Reede, 29. mai 2015

poh, YOLO ehk kuidas ma seitsmendikele väikese üllatuse organiseerisin

Ei ole uudis, et Eesti maakohtades suurt midagi ei toimu. Vähemalt midagi sellist, kuhu ma oma klassiga minna tahaksin. Seega ma haarangi igast avanevast võimalusest kohe kinni.

Algas see kõik sügisel, kui ma sirvisin Õpetajate Lehte ja avastasin ühe reklaami, kus NO99 teater pakkus etendust, mis toimuks klassiruumides ja räägiks alkoholist. Pidasin seda suurepäraseks pakkumiseks ja võtsin ühendust kohe, kuid selleks ajaks oli huvi etenduse vastu olnud juba väga suur ja minu klassi nad ei saanudki tulla.

Kuni siis kevadel ühel päeval sain kirja, et neil on ikka võimalik siia tulla küll ja kas see päev sobiks? Kuna ma väga-väga neid siia tahtsin, eriti nüüd, kui alkoholiteema on äärmiselt aktuaalne, ignoreerisin fakti, et mul on samal ajal 6. klassiga eesti keele tasemetöö, ja kokku see lepitud saigi. Pärast muidugi selgus, et mul ei lubata nagunii klassis viibida...

Ja see oli palju lahedam, kui ma alguses üldse oskasin loota! Seda kõike pidi õpilaste eest varjama (mis mulle on väga raske, kuna ma tahaksin kohe ja kõigile selliseid asju rääkida) ja nemad pidid enda arust minema tavalisse inglise keele tundi, kui siis järsku hüppas klassi kamp näitlejaid, kes nimetas end mingiteks politseinikeks, kes tulid nende kotte läbi otsima. Olevat seal karjunud õpilaste peale mõnda aega, et miks nad ikka joovad ja see on ebaseaduslik ning seejärel teatanud, et okei, tegelikult teeme nalja.

Ma oleks lihtsalt tahtnud nii väga näha õpilaste nägusid, kui võõrad inimesed klassi hüppasid. Õpilased igatahes oma tagasisides kirjutasid küll, et suur hirm oli alguses, aga pärast oli lahe. Tegelikult räägiti neile seal alkoholist ja selle mõjust teismelise ajule, kuid ega ma ka kõike täpselt tea. Kui ma etenduse lõppu ootasin koridoris, paisati uks igatahes lahti, oli palju karjumist ning üritati algatada seal mingit kaklust näitlejate ja õpilaste vahel (ütlen kohe ära, et seda ei toimunud, eksole).


Minu arust on jube lahe, et tehakse natuke teistsugusemaid asju ja üritatakse noortega rääkida keeles, mis neile teoreetiliselt kohale peaks jõudma. Teoreetiliselt seetõttu, et tagasisides suutis üks õpilane ikka kirjutada, et ta natuke joob ikka, sest mis see talle teeb. No hurraa tõesti! Tundus, et etendus mõjus pigem nendele, kes alkoholiga praegu sina peal ei ole, kuid ehk said nad kinnitust, et tasub oodata veel küll.  

Teisipäev, 19. mai 2015

ma olen hea õpetaja - ma olen halb õpetaja - ma olen hea õpetaja - ma olen halb õpetaja

8. klassi tasemetöös oli siis kokku viis „1“. VIIS! Mul on selline tunne, et ma olen kas rääkinud tundides hiina keeles või õpetanud üldse mingit teist klassi, teistele õpilastele. Pole ju võimalik, et ma olen samadele õpilastele seletanud neid teemasid tunnist tundi ja nad ei tea mitte midagi.

Tahaks lihtsalt peaga vastu seina joosta, sest mingi osa minust tunneb, et see on minu süü. Kuna ma (enda teada) erivajadustega lapsi ei õpeta, siis ei tohiks väga probleeme olla teadmiste omandamisel. Midagi peaks ikka kahe kõrva vahele jääma, isegi kui kodus ei õpita üldse, isegi kui terve tunni vahitakse aknast välja ja unistatakse suvest, tarkusetera või kaks peaks ikka kogemata pähe ära eksima.

Nüüd ma olen üritanud end veenda juba paar päeva selles, et see pole minu süü, et me oleme need teemad läbi võtnud ja et õpilased on tegelikult saanud massiliselt ka kahtesid samade teemade juures ja et ma ei saa õpetada neile elementaarseid asju (noh, et ä ja a on erinevad tähed ja saartehääl ei ole ühegi ajalehe nimi) ja et ma ei saa kedagi sundida õppima, kuid mida aeg edasi, seda rohkem tunnen ma ikka endas süüd.

Võib-olla mul ongi nüüd see peeglisse vaatamise koht, kus järsku tabab mind suur teadmine, ma saan oma veast aru ja hakkan kõike teisiti tegema, aga asi on selles, et ma ei kujuta ette ka, mida peaksin järgmiseks aastaks muutma, et selline olukord ei korduks. Näiteks üks dialoog minu ja 7. klassi õpilase vahel, kui ma üritasin käänamist seletada. Ülesandeks oli vaja panna sõna pesa sisseütlevasse käändesse.

Mina: Mis on sisseütleva käände küsimused?
Õpilane: Ei tea.
Mina: Aga vaata tabelist, kus see kääne on.
Õpilane (pärast mõnesekundilist otsimist): Siin.
Mina: Nii, mis küsimusele see vastab?
Õpilane: Ei tea.
Mina: Vaata, sul on see küsimus kohe käände järel kirjas.
Õpilane: Kellesse? millesse? kuhu?
Mina: Just. Proovi nüüd see sõna panna sellele küsimusele vastama.
Õpilane (ütleb erinevaid variante): Pesa, pesale, pesad...
Mina: No ei ole. Proovime lausega. Lõpeta järgmine lause: lind lendab ...
Õpilane (mõtleb tükk aega): Ei tea.
Mina: Lõpeta lihtsalt see lause. Pane etteantud sõna sellisesse käändesse, et tuleks loogiline lause. Lind lendab...
Õpilane (mõtleb tükk aega): Pesa.
Mina: Aga sa ei ütle ju, et lind lendab pesa. Kuidas sa ütled? Lind lendab... kuhu?
Õpilane: Kuhu.
Mina (lähen juba hulluks): Kuidas sa lõpetad selle lause, mis ma just ütlesin?
(siis ma küsin veel paar korda ja ta pakub veel paar korda erinevaid variante, näiteks kuhu, pesa ja pesad, igaks juhuks veel paar korda kuhu)
Mina: Lind lendab pessa. On nii loogiline? Kuhu lind lendab? Pessa ehk pesasse. Vaata, seal on see sobiv käändelõpp ka, mis sisseütleval peaks olema, -sse. 
(Õpilane paneb sõna kirja ja kordub täpselt sama järgmise sõnaga. Samal ajal teised õpilased on närvivapustuse äärel, sest ma olen 5 minutit ühe õpilase juures olnud, aga ilmselgelt ma peaksin seesama sekund, kui nemad käe tõstavad, tormama hoopis nende juurde. Kui ma palun õpilasel tulla konsultatsiooni, siis ta lubab tulla, kuid ei tule ja ütleb, et õppis kodus. Töö on muidugi „2“. Kui hästi läheb.)


Okei, 8. klassi juurde tagasi. Mõni õpilane oli oma vigade juures siiralt imestunud. „Aga Saarte Hääl on ju internetis kokku kirjutatud?“ Veebiaadress on saartehaal ka, aga ikkagi ei kirjuta ju seda ilma ä-tähtedeta. „Aga sa rõhutasid seda sõna natuke, ma sellepärast panin sinna komad.“ „Sidekriips tundus sinna sobivat.“




Ja samal ajal, kui ma olen maailma kõige halvem õpetaja kaheksandikele, said mu kuuendikud eesti keele tasemetööga hästi hakkama. Lausa suurepäraselt hakkama. Ainult üks "3", ülejäänud neljad ja viied. Võta nüüd näpust, kuidas neil õnnestus minu halvast õpetamisest hoolimata ikkagi nii head tulemused saada. 

Esmaspäev, 11. mai 2015

ah tavaline vestlus õpilasega

  • Õpilane
    Tere
    Kle,kas sa tead mis luulekogu see *** loeb?

  • Mina
    Tere. Ei oska peast küll öelda. Küsi ise tema käest.

  • 16:38
    Õpilane
    Ta ajab mingit jama ju
    Ma ütlesin et saada sellest raamatust pilt see loll joonistas ise mingi jama valmis



Ja kujutate ette, ei aidanudki õpilast (ma ei teadnudki ju, mis raamatust jutt käib). Aga vahel on suured mured ka sellised mured.

Esmaspäev, 4. mai 2015

etteütlused ja teised elulised ülesanded

Pidevalt räägitakse, et koolis ei tegeleta eluliste asjadega. Et ülesanded on ebareaalsed, tekstid eksisteerivad ainult õpikus. Midagi pole päriselust ja seetõttu ei saagi ju eeldada, et õpilased nendest aru saaksid või neil n-ö oma ellu astumisel millestki õpitust üldse kasu oleks. Pole lihtsalt eluline. Aga peaks olema hoopis nii, et näiteks tekstid on elust enesest, sellised, millega õpilased ise väljaspool kooli kokku puutuvad. Täitsa loogiline.

Samas paneb mind ikka imestama, et kui järsku on väga eluline lillede istutamise ülesanne, siis äkki kõik minestavad, sest kes võiks arvata, et midagi sellist võib eksamil küsida. Imestan ka siis, kui hämmingus seitsmendikud üritavad välja arvutada, kui palju oleks vaja kilet kasvuhoone katmiseks, kuid enda rõõmuks suutsid siis lõpuks leida kasvuhoone ruumala ja noh, saigi arvutatud.

Täna imestasin ka. Meil oli 8. klassi etteütlus, selline maakondlik tasemetöö. Mina iseenesest etteütluse fänn ei ole, seega ma ei ole neid väga harjutanud (õigemini tegingi nendega ainult ühe korra etteütlust, kui sain teada, et taoline töö on tulemas ja andsin harjutamiseks ühe varasema etteütluse). Ise veel hommikul etteütlust vaadates rõõmustasin, et tegemist on täiesti sidusa tekstiga, mis on põhimõtteliselt artikkel ajalehest. Lihtsalt on muudetud nii, et oleks rohkem erinevaid keeleteemasid haaratud. Lugesin siis seda teksti ja mõtlesin endamisi, et suur osa selle aasta teemadest on sees, seega ei tohiks väga raske ju olla.

Oli neid, kes tundsid mõne hiljuti õpitud teema ära ka, pärast ütlesid, et nad kohe teadsid, kuidas kirjutada, sest me just õppisime. Ja siis oli neid, kes kirjutasid kohaliku ajalehe nime täiesti valesti. Tegu ei ole mõne väljamõeldud ajalehega, mida ikka aeg-ajalt tekstidesse pannakse, vaid Saarte Häälega. Neli õpilast leidis, et nad pole eladeski sellist ajalehte kohanud, ning kirjutas selle vapralt saartehääl (hea küll, äkki mõnele meenus, et ajalehtedel on nimed, ja tuletas variandi Saartehääl).
Tegemist on täiesti regulaarselt ja praegugi ilmuva ajalehega, kust nad ise alles rõõmsalt artikleid otsisid, kui me eesti keeles meediat õppisime. Kuidas saab olla, et ei meenu selline sõna? „Ma olin nii närvis!“

Vahel (loe: praktiliselt kogu aeg) ma kardan, et mõni ülesanne on raske. Etteütlustki lugedes oli nii mõnigi lause selline, mis minu arust võis õpilastele keeruline tunduda, kuid mitte hetkekski ei pidanud ma raskuseks sõna kirjutamist, millega nad peaksid igapäevaselt kokku puutuma. Nad ikka oskavad mind täitsa pahviks lüüa. Samamoodi nagu ma pidevalt usun, et ma ei pea 8. klassi tundi alustama selgitusega, et eesti keeles algab lause suure algustähega, leidub ikka keegi, kes mulle seda meelde tuletab. „Aga see võtab ju nii kaua aega!“


 Ükskord üks õpilane nii vihastas selle peale, et ma kogu aeg korrutan ühte ja sama elementaarset juttu, et ta tegi mulle värvilise sildi seinale: LAUSE ALGAB SUURE TÄHEGA! 




Aa, siis täna oli mul klassijuhatajana veel raske probleem. Nimelt pidin ma ühe tüdrukuga kaasa minema kehalise kasvatuse õpetaja juurde, et ma seisaksin kõrval, kui tema ütleb, et tal jalg valutab. Mõtlesin, et rakendan veidi karmi kasvatust, seega saatsin ta ikka üksida teadet edastama (enda kaitseks võin öelda, et julgustasin teda palju, pole päris südametu ka, eksole). Kui pärast küsisin, et kuidas siis läks ja kas jäi ellu, siis selgus, et ei läinudki ütlema, sest üksinda oleks hirmus ju!