integratsioon meie koolis vol 2 ehk kuidas 7. klassi poisid avastasid kondoomid

Olen juba rääkinud ka suurest sündmusest meie väikeses koolis ehk siis 5. klassi tuli sügisel vene keelt emakeelena kõnelev tüdruk. Kuigi praeguseks ajaks on peaaegu kõik õpilased ta nime selgeks saanud, kuulen ikka aeg-ajalt, et see venelane tegi seda ja see venelane tegi toda. 

Eks neil on siiamaani raske selle tüdrukuga harjuda, sest ta on väga elav ja proovib sõpru leida näiteks teisi taga ajades või kõdistades, mille peale siis minu seitsmendikud kohe kõõrdi vaatavad, et issand, mis ta tahab nüüd. Samas nalja pakub küll eest ära jooksmine ja teise taga ajamine. Ainult kui on ära tüdinenud, on juba raske selgeks teha, et okei, ma enam ei viitsi joosta, ära aja taga. 

Eks võimalusi ole mitmeid. Saab ju lihtsate sõnadega öelda, et ole hea ja ära aja enam taga, mulle ei meeldi see. Räägime niisama või teeme midagi. Võib tulla klassijuhataja juurde, et siis arutada, et eri rahvustel on natuke erinev iseloom ja temperament ja tegelikult ei taha ju keegi sellega midagi halba, vaid tüdruk otsib endale ainult sõpru uues koolis. Tundus täiesti loogiline lähenemine, mida mõned ka järgisid ning asi paistis vaibuvat. Vähemalt mulle jäi selline mulje. Poisid otsustasid proovida aga natuke teistsugust lähenemist ja kogusid kõik oma vene keele teadmised kamba peale kokku, et siis teatada, kes täpselt see 5. klassi tüdruk on. Muuhulgas otsustati, et miks mitte nimetada teda litsiks, kui ei meeldi, et ta jälle üritab suhtlema tulla.

Sellest omakorda mõni päev hiljem tekkis poistel järgmine hea idee ning mingi poodi ja osteti pakk kondoome. Nagu iga noor inimene talitaks, puhusid ka nemad ühe täis, tulid mulle näitama ja küsisid, et kas ma ikka tean, mis see on. Teadsin tõesti ja minu nägemuse järgi jõudsime järeldusele, et neid ei peaks töis puhuma ja siis kooli vahel lehvitamas käima, kuid ainult mina üksinda sain vist sellest aru, sest järgmisel päeval jõudis juba minuni jutt, kuidas ikka minu poisid olid pannud selle 5. klassi tüdruku koolikotti ka ühe kondoomi. Ahah, no ju oli siis vaja...

Juba järgmisel päeval seisime (mina tegelikult istusin) kõik rõõmsalt direktori juures, et poisid saaksid oma tegusid selgitada. No siis selgus ka, et hea küll, nad ei pannud kondoomi tüdruku kotti, vaid ainult kutsusid ta enda juurde ja näitasid talle. Ja teatud nimedega sõimasid ka ainult sellepärast, et ainult nii on võimalik talle selgeks teha, et nad ei soovi temaga suhelda. Selgus siiski, et oma mõtete väljendamiseks võiksid venekeelsed roppused välja jääda. Jälle targem! 

Võimalust kasutades, kui juba niivõrd tore kogunemine oli, andis õppealajuhataja neile ka võimaluse selgitada, kas nende arust on normaalne oma klassijuhatajale öelda "on kahesuguseid klassijuhatajaid: häid, kes hoolivad oma õpilastest ja siis sinusuguseid" (põhjus siis, miks ma minusugune klassijuhataja olin, oli see, et ma pidin klassiõhtu ühe koosoleku pärast edasi lükkama). Pärast (kui polnud enam lapsevanemaid ega direktoreid ega õppealajuhatajaid juures) selgitasid nad muidugi, et see oli kompliment ja ma sain valesti aru, kuna nad mõtlesid, et on häid õpetajaid ja minusuguseid ehk siis väga häid. Ups, jälle minu viga!