koolitulistamisest

Viljandis juhtunu on praegu väga aktuaalne, seega otsustasin kindlasti rääkida sellest kõikide oma klassidega, et teada saada nende tunded, mõtted sellega seoses ning üldse kogu situatsioon lahti rääkida.

Ise olin ma sellest ausalt öeldes šokeeritud. Muidugi kommenteerivad paljud, et see oli ainult aja küsimus ja igal pool mujal ju juhtub, kuid millegipärast on see tundunud kuidagi ebamäärane ning pole igatahes endast konkreetset ohtu kujutanud. Nüüd on küll kohutav mõelda, et tõesti Eestis ka selline asi juhtus. Enda piinamise või hoopis muul eesmärgil läksin tapetud õpetaja Facebooki lehele ja vist alles siis sain ma PÄRISELT aru, kui haige see kõik on, kui ma näen, kuidas inimene jagab oma seinale suvalist pilti ja loetud tunnid hiljem teda lihtsalt pole enam elus. 

(Mis mind aga kui õpetajat selle juures häiris (lisaks sellele, et midagi taolist üldse juhtuda võiks), oli see, et kõik avaldasid kaastunnet kooliperele. Palun mitte valesti aru saada, muidugi on see šokk kogu kollektiivi ja õpilaste jaoks, mitte veel rääkida nendest, kes pidid samas klassis olema, kui see juhtus. Siiski tekib selline tunne, nagu õpetaja oleks riigi oma. Ma ei ole ainult õpetaja, ma võin olla kellegi laps, abikaasa, ema, kuid koolis ma olen ainult õpetaja, kelle nimegi võib-olla mõni õpilane ei tea, kolleeg, keda ainult teretatakse. Õpetajana ei ole minu kohustus elada ainult koolile ja ainult koolis (kuigi suur osa inimesi seda mõtleb ja mõned õpetajad ka teevad), see on ju tegelikult ainult minu amet, samamoodi nagu kassapidaja töö on poes. Kas ei tuleks ikkagi eelkõige kaasa tunda inimesele, kes kaotab oma ema, naise?) 

Igatahes leidsin, et just see suvaline pilt on hea viis, kuidas alustada vestlust ka klassides, tekitada tunne, et tegu oli reaalselt eksisteeriva inimesega ja et see läheks neile ka rohkem korda. Arutasin kenasti 8. klassiga, arutasin kenasti 6. klassiga. Kõik õpilased said oma arvamust avaldada. 8. klassis arutasime lausa pool tundi, rääkisime selle mõjust ühiskonnale tulevikus, sellest, kuidas saaks ära hoida taolisi juhtumeid, mida kodu ja lapsevanemad peaks ja võiks ära teha jne. Uskumatult vähe oli sellist lollitamist või naljatamist, õpilased võtsid seda ikka päris tõsiselt, kuigi ma kartsin, et mõni naljahammas suudab ikka selle oma hiilgehetkeks pöörata ja andekust näidata. 8. klassis isegi üks õpilane proovis, kuid ülejäänud klass pani ta väga konkreetselt paika.

7. klass seevastu tuli kilgates ja oma pastakatest tulistamist imiteerides mulle juba enne nendega algavat tundi vastu. Pidin pikali kukkuma, kui seda nägin! Jälle minu klass leidis mooduse silma paista. Lootsin, et see on ühekordne ja ainult mulle mõeldud, kuid nad juba rääkisid, kuidas nad mööda kooli olid ringi käinud ja üks õpetaja oli kommenteerinud, et nad on ebaviisakad. MIKS KÜLL? Siis nad teatasid, et ma olen kurva näoga ja ma ei pea kartma, et kui nad tulistama hakkavad, siis nad minu ka ära tapavad, sest ma olen normaalne. 

Tunnis tegin veel kord katset neid reaalsusesse tõmmata ja kaotada ära see tobe kõik-on-nali-suhtumine. Jõudsin sellest rääkima hakata, kui juba keegi teatas, et ju see õpetaja kiusas ja siis on normaalne õpetajat tulistada. Pole või? Enne selle sisuka arutelu lõpetamist jõudsin neil veel paluda mõtelda, kui see oleks juhtunud mõne neile lähedase inimesega, kas siis ka nad üksteise võidu vaimukusi pilluksid ja klassikaaslaste nalju tagant kiidaksid. Pole ju võimalik, et 7. klass ei saa aru, mida tegelikult tähendab surm ning et mõni sellest klassist tõepoolest peab Viljandi sündmusi täiesti normaalseks ja suudab seda õigustada? Mis maailmas nad elavad? 

Ma tean, et olen neid õpetanud üle aasta, aga ma ei saa ausõna nendest vahepeal aru. Mida nad mõtlevad, kui nad nii käituvad? Kas nad üldse mõtlevad? Kuidas saab üks seltskond lapsi moodustada koos nii ebaterve grupi? Kui nendega individuaalselt tegeleda, siis tunduks nagu kõik korras, tavalised lapsed. Koos tunnevad nad pidevat survet üksteisele meele järele olla, mis paneb neid omakorda piire kompama, sest mingil põhjusel ei avalda keegi muljet sellega, et ta ei teinud töös ühtegi viga, vaid sellega, kui ta näiteks suutis koolimaja katusele ronida. Oma suures igavuses ja mulje avaldamises mõtlevad nad üha uusi ja uusi viise, kuidas olla lahe, kuidas näidata klassi liidritele, et mina olen ka siin, vaadake ometi mind! Ja mis võiks olla parem viis selleks, kui otsida internetist võimalikult täpselt järeletehtud mängurelvasid ja õhutada üksteist, et selguks see julge, kes sellega kooli ka tuleks....