Teisipäev, 19. mai 2015

ma olen hea õpetaja - ma olen halb õpetaja - ma olen hea õpetaja - ma olen halb õpetaja

8. klassi tasemetöös oli siis kokku viis „1“. VIIS! Mul on selline tunne, et ma olen kas rääkinud tundides hiina keeles või õpetanud üldse mingit teist klassi, teistele õpilastele. Pole ju võimalik, et ma olen samadele õpilastele seletanud neid teemasid tunnist tundi ja nad ei tea mitte midagi.

Tahaks lihtsalt peaga vastu seina joosta, sest mingi osa minust tunneb, et see on minu süü. Kuna ma (enda teada) erivajadustega lapsi ei õpeta, siis ei tohiks väga probleeme olla teadmiste omandamisel. Midagi peaks ikka kahe kõrva vahele jääma, isegi kui kodus ei õpita üldse, isegi kui terve tunni vahitakse aknast välja ja unistatakse suvest, tarkusetera või kaks peaks ikka kogemata pähe ära eksima.

Nüüd ma olen üritanud end veenda juba paar päeva selles, et see pole minu süü, et me oleme need teemad läbi võtnud ja et õpilased on tegelikult saanud massiliselt ka kahtesid samade teemade juures ja et ma ei saa õpetada neile elementaarseid asju (noh, et ä ja a on erinevad tähed ja saartehääl ei ole ühegi ajalehe nimi) ja et ma ei saa kedagi sundida õppima, kuid mida aeg edasi, seda rohkem tunnen ma ikka endas süüd.

Võib-olla mul ongi nüüd see peeglisse vaatamise koht, kus järsku tabab mind suur teadmine, ma saan oma veast aru ja hakkan kõike teisiti tegema, aga asi on selles, et ma ei kujuta ette ka, mida peaksin järgmiseks aastaks muutma, et selline olukord ei korduks. Näiteks üks dialoog minu ja 7. klassi õpilase vahel, kui ma üritasin käänamist seletada. Ülesandeks oli vaja panna sõna pesa sisseütlevasse käändesse.

Mina: Mis on sisseütleva käände küsimused?
Õpilane: Ei tea.
Mina: Aga vaata tabelist, kus see kääne on.
Õpilane (pärast mõnesekundilist otsimist): Siin.
Mina: Nii, mis küsimusele see vastab?
Õpilane: Ei tea.
Mina: Vaata, sul on see küsimus kohe käände järel kirjas.
Õpilane: Kellesse? millesse? kuhu?
Mina: Just. Proovi nüüd see sõna panna sellele küsimusele vastama.
Õpilane (ütleb erinevaid variante): Pesa, pesale, pesad...
Mina: No ei ole. Proovime lausega. Lõpeta järgmine lause: lind lendab ...
Õpilane (mõtleb tükk aega): Ei tea.
Mina: Lõpeta lihtsalt see lause. Pane etteantud sõna sellisesse käändesse, et tuleks loogiline lause. Lind lendab...
Õpilane (mõtleb tükk aega): Pesa.
Mina: Aga sa ei ütle ju, et lind lendab pesa. Kuidas sa ütled? Lind lendab... kuhu?
Õpilane: Kuhu.
Mina (lähen juba hulluks): Kuidas sa lõpetad selle lause, mis ma just ütlesin?
(siis ma küsin veel paar korda ja ta pakub veel paar korda erinevaid variante, näiteks kuhu, pesa ja pesad, igaks juhuks veel paar korda kuhu)
Mina: Lind lendab pessa. On nii loogiline? Kuhu lind lendab? Pessa ehk pesasse. Vaata, seal on see sobiv käändelõpp ka, mis sisseütleval peaks olema, -sse. 
(Õpilane paneb sõna kirja ja kordub täpselt sama järgmise sõnaga. Samal ajal teised õpilased on närvivapustuse äärel, sest ma olen 5 minutit ühe õpilase juures olnud, aga ilmselgelt ma peaksin seesama sekund, kui nemad käe tõstavad, tormama hoopis nende juurde. Kui ma palun õpilasel tulla konsultatsiooni, siis ta lubab tulla, kuid ei tule ja ütleb, et õppis kodus. Töö on muidugi „2“. Kui hästi läheb.)


Okei, 8. klassi juurde tagasi. Mõni õpilane oli oma vigade juures siiralt imestunud. „Aga Saarte Hääl on ju internetis kokku kirjutatud?“ Veebiaadress on saartehaal ka, aga ikkagi ei kirjuta ju seda ilma ä-tähtedeta. „Aga sa rõhutasid seda sõna natuke, ma sellepärast panin sinna komad.“ „Sidekriips tundus sinna sobivat.“




Ja samal ajal, kui ma olen maailma kõige halvem õpetaja kaheksandikele, said mu kuuendikud eesti keele tasemetööga hästi hakkama. Lausa suurepäraselt hakkama. Ainult üks "3", ülejäänud neljad ja viied. Võta nüüd näpust, kuidas neil õnnestus minu halvast õpetamisest hoolimata ikkagi nii head tulemused saada. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar