Neljapäev, 27. veebruar 2014

"õpetaja, kuidas sa meid välja kannatad?"

pärast eilset juhtumit, kus mind tunniandmisest lahkelt vabastati, vestlesin sellest ühe kuuendikuga, kes teatas, et ta võttis need vihikud koju ja ühe teise tüdrukuga parandavad ära esmaspäevaks. ma isegi ei palunud nendel neid vihikuid võtta ega parandada,  aga ju süümepiinad käskisid seda teha. igatahes olin rahul, et kogu ürituse eesmärk sai vähemalt natuke täidetud. aga kui me veel kooliasjadest rääkisime, ütles ta nii muuseas järgmist: "issand, miks sa oled selline, kõigepealt me keerame ullu käki kokku ja siis sa veel muretsed meie hinnete pärast. ma oleks juba ammu alla andnud."

 nad tegelikult ootavad ühelt poolt seda, et õpetaja oleks väga kuri, kisaks klassi ees nii, et nägu punane ja sülge pritsib, samas tahavad nad nii-nii väga igasugustest asjadest rääkida, et neid kuulataks ja neil oleks kedagi usaldada, kes oleks mõistev ja stabiilne. 

probleem ei ole selles, et õpilased ei saaks aru, et kui ta nüüd pinginaabriga tunni ajal juttu räägib, siis ta tundi segab, vaid ta pole lihtsalt välja arenenud selline enesekontroll, et kui tal tuleb super mõte pähe, siis ongi kohe vaja ütelda seda. ei ole reaalselt võimalik vahetunnini oodata. ja siis nad teavad, et nad on nii hirmus halvad lapsed ja tahaksid ainult riielda saada...

Kolmapäev, 26. veebruar 2014

kuidas ma õpetan oma mõtlematuid kuuendikke

minu armsad kuuendikud pole üldse pahatahtlikud, nad ei oska lihtsalt absoluutselt mõtelda, mida suust välja ajavad (vahet pole, kas siis see jutt on suunatud minu või kaasõpilase poole). siis on nad veel laisad ja energilised ja nende lemmikaineks polegi minu suureks üllatuseks eesti keel.

täna üritasin neile selgitada sellist põnevat teemat nagu tegusõna ajavormid, kuid nad polnud sellest väga huvitatud. pärast mõnda korrale kutsumist läksin ja istusin ühe poisi kõrvale maha ja ütlesin, et no hea küll, aitab, mingu ja õpetagu ise. sellest sai indu aga hoopis üks teine, kes jooksusammul klassi ette tõttas ja suu naerul seletama hakkas, kuidas tulevikku väljendada.

selgus, et poiss õpetas hästi. lausa nii hästi, et paar tema fänni pidasid vajalikuks ära mainida, kui hästi tema õpetab, kui halvasti mina ning teatasid, et ma võin üldse ju koju ära minna. no seda ei pidanud mulle topelt ütlema! pakkisin asjad kokku ja marssisin minema ning määrasin selle kõige-parem-õpetaja-üldse vägesid juhtima.

mina seisin kogu ülejäänud tunni koridoris, ainult paar õpilast siiberdasid kogu aeg, et "miks sa klassi ei tule" ja "ta ei oska õpetada" või siis "kas me saame selle eest hinded". kui tund sai läbi, algas veel suurem paanika, sest käskisin siis "õpetajal" vihikud koju võtta ja järgmiseks tunniks ära parandada, kuid siis selgus, et tema pole üldse midagi halba teinud ja tuli klassi ette ainult seetõttu, et mina olin käskinud ja üldsegi misasja ja miks tema ja miks nii ebaaus ja teised ju ka ja... ja siis solvus mu peale!

vahetunnil käisid tüdrukud ikka poisse õigustamas, et nad nagunii midagi ei tea ja see oli nali ja poisid on lollid ja nemad ei ole. ja siis veel, et teada saada, kes nendele tulevikus eesti keelt hakkab andma. poisid luurasid aga ukse taga ja ei julgenud sisse tulla. ütlesin ka, et ei tasu suust välja ajada kõike, karm kogemus õpetab. nüüd õpetangi, kuidas natuke mõtelda enne rääkimist, sest teatasin, et õpivad edaspidi ise.

Teisipäev, 4. veebruar 2014

õpetaja 24/7

- "õõõõpeetajaaa, kas sa oled meie tööd ära parandatud???"
- "ei ole jõudnud veel, äkki nädala teises pooles."
- "MISMÕTTES??? MIKS???"

õpetaja 24/7 ehk kuidas õpetaja ei söö, maga ega oma elu väljaspool kooli

kuuendikud on leiutanud mulle alati vastuseks, kui nad minus pettuvad, et ma nii laisk olen olnud ja polegi kontrolltöid kohe järgmiseks päevaks ära parandanud, "aga meie peame küll koduse töö esitama kohe järgmiseks tunniks, mitte 10 tööpäeva pärast". kui ma üritan selgitada nende erinevust, tuleb üldiselt vastuseks "mida iganes" või "see ei loe".

tänapäevasel internetiajastul on kõik nii kättesaadav. st seda, et kuigi ma ei ole enam koolis, olen ma nende jaoks kogu aeg olemas e-maili ja ka facebooki teel. eriti hästi saab viimast kasutada, näiteks teatada õhtul kell 10, et ma muutsin kohustusliku kirjanduse raamatut. või et ma magasin sisse, märgi puudumine ära. või niisama ütelda "tšau" kellegi teise konto alt.

kahjuks olen uudishimulik ja tahan alati näha, mida õpilane kirjutas. seega eiran ka ise tööaja piire. ja kui ma juba selle olen ära vaadanud, siis on kohe ju õpilasele näha kellaajaliselt, millal ma tema kirja vaatasin ning pean seega omakorda vastama. ja nii ma ise ka teen endale lõppematud tööajad.

tegelikult tahaks bussiga tund aega koju sõites hambad laiali magada, mis siis, et õpilased on bussis. tunne on selline, et ma enam ei ole õpetaja, olen nüüd tavaline inimene, vaatan aknast välja ja kuulan muusikat. aga siis hüppab järsku õpilane eikusagilt kõrvalistmele ja küsib, millal lugemiskontroll oligi.


kuidas me võitleme 7. klassis telefonidega

kui ma alguses läksin kooli, ootasin "suure huviga" seda katsetamisperioodi. noh, et tuleb noor ja tallinnast ja mis tema ka teab ja vaatame nüüd, mis puust ta tehtud on. aga erilisi trikke mulle ei tehtud, lukuauku nätsu ei topitud, tooli millegagi kokku ei plökerdatud, telefoni kapi otsa helisema ei pandud ega midagi. seega üllatusin meeldivalt, et tegelikult ei ürita õpilased kohe teha kõike endast olenevat, et uut õpetajat esimesel nädalal närvivapustuse äärele või niisama nutma ajada.

kuigi kõik klassid on täiesti oma nägu ning erinevad üksteisest nagu öö ja päev, siis alguses oli kõige raskem ikka kuuendikega, kes on mulle küll väga armsad, kuid täielikud sulid ja laiskvorstid. kuid viimasel ajal on hakanud pead tõstma seitsmendike puberteet. küll see on kole haigus!

jõulud tõid mõnele uue telefoni, mille esmasest vaimustusest pole siiani üle saadud. teisel on raske mõista, miks tuleb reeglid kirjutada vihikusse, kui enda näol on tegu fotograafilise mäluga inimesega ning kõik nagunii puhtalt hetkeks pilgu heitmisega meelde jääb. hinded seda kahjuks ei kinnita. siis veel nii- ja naasugused inimesed ja ongi kena kompott. kuigi esimestel veeranditel paistis just kui päris hästi nendega minevat, siis ajapikku hakkas raskemaks muutuma klassi tähelepanu püüdmine. ikka oli kellelgi vaja telefoni näppida, teisel pinginaabrit kiusata, kolmandal avoni ajakirja sirvida, neljandal oli oluline teada saada, mis on pastaka sees. jõudsime sinnamaani, et iga kord, kui mina rääkima hakkasin, leidis keegi, et võib ka rääkida ja nii me kooris õppisime ja õpetasime.

täna istusin maha ja kui tund algas, võtsin telefoni näppude vahele ja nii ma siis olin rahulikult ning midagi ei öelnud. läks umbes pool minutit, kui teatati mulle, et TUNNI AJAL ON TELEFONI KASUTAMINE KEELATUD ja viidati lausa kleepsule mu selja taga, mis seda peaks tõestama. ei osanud arvata, et see kleeps ainult õpetajatele mõeldud on, sest varem pole see küll ühtegi õpilast heidutanud telefoni järele haaramast. ütlesin, et mul on ülimalt oluline vestlus sõbrannaga praegu pooleli, palju olulisem kui see tund, kuid teeme konsultatsiooni ajal tunni järgi.

alguses ei saanud keegi aru, istusid edasi ja mõni võttis endalegi telefoni. nii me siis ajasime tähtsaid asju kirjanduse tunnis. üllatusin, et eriti ei protesteeritud selle vastu, et ühe tunni istume niisama ja teisel hakkame tööle. võib-olla nad ei saanud minust lihtsalt aru. olin ma siis seal nii istunud rahulikult mõnda aega, kui üks õpilastest välja küsis ja A3 paberiga tagasi tuli (nimelt oli meil lõpetada rühmatöö. eelmisel tunnil jagasin erinevaid filosoofilisi küsimusi, millele nad siis oma rühmas vastuseid pidid leidma ja plakatiteni ei jõudnudki). kutsus rühma kokku ja hakkasid joonistama.

teised alguses istusid niisama, kuid mõne aja pärast läksid muretsesid endale ka paberid ning hakkasid samuti iseseisvalt tööle. panin ka telefoni käest ära, sest tegelikult oli jube tüütu sellega internetis olla ja pealegi tegelikult keegi minuga ei tahtnud parasjagu rääkida ka. lasingi neil olla terve tunni omaette, kõik tegid usinasti tööd ja jätkasid ka järgmises tunnis, kuigi neil oli juba koolipäev läbi. sain ilusad plakatid ja homme panen seinale. ega ma nende peale väga kuri saanudki olla, sest vahepeal saatis üks õpilane mulle portree, mille ta oli minust joonistanud ja siis olin hoopis rõõmus.

sain kingiks


küll aga otsustasime meisterdada telefonide jaoks miskise karbi vm hea koha, kuhu neid iga tunni alguses hoiule saaks panna, et isegi siis, kui näiteks vältevaheldus väga huvitav ei tundu, ei haaraks käsi kohe kotist telefoni.