Esmaspäev, 10. november 2014

töönädala algus

Kellele ei meeldiks esmaspäevad, saab jälle tööle minna ja väsitava nädalavahetuse selja taha jätta. Jah, mulle ka ikka. 

Näiteks võtame tänase hommiku. Ärkan rõõmsalt üles, eksole. Muidugi see rõõmsalt on väikeste mööndustega, sest magasin öösel kolm tundi. Igaks juhuks. Oli tarvis mõelda väga tähtsaid asju, näiteks miks mõni õpilane 8. klassis ei oska punkti lause lõppu panna ja kas üks 6. klassi õpilane ikka luges raamatu läbi või mitte. Siis hakkasid erinevad laulud mind kummitama, mida ma mõnda aega peas ketrasin. Siis ma natuke ikka magasin ka enne ärkamist, mis oli igaks juhuks 4.22, et jõuaks ikka kõik mõtted korralikult öösel ära mõelda.

Kui ma nüüd siis rõõmsalt kell 6 hommikul magamistoas tule põlema panin, plahvatas lambipirn mulle pähe. Jah, just nimelt. Ma ei teadnud ka, et need üldse plahvatavad. Varem on käinud ikka mingi plaks! ja siis see hõõgniit vm läheb katki ja on ka juba piisavalt kurb ja jube, kuid tänane ületas küll kõik varasemad lambipirnikogemused, sest seekord läks see väga valju pauguga mu pea kohal kildudeks ning maandus juustesse, mille peale pistsin mina omakorda kisama, et appi, lambipirn plahvatas ja nüüd ma suren ka, sest korraks ma suutsin endale juba vere ja kõik jutud ette kujutada.


Siis ma läksin kooli ja teesklesin, et ma ei näe, kuidas minu klassi poisil silmavalge on täiesti verd täis. Sest eelmisel nädalal nimelt väga õnnetult "kukkus ta täiesti üksinda vastu käsipuud, kui ta treppidel jooksis". Pakkusin küll, et äkki ikka jooksis vastu kapiust või uksepiita hoopis (millega ta ajutiselt nõustus), kuid lõpuks jäi õpilane ikka käsipuuga kokkupõrkele kindlaks. Tegelikult lihtsalt tavaline sõbrakaklus, mille vajalikkuses on nad mind üritanud veenda nüüdseks üle aasta. 
"Saa aru noh, see on sõprus!"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar