Neljapäev, 27. november 2014

maakooli külajutud

Väikses kohas teavad kõik kõiki ja kõike. Mina olen aga siin omaette eraldi mullis. Ei ma tunne kedagi, kohe põgenen siit ära ka, kui tööpäev läbi. Seega ma ei kuulegi seda halba, mis poejärjekorras minust räägitakse. Ma ju ei käigi siin poes ja linnas ei klatšita mind eriti. 

Aga väikestes kohtades on ju teine lugu. Meie koolis on praegu olukord, kus kõik õpetajad olevat halvad. Seda arvamust siis igal pool kõva häälega ka kuulutatakse: näiteks kodus lastele, poejärjekorras naaberküla elanikule jne. Kuidagi oleme jõudnud sinna, et absoluutselt kõiges on süüdi õpetaja. Kui õpilastel on halvad hinded, siis järelikult ei olnud töökäsk arusaadav, töö oli liiga raske, õpetaja õpetab halvasti. Midagi sellist see peab olema, ei saa ju olla, et laps ei õpi! 

Hiljuti oli meil suur üldkoosolek, kus siis kõik õpetajad pidid ka kohal olema. Oli küll võimalus kõikidel lastevanematel mured südamelt ära saada, kuid eriti seda ei kasutatud. Midagi sellist ei küsitud, mis oleks otse suunatud õpetajale (kas või siis need suured probleemid, et miks on seitsmel õpilasel kontrolltöö „2“). Sellele järgnes mul oma klassi vanematega eraldi koosolek ja siis oli küll kommentaare ja küsimusi. Loomulikult mitte minu ainete kohta, sest nendele ma oskaksin vastata. Aga näiteks geograafia on nii raske, õpilased ei saa aru, kuidas atlast kasutada, sest see on nii keeruline ja õpetaja on ka väga halb. Kui ma üritasin selgitada, et nojah, nad ei oska ÕS-i ka kasutada, sest osadel pole tähestik peas, siis sellest keerutati kohe välja ja oli vaja rääkida jälle nendest ainetest, kus ma ei saa ju 100% kindlusega öelda, et õpilased ei õppinud. Järelikult õpetaja ei õpetanud piisavalt hästi/kaua/arusaadavalt! Õpetas hoopis karjudes/kiirustades/selgitamata. 

Mul on pika töökogemuse jooksul olnud ikka väga mitu tööd, kus suurel hulgal õpilastel on mitterahuldavad hinded, aga mitte ükski kord pole ma saanud kirja või telefonikõnet, mis küsiks selle kohta. Kas või oma lapse kohta. „Miks on minu lapsel veerandihinne kaks?“ Aga keegi ei küsi. Õpilane ei küsi, lapsevanem ei küsi. Ainult mina seisan klassi ees ja iga päev küsin. Ja õhtul endalt kah! Et mis ma siis saaksin teistmoodi teha. 

Viimane külajutt on siis see, et üldkoosolekul oleksid pidanud istuma õpetajad kõige ees ja ikka näoga lastevanemate suunas. „Kas nad siis ka julgeksid midagi öelda????“ Kas siis üldkoosolek peaks olema õpetajate piinapink, kus me peame suutma ennast kõikide lastevanemate ees selgitada? Ma võin selgitada ennast küll, kuid ma ei saa seda teha kõikidele korraga. Aga miks ei tule siis keegi küsima oma laste hinnete või käitumise või mille iganes kohta? Miks ainult kehitatakse õlgu ja pomisetakse: „Puberteet…“ 

Kui õpetaja käest ei küsita, kuidas tema konkreetseid situatsioone näeb, siis ongi väga kallutatud vaade. Toon näite sellest, kuidas ma paar päeva tagasi poisse solvasin. Meil on nii, et jõuludel peab iga klass esinema mingisuguse kavaga ja „lunastama“ jõulupakid välja. Minu omad otsustasid siis tantsida. Kuna ainult üks poiss tantsib, ülejäänud seda ei tee („Need, kes tantsivad, on peded!“), jäid nad ikka siia koolimajja, mistõttu ma läksin nende juurde ja küsisin, et mis nad siin teevad. Ja nii küsisingi. "Mis teie siin teete?" Ja seda ilma igasuguse varjatud mõnitamise, süüdistamise või vihata, mida nad kogu aeg minu ja teiste õpetajate kõnest välja loevad, sest pidevalt olevat see või teine õpetaja neid solvanud ja kui ma küsin täpsemalt üle, siis selgub, et õpetaja oli ütelnud seda oma kehakeelega. Ahah, oli oma kehakeelega ütelnud, et kõik 7. klassi õpilased on lollid? Tahaks seda klassi ees võimlevat õpetajat siis näha, kes kontrolltöid kätte andes oma kehakeelega erinevaid mõtteid edastab. 

Nüüd siis järgmine näide, kuidas kuri õpetaja lapsi piinab ja solvab. Kui ma olin oma täiesti tavalise küsimuse ära jõudnud esitada, hakkasid poisid õhku ahmima: „Misssasssja, ei või siin enam istuda ka siis, jah. No fain, me siis lähme minema. Kogu nädala(?) on olnud jutt, et teeme proovi ja nüüd aetakse meid minema. Hea küll siis, vabandust, et me siis siin oleme,“ ja jooksevad minema (lõppu oleks tegelikult sobinud ka karjuda veel eemalt, et vabandust, et me elame!!!). Tüdrukud ohkavad, et näe, õpetaja, mis sa nüüd tegid, nad jälle solvusid. Ning jooksevad poistele järgi…



Kui nüüd need poisid lähevad koju ja ütlevad, et õpetaja ei luba neil koolis viibida ja sõimab neid kogu aeg (viidates ülalpool kirjeldatud situatsioonile), aga mitte keegi ei tahagi teada, kuidas mina seda asja näen, siis olengi mina ju paha inimene, keda kassajärjekorras taga rääkida. „Issand, kujutate ette, ise noor inimene, aga juba nii kibestunud. Ainult karjub meie laste peale.“ Kas ma pean siis sellepärast koosolekul istuma kõige ees? Ja siis mis, paluma vabandust oma kohutavate vigade pärast? Ma pole midagi valesti teinud, aga kedagi ei huvita see. Võiks arvata, et äkki ka koolis toimib süütuse presumptsioon, aga mind lüüakse risti juba enne, kui ma teada saan, et ma kellegi arust midagi valesti tegin. Ja rohkem infot polegi vaja. „No vaata ainult seda, julgeb veel  mulle silma vaadata. Ise on selline kohutav inimene.“


Kolmapäev, 19. november 2014

appi, ma ei tohi õppida headele hinnetele ehk puberteediea probleemid

Pole mingi üllatus, et meie klassis on veidi õppimisega probleeme. No ei tule see nii välja, nagu peaks, kuna on nii palju tähtsamaid tegevusi ja avastamata maid, et kohe üldse ei leidu aega ega motivatsiooni õhtuti näiteks õppida. 

7. klassiks pole suur hulk õpilasi aru saanud, et põhiainetes ei piisa ainult tunnis tähelepanelikult kuulamisest (vähemalt suurele osale nendest) ning üht-teist võiks kodus üle vaadata, samuti ei teeks paha koduste tööde tegemine. Kuna need viimased kaks pole eriti populaarsed tegevused, minnakse alati hea õnne peale ja proovitakse need kolmed välja venitada. Vahel ju õnnestub! Samas tihti ei õnnestu ka. 

Kuigi võib väita, et mitteõppimine on kasvav trend meie klassis, on siiski veel väike osa õpilasi, kes mingil põhjusel õpib. Näiteks on paaril õpilasel kindel siht minna ülikooli, seega on nad kahjuks sunnitud õppima. Kuna õppijad on vähemuses ja mitteõppijad tavaliselt eriti ei üllata teisi õppimisega, on rollid just kui jaotatud ja imelik oleks ju ka nüüd ühel hetkel õppima hakata. Peab ikka samamoodi edasi olema, süsteemi pole mõtet lõhkuda!

Aga siiski aeg-ajalt mõni õpilane seda just lõhub. Mulle tegelikult tundub, et poolkogemata. Umbes, et ups, sain viie, ise ka ei tea, kuidas! Võiks arvata, et mässav mitteõppija, kes üllatuslikult väga hea hinde sai, on meeldivalt üllatunud oma tulemusest, kuid meie klassis ei ole asjad üldse nii lihtsad ja loogilised. 

Meil on väga konkreetselt paika pandud, kes tohib häid hindeid saada ja kes mitte. Ega see siis nii ole, et kõik saavad hindeks, mis ise tahavad. On üks tuumik kohusetundlikke inimesi, kel on alati kodused tööd tehtud, kontrolltöödeks õpitud ja tunnis kaasa töötavad. Need on siis need viielised. Ja siis on ülejäänud. Kui klassis saab keegi häid hindeid, siis peab olema sellest heade-hinnete-klubist. Isegi, kui teised sealt saavad halvema tulemuse, lepitakse sellega, kui ühelgi nendest hästi õnnestus. 

Olen aga viimasel ajal just tähelepanelikumalt jälginud seda hinnete jagunemist ning märganud kogu klassi reaktsiooni, kui keegi, kes tavaliselt häid hindeid ei saa, teeb töö "5" peale ning heade-hinnete-klubi sooritused on kõik halvemad. Siis läheb puhta põrgu lahti! Küsitakse ikka mitu korda üle minult ja ehmunud viieliselt, et kuidas selline asi küll sündida on saanud. Sellele järgnevad õelad ja kadedad pilgud ning hukkamõistvad kommentaarid. Isegi selliste õpilaste vahel, kes tegelikkuses väga hästi läbi saavad.

Väike näide tänasest päevast. Paar nädalat tagasi sai üks tüdruk ainsana ühes aines väga hea hinde. Kõik õppijate klubist said ka halvemad, kuid mina tegelikult kadedaid pilke või õelaid kommentaare ei märganud, polnud see minu aine ka. Siis aga ei saanud ühel päeval aineõpetaja tunnis olla ning andis vastutuse just sellele viiesele preemiaks, et olgu siis tema 45 minutit õpetaja, kuna viimane töö läks nii hästi. 

See tund oli tegelikult juba mitu päeva tagasi, aga alles täna mulle teatati, et ei kunagi enam ühtegi "5", sest kõik tublid õppijad on tema peale kurjad ja mõnitavad, seega on lihtsam ikka halbadele hinnetele edasi õppida. Kui meenutada, siis on ta jätnud enne ka töös näiteks ühe ülesande tegemata, kuid ise olen seostanud seda alati teadmiste puudumisega. Ei oleks selle pealegi tulnud, et mõne õpilase jaoks on hea hinne hoopis karistus, eriti, kui sellega kaasneb ka teiste ees kiitmine. Veel vähem saan ma aru siis nendest "sõpradest", kes oma suurest kadedusest ei oska muud teha, kui teist inimest solvama kukkuda. 


Üritasime ikka rääkida ka, kuid kõik lõppes sellega, et tema ei taha sõpradega tülli minna, seega on lihtsam kindluse mõttes selged piirid paika panna, kes saavad häid ja kes halbu hindeid. 

Reede, 14. november 2014

kas alkoholivaba õlu ja siider on karastusjoogid?

Eks kõik on lapsepõlves kellegi klaasist lonksu õlut proovinud. Proovisin ise ka ja rõve oli! Kibe ja rõve! Enam ei tahtnud tükk aega.

Tänasel päeval on poes suur valik ka erinevaid alkoholivabasid (alkoholi?)tooteid: siidrid ja õlled ja veinid ja šampused on mulle igatahes silma jäänud. Ja tore ka, et on, sest äkki on jube õlleisu, kuid mingil põhjusel alkoholi tarbida ei saa/tohi/taha, siis on ju hea, kui on olemas alternatiiv selliste jookide näol. Aga alkoholitoodete alternatiiviks täiskasvanud inimestele on veel üks grupp, kes suurt rõõmu tunneb sellistest toodetest ja nendeks on alaealised kooliõpilased (sh ka minu seitsmendikud, hurraa!). 

Meil oli juba äärmiselt meeldiv kogemus sellega, et poisid võtsid nõuks tulla koolimaja ette oma alkoholivabade õlledega ja siis neid uhke näoga seal juua. Sellest tuli omakorda suur probleem, kuid see oli ju nii ammu, eelmisel aastal ja vahepeal on sada uut asja juhtunud ning mul oligi see täiesti meelest läinud.... kuni kolmapäevani. 

Pidin kolmapäeval olema kaheksani koolis, sest õpilased tahtsid harjutada mingit tantsu jõulupeo jaoks. See ei olnud kellelegi üllatus, et ka mina kooli jäin ja poisid teadsid seda samuti väga hästi. Aga vahepeal on mul tunne, et nad nimme tahavad selliseid jamasid korraldada, sest neil on igav või neile meeldib, kui mingi probleem kogu aeg on. Igatahes läksin siis mina rõõmsalt (see on kaheldav kui rõõmsalt) sinna ruumi, kus nad pidid proovi tegema hakkama ning mida ma näen: üks seitsmendik rüüpab rõõmsalt alkoholivaba siidrit, mille ta muidugi kiiresti ära peidab mind nähes. 

Kuna ma siiski pime ei ole, marssisin täpselt sinna, kuhu õpilane selle ruttu poetas. Sellele eelnes muidugi totaalne lollimängimine (kui lolliks nad mind peavad?!): "Õpetaja, kuhu sa lähed? Seal pole midagi!" Lisaks poolikule siidripurgile oli seal siis veel kolm õllepudelit, millest üks oli tühi. Jah, ma saan aru, et tegu on alkoholivaba tootega (vähemalt seaduste järgi). Kuigi nende

"Siider on alkohoolne jook, mis on tehtud kääritatud õunaveinist. Alkoholiks loetakse õlut alates 0,5% ja kõik teisi jooke alates 1,2%. Kuna siider on alkohoolne jook (alkohoolne jook algab 1,2 mahuprotsendist)  ja meie toote puhul on tegemist 0,9 kraadise kanguse joogiga, peame seda vastavalt seadusele nimetama alkoholivabaks siidriks. Sama analoogia kehtib ka alkoholivaba õlle puhul, valdavas enamuses alkoholivabades õlledes on alkoholi umbes 0,5%."

Kuigi nende toodete alkoholivabaks nimetamine on teatud mõttes väga suhteline. Minu loogika järgi tähendaks vaba seda, et seal pole üldse alkoholi, aga antud juhul on seal lihtsalt väga vähe seda. Samas ma kujutan ette, et kui see 7. klassi õpilane nüüd mitu alkoholiVABA siidrit endale sisse jooks, ei oleks ta kindlasti kaine. 

Eelmine kord, kui samade poistega sama probleem tekkis, kirjutasin ka A. Le Coqi, et täpsemalt uurida, miks antud toode lastele lubatud on. Kas siis võib ka 5-aastane poest endale sellise siidri osta? Sain turundusjuhilt muidugi äärmiselt informatiivse ja konkreetse vastuse. Väike osa sellest:

"Tootjana mitte tootes mittealkohoolset õlut ja siidrit, tähendab mitte pakkuda alternatiivi alkoholi sisaldavale õllele ja siidrile ja see ei oleks nende jookide tarbijate osas vastutustundlik. Tootjad, ühiskond, kool, kodu – kõik peavad aitama noori suunata neile sobiliku käitumise suunas, seda siis ennekõike läbi teadlikkuse kasvu. Meie seisukoht on, et alkoholivaba õlu ja alkoholivaba siider ei ole lastele mõeldud joogid."

Esiteks ei lugenud mina enda kirjast kuskilt välja rünnakut, et tule taevas appi, miks sellised tooted olemas on. Minu ainuke küsimus oli, miks on nende ostmine lubatud kõikidele ja kuigi vastuses on kirjas, et see on suunatud ikkagi täiskasvanud tarbijale, siis jätkuvalt on minu küsimus, miks lapsed võivad seda ka igalt poolt osta? E-sigarettide turule tulemisega oli palju kisa ja piisas mõnest konkreetsest situatsioonist, et koolid vähemalt oma sise-eeskirjadesse kiiremas korras said kirja, et koolis ei tohi e-sigaretti teha. Miks alkoholi"vabade" alkoholisarnaste toodetega midagi sarnast ei suudeta teha? 

Miks minu arust selliste toodete tarbimine väga noores eas siis nii kahjulik on? Jah, poisid ütlesid ka mulle kohe vastu, et see ju pole alkohol, miks nad ei või seda juua. Ütleme, et proovid 10-aastasena isa õllekannust lonksu. Üldiselt see ei maitse, kirtsutad nina ja vastik on. Kui sa proovid alkoholivaba õlut, mis tegelikult on maitselt täpselt samasugune, aga maitsmise hetkel oled sa sõpradega, on ju jube mark ütelda, et issand, kui rõve see on! Neelad koos õllelonksuga vastumeelsuse ka alla ja muudkui kiidad takka. Kes juua ei julge, on argpüks (minu poisid muidugi kasutaksid üht natuke teistsugust sõna selle asemel). Et ikka eriti tegijad olla, tuleb ju osta veel teist ja kolmandatki korda ning siis ongi kõik selle maitsega harjunud. Enam pole nii rõve. Ainult natuke vastik hakkab. Siis on juba hea ja lahe ja õllemaitse on sama tavaline kui vee oma. Ja siis ühel hetkel pole enam piisavalt lahe osta seda lahjat lurri, tahaks ikka midagi vägevat ning minnakse üle pärisõlledele, mis muidugi on maitselt samasugused, seega on see 7. klassi õpilane nendega juba täiesti harjunud. 

Antud juhul ei tohi ka ära unustada seda, et kool pole selliste jookide koht. Ütleme, et mul on tunnid läbi ja oli raske päev, ma ei korgi klassiruumis siidrit lahti kontrolltööde parandamise kõrvale. Koolis ei jooda alkoholi, mis siis, et ma olen ju 18 ja miks ma ei või? Samamoodi ei osta ma akoholivaba siidrit ja ei hakka seda koolis pärast tunde tegema, veel vähem peaksid alaealised õpilased seda tegema.

Õnneks on mul esmaspäeval koosolek ning ma saan need õlled anda siis õllesõprade vanematele.

Esmaspäev, 10. november 2014

töönädala algus

Kellele ei meeldiks esmaspäevad, saab jälle tööle minna ja väsitava nädalavahetuse selja taha jätta. Jah, mulle ka ikka. 

Näiteks võtame tänase hommiku. Ärkan rõõmsalt üles, eksole. Muidugi see rõõmsalt on väikeste mööndustega, sest magasin öösel kolm tundi. Igaks juhuks. Oli tarvis mõelda väga tähtsaid asju, näiteks miks mõni õpilane 8. klassis ei oska punkti lause lõppu panna ja kas üks 6. klassi õpilane ikka luges raamatu läbi või mitte. Siis hakkasid erinevad laulud mind kummitama, mida ma mõnda aega peas ketrasin. Siis ma natuke ikka magasin ka enne ärkamist, mis oli igaks juhuks 4.22, et jõuaks ikka kõik mõtted korralikult öösel ära mõelda.

Kui ma nüüd siis rõõmsalt kell 6 hommikul magamistoas tule põlema panin, plahvatas lambipirn mulle pähe. Jah, just nimelt. Ma ei teadnud ka, et need üldse plahvatavad. Varem on käinud ikka mingi plaks! ja siis see hõõgniit vm läheb katki ja on ka juba piisavalt kurb ja jube, kuid tänane ületas küll kõik varasemad lambipirnikogemused, sest seekord läks see väga valju pauguga mu pea kohal kildudeks ning maandus juustesse, mille peale pistsin mina omakorda kisama, et appi, lambipirn plahvatas ja nüüd ma suren ka, sest korraks ma suutsin endale juba vere ja kõik jutud ette kujutada.


Siis ma läksin kooli ja teesklesin, et ma ei näe, kuidas minu klassi poisil silmavalge on täiesti verd täis. Sest eelmisel nädalal nimelt väga õnnetult "kukkus ta täiesti üksinda vastu käsipuud, kui ta treppidel jooksis". Pakkusin küll, et äkki ikka jooksis vastu kapiust või uksepiita hoopis (millega ta ajutiselt nõustus), kuid lõpuks jäi õpilane ikka käsipuuga kokkupõrkele kindlaks. Tegelikult lihtsalt tavaline sõbrakaklus, mille vajalikkuses on nad mind üritanud veenda nüüdseks üle aasta. 
"Saa aru noh, see on sõprus!"

Pühapäev, 2. november 2014

integratsioon meie koolis vol 2 ehk kuidas 7. klassi poisid avastasid kondoomid

Olen juba rääkinud ka suurest sündmusest meie väikeses koolis ehk siis 5. klassi tuli sügisel vene keelt emakeelena kõnelev tüdruk. Kuigi praeguseks ajaks on peaaegu kõik õpilased ta nime selgeks saanud, kuulen ikka aeg-ajalt, et see venelane tegi seda ja see venelane tegi toda. 

Eks neil on siiamaani raske selle tüdrukuga harjuda, sest ta on väga elav ja proovib sõpru leida näiteks teisi taga ajades või kõdistades, mille peale siis minu seitsmendikud kohe kõõrdi vaatavad, et issand, mis ta tahab nüüd. Samas nalja pakub küll eest ära jooksmine ja teise taga ajamine. Ainult kui on ära tüdinenud, on juba raske selgeks teha, et okei, ma enam ei viitsi joosta, ära aja taga. 

Eks võimalusi ole mitmeid. Saab ju lihtsate sõnadega öelda, et ole hea ja ära aja enam taga, mulle ei meeldi see. Räägime niisama või teeme midagi. Võib tulla klassijuhataja juurde, et siis arutada, et eri rahvustel on natuke erinev iseloom ja temperament ja tegelikult ei taha ju keegi sellega midagi halba, vaid tüdruk otsib endale ainult sõpru uues koolis. Tundus täiesti loogiline lähenemine, mida mõned ka järgisid ning asi paistis vaibuvat. Vähemalt mulle jäi selline mulje. Poisid otsustasid proovida aga natuke teistsugust lähenemist ja kogusid kõik oma vene keele teadmised kamba peale kokku, et siis teatada, kes täpselt see 5. klassi tüdruk on. Muuhulgas otsustati, et miks mitte nimetada teda litsiks, kui ei meeldi, et ta jälle üritab suhtlema tulla.

Sellest omakorda mõni päev hiljem tekkis poistel järgmine hea idee ning mingi poodi ja osteti pakk kondoome. Nagu iga noor inimene talitaks, puhusid ka nemad ühe täis, tulid mulle näitama ja küsisid, et kas ma ikka tean, mis see on. Teadsin tõesti ja minu nägemuse järgi jõudsime järeldusele, et neid ei peaks töis puhuma ja siis kooli vahel lehvitamas käima, kuid ainult mina üksinda sain vist sellest aru, sest järgmisel päeval jõudis juba minuni jutt, kuidas ikka minu poisid olid pannud selle 5. klassi tüdruku koolikotti ka ühe kondoomi. Ahah, no ju oli siis vaja...



Juba järgmisel päeval seisime (mina tegelikult istusin) kõik rõõmsalt direktori juures, et poisid saaksid oma tegusid selgitada. No siis selgus ka, et hea küll, nad ei pannud kondoomi tüdruku kotti, vaid ainult kutsusid ta enda juurde ja näitasid talle. Ja teatud nimedega sõimasid ka ainult sellepärast, et ainult nii on võimalik talle selgeks teha, et nad ei soovi temaga suhelda. Selgus siiski, et oma mõtete väljendamiseks võiksid venekeelsed roppused välja jääda. Jälle targem! 

Võimalust kasutades, kui juba niivõrd tore kogunemine oli, andis õppealajuhataja neile ka võimaluse selgitada, kas nende arust on normaalne oma klassijuhatajale öelda "on kahesuguseid klassijuhatajaid: häid, kes hoolivad oma õpilastest ja siis sinusuguseid" (põhjus siis, miks ma minusugune klassijuhataja olin, oli see, et ma pidin klassiõhtu ühe koosoleku pärast edasi lükkama). Pärast (kui polnud enam lapsevanemaid ega direktoreid ega õppealajuhatajaid juures) selgitasid nad muidugi, et see oli kompliment ja ma sain valesti aru, kuna nad mõtlesid, et on häid õpetajaid ja minusuguseid ehk siis väga häid. Ups, jälle minu viga!