meeldejäävatest õpetajatest

käisin suurel õpetajate kogunemisel, kus muuhulgas pidas ülo tuulik kõne, mille pealkiri oli midagi sellist nagu "õpetada või õppida". ma olen alati imetlenud inimesi, kes suudavad lihtsalt olla ja nii muuseas rääkida lihtsalt tükk aega põhimõtteliselt mitte millestki. et nagu räägid ja kõik nagu kuulavad, aega ainult kulub ja kõik ikka veel kuulavad. eriti raske on seda õpetajate seltskonnas teha, sest minu arust on õpetajad väga halvad kuulajad. jah, just needsamad, et oma tunnis nõuavad korda ja vaikust ning kaasatöötamist, käituvad ise täpselt teistpidi. 

õpetaja aeg on väga hinnatud ja kuigi töid veel parandada ei ole, ei taha keegi istuda tükk aega umbses saalis ja mingit jura kuulata. siis hakkavad õpetajad nihelema ja loomulikult omavahel lobisema. näiteks eelmisel aastal, kui targad ninad kaitseministeeriumist teatasid, et õpetajad on ühed õnnelikud inimesed ja üldse on eestis haridusega kõik super, aga vot neil on nii raske, keegi nende tööd ei oska hinnata ja raha saavad ka ainult 2%, oleks neil ainult elu nii ilus kui meil. selline jutt ei meeldi õpetajale üldse ning seda saab väljendada mossis näoga ja omavahel sosistamisega. 

see aasta oli hoopis teistmoodi. ülo tuulik (õpetaja poeg, nagu ta pidas vajalikult korduvalt rõhutada), teadis täpselt, kuidas õpetajaid moosida. oli vaja ainult alustada sellega, et õpetaja amet on kõige raskem, kõige aeganõudvam, kõige olulisem ja õpetajad juba aplodeerisid ja olid nõus kuulama. leian ka, et kui ma lähen saalitäiele üht eriala esindavatele inimestele esinema, siis ei tasuks alustada, lõpetada ja põhimõtteliselt kogu oma juttu üles ehitada selle peale, et "issand jumal, teil pole mingid probleeme, sest hoopis meie oleme need, kes ei mõisteta ega hinnata ega armastata". oleks päris rumal minna näiteks tuletõrjujate ette ja seletada, et mis see põlevasse majja ronimine siis ära ei ole, õpetamine on palju raskem ja meie vajame palju rohkem raha. 

ülo tuulik (õpetaja poeg) oli palju targem ja kui tema oma elust ja seikadest rääkis, kuulasid (peaaegu kõik) õpetajad rahulikult ja heakskiitvate nägudega. nagu ma juba ütlesin, siis on inimesi, kes võivad tund aega seikasid oma elust rääkida ja kõik kuulavad hea meelega, mis siis, et selle informatsiooniga pole võib-olla midagi peale hakata ja kümnes teises kohas oleks vaja samal ajal olla. aga tegelikult tahtsin ma rääkida ühest mõttest, mis mulle antud kõnest kõlama jäi. nimelt ütles ülo tuulik, et ei ole selliseid aineid, mis oleksid teistest rohkem olulisemad või paremad (kuigi tegelikult me kõik ju teame, et just eesti keel on kõige-kõige parem aine!), vaid lõpuks asenduvad need ained õpetajatega ja on elu lõpuni meelde jäänud aine nimega paul ariste.

ja siis ma mõtlesin selle peale natuke ja avastasin, et tal on täiesti õigus! kuna mul põhi- ega keskkoolist pole meeldejäävaid aineid (ega seega õpetajaid), toetun oma ülikooliaegsele kogemusele. ning tõesti ongi nii, et meelde jäävad head ja halvad õppejõud, kuid ained on täiesti tagaplaanil. näiteks ootasin ma väga antiikkirjandust, kuid õppejõud seda nii väga ei oodanud, seega rääkis ta terve loengu näiteks sellest, kuidas talle ei meeldi tanel padar ja et me ei pea aristotelesest midagi teadma. aga lemmikud õppejõud on need, kelle pärast ma tahaksin ülikooli minna ja selle tralli uuesti kõik läbi teha. mul ükskõik, mis ainet nad õpetavad. näiteks üks väga sümpaatne õppejõud andis oma ainet väga igavalt. no mulle üldse ei meeldinud need ained, kuid nüüd on mul ikka väga positiivne mälestus loengutest. see pole ju mitte nende sisu, vaid just selle inimese pärast. lõpuks ongi kõik ained ainult need inimesed, kes seda andsid.

ja parem oleks, kui 50 aasta pärast paar õpilast ütlevad, et nende lemmikaine olin mina. selles suhtes, et selleks ajaks peaks mul olema ju nii palju ikka õpilasi läbi käinud, et paarile õpilasele võiksin ma ka meeldida. kuna kirjandus kellelegi nagunii ei meeldi, siis ma sain täna vähemalt kinnitust, et piisab sellest, kui mina meeldin. hea seegi, nüüd on mul ikkagi võimalus.