Tekib ehk küsimus, kas otsin nii usinalt uut tööd, et pole mahti kirjutadagi, kuid tegelikult olen siin asju seedinud, parandanud lõpmatul hulgal järeltöid (sest täiesti üllatuslikult jälle jõudis kätte trimestrihinnete aeg) ning olnud esimest korda elus kõhugripis (õnneks kohusetundliku töölisena nädalavahetusel).
Veel üks põhjus, miks ma olen seda postitust edasi lükanud, on see, et polegi nagu midagi öelda. Kopeerisin ju siiagi täpse info selle kohta, kui õudne õpetaja ma ikka olen ja miks peaks minust lahti saama. Kogu koosolekule eelnenud öö olin magamata, päeval olin nagu zombi. Samal ajal küsis üks õpilane, kas mina tulen ka koosolekule. Tema küll ei viitsi. On targematki teha. Tore küll. Sest minul küll midagi targemat pole teha. "Õpetaja, kutsu rohkem endasuguseid lahedaid noori kooli tööle, siis on meil parem õppida!" .....
Igatahes nägi koosolek välja järgmiselt: üks aineõpetaja rääkis, mis probleemid tal klassiga on, nimetades ka ära eriti silmapaistvad õpilased, teine rääkis põhimõtteliselt sama juttu, klassijuhataja kordas veel kinnistamiseks kolmandat korda. Seejärel polnud mul suurt midagi lisada. Rääkisin ära, milles seisneb minu probleem: tahaks õpetada, aga ei saa, sest mõne õpilase loba muudab selle võimatuks. Ütlesin, miks ma sunnin nii palju lugema ja õpetan nõmedaid ja ebavajalikke teemasid (loe: viitasin õppekavale ja mainisin, et on olemas lõpueksam). Ja küsisin, et mis me nüüd siis teeme.
Vaikus!
"No me ju ka kodus räägime, et ei tohi ja nii, mis me nüüd siis teeme, üldse ei tea, mida teha, ärge arvake, et me ei räägi, aga ta ju ei kuula, äkki direktor saaks nad enda juurde võtta, äkki klassijuhataja teeks midagi, äkki keegi ometigi midagi teeks, et nad telefonid ära paneks, et nad vaikselt istuksid, et nad raamatuid loeksid, et nad kaasa töötaksid!!!"
Selleks ajaks oli mu mure ja närvilisus asendunud lihtsalt väga ärritunud olekuga, sest suured inimesed istuvad koosolekul enda isside ja emmedega, kuna lihtsalt ei suuda 45 minutit vait olla ja tööd teha. Lapsevanemad pakuvad juba, et õpilasi ükshaaval hakata direktori juurde saatma iga kord, kui nad tundi segavad. Mittttttte keeeeeeeeegi ei ütle, et tegemist peaks olema ju normaalsete inimestega, kes peaksid suutma õppida riikliku õppekava teemasid ja tegema seda nii, et nad ei mölise 45 minutit. Seega olin sunnitud ütlema, et minu arust on lahendus väga lihtne ning oleks aeg hakata vastutama enda tegude eest ja aru saama kohustustest. Sellele ei järgnenud midagi. Pole ju võimalik, et 8. klassi õpilane saaks aru paarist kohustusest, mis tal suurte õiguste kõrval on.
Mitte keegi ei tõstatanud küsimust, kas ma oskan õpetada või mitte, kas ma annan liiga palju lugeda, olen liiga range (mida iganes see tähendab), seletan halvasti. Ma ei saanud mitte midagi teada. Ainult seda, et nii õpilased kui nende vanemad võivad suvalisi asju kirjutada, panna lumepallina midagi veerema tagajärgedele mõtlemata. Nii ongi, et ühel nädalal kirjutad klassijuhatajale, kuidas "mitmed lapsevanemad" koguvad allkirju, kahe nädala pärast on järsku kõik hästi. Nüüd oskan seletada. Õpilased analüüsivad, kui halvasti ma õpetan, kuidas ma olen paha ja range ja ei saa enda tööga hakkama, lahkavad minu iseloomu ja tööks sobivaid oskusi. Ja nii võibki teha. Mina mingu jätkuvalt klassi ette hea tuju ja teotahtega.
Praktiliselt mitte midagi ei ole ka muutunud. Telefonid on tõesti kadunud, sest reegel oli, et kui tuleb märkus telefoni kohta, on see jõuludeni kodus (lapsevanemate reegel!). Kui märkus on käitumise kohta, pidi järgmises ainetunnis olema lapsevanem kohal. Jah, 8. klassi õpilased käivad emaga koos tundides. Üks isa, kes kohe koosolekujärgsel päeval tundi külastas, ütles üllatusega, et õpilased on nii ülbed. Ütlesin, et vähemalt on nad seda vaikselt.
Kuigi mõnes mõttes on asi läbi, tunnen end solvatuna ja reedetuna. Minu jaoks pole tulnud lõpplahendust. Mõttetu närvi- ja ajakulu!
Ja palun mitte siit välja lugeda, kuidas ma iga kord selle klassi ees neile nüüd kätte maksaksin või jumal teab mida. Olen täiskasvanud inimene ja oskan kontrollida enda emotsioone. Suudan aru saada, et tegemist ei ole klassi kui terviku seisukohaga, et see ongi neil põhimõtteliselt meelest läinud ja vana asi (lapsevanematest küll aga aru ei saa, nemad pole ju 14-aastased). Õpetan seal ikka nagu varem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar