Pühapäev, 7. detsember 2014

kui ma olen vana, aga rase ikka veel pole

Kõigepealt pean alustama sellega, et ma olen ikka jube noor. Või noh, pigem noor. Nooremapoolne. Mul pole olnud vahepeal ühtegi võtan-aja-maha-ja-töötan-austraalia-farmis aastat, kõik koolid käisin ühtejutti ära, pärast magistrantuuri lõpetamist läksin otse kooli tööle, kus ma nüüd poolteist aastat olen olnud. Seega ei saa ma isegi väga hea tahtmise juures eriti noorem olla ja koolis töötada (omades samal ajal ka haridust).

Mingi hetk tabas mind arusaam, et ma polegi enam 18 (või paar aastat vanem). 20 oli vist viimane sünnipäev, mida ma ootasin, hiljem pole erilist vahet olnud, mis see number ütleb. Kui 18 on täis, on ju suhteliselt ükskõik, palju vanust on, mõni ehk kibeleb veel 21 saama. Mina sain 21 juba 5 aastat tagasi! Viis! Ma küll ei tea, millal see viis aastat täpsemalt juhtus, sest enda arust olen ikkagi paar aastat vanem kui 18.

Kuid õpilased ei arva, et ma olen paar aastat vanem kui 18. Võib-olla keskkoolis oleks teisiti, nendest ma olengi ju mõned aastad vanem, kuid seitsmendikest ikka natuke rohkem. Seetõttu avastab aeg-ajalt 7. klass jahmatusega mu vanuse. Avastas näiteks mu sünnipäeval, kui tüdrukud tulid klassi suure tordiga, millel seisis 26. 

"Issand jumal, õpetaja, sa oled nii vana või? Mu vend on sama vana!" (Ma küll ei tea, miks ma ei tohi nii vana olla kui see vend.) "Ma mõtlesin, et sa oled 18!" (Ma ei tea, miks keegi peaks seda arvama. Ütlesin ka, et suure tõenäosusega oleksin siis samasugune õpilane ju.)

Igatahes läks sünnipäev mööda ja klass rahunes ka maha, et neil nii vana õpetaja on, kuni see siis uuesti ühel päeval jutuks tuli. Et rääkida kõigest algusest, pean ma minema eelmisesse aastasse, kus ma olin väidetavalt rase. See juhtus ühe eesti keele tunni ajal, kui seitsmenda tüdrukud muudkui vaatasid imelike pilkudega mu poole ja sosistasid. Pärast tundi tulid minu juurde ja lahti läks omapärane vestlus.

Õpilane 1: Küsi sina, mina ei taha.
Õpilane 2: Ei, küsi ikka ise.
1: Sina pidid ju.
2: Ei, küsi ise, ma ei julge.

Kamba peale siis julgust kogudes suutis üks teatada, et ta tahaks midagi küsida, kuid ma ei tohi solvuda. Ma tegelikult aimasin juba, millega võib tegu olla, sest minu arust küsitakse naisterahvalt ainult ühte asja sellise sissejuhatusega. Üsna pea said minu kahtlused kinnitust, sest kui ma olin pühalikult lubanud mitte solvuda, küsiski üks (muidugi kirjutades mulle salaja kirja, sest muidu on liiga hirmus), kas ma olen rase. 

Selgus, et olin pannud selga kleidi, mis mulle karuteene tegi ja pidin viisakalt seletama, et ma pole rase, vaid ainult tundun. 


Selle peale olid aga õpilased KURVAD, sest nende nägemus oleks selline, et saan lapse ja tulen järgmisel päeval titega kooli, teen klassi beebitoa, kus siis kõik saavad temaga kogu aeg tegeleda. Noh, vahepeal õpime ka. 

Tagasi käesolevasse õppeaastasse...

Kuna ma pole ikka veel rase (õpilased ikka aeg-ajalt küsivad, mis on väga imelik, sest ma ei saa aru, kas nad tahaksid, et ma oleksin rase või näen ma lihtsalt jälle paks välja), hakkas see ühel hetkel õpilastel väga kripeldama: mismõttes, ta on ju 26?! Õnneks nad leidsid põhjuse ka väga ruttu: ma lihtsalt vihkan lapsi. 

Seetõttu leidis aset järjekordne vestlus minu lastetuse teemal. Välja nägi see enam-vähem selline:

Õpilased: Õpetaja, miks sul veel last ei ole?
Mina: Ma pole veel nii vana ju, alles lõpetasin kooli.
Õpilased: Misasja, kas sa tahad mingi 50 aastasena last saada vä?
Mina: Vahepeale jääb ka veel paar aastat, kas on kaks võimalust, saada laps pärast põhikooli lõppu või 50 aastasena?
Õpilased: Aga sa oled nii vana juba ju! Sellel ja tollel oli küll juba laps, kui ta sinuvanune oli.


Sellele järgnes minu monoloog, kus ma üritasin selgitada, et on igasuguseid inimesi. On selliseid, kes ei oska oma eluga pärast põhikooli lõpetamist midagi peale hakata ja mõtlevad, et hea küll, saan lapse siis. Ja on selliseid, kes tahavad näiteks enne haridust omandada, tööl käia ja üht-teist kõrva taha panna ning mina tahaksin enne ise ka natuke elada ja ringi vaadata. Ja siis on veel terve hulk inimesi, kes kuulub kuskile sinna vahepeale. 

Selle peale keegi lihtsalt ohkas ja nentis, et ma vihkan lapsi (ilmselgelt, sest sellepärast ma koolis töötangi). Olen ennegi tähele pannud, et maapiirkondades sünnitatakse varem. Väga paljudel minuvanustel on juba laps(ed) ja tihti olengi ainuke seltskonnas, kellel last ei ole. Samas ei ole minu jaoks ideaalne peremudel elada kolme lapse ja neljanda elukaaslasega (kes heal juhul on ühe lapse isa) oma vanemate juures ning vaadata viltu kõikidele, kellel pole 20. eluaastaks vähemalt kolme titte. See on kahjuks aga tihti siin nii.

Loodan, et õpilased suudavad ka rohkem laiemalt vaadata, mõista, et paljudel asjadel ei ole üks ainuõige viis, vaid valikuvabadus. Praegu on paljude maailmapilt (ilmselgelt saan ma aru, et 13-aastase nägemused ja arusaamad maailmast ei ole paika loksunud, isegi siis, kui nad peavad end väga targaks) väga kriitiline ja neid ajab lausa närvi, kui miski toimub väljaspool nende seatud piire. Samas on raske arutleda selliseid teemasid klassis, kus näiteks kooseluseaduse vastuvõtmisele järgneval päeval üks õpilane kisab mulle näkku terve päeva PEDESEADUS ja teine tuleb minuga arutlema, mida mina sellest arvan. 




Kolmapäev, 3. detsember 2014

mida küll teha teibiga?

Kellel poleks olnud olukorda, kus kätte satub kena rull kahepoolset teipi, kuid ei oska midagi sellega peale hakata? Kui minul see oleks, ei suudaks ka vast suurt midagi sellega ette võtta, kuid minu seitsmendikel taolist fantaasiapuudust ei esine.

Nimelt nende kätte täna just see kena rull kahepoolset teipi sattus. Esimese asjana proovisid nad kiusata tüdrukuid. Mis saab, kui teipida nende vihikud laua külge kinni? Suurt midagi ei saanud, vihiku pidi laualt ära kiskuma ja kaaned olid katki ning tüdrukud jooksid kurtes minu juurde. 

Rääkisin siis enda tunni alguses, et äkki teibiksite kodus. Et mingu õhtul koju ja teipigu kogu majapidamine kokku ja las siis vanemad tegelevad sellega, kuid miks peab seda ometi tegema koolis. Seepeale teatas mulle üks tüdruk (pange tähele, et seesama, kes enne kurtmas käis), et kuidas siis koolis nalja peaks saama. Pidasin lühikese, ent sisuka (ja endale ka väga tuttava) kool-pole-meelelahutusasutus kõne ja kuulasin samal ajal nende õigustusi, miks on nii normaalne käituda.



Igatahes kulges päev omasoodu edasi, taolisi teibijuhtumeid mõne tunni jooksul minuni ei jõudnud. Kuid hetk enne kodu poole sättimist astuti minu juurest läbi ja teatati juba uutest teibiintsidentidest. Nimelt jäi tüdrukute vihikute laua külge kinnitamisest ilmselgelt väheks, sest poisid tahtsid teada, et mis siis juhtub, kui teipida veel tüdrukute wc ukselingid, prügikastid ja käsipuud. Ega rohkem juhtunudki, kui keskmisest tükk maad vihasem töömees minu klassi tuli ning teatas, et kui homseks koristatud pole, läheb ta edasi direktori juurde.

Teatasin siis ühele seitsmendikule, kes küll minule teadaolevate andmete järgi selles süüdlane polnud, et lood on nüüd nii, et hakaku nad nüüd seda teipi sama rõõmsalt maha kiskuma, mille peale selgus, et põhiteipijad seda enam teha ei saa, sest üks on kodus ja teine on trennis. Kokkuhoidva klassi musternäidisena võtsid siis tüdrukud kätte ja üritasid seda teipi nimetatud kohtadest eemaldada, mis, nagu selgus, polnud sama lihtne, kui teipimine ise, sest see oli täiesti kinni seal. Midagi nad üritasid igatahes maha kiskuda, kuid ma isegi ei tea, kui hästi see neil õnnestus. 

Mina olen nüüd aga kodus ja mõtlen, et kuidas ometi tuleb keegi selle peale, et ostaks teipi ja teibiks pool koolimaja ära, noh, lihtsalt niisama.


Neljapäev, 27. november 2014

maakooli külajutud

Väikses kohas teavad kõik kõiki ja kõike. Mina olen aga siin omaette eraldi mullis. Ei ma tunne kedagi, kohe põgenen siit ära ka, kui tööpäev läbi. Seega ma ei kuulegi seda halba, mis poejärjekorras minust räägitakse. Ma ju ei käigi siin poes ja linnas ei klatšita mind eriti. 

Aga väikestes kohtades on ju teine lugu. Meie koolis on praegu olukord, kus kõik õpetajad olevat halvad. Seda arvamust siis igal pool kõva häälega ka kuulutatakse: näiteks kodus lastele, poejärjekorras naaberküla elanikule jne. Kuidagi oleme jõudnud sinna, et absoluutselt kõiges on süüdi õpetaja. Kui õpilastel on halvad hinded, siis järelikult ei olnud töökäsk arusaadav, töö oli liiga raske, õpetaja õpetab halvasti. Midagi sellist see peab olema, ei saa ju olla, et laps ei õpi! 

Hiljuti oli meil suur üldkoosolek, kus siis kõik õpetajad pidid ka kohal olema. Oli küll võimalus kõikidel lastevanematel mured südamelt ära saada, kuid eriti seda ei kasutatud. Midagi sellist ei küsitud, mis oleks otse suunatud õpetajale (kas või siis need suured probleemid, et miks on seitsmel õpilasel kontrolltöö „2“). Sellele järgnes mul oma klassi vanematega eraldi koosolek ja siis oli küll kommentaare ja küsimusi. Loomulikult mitte minu ainete kohta, sest nendele ma oskaksin vastata. Aga näiteks geograafia on nii raske, õpilased ei saa aru, kuidas atlast kasutada, sest see on nii keeruline ja õpetaja on ka väga halb. Kui ma üritasin selgitada, et nojah, nad ei oska ÕS-i ka kasutada, sest osadel pole tähestik peas, siis sellest keerutati kohe välja ja oli vaja rääkida jälle nendest ainetest, kus ma ei saa ju 100% kindlusega öelda, et õpilased ei õppinud. Järelikult õpetaja ei õpetanud piisavalt hästi/kaua/arusaadavalt! Õpetas hoopis karjudes/kiirustades/selgitamata. 

Mul on pika töökogemuse jooksul olnud ikka väga mitu tööd, kus suurel hulgal õpilastel on mitterahuldavad hinded, aga mitte ükski kord pole ma saanud kirja või telefonikõnet, mis küsiks selle kohta. Kas või oma lapse kohta. „Miks on minu lapsel veerandihinne kaks?“ Aga keegi ei küsi. Õpilane ei küsi, lapsevanem ei küsi. Ainult mina seisan klassi ees ja iga päev küsin. Ja õhtul endalt kah! Et mis ma siis saaksin teistmoodi teha. 

Viimane külajutt on siis see, et üldkoosolekul oleksid pidanud istuma õpetajad kõige ees ja ikka näoga lastevanemate suunas. „Kas nad siis ka julgeksid midagi öelda????“ Kas siis üldkoosolek peaks olema õpetajate piinapink, kus me peame suutma ennast kõikide lastevanemate ees selgitada? Ma võin selgitada ennast küll, kuid ma ei saa seda teha kõikidele korraga. Aga miks ei tule siis keegi küsima oma laste hinnete või käitumise või mille iganes kohta? Miks ainult kehitatakse õlgu ja pomisetakse: „Puberteet…“ 

Kui õpetaja käest ei küsita, kuidas tema konkreetseid situatsioone näeb, siis ongi väga kallutatud vaade. Toon näite sellest, kuidas ma paar päeva tagasi poisse solvasin. Meil on nii, et jõuludel peab iga klass esinema mingisuguse kavaga ja „lunastama“ jõulupakid välja. Minu omad otsustasid siis tantsida. Kuna ainult üks poiss tantsib, ülejäänud seda ei tee („Need, kes tantsivad, on peded!“), jäid nad ikka siia koolimajja, mistõttu ma läksin nende juurde ja küsisin, et mis nad siin teevad. Ja nii küsisingi. "Mis teie siin teete?" Ja seda ilma igasuguse varjatud mõnitamise, süüdistamise või vihata, mida nad kogu aeg minu ja teiste õpetajate kõnest välja loevad, sest pidevalt olevat see või teine õpetaja neid solvanud ja kui ma küsin täpsemalt üle, siis selgub, et õpetaja oli ütelnud seda oma kehakeelega. Ahah, oli oma kehakeelega ütelnud, et kõik 7. klassi õpilased on lollid? Tahaks seda klassi ees võimlevat õpetajat siis näha, kes kontrolltöid kätte andes oma kehakeelega erinevaid mõtteid edastab. 

Nüüd siis järgmine näide, kuidas kuri õpetaja lapsi piinab ja solvab. Kui ma olin oma täiesti tavalise küsimuse ära jõudnud esitada, hakkasid poisid õhku ahmima: „Misssasssja, ei või siin enam istuda ka siis, jah. No fain, me siis lähme minema. Kogu nädala(?) on olnud jutt, et teeme proovi ja nüüd aetakse meid minema. Hea küll siis, vabandust, et me siis siin oleme,“ ja jooksevad minema (lõppu oleks tegelikult sobinud ka karjuda veel eemalt, et vabandust, et me elame!!!). Tüdrukud ohkavad, et näe, õpetaja, mis sa nüüd tegid, nad jälle solvusid. Ning jooksevad poistele järgi…



Kui nüüd need poisid lähevad koju ja ütlevad, et õpetaja ei luba neil koolis viibida ja sõimab neid kogu aeg (viidates ülalpool kirjeldatud situatsioonile), aga mitte keegi ei tahagi teada, kuidas mina seda asja näen, siis olengi mina ju paha inimene, keda kassajärjekorras taga rääkida. „Issand, kujutate ette, ise noor inimene, aga juba nii kibestunud. Ainult karjub meie laste peale.“ Kas ma pean siis sellepärast koosolekul istuma kõige ees? Ja siis mis, paluma vabandust oma kohutavate vigade pärast? Ma pole midagi valesti teinud, aga kedagi ei huvita see. Võiks arvata, et äkki ka koolis toimib süütuse presumptsioon, aga mind lüüakse risti juba enne, kui ma teada saan, et ma kellegi arust midagi valesti tegin. Ja rohkem infot polegi vaja. „No vaata ainult seda, julgeb veel  mulle silma vaadata. Ise on selline kohutav inimene.“


Kolmapäev, 19. november 2014

appi, ma ei tohi õppida headele hinnetele ehk puberteediea probleemid

Pole mingi üllatus, et meie klassis on veidi õppimisega probleeme. No ei tule see nii välja, nagu peaks, kuna on nii palju tähtsamaid tegevusi ja avastamata maid, et kohe üldse ei leidu aega ega motivatsiooni õhtuti näiteks õppida. 

7. klassiks pole suur hulk õpilasi aru saanud, et põhiainetes ei piisa ainult tunnis tähelepanelikult kuulamisest (vähemalt suurele osale nendest) ning üht-teist võiks kodus üle vaadata, samuti ei teeks paha koduste tööde tegemine. Kuna need viimased kaks pole eriti populaarsed tegevused, minnakse alati hea õnne peale ja proovitakse need kolmed välja venitada. Vahel ju õnnestub! Samas tihti ei õnnestu ka. 

Kuigi võib väita, et mitteõppimine on kasvav trend meie klassis, on siiski veel väike osa õpilasi, kes mingil põhjusel õpib. Näiteks on paaril õpilasel kindel siht minna ülikooli, seega on nad kahjuks sunnitud õppima. Kuna õppijad on vähemuses ja mitteõppijad tavaliselt eriti ei üllata teisi õppimisega, on rollid just kui jaotatud ja imelik oleks ju ka nüüd ühel hetkel õppima hakata. Peab ikka samamoodi edasi olema, süsteemi pole mõtet lõhkuda!

Aga siiski aeg-ajalt mõni õpilane seda just lõhub. Mulle tegelikult tundub, et poolkogemata. Umbes, et ups, sain viie, ise ka ei tea, kuidas! Võiks arvata, et mässav mitteõppija, kes üllatuslikult väga hea hinde sai, on meeldivalt üllatunud oma tulemusest, kuid meie klassis ei ole asjad üldse nii lihtsad ja loogilised. 

Meil on väga konkreetselt paika pandud, kes tohib häid hindeid saada ja kes mitte. Ega see siis nii ole, et kõik saavad hindeks, mis ise tahavad. On üks tuumik kohusetundlikke inimesi, kel on alati kodused tööd tehtud, kontrolltöödeks õpitud ja tunnis kaasa töötavad. Need on siis need viielised. Ja siis on ülejäänud. Kui klassis saab keegi häid hindeid, siis peab olema sellest heade-hinnete-klubist. Isegi, kui teised sealt saavad halvema tulemuse, lepitakse sellega, kui ühelgi nendest hästi õnnestus. 

Olen aga viimasel ajal just tähelepanelikumalt jälginud seda hinnete jagunemist ning märganud kogu klassi reaktsiooni, kui keegi, kes tavaliselt häid hindeid ei saa, teeb töö "5" peale ning heade-hinnete-klubi sooritused on kõik halvemad. Siis läheb puhta põrgu lahti! Küsitakse ikka mitu korda üle minult ja ehmunud viieliselt, et kuidas selline asi küll sündida on saanud. Sellele järgnevad õelad ja kadedad pilgud ning hukkamõistvad kommentaarid. Isegi selliste õpilaste vahel, kes tegelikkuses väga hästi läbi saavad.

Väike näide tänasest päevast. Paar nädalat tagasi sai üks tüdruk ainsana ühes aines väga hea hinde. Kõik õppijate klubist said ka halvemad, kuid mina tegelikult kadedaid pilke või õelaid kommentaare ei märganud, polnud see minu aine ka. Siis aga ei saanud ühel päeval aineõpetaja tunnis olla ning andis vastutuse just sellele viiesele preemiaks, et olgu siis tema 45 minutit õpetaja, kuna viimane töö läks nii hästi. 

See tund oli tegelikult juba mitu päeva tagasi, aga alles täna mulle teatati, et ei kunagi enam ühtegi "5", sest kõik tublid õppijad on tema peale kurjad ja mõnitavad, seega on lihtsam ikka halbadele hinnetele edasi õppida. Kui meenutada, siis on ta jätnud enne ka töös näiteks ühe ülesande tegemata, kuid ise olen seostanud seda alati teadmiste puudumisega. Ei oleks selle pealegi tulnud, et mõne õpilase jaoks on hea hinne hoopis karistus, eriti, kui sellega kaasneb ka teiste ees kiitmine. Veel vähem saan ma aru siis nendest "sõpradest", kes oma suurest kadedusest ei oska muud teha, kui teist inimest solvama kukkuda. 


Üritasime ikka rääkida ka, kuid kõik lõppes sellega, et tema ei taha sõpradega tülli minna, seega on lihtsam kindluse mõttes selged piirid paika panna, kes saavad häid ja kes halbu hindeid. 

Reede, 14. november 2014

kas alkoholivaba õlu ja siider on karastusjoogid?

Eks kõik on lapsepõlves kellegi klaasist lonksu õlut proovinud. Proovisin ise ka ja rõve oli! Kibe ja rõve! Enam ei tahtnud tükk aega.

Tänasel päeval on poes suur valik ka erinevaid alkoholivabasid (alkoholi?)tooteid: siidrid ja õlled ja veinid ja šampused on mulle igatahes silma jäänud. Ja tore ka, et on, sest äkki on jube õlleisu, kuid mingil põhjusel alkoholi tarbida ei saa/tohi/taha, siis on ju hea, kui on olemas alternatiiv selliste jookide näol. Aga alkoholitoodete alternatiiviks täiskasvanud inimestele on veel üks grupp, kes suurt rõõmu tunneb sellistest toodetest ja nendeks on alaealised kooliõpilased (sh ka minu seitsmendikud, hurraa!). 

Meil oli juba äärmiselt meeldiv kogemus sellega, et poisid võtsid nõuks tulla koolimaja ette oma alkoholivabade õlledega ja siis neid uhke näoga seal juua. Sellest tuli omakorda suur probleem, kuid see oli ju nii ammu, eelmisel aastal ja vahepeal on sada uut asja juhtunud ning mul oligi see täiesti meelest läinud.... kuni kolmapäevani. 

Pidin kolmapäeval olema kaheksani koolis, sest õpilased tahtsid harjutada mingit tantsu jõulupeo jaoks. See ei olnud kellelegi üllatus, et ka mina kooli jäin ja poisid teadsid seda samuti väga hästi. Aga vahepeal on mul tunne, et nad nimme tahavad selliseid jamasid korraldada, sest neil on igav või neile meeldib, kui mingi probleem kogu aeg on. Igatahes läksin siis mina rõõmsalt (see on kaheldav kui rõõmsalt) sinna ruumi, kus nad pidid proovi tegema hakkama ning mida ma näen: üks seitsmendik rüüpab rõõmsalt alkoholivaba siidrit, mille ta muidugi kiiresti ära peidab mind nähes. 

Kuna ma siiski pime ei ole, marssisin täpselt sinna, kuhu õpilane selle ruttu poetas. Sellele eelnes muidugi totaalne lollimängimine (kui lolliks nad mind peavad?!): "Õpetaja, kuhu sa lähed? Seal pole midagi!" Lisaks poolikule siidripurgile oli seal siis veel kolm õllepudelit, millest üks oli tühi. Jah, ma saan aru, et tegu on alkoholivaba tootega (vähemalt seaduste järgi). Kuigi nende

"Siider on alkohoolne jook, mis on tehtud kääritatud õunaveinist. Alkoholiks loetakse õlut alates 0,5% ja kõik teisi jooke alates 1,2%. Kuna siider on alkohoolne jook (alkohoolne jook algab 1,2 mahuprotsendist)  ja meie toote puhul on tegemist 0,9 kraadise kanguse joogiga, peame seda vastavalt seadusele nimetama alkoholivabaks siidriks. Sama analoogia kehtib ka alkoholivaba õlle puhul, valdavas enamuses alkoholivabades õlledes on alkoholi umbes 0,5%."

Kuigi nende toodete alkoholivabaks nimetamine on teatud mõttes väga suhteline. Minu loogika järgi tähendaks vaba seda, et seal pole üldse alkoholi, aga antud juhul on seal lihtsalt väga vähe seda. Samas ma kujutan ette, et kui see 7. klassi õpilane nüüd mitu alkoholiVABA siidrit endale sisse jooks, ei oleks ta kindlasti kaine. 

Eelmine kord, kui samade poistega sama probleem tekkis, kirjutasin ka A. Le Coqi, et täpsemalt uurida, miks antud toode lastele lubatud on. Kas siis võib ka 5-aastane poest endale sellise siidri osta? Sain turundusjuhilt muidugi äärmiselt informatiivse ja konkreetse vastuse. Väike osa sellest:

"Tootjana mitte tootes mittealkohoolset õlut ja siidrit, tähendab mitte pakkuda alternatiivi alkoholi sisaldavale õllele ja siidrile ja see ei oleks nende jookide tarbijate osas vastutustundlik. Tootjad, ühiskond, kool, kodu – kõik peavad aitama noori suunata neile sobiliku käitumise suunas, seda siis ennekõike läbi teadlikkuse kasvu. Meie seisukoht on, et alkoholivaba õlu ja alkoholivaba siider ei ole lastele mõeldud joogid."

Esiteks ei lugenud mina enda kirjast kuskilt välja rünnakut, et tule taevas appi, miks sellised tooted olemas on. Minu ainuke küsimus oli, miks on nende ostmine lubatud kõikidele ja kuigi vastuses on kirjas, et see on suunatud ikkagi täiskasvanud tarbijale, siis jätkuvalt on minu küsimus, miks lapsed võivad seda ka igalt poolt osta? E-sigarettide turule tulemisega oli palju kisa ja piisas mõnest konkreetsest situatsioonist, et koolid vähemalt oma sise-eeskirjadesse kiiremas korras said kirja, et koolis ei tohi e-sigaretti teha. Miks alkoholi"vabade" alkoholisarnaste toodetega midagi sarnast ei suudeta teha? 

Miks minu arust selliste toodete tarbimine väga noores eas siis nii kahjulik on? Jah, poisid ütlesid ka mulle kohe vastu, et see ju pole alkohol, miks nad ei või seda juua. Ütleme, et proovid 10-aastasena isa õllekannust lonksu. Üldiselt see ei maitse, kirtsutad nina ja vastik on. Kui sa proovid alkoholivaba õlut, mis tegelikult on maitselt täpselt samasugune, aga maitsmise hetkel oled sa sõpradega, on ju jube mark ütelda, et issand, kui rõve see on! Neelad koos õllelonksuga vastumeelsuse ka alla ja muudkui kiidad takka. Kes juua ei julge, on argpüks (minu poisid muidugi kasutaksid üht natuke teistsugust sõna selle asemel). Et ikka eriti tegijad olla, tuleb ju osta veel teist ja kolmandatki korda ning siis ongi kõik selle maitsega harjunud. Enam pole nii rõve. Ainult natuke vastik hakkab. Siis on juba hea ja lahe ja õllemaitse on sama tavaline kui vee oma. Ja siis ühel hetkel pole enam piisavalt lahe osta seda lahjat lurri, tahaks ikka midagi vägevat ning minnakse üle pärisõlledele, mis muidugi on maitselt samasugused, seega on see 7. klassi õpilane nendega juba täiesti harjunud. 

Antud juhul ei tohi ka ära unustada seda, et kool pole selliste jookide koht. Ütleme, et mul on tunnid läbi ja oli raske päev, ma ei korgi klassiruumis siidrit lahti kontrolltööde parandamise kõrvale. Koolis ei jooda alkoholi, mis siis, et ma olen ju 18 ja miks ma ei või? Samamoodi ei osta ma akoholivaba siidrit ja ei hakka seda koolis pärast tunde tegema, veel vähem peaksid alaealised õpilased seda tegema.

Õnneks on mul esmaspäeval koosolek ning ma saan need õlled anda siis õllesõprade vanematele.

Esmaspäev, 10. november 2014

töönädala algus

Kellele ei meeldiks esmaspäevad, saab jälle tööle minna ja väsitava nädalavahetuse selja taha jätta. Jah, mulle ka ikka. 

Näiteks võtame tänase hommiku. Ärkan rõõmsalt üles, eksole. Muidugi see rõõmsalt on väikeste mööndustega, sest magasin öösel kolm tundi. Igaks juhuks. Oli tarvis mõelda väga tähtsaid asju, näiteks miks mõni õpilane 8. klassis ei oska punkti lause lõppu panna ja kas üks 6. klassi õpilane ikka luges raamatu läbi või mitte. Siis hakkasid erinevad laulud mind kummitama, mida ma mõnda aega peas ketrasin. Siis ma natuke ikka magasin ka enne ärkamist, mis oli igaks juhuks 4.22, et jõuaks ikka kõik mõtted korralikult öösel ära mõelda.

Kui ma nüüd siis rõõmsalt kell 6 hommikul magamistoas tule põlema panin, plahvatas lambipirn mulle pähe. Jah, just nimelt. Ma ei teadnud ka, et need üldse plahvatavad. Varem on käinud ikka mingi plaks! ja siis see hõõgniit vm läheb katki ja on ka juba piisavalt kurb ja jube, kuid tänane ületas küll kõik varasemad lambipirnikogemused, sest seekord läks see väga valju pauguga mu pea kohal kildudeks ning maandus juustesse, mille peale pistsin mina omakorda kisama, et appi, lambipirn plahvatas ja nüüd ma suren ka, sest korraks ma suutsin endale juba vere ja kõik jutud ette kujutada.


Siis ma läksin kooli ja teesklesin, et ma ei näe, kuidas minu klassi poisil silmavalge on täiesti verd täis. Sest eelmisel nädalal nimelt väga õnnetult "kukkus ta täiesti üksinda vastu käsipuud, kui ta treppidel jooksis". Pakkusin küll, et äkki ikka jooksis vastu kapiust või uksepiita hoopis (millega ta ajutiselt nõustus), kuid lõpuks jäi õpilane ikka käsipuuga kokkupõrkele kindlaks. Tegelikult lihtsalt tavaline sõbrakaklus, mille vajalikkuses on nad mind üritanud veenda nüüdseks üle aasta. 
"Saa aru noh, see on sõprus!"

Pühapäev, 2. november 2014

integratsioon meie koolis vol 2 ehk kuidas 7. klassi poisid avastasid kondoomid

Olen juba rääkinud ka suurest sündmusest meie väikeses koolis ehk siis 5. klassi tuli sügisel vene keelt emakeelena kõnelev tüdruk. Kuigi praeguseks ajaks on peaaegu kõik õpilased ta nime selgeks saanud, kuulen ikka aeg-ajalt, et see venelane tegi seda ja see venelane tegi toda. 

Eks neil on siiamaani raske selle tüdrukuga harjuda, sest ta on väga elav ja proovib sõpru leida näiteks teisi taga ajades või kõdistades, mille peale siis minu seitsmendikud kohe kõõrdi vaatavad, et issand, mis ta tahab nüüd. Samas nalja pakub küll eest ära jooksmine ja teise taga ajamine. Ainult kui on ära tüdinenud, on juba raske selgeks teha, et okei, ma enam ei viitsi joosta, ära aja taga. 

Eks võimalusi ole mitmeid. Saab ju lihtsate sõnadega öelda, et ole hea ja ära aja enam taga, mulle ei meeldi see. Räägime niisama või teeme midagi. Võib tulla klassijuhataja juurde, et siis arutada, et eri rahvustel on natuke erinev iseloom ja temperament ja tegelikult ei taha ju keegi sellega midagi halba, vaid tüdruk otsib endale ainult sõpru uues koolis. Tundus täiesti loogiline lähenemine, mida mõned ka järgisid ning asi paistis vaibuvat. Vähemalt mulle jäi selline mulje. Poisid otsustasid proovida aga natuke teistsugust lähenemist ja kogusid kõik oma vene keele teadmised kamba peale kokku, et siis teatada, kes täpselt see 5. klassi tüdruk on. Muuhulgas otsustati, et miks mitte nimetada teda litsiks, kui ei meeldi, et ta jälle üritab suhtlema tulla.

Sellest omakorda mõni päev hiljem tekkis poistel järgmine hea idee ning mingi poodi ja osteti pakk kondoome. Nagu iga noor inimene talitaks, puhusid ka nemad ühe täis, tulid mulle näitama ja küsisid, et kas ma ikka tean, mis see on. Teadsin tõesti ja minu nägemuse järgi jõudsime järeldusele, et neid ei peaks töis puhuma ja siis kooli vahel lehvitamas käima, kuid ainult mina üksinda sain vist sellest aru, sest järgmisel päeval jõudis juba minuni jutt, kuidas ikka minu poisid olid pannud selle 5. klassi tüdruku koolikotti ka ühe kondoomi. Ahah, no ju oli siis vaja...



Juba järgmisel päeval seisime (mina tegelikult istusin) kõik rõõmsalt direktori juures, et poisid saaksid oma tegusid selgitada. No siis selgus ka, et hea küll, nad ei pannud kondoomi tüdruku kotti, vaid ainult kutsusid ta enda juurde ja näitasid talle. Ja teatud nimedega sõimasid ka ainult sellepärast, et ainult nii on võimalik talle selgeks teha, et nad ei soovi temaga suhelda. Selgus siiski, et oma mõtete väljendamiseks võiksid venekeelsed roppused välja jääda. Jälle targem! 

Võimalust kasutades, kui juba niivõrd tore kogunemine oli, andis õppealajuhataja neile ka võimaluse selgitada, kas nende arust on normaalne oma klassijuhatajale öelda "on kahesuguseid klassijuhatajaid: häid, kes hoolivad oma õpilastest ja siis sinusuguseid" (põhjus siis, miks ma minusugune klassijuhataja olin, oli see, et ma pidin klassiõhtu ühe koosoleku pärast edasi lükkama). Pärast (kui polnud enam lapsevanemaid ega direktoreid ega õppealajuhatajaid juures) selgitasid nad muidugi, et see oli kompliment ja ma sain valesti aru, kuna nad mõtlesid, et on häid õpetajaid ja minusuguseid ehk siis väga häid. Ups, jälle minu viga! 

Teisipäev, 28. oktoober 2014

koolitulistamisest

Viljandis juhtunu on praegu väga aktuaalne, seega otsustasin kindlasti rääkida sellest kõikide oma klassidega, et teada saada nende tunded, mõtted sellega seoses ning üldse kogu situatsioon lahti rääkida.

Ise olin ma sellest ausalt öeldes šokeeritud. Muidugi kommenteerivad paljud, et see oli ainult aja küsimus ja igal pool mujal ju juhtub, kuid millegipärast on see tundunud kuidagi ebamäärane ning pole igatahes endast konkreetset ohtu kujutanud. Nüüd on küll kohutav mõelda, et tõesti Eestis ka selline asi juhtus. Enda piinamise või hoopis muul eesmärgil läksin tapetud õpetaja Facebooki lehele ja vist alles siis sain ma PÄRISELT aru, kui haige see kõik on, kui ma näen, kuidas inimene jagab oma seinale suvalist pilti ja loetud tunnid hiljem teda lihtsalt pole enam elus. 

(Mis mind aga kui õpetajat selle juures häiris (lisaks sellele, et midagi taolist üldse juhtuda võiks), oli see, et kõik avaldasid kaastunnet kooliperele. Palun mitte valesti aru saada, muidugi on see šokk kogu kollektiivi ja õpilaste jaoks, mitte veel rääkida nendest, kes pidid samas klassis olema, kui see juhtus. Siiski tekib selline tunne, nagu õpetaja oleks riigi oma. Ma ei ole ainult õpetaja, ma võin olla kellegi laps, abikaasa, ema, kuid koolis ma olen ainult õpetaja, kelle nimegi võib-olla mõni õpilane ei tea, kolleeg, keda ainult teretatakse. Õpetajana ei ole minu kohustus elada ainult koolile ja ainult koolis (kuigi suur osa inimesi seda mõtleb ja mõned õpetajad ka teevad), see on ju tegelikult ainult minu amet, samamoodi nagu kassapidaja töö on poes. Kas ei tuleks ikkagi eelkõige kaasa tunda inimesele, kes kaotab oma ema, naise?) 

Igatahes leidsin, et just see suvaline pilt on hea viis, kuidas alustada vestlust ka klassides, tekitada tunne, et tegu oli reaalselt eksisteeriva inimesega ja et see läheks neile ka rohkem korda. Arutasin kenasti 8. klassiga, arutasin kenasti 6. klassiga. Kõik õpilased said oma arvamust avaldada. 8. klassis arutasime lausa pool tundi, rääkisime selle mõjust ühiskonnale tulevikus, sellest, kuidas saaks ära hoida taolisi juhtumeid, mida kodu ja lapsevanemad peaks ja võiks ära teha jne. Uskumatult vähe oli sellist lollitamist või naljatamist, õpilased võtsid seda ikka päris tõsiselt, kuigi ma kartsin, et mõni naljahammas suudab ikka selle oma hiilgehetkeks pöörata ja andekust näidata. 8. klassis isegi üks õpilane proovis, kuid ülejäänud klass pani ta väga konkreetselt paika.

7. klass seevastu tuli kilgates ja oma pastakatest tulistamist imiteerides mulle juba enne nendega algavat tundi vastu. Pidin pikali kukkuma, kui seda nägin! Jälle minu klass leidis mooduse silma paista. Lootsin, et see on ühekordne ja ainult mulle mõeldud, kuid nad juba rääkisid, kuidas nad mööda kooli olid ringi käinud ja üks õpetaja oli kommenteerinud, et nad on ebaviisakad. MIKS KÜLL? Siis nad teatasid, et ma olen kurva näoga ja ma ei pea kartma, et kui nad tulistama hakkavad, siis nad minu ka ära tapavad, sest ma olen normaalne. 

Tunnis tegin veel kord katset neid reaalsusesse tõmmata ja kaotada ära see tobe kõik-on-nali-suhtumine. Jõudsin sellest rääkima hakata, kui juba keegi teatas, et ju see õpetaja kiusas ja siis on normaalne õpetajat tulistada. Pole või? Enne selle sisuka arutelu lõpetamist jõudsin neil veel paluda mõtelda, kui see oleks juhtunud mõne neile lähedase inimesega, kas siis ka nad üksteise võidu vaimukusi pilluksid ja klassikaaslaste nalju tagant kiidaksid. Pole ju võimalik, et 7. klass ei saa aru, mida tegelikult tähendab surm ning et mõni sellest klassist tõepoolest peab Viljandi sündmusi täiesti normaalseks ja suudab seda õigustada? Mis maailmas nad elavad? 

Ma tean, et olen neid õpetanud üle aasta, aga ma ei saa ausõna nendest vahepeal aru. Mida nad mõtlevad, kui nad nii käituvad? Kas nad üldse mõtlevad? Kuidas saab üks seltskond lapsi moodustada koos nii ebaterve grupi? Kui nendega individuaalselt tegeleda, siis tunduks nagu kõik korras, tavalised lapsed. Koos tunnevad nad pidevat survet üksteisele meele järele olla, mis paneb neid omakorda piire kompama, sest mingil põhjusel ei avalda keegi muljet sellega, et ta ei teinud töös ühtegi viga, vaid sellega, kui ta näiteks suutis koolimaja katusele ronida. Oma suures igavuses ja mulje avaldamises mõtlevad nad üha uusi ja uusi viise, kuidas olla lahe, kuidas näidata klassi liidritele, et mina olen ka siin, vaadake ometi mind! Ja mis võiks olla parem viis selleks, kui otsida internetist võimalikult täpselt järeletehtud mängurelvasid ja õhutada üksteist, et selguks see julge, kes sellega kooli ka tuleks....


Pühapäev, 19. oktoober 2014

miks koolid lastevanematele raha ei maksa?

Usun, et paljudel lapsevanematel on tekkinud vähemalt ühe korra küsimus, et tõesti-tõesti, miks ei maksta neile raha selle eest, et nad on oma lapse suutnud kooliealiseks kasvatada ja teda (enam-vähem) igapäevaselt kooli veavad? Ka minuni jõudis ühe mureliku lapsevanema kommentaar, et iga normaalne kool peaks ikka vanematele raha andma. 

Täitsa õige! Raha võiks hakata maksma juba raseduse planeerimise ajal, kui lapsevanem kirjutab alla lepingule, mille kohaselt on ta sunnitud panema lapse just sellesse konkreetsesse kooli (lepingu rikkumine toob kaasa ilmselgelt karistused). Võiks sisse panna ka lapse kvaliteeti hindava määra, mida saaks siis arvestada lapse keskmise hinde järgi (ei saa ju kõikidele vanematele ühtmoodi maksta, peab arvestama igasuguseid erinevaid tegureid, millest siis lõpuks lapse "hind" välja arvutatakse).


Kui nüüd päriselt rääkida sellest, maakoolid kindlasti "maksavad peale" vanematele suurtest koolidest rohkem. Maakoolidel on vaja ikkagi pingutada, sest lapsed võivad ka lähedalasuvasse linnakooli minna. Meie koolis on näiteks tasuta bussisõit, ringid ja trennid, õppevahendid (näiteks kõik töövihikud), osadele klassidele tasuta ekskursioonid, aga ikka leitakse, et kool peab veel rohkem õpilasi (rahaliselt?) toetama, Õpetajatele makstakse küll üüratuid palkasid, aga vot lapsed peavad virelema.

Mina saan ka üüratuid summasid, selgus hiljuti dialoogist mõne õpilasega. Järsku hakkas õpilasi huvitama, kui palju see õpetaja ikkagi palka saab. Ei ütelnud. Siis nad mõtlesid, et hakkavad pakkuma.
"Kas sa saad üle 100 euro palka?"
"Hea küll, ma ütlesin, et see pole teema, mida me hakkame arutlema."
"Kas sa saad siis üle 200??"
"Jätame selle jutu. Teie uudishimu rahuldamiseks ütlen, et jah, üle selle, kuid edasi jätkake oma fantaasia toel."
"Aga ütle veel, viimane kord, kas üle 300 ka????"
Siin nad lugesid enda arust midagi mu näost või kehakeelest välja ning nõustusid, et jah, ma saan ikka üle 300 euro ning imestasid, et niivõrd suured summad koolis liiguvad ja leidsid isegi, et kui nii suurtest rahadest juttu on, võivad nemad ka kaaluda minu ametit. Ainult liiga kaua peab õppima, see ikka ei istuks neile. 

See rahateema on muidugi alati nii lõputu ja sellest võiks nii palju rääkida, aga ma ausõna enne ei teadnud, et õpetajate asemel hoopis lapsevanemad peavad raha saama!



Laupäev, 18. oktoober 2014

kui direktor tunnis käis

Ühel ilusal päeval otsustas direktor külastada mu 7. klassi tundi ning tegu oli üllatusega nii mulle kui õpilastele. 

Nägi välja see siis nii, et tund oli alanud juba, kui järsku õpilased olid sellise näoga, nagu oleksid kummitust näinud ning hüppasid kõik püsti. Kuigi ülikooli ajal sai ikka näidistunde antud mitu korda, võttis mul ka põlve värisema ja pidin paar sekundit end koguma. Mis on imelik, sest andsin ükskord praktika ajal sellist tundi, mida vaatles veel minu kursusekaaslane, õpetaja, kelle tunde ma andsin, veel üks õpetaja, ülikoolist vaatleja ja veel mingi võõras inimene, kellel ka oli mingil heal põhjusel vaja seda tundi näha. 

Igatahes jätkasin ma siis rõõmsalt tunniga ja lootsin, et need seitsmendikud suudavad end talutavalt üleval pidada (mis ei oleks tohtinud olla väga raske, kuna päris mitu õpilast sellel päeval puudus), kui selgus, et oleksid pidanud oma soovides täpsem olema. Ei, 7. klass käitus väga korralikult, nad ei seganud tundi absoluutselt, ei lobisenud ega rääkinud vahele ega rääkinud üldse. No tegelikult ka üldse ei rääkinud.

See tähendab siis seda, et mina pidasin klassi ees monoloogi, kuna kõik õpilased olid nii šokis, et direktor tundi vaatleb. Olen tihti soovinud, et 7. klass natuke oma lobisemist piiraks, kuid see oli juba liig. Kui ma igapidi vastuseid pinnisin õpilastelt, et natukenegi dialoogi arendada, oli haripunktiks see, kui üks neist julguse kokku võttis ja midagi sosistas. Mida, seda ma loomulikult ei kuulnud. 

Kui direktor tunnist lahkus, ohkasid kõik õpilased valjusti ja korraga. Ütlesin neile ka, et liiga vaikselt tunnis olemine on omakorda jälle halb, sest kui ma iga küsimuse peale saan ainult mõne hirmunud silmapaari, ei ole ma ju ikka rahul. Õpilased leidsid aga omakorda, et kui nad midagi ei vasta, siis nad ei saa ka valesti vastata, seega peaks ju kõik hästi olema?




Teisipäev, 14. oktoober 2014

pärlid 8. klassi töödest

No kirjandus on lihtne aine. Tuleb tulla esiteks tundi, seejärel lugeda läbi katkend/luuletused/novell ja vastata selle põhjal küsimustele. Aeg-ajalt peaks teoreetiliselt ühe tervikteose läbi lugema või mõne luuletuse kirjutama. Ilmselt seda kõik arvavad, sest iga kord, kui kirjandus natukenegi teoreetilisemaks läheb, lausa nii teoreetiliseks, et ma teen mõistete peale töö, on kõigil hämming.

"Issaaaand jumaaaal, õpetajaaaaa, ära kiusaaa, see on nii raske, ma õppisin TERVE EILSE ÕHTU/NÄDALAVAHETUSE ja mul ikka pole selgee!!!!" Näiteks oli nii eile 8. klassis. Ilukirjandusega seotud mõisted. Et noh, mis on luule tunnused ja mis on romaan ja nii. Nüüd siis paar vastust, mida elava fantaasiaga õpilased mulle pakkusid. Mina olin näiteks selline õpilane, et kui ma vastust ei teadnud, siis ma ikka midagi huupi ka ei hakanud kirjutama, pärast ju nii häbi oma töö tagasi võtta ja vaadata, mitu küsimärki õpetaja mu lolluse kõrvale teinud on. Aga no mis mina ka tean: õige on kirjutada, sest äkki õpetaja unise peaga kontrollib ja siis lihtsalt kogemata loeb õigeks.

K: Mis on ühist ja erinevat kirjandusel ja ilukirjandusel?
V: Nad mõlemad on kirjandused.

K: Mis on luule tunnused?
V: Eepo.

(Mul on ka vahel nii, et kirjutan eepo või kaks, lihtsalt niisama).

K: Kuidas jaguneb dramaatika ja mille poolest erinevad need žanrid?
V: Nad kõik on igaüks natuke omamoodi.

K: Võrdle novelli ja romaani.
V: Nad mõlemad on armsa sisuga ja alati õnneliku lõpuga.

(Siinkohal mainin, et viimase vastuse kirjutaja luges just paar päeva tagasi väidetavalt raamatu läbi, kus peategelane lükati sillalt alla. Nii õnnelik lõpp tõesti! Loogiline mõtlemine on ilmselgelt alahinnatud.)





Teisipäev, 7. oktoober 2014

kui ma mõni päev ei taha üldse õpetaja olla

Ausõna, ei olnud mina nii mölakas ja ebaviisakas tatikas põhikoolis, kui seda on praegused õpilased! Muidugi ütlesin ja arvasin ma osadest halvasti, see oleks justkui kohustuslik osa õpilase ja õpetaja vahelisel suhtel, aga ma olin seda salaja omaette või sõpradega, kirusin eemal ja läksin tundi ning tegin head nägu. See on ju normaalne! Ma ei eeldagi, et kõik õpilased saaksid aru, et see n-ö piinamine ikka nende heaks on (mitte minu lõbuks ja naudinguks!). 

Üritan kogu aeg näiteks 6. klassile selgeks teha, kui kõrini mul sellest ohkimisest on. Ma pole klassigi veel jõudnud, kui juba keegi varitseb mind ukse taga, et mulle selgeks teha, kuivõrd vale otsus minu poolt oli teda selle või tolle kõrvale istuma panna ja ta hakkab streikima, kui ma teda ümber ei tõsta. Mismõttes tema hakkab streikima?! Kas mina hakkan streikima, kui tal on kodutöö tegemata või kontrolltööks õppimata? Et panen käed puusa ja ütlen, et vot nüüd on näljastreik või õpetamisstreik? Ei, ma vean ta (vahel poolvägisi) konsultatsiooni ja järeltööle, et ta ometigi suudaks selle ära parandada ja siis uuesti ja uuesti ja uuesti, kuni veerand lõpuks läbi saab ja aeg lihtsalt otsa lõpeb. Aga tema streigib. Sest minul pole mingisugust õigust talle niimoodi teha! 


Ja täna täpselt enne 7. klassi tundi, kui meil pidi tulema kontrolltöö ja ma olin peaaegu kindel, et kuigi ma rõhutasin, et nad peavad KÕIK eesti keele murded pähe õppima (sest neid on nii palju), kirjutab suurem osa, et meil on Saaremaa murre ja Hiiumaa murre ja Muhumaa murre, laekus mulle info, et minu armsad õpilased turnivad elektrimasti otsas (või mis iganes asi see metallist kõrge torn on). No lausa vapustav! Vapustav on ka see, et nad ei oska isegi midagi teha nii, et nad vahele ei jääks. Alati keegi näeb või kuuleb neid. Eriti kuuleb, sest nad ei suuda kuskil vaikselt liikuda.

Kui ma siis alustasin tundi meeldiva püstiseismisega, et välja selgitada need kõvad turnijad, sain mina omakorda õpilastelt peapesu, et mismõttes ma alati neid süüdistan ja MINA ALATI ARVAN, ET NEMAD ON KÕIK HALVAD ASJAD TEINUD, kuigi nemad MITTE MIDAGI ei tee. Kui me 15 minutit olime seisnud ja ütlesin, et seni seisamegi, kuni kõvad mehed oma tegude taha julgevad seisma tulla, teatasid suvalised tüdrukud, et vot nemad olidki need kõvad mehed (kuigi ma teadsin väga hästi, et polnud). Siis me tegimegi kontrolltöö, mis vist eriti ei õnnestunud kellelgi, sest kes oleks võinud arvata, et ma eesti keele murdeid küsin?! 

Muidugi pärast tundi poistel kuskilt südamesopist tulev südametunnistus ei lasknud tüdrukutl kogu süüd enda peale võtta. Mis ongi kõige naljakam (ja vahel kõige haigem) selle klassi juures, et nad võivad väga nõmedad üksteise vastu olla, kiusata, mõnitada ja pidada omavahel "sõbra"kaklusi (ma olen aru saanud, et see on selline kaklus, kus kakeldakse, kuid ollakse sõbrad samaaegselt. See küll ei tähenda, et selle käigus ei või ühel suurtest sõpradest suu verd pärast täis olla), kuid tegelikult nad seisavad alati üksteise eest. Nad muidugi üritasid mulle veel selgitada, kuidas ma eksin jne, ma isegi ei tea, kas nad pidasid mind naiivseks, lolliks või mõlemaks, kuid sellel hetkel ma tõeliselt vihastasin. Ja samal ajal hakkas mul veel endast hale.

Vihastasin, et nad mulle otse valetavad ja ei suuda tõtt rääkida, kuigi ma olen nende vastu olnud alati aus ja õiglane. Mida ma siis neile teada andsin, kui pettunud ma olen, et nad isegi mulle ei suuda oma tobedaid tegusid tunnistada, kuigi ma olen neid alati kuulanud ja usaldanud ja nende eest seisnud. Mina leian, et kui sa oled piisavalt mees mingi masti otsa ronimiseks, siis võiks olla piisavalt mees, et seda tunnistada, mitte lasta tüdrukutel süü enda peale võtta. Ja mõtlesin, et kuhu kadusid (ja kas üldse kunagi kusagil eksisteerisid) need toredad õpilased, millest ülikoolis räägiti. Tõeline petukaup! Ärge uskuge neid, et õpilased on head, kui nende vastu olla hea! Tegelikult võivad nad tihti halvad ka olla (vahel ehk mõtlematusest, kuid mingil hetkel ei oma see enam tähtsust), ütelda halvasti ja käituda halvasti ja näiteks süüdistada mind, kes ma enda arust alati lausa imetabane olen, asjades, milles ma üldse end süüdi ei tunne. 

Hale hakkas muidugi sellepärast, et mismõtttttttttes ma üldse pean õpetaja olema ja miks mulle ei võiks meeldida mingi muu amet. Asi on selles, et ma ei oska olla natuke õpetaja või natuke klassijuhataja või panustada sellesse töösse pisut. Ma olen ikka üleni ja täiesti selle sees. Ja kui ma endast muudkui tükikesi annan ja pingutan ning vastu saan mitte midagi või kuhjaga halbu sõnu ja tegusid, siis võib vabalt juhtuda nii, nagu juhtus täna. Et lihtsalt laine käib üle pea ja ma hakkan nutma. Mõtlesin vist karistada neid nii, et nutan nii palju, et pärast peaksid kõik minu pisaratejões elu eest ujuma. Tegelikult suutsin ma ära tabada, et ma kohe pisaratejõge sinna tekitama hakkan ning ajasin nad klassist välja klassikalise ma-olen-teis-nii-pettunud-miks-te-olete-sellised kõnega välja, aga nad said ikka aru, kuidas ma taharuumi pisardama läksin.

Kaua ma seda jõge ei saanud kah nutta, sest muidugi algas mul kohe konsultatsioon, kus ma võtsin end (peaaegu) kokku ja hakkasin selgitama, mis on öeldis. 


Pühapäev, 5. oktoober 2014

kust jookseb piir tunni segamise vahel?

Küll on tore, kui õpilased tunnis küsimusi küsivad! Endal on kohe selline tunne, et lapsed mõtlevad kaasa, tahavad rohkem teada, annavad märku, kui midagi segaseks jääb. Ilmselgelt pole ma ka päris eile sündinud ja saan aru, kui mõni küsimus on esitatud lihtsalt selleks, et mõni sekund vahetunnile lähemale saada, sest 45 minutit järjest õppida käib loomulikult mõnel üle jõu.

Eesti keelt (kirjandusest rääkimata) ei meeldi üldiselt õpilastele väga õppida. Tavaliselt jagan õpilased kaheks: need, kes teevad ilma nurisemata asjad ära ning need, kes peavad oma meelehärmi klassi ja eelkõige minuga jagama. Igatahes ei arva ma, et esimene grupp õpilasi eesti keeles suure naudinguga käib. Kindlasti sõltub palju teemast ja ülesannetest jne, kuid pean iga päev kuulama, kuidas eesti keel on ju kõigil nii selge juba, et miks ometi ma piinan neid sellega.

Küll aga avastas ports 8. klassi poisse, et mõnda ülesannet saab teha mitut moodi ja samal ajal ikkagi korrektselt tööjuhendit täita. Ja see suur avastus on valmistanud nendes palju elevust. Eelkõige etteantud tingimustel lausete moodustamine, sest selgus, et sobiv lause võib olla samal ajal ka naljakas. Ilmselgelt neid suurepäraseid pärle ei saa ju endale hoida, sest kuidas muidu klass saaks teada ikkagi, kuivõrd humoorikas inimene sa oled, seega on vaja kiiremas korras see valju häälega ette lugeda. Klassi (olgem ausad, piisab ka ühest õpilasest) tunnustav naer annab märku, et järgmine lause võiks ju iseenesest tulla veelgi naljakam, kuid sellest saavad hasarti juurde veel paar õpilast, sest nemad ei saa olla ometigi ju nõrgemad ning nii saabki alguse kellel-on-kõige-naljakam-lause-õige-öeldisega mäng. 

Selliste ülesannete kontrollimine näebki välja nii, et pool klassist kibelevad oma lauseid või tekste lugema, sest neil on ju ka nii-nii naljakas see ja kujutate ette, kui keegi ei saagi kunagi sellest teada! Lõpuks näeb see välja nii, et kõik on nii hoos lausete lugemise ja naermisega, et kui ma oleksin väga kuri õpetaja, siis ma peaksin seda ju segamiseks, sest mismõttes nad itsitavad oma tobedate lausete üle? Mina mõtlen aga ainult, et näe, õpilased teevad eesti keele harjutusi nii suure hooga, et siis neid teistele ette lugeda. Üks õpilane ütles reaalselt, et eesti keel pole kunagi nii naljakas olnud. 

Igatahes on see teema nüüd läbi ning kõigi eelduste kohaselt on järgmine osa sama igav nagu eesti keel tavaliselt. 

Laupäev, 27. september 2014

klassiga teatrisse



Aasta aega olen mina plaaninud minna oma klassiga teatrisse. Välja nägi see nii, et ma olen aasta aega mõelnud, et Kuressaare ei saa ometi olla selline kolgas, kus teatrit pole. On teater ja on teatrikino ja ei tohiks olla siis ju raske lastega midagi vaatama minna.

Selle aasta jooksul olen mina teada saanud, et siin eriti midagi siiski ei toimu. Et nendest vähestest sündmustest üldse midagi teada saada (sest milleks kuskil midagi reklaamida), olen ma Facebook'is laikinud kõikvõimalikke lehekülgi, kuhu siis 2 tundi enne millegi toimumist HEAL JUHUL natuke infot üles pannakse. Tavaliselt saan ma aga asjadest teada siis, kui need on toimunud (või näiteks üldse mitte kunagi), sest ma pole laupäeviti käinud külaplatsil, kus siis keegi infotahvli seinale lööb ja külarahvale uudiseid jagab. Tegelikult ilma naljata see enam-vähem sarnaselt toimub. Tallinnas elades tundub mõistlik, et internet on ka mujale jõudnud, et ühendust saab e-kirja teel, et reklaami ei panda suvalise posti peale kuskil väljakul.

Siin on aga nii, et tuleb kõik tähtsad postid läbi käia, kuhu tavaliselt infot pannakse, siis veel paar olulist maja (näiteks raamatukogu, kust vahel võib üritusi reklaamivaid plakateid leida seintelt või ustelt) ja kindluse mõttes paar korda mööda peatänavat edasi-tagasi sõita, sest tihti pannakse sinna hiiglaslik plakat. Ükskord reklaamiti mingisugust üritust nii, et puutahvel oli maasse löödud, kuhu oli keegi värviga kirjutanud LAAT ja siis näitas nool kuskile tundmatusse suunda. Loodan, et järgmisel ristmikul oli ikka järgmine silt, et lõpuks ikka kohale jõuda. Mina küll kuskil midagi muud ei näinud, üksik LAAT ainult osutumas kaugustesse. 

Nii, aga teater ometigi ju on. Kui eksisteerib, siis ilmselt etendusi ka peaks nagu toimuma. Paar kaheldava väärtusega etendust tõesti juba teist aastat mängukavas on, millest ühte ma käisin isegi eelmisel aastal suure hurraaga vaatamas, et kultuur ja nii, kuid mis andis mulle täpselt null emotsiooni (hea küll, ma tegelikult muigasin vist ühe korra). Küll aga satub isegi siia jumalast hüljatud maale aeg-ajalt külalisetendusi, mille jaoks pean ma siis kullipilguga peatänaval ja -postidel ja -seinadel silma peal hoidma. 

Kui ma endale olen üht-teist leidnud, siis õpilastega on ju keerulisem. Mingisugust Lotte uut ja põnevat seiklust ma 7. klassiga vaatama ei lähe, keskpärast täiskasvanutele mõeldud komöödiat samuti mitte. Siin teatris käies olen isegi mina liiga noor, sest keskmine vanus teatrikülastajatel on 50+, kuigi ma peaksin harjunud olema taolise asjaga, sest eesti keele õpetaja keskmine vanus on samuti 50+. Igatahes ei ole minu eesmärk õpilasi piinata, seega ma ei vii neid ka täiskasvanutele mõeldud etendust vaatama.

"Nii, hea küll," mõtlesin, "Eestis on veel paar teatrit, küll ma sealt leian midagi." Aga mingil põhjusel on noortele suunatud etenduste juures vanuse täpsustuseks kirjutatud 3+. Miks ma arvan, et tegelikult pole selle sihtgrupp seitsmendikud? Teine võimalus on, et see on gümnasistidele. Sellised etendused on üldse tihti nii sügavamõttelised, et tavaline õpilane ei saa ikka aru, mis jura see on. Kas ma pean tõesti sõitma terve igaviku Tallinnasse, laskma vaadata neil etendust Lotte lõunamaareisist või filosoofilist mõtisklust, kus peategelane üritab selgusele jõuda, kas reaalsus on õige reaalsus või mitte, siis minema tagasiteel Hesburgerist läbi, sest nad on nii meeleheitel halvast etendusest/raisatud Tallinnasse minemisest ja lõpuks kirjanduse tunnis saavad nad arutleda, kellel oli parem burger? 


Reede, 26. september 2014

headest asjadest

Ükskõik, kui tobedate juhtumistega mu klass kooli peal silma oskab paista, vajadusel suudavad nad olla hoopis teistsugused, näiteks pidada õpetajat tema sünnipäeval meeles. Muidugi sellel võib olla ka tagamõte, et eesti keeles õppimise asemel hoopis kooki süüa...




Õpilaste plaan igatahes õnnestus, sest eesti keele tunni ajal sõime me tõesti kooki. Kõik oli ära otsustatud, kes milline tegelane on ja igaüks pidi just enda tegelasega koogitüki saama, kuid kui lahtilõikamiseks läks, oli õpilastel meelest juba läinud, milline tükk nendele tulema pidi ja vaidlust oli palju. Lisaks üllatas poisse, et ma nii vana juba olen. Kuna ühel õpilasel oli veel samal päeval sünnipäev, kuid tal tekkis väga suur segadus, kuidas, kellele ja kui palju oma komme jagada, seega kogu protsess võttis aega 10 minutit ning hea hulk minuteid oli nagunii koogisöömisele ja piltide tegemisele kulunud, ei hakanud ma meeleolu sünonüümide õppimisega rikkuma. Ma oleks ilmselt tunni lõpuni üritanud neid lihtsalt maha rahustada ja ise närvivapustuse saanud ning siis oleks ka kogu kook ju asjata olnud. Kui pärast e-kooli tunde kandsin, ei osanud aga teemaks midagi panna. Kas koogisöömine on siis vähemalt lõiming kokandusega? 

Kolmapäev, 24. september 2014

integratsioon meie koolis

Integratsioon on ju väga aktuaalne teema Eestis juba ammu, ka koolid pole mingi erand. Küll aga on väiksemad kohad Eestis suutnud sellest natuke eemale hoida väga lihtsal põhjusel: on palju piirkondi, kus venelasi (rääkimata muudest rahvustest) praktiliselt ei ela. Nii oli ka meie koolis suur uudis, kui 5. klassi pidi kusagilt Tallinnast tulema vene tüdruk.

Tüdruk väga hästi eesti keelt ei räägi ja on seetõttu paljude jaoks sama eksootiline, kui ükskõik millise rahvuse esindaja ning on tekitanud õpilastes palju elevust. Kool on kestnud vähem kui kuu aega ja muidugi on minu klass suutnud juba silma paista äärmiselt eeskujuliku käitumisega. 

Istusin mina täna klassis, oli parajasti vahetund, kui järsku kuulen, kuidas keegi metslase kombel trambib (hüppab põrandal?) nii, et kogu kool kajab. Tegelikult ma juba siis aimasin, et mõni minu õpilane võib seal jälle mõõtu võtta, näiteks et välja selgitada, milline õpilane kõige kõvema häälega suudab põrandal hüpata või midagi taolist. Siis jäi ilmselgelt ainult trampimisest väheks, vaja oli veel midagi. Järsku kuulen, kuidas keegi täiest kõrist karjub: "ROSSIIIIIJAAAA, ROSSIIIIJAAAAA!" Ja see keegi oli juba täiesti kindlalt minu õpilane. 

Kui läksin koridori vaatama, kes see segane seal kisab ja mis tal ometi arus on, olid kõik poisid muidugi seal ja hakkasid üksteist süüdistama. Nende kahjuks (mõne õnneks ka) tundsin ma kisaja häälest ära. Et mis oli siis tema kisamise põhjus? No eks ikka see, kui 5. klassis on vene tüdruk, tuleb seda teada anda. Pealegi olevat see tüdruk teda kogu aeg taga ajanud ja see on ju ka põhjus. Või ei ole? 






Esmaspäev, 22. september 2014

kes on süüdi, kui poolel klassil on kontrolltöö halvasti sooritatud?

Ütleme, et oli suvalises aines kontrolltöö. Esines kõiki hindeid (nagu peaaegu alati), kuid pea pooltel oli hindeks "2" või "1". Kes on nüüd süüdi? Lollid õpilased, laisk ja mittepädev õpetaja, vananenud õpikud, täispressitud õppekava, mul-on-liiga-kiire-kogu-aeg suhtumisega lapsevanemad või hoopis miski või keegi muu?

Kui ma veel ülikoolis õppisin, ütlesin alati kõiketeadja pilguga, et kui ikka pool klassist läbi kukub, siis peab õpetaja peeglisse vaatama. Ei saa ju olla, et need tupsununnud seal klassis kõik lollid on. See on ikka õpetaja süü, kas pole tema jutt kohale jõudnud või ei vaevunudki ta korralikult seletama või tegi töö liiga ruttu/raske/pika. Igatahes ei mahtunud mulle pähe, et süüd võiks natukenegi õpilaste õlule veeretada, sest ei saa ju pool klassist olla puupäid täis. Või siiski?

Veel eelmise aasta alguses uskusin seda ise, aga siis ühel täiesti tavalisel päeval tegin ka 7. klassile kontrolltöö, kus vähemalt pooled õpilased läbi kukkusid. Vaatasin ka siis kohe ruttu peeglisse, et issand jumal, ma ei sobi ju õpetajaks, ei suuda lihtsat astmevaheldust ka õpilastele selgeks teha, minu pärast on kõigi veerandihinded rikutud ja mis mul ometi viga on, et ma ei suuda lihtsalt ühte teemat lastele selgeks teha. Kui ma olin seal kujuteldava peegli ees siis mõnda aega seisnud, kuid vastused polnud minuni mingil põhjusel tulnud, otsustasin õpilasi kuulata, et mis nemad arvavad, kas loll olen mina või nemad? 

Õpilased võtsid küll süü kohe enda peale, et ikka nemad on lollid ja ei saa midagi aru ja mina ei ole midagi valesti teinud. Võta nüüd näpust, kas nad tahtsid mu tuju parandada, kartsid, et ma viskan neid mõne mehise sõnaraamatuga või ongi tõetera sees. Igal juhul olen täheldanud, et õpilastel on kadunud n-ö hirm hinde ees. Võib-olla on see minu luul, et vanal heal ajal, kui mina veel noor olin, siis halbasid hindeid kardeti ja palju õpitigi ainult sellepärast ära, et mitte kahte saada (ehk tegin seda ainult mina ja mõned mu tuttavad), aga praegu ma seda oma klasside juures ei näe.

"Üks kaks võib ju olla, peaasi, et veerand kolm tuleb."

"Ma ei viitsinud kontrolltööks õppida, nagunii saab uuesti teha."

"Ma ei saa aru, aga konsultatsiooni ka ei saa/taha minna."

Pärast seda korda on mul veel kontrolltöödes ikkagi päris arvestatav osa läbikukkujaid olnud, kuid ikka veel pole süüd iga kord enda juures näinud. Tõsi, on kordi, kus olen endas ka vigu näinud või leidnud tagantjärgi, et töö võis olla liiga mahukas või teema polnud piisavalt hästi selgeks õpitud. Ma ei ole ideaalne, aga ma pole kunagi süüdistanud enda läbikukkumistes teisi ja siis ise mõtelnud, et küll ma teeks kõike hästi, kui ainult lastaks. See-eest lähevad õpilased oma nutulauluga koju ja kui vanemad küsivate nägudega otsa vaatavad, peab olema keegi, kelle suunas näpuga näidata. Räägitakse närvihaigest õpetajast, kes klassi ees iga tunni alguses kõikide õpilaste peale karjub, ei oska oma ainet õpetada, annab kodus liiga palju teha ning koostab liiga keerulisi töid. Ega muidu olekski ju nii halba hinnet saanud, aga õpetaja kiusab. Paar päeva hiljem, kui õpilasel on hädavale juba meelest läinud ja uued kahed vajavad vabandamist, on vanast veerenud pirakas lumepall, kus etteheited õpetaja(te) suunas on võtnud juba nii suured mõõtmed, et mina jälle istun oma kujuteldava peegli ees ja mõtlen, kuidas saab olla nii, et mina enda arust ei ole kunagi klassi ees karjunud, kuid sellegipoolest teadjad inimesed räägivad närvihaigustest õpetajaskonna seas. 

Pean ma jälle end suureks asjatundjaks ja väidan, et on püsiv hulk õpilasi igas klassis (vähemalt minu klassides), kes õpib minimaalselt kui sedagi. Ilmselgelt on erineva raskustasemega teemasid ja minimaalne õppimine võib tihti väheseks jääda. Ikka ja jälle panen ma häid ja väga häid hindeid nendele õpilastele, kellel on ka alati kodutööd tehtud, kes tunnis korralikult kaasa töötavad, mõtlevad ja küsivad. Ja siis see püsiv hulk õpilasi, kes üritab tundides eriti mitte silma paista ja loodab õhtul enne kontrolltööd sündivale imele, kuid kui seda ei juhtu, siis on ikka õpetaja süüdi. Keegi ei taha ise süüdi olla ja tunnistada, et nojah, võib-olla oleks pidanud õppima ka, mitte õnnele lootma. 

Aga kes on siis ikkagi kõige rohkem süüdi? Leian, et see, kes jätab oma töö tegemata. Kui ma ütlen täpselt, mis mõisteid kontrolltöö jaoks vaadata ja mis tüüpi ülesandeid ma töösse panen, kuid õpilane loodab pinginaabri abile/heale õnnele/olematule mälule/tuletõrjeõppusele, siis ta järelikult on jätnud oma töö tegemata. Ta ei ole piisavalt ette valmistunud kontrolltööks. Kui ma ütlen klassi ees, et töö tuleb eesti keele peale/vaadake viimati õpitud teemasid/teen ammu õpitud teema peale arvestusliku töö, sest nad ajasid mind eelmisel tunnil närvi või sest mul on nädalavahetuseks tegevust vaja/panen töösse teemasid, mida ma lubasin sinna mitte panna, siis olen mina jätnud oma töö tegemata või teinud seda halvasti. Küll aga ei tunne ma erilist süüd, kui ma ootan iga päev tulutult neid kahelisi konsultatsiooni ja siis kuu aega hiljem ühel ilusal päeval veerandi lõpus suvatsetakse mu ukse taha ilmuda, et saab teha nüüd siis vä ning kui mul õnnestubki võluda kuskilt sama töö välja, mida õpilane kuu aega tagasi ise tegi, siis sooritab ta selle ikka kahe peale, sest ta pole minutitki kulutanud teema kordamisele. 


Laupäev, 20. september 2014

kuidas poisid mind wc-sse kinni panid

Olen ennegi maininud, et mingil põhjusel unustavad õpilased aeg-ajalt ära, et ma pole neile semu, vaid ikka õpetaja. Nad käivad minuga pidevalt jutustamas vahetundide ajal või pärast tunde, et lasta näiteks mu arvutist kohutavat muusikat, mille jaoks ma ilmselgelt vana olen või joonistavad tahvlile... Igal juhul on minu klassi uks neile alati avatud ja ma pole sellisest sõbrannatamisest probleeme tekitanud.

Muidugi on sellel ka negatiivne pool. Näiteks juhtub olukordi, kus õpilastel läheb meelest ära, et ma pole nende vanem õde/hea sõbranna, vaid ikka õpetaja ning siis olen ma sunnitud seda aeg-ajalt meelde tuletama. See näeb välja umbes niimoodi, et me istume korraks maha ja ma pean kõne, kus ma selgitan, et ma olen juhuslikult nende õpetaja ja kui õpilane tuleb oma pättustest mulle rääkima, siis ma ei naera nende üle, vaid võin isegi karistada. See mõjub tavaliselt mõnda aega, kuni enam ei mõju.

Kui enam ei mõju, siis juhtub igasuguseid asju. Viimati mõtlesid poisid, et miks mitte näidata oma klassijuhatajale, kui palju me temast hoolime ja suure hoolimise näitamiseks ta wc-sse kinni panna. Ma isegi ei teadnud, et sinna saab kedagi kinni panna. Nimelt on ühe wc ja koridoriuks väga lähestikku ning nagu ma ka kogesin, saab koridoriuksega blokeerida wc nii, et see, kes seal on, ei saa enam välja. Tegelikult saab ust natuke paotada, täpselt nii palju, et näha, mis väljas toimub, kuid mitte välja saada. 

Poiste plaani kohaselt tahtsid nad paar sekundit pulli teha, kuni ma kurja häält teen, siis mind välja lasta ja idee järgi pidime me hiljem kõik selle üle naerma. Kahjuks üks teine õpetaja segas seda täiesti geniaalset ja praktiliselt veatut plaani, mistõttu poisid olid sunnitud minema jooksma ja nii ma seal ootasin üksi. 



Tegelikult ootasin seal võib-olla paar sekundit, kui tõesti teine õpetaja tuli ja mind vangist välja päästis. Edasi kogusin end paar sekundit ja läksin poiste jälge ajama, kes täiesti juhuslikult olidki seal lähedal, kuid ei teadnud asjast midagi. Isegi, kui ma üritasin neile selgitada, miks pole normaalne mind luku taha panna. Kui ma pärast teistega klassist seda arutasin, et miks mind nii karistatakse ja kas ma olen tõesti nii halb õpetaja, leidis üks, et see on just kompliment. Noh, et kui pannakse wc-sse luku taha, järelikult olen hea õpetaja.


Esmaspäev, 8. september 2014

täna olen ma maailma kõige halvem õpetaja





tänane 8. klassi tund. kõik istuvad rõõmsalt, kuni ma hakkasin rääkima. nimelt panin ju pingid nii, et moodustuksid neljased rühmad ja lubasin ka õpilasi hakata ümber tõstma, et kui nad peaksid kunagi lõpetama, siis nad on suurepärased arutlejad ja suudavad absoluutselt kõikide inimestega koostööd teha ning mõtlevad tänutundega minu peale, kelle tõttu see nii on. see nädal ma siis tõstsingi suvaliselt õpilased ringi, mis võttis umbes viis minutit aega, sest absoluutselt igas klassis oli paar halajat, kes oleksid enne surnud, kui mujale istunud. muidugi ma kiusasin neid nimme ja panin nad istuma just sellega, kellega nad üldse ei taha koos istuda (sest ma ju täpselt tean, kes keda seal vihkab ja mul pole õhtuti targemat teha, kuid kodus salaplaane haududa, kuidas õpilastel kõige vastikum oleks õppida). ja mõelda vaid, mina ainult tahtsin natuke head. selge, nad siis vist ei täna mind lõpetamisel...

kui ma olin selgitanud tänast ülesannet, milleks oli lühiarutluse kirjutamine, valdas kõiki muidugi hämming, sest mis see arutlus üldse on ja 100 sõna pole üldse mõeldav ja miks peab alustama sissejuhatusega ja kas on üldse kindel, et lause algab suure tähega ja miks pealkirja peab ise välja mõtlema? kui ma olin kõikidele küsimustele vastanud (kaasa arvatud sellele, kas seda peab päriselt ka tegema), siis üks poiss lihtsalt ohkas üle klassi ja teatas, et ma olen maailma kõige halvem õpetaja. arusaadav ka, sest tööülesanne käis ilmselgelt üle jõu


teatasin siis selle peale, et kõige toredamad ja kõige halvemad õpetajad ongi ju need, kes meelde jäävad. keskpäraseid ei meenuta keegi, kuid nüüd ma vähemalt tean, et te mäletate mind kümne aasta pärast, vastikustundega küll, aga siiski.

mina ei tea, kas need, kes on 30 aastat näiteks koolis töötanud, on miskised robotid, aga kui mulle kehvasti klassis öeldakse, tahaksin ma seda õpilast õs-iga visata ja koju teki alla põgeneda. kas 20 aasta pärast ma lihtsalt naeratan ja see teeb ainult veidi haiget? mul ükskõik, kas nad mõtlevad seda tõsiselt või mitte või et kuna neile ülesanne ei meeldi, siis tal on õigus mulle nii öelda. mulle ei meeldi ka mõne õpilase lollid vastused, kuid ma ei ütle talle, et ta on kõige lollim õpilane siin klassis ja võiks algkooli tagasi minna. ma ütlen, et see pole kahjuks õige ja kas ta tahaks täiendada või täpsustada (või endale aju hankida. seda ma ka muidugi ei ütle). 

selle asemel ma seisan seal klassi ees ja üritan naljakat vastulauset välja mõelda, sest ma ei saa ju näidata, et mind haavas tema totakas kommentaar. siis ma tulen koju ja hakkan edasi-tagasi analüüsima seda situatsiooni: aga äkki olin mina süüdi, kas ma tegin midagi valesti, ma võib-olla tegin midagi valesti, ma oleksin võinud teisiti teha, issand jumal, ma olen nii halb õpetaja, miks ma üldse töötan koolis! 



Esmaspäev, 1. september 2014

võin avada lillepoe ehk klassijuhataja rõõmud



muidugi kui ma nendega koju läksin, siis korraks polnud rõõmus, sest et neid transportida, toppisin kõik otsapidi käekotti. sellest hoolimata olid kahemeetrised gladioolid ikka nagu vaiad mu ees ja need rohelised pikad asjad lohisesid vahepeal maas. siis ma jõudsin koju ja panin need kõik ühte ämbrisse, sest mul on ainult kaks vaasi, kuhu selline hunnik lilli ilmselgelt ei mahu.

kellele ei meeldiks lilli saada ja seega lootsin ise ka salamisi, et äkki õpilased pole veel nii mässavateks puberteetideks muutunud, et nad pole nõus lilligi klassijuhatajale tooma. aga võta näpust, isegi poisid tõid! minu arust võiks lillede toomine lausa regulaarselt ja rangelt kohustuslik olla, eriti veel pärast selliseid päevi, kui klass on mingi käkiga hakkama saanud. "palun vabandust" kõlab ju astrikimbuga palju ilusamalt! 

 loodan, et kahe aasta pärast, kui kõik on suured ja iseseisvad, mulle ikka veel ikka paar astrit kooli alguse puhul pihku antakse. kasvõi seetõttu, et ma olen nii-nii hea õpetaja. enda kooli ajal mäletan, et mida klass edasi, seda vähem lilli viidi. homme kohe lähen ütlen õpilastele, kui hea meel mul on, et neil (või nende vanematel) oli ikka meeles mu tuju üleval hoida!

Kolmapäev, 27. august 2014

meeldejäävatest õpetajatest

käisin suurel õpetajate kogunemisel, kus muuhulgas pidas ülo tuulik kõne, mille pealkiri oli midagi sellist nagu "õpetada või õppida". ma olen alati imetlenud inimesi, kes suudavad lihtsalt olla ja nii muuseas rääkida lihtsalt tükk aega põhimõtteliselt mitte millestki. et nagu räägid ja kõik nagu kuulavad, aega ainult kulub ja kõik ikka veel kuulavad. eriti raske on seda õpetajate seltskonnas teha, sest minu arust on õpetajad väga halvad kuulajad. jah, just needsamad, et oma tunnis nõuavad korda ja vaikust ning kaasatöötamist, käituvad ise täpselt teistpidi. 

õpetaja aeg on väga hinnatud ja kuigi töid veel parandada ei ole, ei taha keegi istuda tükk aega umbses saalis ja mingit jura kuulata. siis hakkavad õpetajad nihelema ja loomulikult omavahel lobisema. näiteks eelmisel aastal, kui targad ninad kaitseministeeriumist teatasid, et õpetajad on ühed õnnelikud inimesed ja üldse on eestis haridusega kõik super, aga vot neil on nii raske, keegi nende tööd ei oska hinnata ja raha saavad ka ainult 2%, oleks neil ainult elu nii ilus kui meil. selline jutt ei meeldi õpetajale üldse ning seda saab väljendada mossis näoga ja omavahel sosistamisega. 

see aasta oli hoopis teistmoodi. ülo tuulik (õpetaja poeg, nagu ta pidas vajalikult korduvalt rõhutada), teadis täpselt, kuidas õpetajaid moosida. oli vaja ainult alustada sellega, et õpetaja amet on kõige raskem, kõige aeganõudvam, kõige olulisem ja õpetajad juba aplodeerisid ja olid nõus kuulama. leian ka, et kui ma lähen saalitäiele üht eriala esindavatele inimestele esinema, siis ei tasuks alustada, lõpetada ja põhimõtteliselt kogu oma juttu üles ehitada selle peale, et "issand jumal, teil pole mingid probleeme, sest hoopis meie oleme need, kes ei mõisteta ega hinnata ega armastata". oleks päris rumal minna näiteks tuletõrjujate ette ja seletada, et mis see põlevasse majja ronimine siis ära ei ole, õpetamine on palju raskem ja meie vajame palju rohkem raha. 

ülo tuulik (õpetaja poeg) oli palju targem ja kui tema oma elust ja seikadest rääkis, kuulasid (peaaegu kõik) õpetajad rahulikult ja heakskiitvate nägudega. nagu ma juba ütlesin, siis on inimesi, kes võivad tund aega seikasid oma elust rääkida ja kõik kuulavad hea meelega, mis siis, et selle informatsiooniga pole võib-olla midagi peale hakata ja kümnes teises kohas oleks vaja samal ajal olla. aga tegelikult tahtsin ma rääkida ühest mõttest, mis mulle antud kõnest kõlama jäi. nimelt ütles ülo tuulik, et ei ole selliseid aineid, mis oleksid teistest rohkem olulisemad või paremad (kuigi tegelikult me kõik ju teame, et just eesti keel on kõige-kõige parem aine!), vaid lõpuks asenduvad need ained õpetajatega ja on elu lõpuni meelde jäänud aine nimega paul ariste.

ja siis ma mõtlesin selle peale natuke ja avastasin, et tal on täiesti õigus! kuna mul põhi- ega keskkoolist pole meeldejäävaid aineid (ega seega õpetajaid), toetun oma ülikooliaegsele kogemusele. ning tõesti ongi nii, et meelde jäävad head ja halvad õppejõud, kuid ained on täiesti tagaplaanil. näiteks ootasin ma väga antiikkirjandust, kuid õppejõud seda nii väga ei oodanud, seega rääkis ta terve loengu näiteks sellest, kuidas talle ei meeldi tanel padar ja et me ei pea aristotelesest midagi teadma. aga lemmikud õppejõud on need, kelle pärast ma tahaksin ülikooli minna ja selle tralli uuesti kõik läbi teha. mul ükskõik, mis ainet nad õpetavad. näiteks üks väga sümpaatne õppejõud andis oma ainet väga igavalt. no mulle üldse ei meeldinud need ained, kuid nüüd on mul ikka väga positiivne mälestus loengutest. see pole ju mitte nende sisu, vaid just selle inimese pärast. lõpuks ongi kõik ained ainult need inimesed, kes seda andsid.


ja parem oleks, kui 50 aasta pärast paar õpilast ütlevad, et nende lemmikaine olin mina. selles suhtes, et selleks ajaks peaks mul olema ju nii palju ikka õpilasi läbi käinud, et paarile õpilasele võiksin ma ka meeldida. kuna kirjandus kellelegi nagunii ei meeldi, siis ma sain täna vähemalt kinnitust, et piisab sellest, kui mina meeldin. hea seegi, nüüd on mul ikkagi võimalus.


Esmaspäev, 25. august 2014

kui täna oli üle pika aja esimene tööpäev

läksin kooli ja seisin mitu minutit käed puusas klassi ees. no need pingid ei andnud rahu lihtsalt! nii halb on õpetada, kui õpilased istuvad üksteise selja taga nagu rivistuses. karm kogemus küll aga õpetas, et U-kujuliselt pinke paigutades annab see hoogu hoopis lobisemisele. suureks üllatuseks ei tahtnudki keegi ringis istudes maailmaasjadest ja raamatutest arutleda. no see selleks, ega ma nii lihtsalt alla ei anna.

kuigi rohkem kui poole eelmisest aastast olin sunnitud pinke rivistatuna hoidma, siis noore õpetaja optimismiga alustasin täna uuesti. näiteks avastasin eelmisel aastal, et õpilased ei oska rühmas töötada. kõik algab suure vingumisega. "õõõõõpeeetaaaajaaaa, miiiiiiks me MITTE KUNAGI rühmatöid ei teeeeee?" seejärel mõtlen ma välja enda arust lausa geniaalse rühmatöö. rühmadeks jagan kas juhuslikult internetilehekülje abiga või lasen neil ise moodustada, aga erilist vahet pole, sest kumbki ei toimi. ükskord oli näiteks ülesandeks teha reklaamklipp vabalt valitud toote kohta ja kaks rühma ei suutnudki tunni lõpuks millegagi välja tulla, sest mõlemas rühmas oli üks tüdruk arvuti (tegelikult minu) peale pahane. "aga miks minaaaaa pean selle nõmeeeeda inimesega ühes rühmas olema?" kui semud on ühes rühmas, siis nad räägivad lihtsalt muudest asjadest või isegi, kui suudavad teemas püsida, siis ei oska nad üksteisega rääkida.

no reaalselt, nad kas vaidlevad, lasevad ühel õpilasel kogu töö ära teha, ei viitsi üldse seda teha (sest kuigi taheti rühmatööd, siis järsku tuli meelde, et õppimine on ikkagi ju nõme) või siis kõige levinum variant: nad teevad kiiresti midagi ära, et oleks linnuke kirjas ja siis istuvad niisama. seega, nagu iga väga hea õpetaja, võtsin ma ka endale nüüd eesmärgiks teha rohkem rühmatöid. nii kaua, kuni nad siis oskavad koos töötada, sest olgem ausad, tegu on küllaltki vajaliku oskusega.

kõige õigem lahendus on sunniviisilised rühmatööd! asetasin pingid V-kujuliselt nii, et kaks pinki on koos. nii moodustuvad neljased grupid, mistõttu ei pea rühmatööde tegemiseks üldsegi mööbeldama hakkama. see nelik, kes istub tunnis koos, saab teha individuaalselt tööd, aga ka paaris ja rühmades. et asi õpilastele liiga ilus ei tunduks, siis käsin neil veel tagatipuks ringi liikuda. näiteks kord nädalas liigub igast rühmast üks õpilane edasi. nii ei teki püsivat rühma, vaid pidev liikumine ja neil ei jää lihtsalt muud üle, kui tulla oma mugavustsoonist välja. ei saa istuda kogu aeg suure sõbraga ja ütelda, et see või too on nõme ja nii ongi.


eks näis, kas see toimib või tõstan pärast veerandi lõppu pingid jälle tagasi. siis saan uuel aastal uuesti proovida. tähele olengi pannud seda, et minus on veel see noor ja naiivne järjekindlus (või kangekaelsus või jonn), kus ma veel viitsin ja tahan proovida ja üritada, sest tundub, et paljud, kes koolis aastaid tööl olnud, enam ei viitsi väga oma mugavustsoonist välja astuda. minul oli isiklikult väga hea meel jälle kooli minna, ma tahan olla klassi ees ja õpetada, kuid kahjuks ei tundnud seda täna kõik õpetajad. kui mina ka 10 aasta pärast tahaks 1. septembril nutta ja viriseda koos õpilastega, kolin hoopis veel rohkem maale ja hakkan kanu pidama! ja alati võib maximasse tööle minna. 

Pühapäev, 24. august 2014

kui homme on üle pika aja esimene tööpäev

homme saab olema see päev, kus ma saan jälle kooli minna! 

suvevaheaja alguses oli selline pääsemise tunne, et ma oleksin võinud iga hommik nutta ja taevaseid jõude tänada, sest lõpuks ometi ei pidanud ma ärkama kell 6, parandama pühapäeva õhtul kell 10 (just nimelt kell 10, sest ilmvõimatu oleks seda varem teha) kontrolltöid nii, et punane pastakas tühjaks saab, otsima internetist kaks tundi luuletust ja siis avastama, et ma ei leia midagi ning öösel kell kolm mõtlema, kuidas ma selle või tolle probleemi lahendan. 



siis ma olin mõnda aega maganud (ausalt ei teinudki ma esimestel päevadel midagi muud) ja avastasin, et ma vist elasin ikka esimese aasta ilma suuremate traumadeta üle. ja kui ma olin mõnda aega maganud, siis olid kõik need vaheajaeelsed mälestused ainult üks hägune unenägu ja hakkasin mõtlema, mis seal siis nii hirmsat oli. üha rohkem hakkasin ma lihtsalt niisama päeval (või miks mitte ka jällegi öösel kell kolm) mõtlema kooli peale. mulle sobikski kool sellise graafikuga, et kolm nädalat tööl ja üks vaba. siis ma magan nädal aega ja olen jälle valmis kolm nädalat töötama ilma (suurema) nurinata. 

pikalt ma ei suuda niisama olla, sest ma ei oska endale tegevust leida. seega olengi terve suve aknast välja vaadanud ja kooli oodanud. alguses ei oodanud teadlikult, vaid puhkasin enda arust, aga mingi hetk ei jaksanud enam puhata ja muudkui ootasin kooli. ilmselgelt on praeguseks ununenud ka see, mis tunne on kell 6 ärgata ja sõita kooli tund aega mööda kottpimedaid teid ja käsikaudu teed kooli leida. loodan, et mu elevus kestab rohkem kui nädala ja kindlasti rohkem kui paar aastat. kas ma tunnen näiteks viie, seitsme või kümne aasta pärast samamoodi vahetult enne kooliaasta algust või nutan ma juba kogu augusti ennast magama, et ma nende jõledate põrguliste sekka pean jälle minema? olgu kümne aasta pärast, kuidas on, kuid homme lähen ma igatahes kooli ja hakkan esimese asjana mööbeldama. 


kindlasti ka kõik õpilased on sama elevil ja loodavad, et see nädal ainult kiiremini läbi saaks, sest eesti keele õpetaja igatsus on nii suur!


Teisipäev, 19. august 2014

enne uue aasta algust veel eelmisest aastast

uue õpetajana olin ma muidugi kooliaasta alguses jube põnev inimene. oli ju vaja teada saada, et milline ma ikka olen ja küsida hulganisti kohatuid küsimusi, aga mingil hetkel ma polnud enam üldse eriline. kogu vajalik informatsioon minu kohta oli kätte saadud (osa ma muidugi jätsin nendega jagamata, et miskinegi salapära jääks!), seega mina inimesena polnudki enam eriti huvitav, küll aga siis juba minu eraelu.

näiteks oli väga huvitav, KUS TÄPSELT ja KELLEGA ma ikka elan. kui need olid enam-vähem selgeks tehtud (mitte küll täiesti täpselt minu elukoht, sest see veel puuduks, et ühel ilusal suvepäeval mõtleb üks (või mitu) neist, et jube igav on ja läheks õpetajale külla), tekkis järsku uus ja huvitav teema: minu mees. sest minust polnud midagi eriti enam teada saada, liiga isiklikele küsimustele ma ei vastanud ja siis oligi pilt koos. eriti poistel. küll aga ei andnud poistele üldse rahu see teine inimene, kellest nad midagi ei tea, kuigi niiii väga tahaksid. 

seega hakkasid poisid pommitama mind igasuguste küsimustega ja provotseerivate vestlustega, et ikka mu meest võimalikult tihti jutu sisse tuua.

poisid tulevad klassi bossama, kui teine klass on seal (et ikka näidata, kui bossid nad on)
mina: "kas juba igatsesite mind, et hommikul esimese asjana minu juurde tulete?" (mitte et nad ei tohiks mu klassis olla vahetundide ajal, kuid vahel ei ole nende eesmärk nii ilus ja siiras)
õpilased (naerdes): "jaaa."
mina: "nii tore, te olete nii nunnud!"
õpilased: "õõõpeeeetaaaajaaa, me räägime su mehele ära, et sa nii ütlesid!"

õpilane: "anna mulle oma mehe number."
mina: "miks ma peaks?"
õpilane: "ma tahan temaga rääkida."
mina: "no anna oma venna number, ma tahan temaga ka jubedalt rääkida."
õpilane: "ma ütlen su mehele ära, et sa mu vennaga rääkida tahad."


kõige krooniks hakkasid õpilased ühes vahetunnis mu mehega facebookis rääkima. ise olid enda üle väga uhked ja näitasid mulle kõike, mis nad kirjutasid. ega seal väga midagi olnud, alustuseks ütlesid, et ma olen hea õpetaja, aga vahel kuri. kui järgmisel päeval selgus, et mulle kodus ka veel seda vestlust näidati, siis leidsid poisid, et mu mees on memmekas, et mulle näitas seda. lisaks veel käisid nad mitu päeva peale, et ma ekskursioonile ei võtaks mitte teist õpetajat kaasa, vaid hoopis oma mehe. kui see ei läinud läbi, tahtsid nad, et ta niisama tuleks mingil päeval kooli.

küll aga oli õpilastel siiski õnnelik juhus temaga kohtuda. see suur ja oluline päev leidis aset pärast ekskursiooni, kui ma kuidagi bussidega enam koju ei saanud ja seega mulle kooli juure järgi tuldi. osa õpilastest ootas veel kooli ees oma vanemaid ja nii paar poissi kogusid julgust siis rääkima minna, kui ma korraks koolimajas käisin. julgust oli ainult ühel poisil, kes siis läks, viisakalt end tutvustas ja kätt surus ning seejärel minema jooksis. 

appi, mu isiklik elu ei ole isiklik!

Esmaspäev, 11. august 2014

kui ma ei oska pinke klassis paigutada

mulle üldse ei meeldi, kui klassiruumis on pingid paigutatud ridadesse ja üksteise taha. nii ka mina otsustasin juba enne esimese kooliaasta algust kohe mööbeldama kukkuda. 

mul oli tegelikult juba tükk aega idee, et panen pingid u-kujuliselt. kuidas muidu me saame hommikust õhtuni loetud raamatutest rääkida ja üldse arutleda ja vestelda, kui õpilased peavad kogu aeg teineteise kukalt vaatama. minul oli näiteks väga imelik koolis istudes kellegi eesistuja kukalt vahtida ja kui oli suuline vastamine, räägiks nagu endaga või kellegi kuklaga ja see oli ka väga imelik. seega teadsin kohe, et mina tahan tekitada võimalikult soodsa istumisplaani, et kõik näeksid üksteist ja mina näeksin kõiki. ise olin ka endaga jumala rahul, kui pärast kahte tundi sain pingid lõpuks korralikult paika, et liikuda saaks klassis ikkagi normaalselt ja tahvlile näeks korralikult ja üldse oli kõik nii ilus, et tegin isegi pildi ja jagasin teistega, kuivõrd hea õpetaja ma olen ning muudkui ootasin kooli algust.




no ei saanud olla naiivsem! keegi ei tahtnud üldse minuga mingitest asjadest rääkida ja arutleda võisin ka ainult omaette. küll aga andis see ideaalse võimaluse õpilastel üksteist kogu aeg jälgida ja näha. ja ma mõtlen selle all seda, et kui ma olen õpilane tavalises klassiruumis, kus pingid on üksteise järgi ridades ja teen mingeid lõustasid või pastakaga ilgelt naljakat trikki, siis näeb seda mu pinginaaber ja heal juhul veel 1-2 läheduses istuvat õpilast. aga tänu minu geniaalsele paigutusele nägi kogu klass igat idiootsust, mida mõni otsustas teha ning muidugi andis tunnustav naer hoogu veel juurde. seega teatud mõttes lollitati isegi rohkem!



ei jäänudki mul muud üle, kui pingid tagasi lohistada. võiks arvata, et neid pinke saab lõpmatuseni erinevalt paigutada, kuid ma ei osanud midagi välja mõelda ja suurema osa aastast oli ikka kolm rida pinke üksteise taga. nüüd, kui suvi on mu optimismi (naiivsust?) turgutanud, tahaks uuesti proovida (muidugi mitte samasugust paigutust, see toimib vist ainult keskkoolis), kuid nüüd ei olegi muid ideid. alati on mingi väike probleem (no et mõni õpilane ei näe tahvlile või et pinke/õpilasi jääb üle/puudu). 

ah, miks ainult õpilased ei huvitu lihtsalt õppimisest ja kõik oleks korras!