Oli täiesti normaalne, et ma seisin paari õpilase kõrval terve tunni, et nad teeksid midagigi. Seda saatis alati valjuhäälne virisemine, kommenteerimine ja niisama undamine. Samal ajal ei olnud mul lihtsalt füüsiliselt võimalik tegeleda nendega, kes vaikselt olid. 

Loomulikult kajastasid antud olukorda ka hinded. Kui hindasin tunnitööd, läks asi eriti lihtsalt, sest tühja vihiku kontrollimine käib kiiresti. Kontrolltööde puhul oli samuti tavaline, et poolel klassil see ebaõnnestub. Usinalt kirjutasin e-kooli märkusi, et kodus ka teataks, kuidas nad koolis käituvad. Kirjutasin alati konkreetselt ja vajadusel ka tsiteerides, et ei tekiks olukorda, kus õpilane saaks kodus seda pehmendada. Midagi ei muutunud, mõni asi tegi neile nalja, kuid hinnete olukord muutis siiski murelikuks. Seega hakkasid nad kauplema, et ma mõned hinded ära kustutaks. Olid need hinded tulnud täiesti ebaausal moel, nemad lihtsalt ei jõudnud/osanud/saanud teha ja mina kukkusin suures õeluses kohe halbu hindeid panema. Asi hakkas minu jaoks ületama juba igasuguseid piire, kuigi pean end päris kannatlikuks inimeseks. Küll aga ei talu ma seda, kui mõni leiab, et ta võib igas tunnis loetleda suguelundite nimetusi või lihtsalt lõuata üle klassi 45 minutit järjest (näiteks monoloog pealkirjaga "Olen abordijäänus"). 

Seega otsustasin kirjutada üldise kirja õpilastele ja vanematele. Kui seni olin kirjutanud konkreetsetele õpilastele, siis nüüd juba kogu klassile, sest tegelikult mõjutab ju selline olukord kõiki õpilasi. Keegi ei saa õppida sellise lärmi sees. Selgitasin, mis tunnis toimub, miks see halb on. Ütlesin, et järgmisel õppeaastal tuleb eksam ja minu asi on nad panna seda tegema, kuid ma ei saa kedagi vägisi targaks teha. Palusin kodus ka meelde tuletada, milline võiks olla korrektne käitumine tunnis ja mida tähendab enda õppimise eest vastutamine. Minu mõistus oli otsas ja ei paistnud, et olukord iseenesest hakkaks millalgi paranema. Ei saa ju nii minna 9. klassi lõpuni. 

Tulemus? Järgmisel päeval tuli üks lapsevanem vabandama enda lapse käitumise eest (asjakohane isegi, kuigi eelistaksin ikka õpilast ennast) ja teine lapsevanem kirjutas klassijuhatajale, et kui klassis korda ei ole, siis järelikult õpetaja ei saa enda tööga hakkama. Pealegi MITMED vanemad on väga vastu sellele, et ma nende lapsi õpetan (sest ma ilmselgelt ei oska seda) ning soovivad eelmist õpetajat tagasi.

Jah. Soovivad tagasi eelmist õpetajat. Sest ma panen halbu hindeid. Järelikult olen halb õpetaja. Nii hea on kuulda, kuidas põhilärmaja läheb koju ja kurdab, et sellises keskkonnas ei saa õppida ja õpetaja kiusab halbade hinnetega. 

Ma lihtsalt ei saa aru, millal toimus meil haridussüsteemis selline muutus, et mina õpetajana pakun teenust. Ma pakun õpetamisteenust, millega kaasneb garantii, et hinded on head. See sõltub ainult minust kui teenusepakkujast. Ja kui ootused ei vasta reaalsusele, siis vahetad ju teenusepakkujat. Kui üks õpetaja kirjutab märkusi, paneb halbu hindeid, siis on ju loogiline, et otsitakse keegi teine, kes seda ei tee. See pole ju võimalik, et halvad hinded annaksid märku, et peab rohkem õppima (või mõnel juhul üldsegi õppimist alustama).

Millal juhtus nii, et mina vastutan ainuisikuliselt õpilase hinnete eest ja kui need perekonnale ei sobi, nõutakse minu vallandamist? Millal juhtus nii, et lapsevanemad üldse ei pea enda lapsi kasvatama? 


Esmaspäev, 24. september 2018

aga miks

Aga miks mul seda vaja on?

Aga miks ma ei või tunnis lobiseda? Keda see segab?

Aga miks ma pean seda kirjutama?

Aga kas ma siis pean ka kirjutama, kui see mul kõik selge on? 

Eesti keel on mõttetu! Miks ma pean seda õppima?


Ma ei tea, kas see on minu aine eripära või on see iga õpetaja päeva osa, aga ma pean kogu aeg vastama nendele ja kümnetele sarnastele küsimustele. Loomulikult ma ei ole vastu aruteludele, kus valdkonnas me üht või teist teemat kasutada saame, kuid ükski vastus ju õpilasi ei rahulda, sest "meil küll seda vaja ei lähe". Mõned kindlasti küsivad ka provotseerimise eesmärgil, kuigi ma ei tea, miks peaksin seetõttu endast välja minema. Et eesti keel ja kirjandus on nii südamelähedane, et kui keegi ei armasta seda palavalt, siis kohe solvun või võtan isiklikult? "Õpetaja, ma ei loe seda raamatut, sest lugemine on mõttetu!" Ma ei saa ju ometigi kellegi juurde koju minna, raamat ühes ja piits teises käes, ja kedagi sundida lugema. Kui mõttetu, siis mõttetu. Hinded kajastavad seda. 

Kui õpetan, milline on korrektne e-kirja ülesehitus ja vormistus, leiab alati vähemalt üks õpilane, et see on täiesti mõttetu. Tema küll ei kirjuta e-kirju. Pakkusin välja, et kui praegu ei kirjuta, siis tulevikus ju ikka. Paljudes töökohtades on see igapäevane tegevus. "Mina valin endale töökoha, kus ei pea seda tegema!" Jah, siis on see küll täiesti mõttetu tegevus ja ilmselt ei lähe kunagi seda oskust vaja. Kui kirjanduses õpime mõisteid (näiteks proosa ja luule jne), siis on see loomulikult täiesti ebavajalik. "Miks ma pean selliseid asju teadma?" Kui keegi ütleb, et luges head novelli, kus olid huvitavad metafoorid või karakterid, siis loomulikult ei ole oluline aru saada, millest jutt on. "Siis ma guugeldan!" 

Ma ei tea, kas näiteks inglise või vene keele grammatikat õppides ka nii suur segadus selle vajalikkusega on või on see eesti keele eelis? Võõrkeeled on loomulikult tähtsad ja neid peab oskama. Ainult eesti keel on mõttetu, kirjandusest rääkimata. Eesti keel on mõttetu, sest seda oskavad kõik juba nagunii, kirjandus on mõttetu, sest raamatud on mõttetud ja kirjandus on ainult üks lugemine. "Aga miks me kogu aeg ainult kirjutame ja loeme, teeme midagi muud ka!" Ma ei tea, mis teistes tundides toimub. Tahaks näha neid tunde, kus 45 minuti jooksul ei pea midagi lugema ega kirjutama ning nii pidevalt. Ainult nõme eesti keele õpetaja piinab reeglite kirjutamise ja harjutuste tegemisega. 

Vahel ei saa üldse aru, kellel on seda õppimist vaja. Mina olen ju põhikooli juba läbi teinud, kõik eksamid sooritanud, seega ei peaks see minu elu väga kõigutama, kas näiteks 8. klass saab oma käänded selgeks või on see nende arust mõttetu ja nad ei vaevu selle nimel pingutama. Minu sissetulek ei ole otseselt seotud õpilaste õpitulemustega. Aga kuna praegu veel põhikooli lõpus eksamid on (mille kaotamise poolt olen ma täielikult) ja suure tõenäosusega enda käänamisoskusi seal ka tõestama peab, isegi kui igal pool mujal pole kunagi vaja korrektselt ja õigeid vorme kasutades rääkida, siis äkki eksami jaoks võiks õppida. Aga ei! Eksam on ju nii kaugel! Ja võib-olla ka mõttetu.

Olin täna lõpuks sunnitud ütlema, et õppekavas on see ette nähtud ja kaebustega palun pöörduda ministeeriumi poole. 

Tervitades
Täiesti Mõttetu Õpetaja