enne uue aasta algust veel eelmisest aastast

uue õpetajana olin ma muidugi kooliaasta alguses jube põnev inimene. oli ju vaja teada saada, et milline ma ikka olen ja küsida hulganisti kohatuid küsimusi, aga mingil hetkel ma polnud enam üldse eriline. kogu vajalik informatsioon minu kohta oli kätte saadud (osa ma muidugi jätsin nendega jagamata, et miskinegi salapära jääks!), seega mina inimesena polnudki enam eriti huvitav, küll aga siis juba minu eraelu.

näiteks oli väga huvitav, KUS TÄPSELT ja KELLEGA ma ikka elan. kui need olid enam-vähem selgeks tehtud (mitte küll täiesti täpselt minu elukoht, sest see veel puuduks, et ühel ilusal suvepäeval mõtleb üks (või mitu) neist, et jube igav on ja läheks õpetajale külla), tekkis järsku uus ja huvitav teema: minu mees. sest minust polnud midagi eriti enam teada saada, liiga isiklikele küsimustele ma ei vastanud ja siis oligi pilt koos. eriti poistel. küll aga ei andnud poistele üldse rahu see teine inimene, kellest nad midagi ei tea, kuigi niiii väga tahaksid. 

seega hakkasid poisid pommitama mind igasuguste küsimustega ja provotseerivate vestlustega, et ikka mu meest võimalikult tihti jutu sisse tuua.

poisid tulevad klassi bossama, kui teine klass on seal (et ikka näidata, kui bossid nad on)

mina: "kas juba igatsesite mind, et hommikul esimese asjana minu juurde tulete?" (mitte et nad ei tohiks mu klassis olla vahetundide ajal, kuid vahel ei ole nende eesmärk nii ilus ja siiras)

õpilased (naerdes): "jaaa."

mina: "nii tore, te olete nii nunnud!"

õpilased: "õõõpeeeetaaaajaaa, me räägime su mehele ära, et sa nii ütlesid!"

õpilane: "anna mulle oma mehe number."

mina: "miks ma peaks?"

õpilane: "ma tahan temaga rääkida."

mina: "no anna oma venna number, ma tahan temaga ka jubedalt rääkida."

õpilane: "ma ütlen su mehele ära, et sa mu vennaga rääkida tahad."

kõige krooniks hakkasid õpilased ühes vahetunnis mu mehega facebookis rääkima. ise olid enda üle väga uhked ja näitasid mulle kõike, mis nad kirjutasid. ega seal väga midagi olnud, alustuseks ütlesid, et ma olen hea õpetaja, aga vahel kuri. kui järgmisel päeval selgus, et mulle kodus ka veel seda vestlust näidati, siis leidsid poisid, et mu mees on memmekas, et mulle näitas seda. lisaks veel käisid nad mitu päeva peale, et ma ekskursioonile ei võtaks mitte teist õpetajat kaasa, vaid hoopis oma mehe. kui see ei läinud läbi, tahtsid nad, et ta niisama tuleks mingil päeval kooli.

küll aga oli õpilastel siiski õnnelik juhus temaga kohtuda. see suur ja oluline päev leidis aset pärast ekskursiooni, kui ma kuidagi bussidega enam koju ei saanud ja seega mulle kooli juure järgi tuldi. osa õpilastest ootas veel kooli ees oma vanemaid ja nii paar poissi kogusid julgust siis rääkima minna, kui ma korraks koolimajas käisin. julgust oli ainult ühel poisil, kes siis läks, viisakalt end tutvustas ja kätt surus ning seejärel minema jooksis. 

appi, mu isiklik elu ei ole isiklik!