reede, 21. oktoober 2016

"maailmale võid sa tunduda tavalise õpetajana. kuid oma õpilastele tundus sa kangelasena." *

* Ei kiida siin ise, ikka õpilaste sõnad! 

Viimased päevad on möödunud erinevate emotsioonidega. Ühelt poolt on väga kiire, sest veerand saab jälle läbi ning mul hakkasid ilmselgelt kuhjuma kontrolltööd (üllatus, üllatus!). Teiselt poolt lugesin sekundeid, millal algaks vaheaeg, sest näiteks täna lükkas mind teine õpetaja 4. korrusele (okei, see oli poolnaljaga... kahjuks killekese tõega ka). 

Kurb on ka, sest jätan ju enda lapsed maha. Ükskõik kui palju närvirakke on nad mul ära söönud, olen palju vaeva näinud, et nad enda tundides inimestesarnaseks saada ja koostöö ka veidi toimivaks muuta. Päris enda omad on mul ju juba 9. klassi jõudnud, seega on halb neid niimoodi lohakile jätta. 

Ära saadeti mind küll vägevalt: sõime torti ja sain lilli ja kommi ja igast asju.


Piltidega on see naljakas asi, et sain need erinevatelt klassidelt ja isegi mitte samadest koolidest. Ei tea, kuidas nad sama mõtte peale tulid. 

Koer, et oleksid kõik õpilaste koerustükid meeles ja ei unustaks õpilasi ära (õpilase sõnad ja väga sobiv konkreetse klassi puhul). "Mitu nädalat sa ära siis oled? Kevadel tuled ikka tagasi ju?" 

Päeva lõpus natuke veel nutsime ja tegime paar selfie't ("sest sa oled nii lahe ja siis meil on mälestus"). 

Nüüd kavatsen teha päevas kaks uinakut ja vaadata kõik maailma mõttetud sarjad läbi!


Pildiotsingu im going to sleep all year gif tulemus





kolmapäev, 12. oktoober 2016

kui ma jälle peeglisse vaatama pean

Kolme aasta jooksul olen pidanud ikka korduvalt peeglisse vaatama, et näha, kas ja mida olen valesti teinud. Kas olen õpetanud halvasti? Kas võtsin teema liiga kiiresti läbi ja ei seletanud piisavalt? Kas tegin liiga raske töö? Kas ei selgitanud piisavalt, mida kontrolltöös tahan? Noore õpetajana pole enesekindlus selliste asjadega nagunii väga hea. Kuidas koostada kontrolltööd? Mida küsida, et poleks liiga raske ega kerge töö? Kogu aeg pean maadlema nagunii saja küsimusega, millele muidugi aeg-ajalt õpilased palju juurde annavad.

Täna vaatan peeglisse ja ma olen vihane. Vihane õpilaste peale, et nad panevad mind tundma, just kui oleksin enda töös saamatu. Õpilaste hinded peaks teoreetiliselt olema otsene tagasiside selle kohta, kui hästi või halvasti ma enda tööga hakkama olen saanud. Mida rohkem ebaõnnestumisi, seda halvem õpetamine? 

Täna parandasin 6. klasside kontrolltöid. Tegin need kirjanduses veerandi jooksul õpitud mõistete peale. Kõik mõisted, mida pidi teadma, kirjutasin e-kooli koos lehekülgedega, kus neid õpikus leida võib, lisaks oli vihikus kõik kirjas. Tundus nagu tavaline töö. Aga kui ma neid parandama hakkasin, sain aru, et tegelikult ma olin küsinud hoopis selliseid mõisteid, millest õpilased mitte kunagi kuulnud polnud, sest kuidas muidu põhjendada seda, et 19 õpilasel töö ebaõnnestus (kokku 22 õpilast). 



Pildiotsingu i quit my job gif tulemus


Nii ma seisan peegli ees (ilmselgelt ikka pigem piltlikult, sest mul on nii palju töid veel parandada, et pole reaalselt võimalust endaga tõtt vahtida) ja olen pahane. Mida ma nendest tulemustest nüüd järeldama peaksin? Terve klass ei saanud minust aru? Aga millest aru saada, kui on vaja rida mõisteid pähe õppida? Kuidas saab eestikeelsetest mõistetest mitte aru saada? Ei saa aru, mis on haiku? Või hoopis ma ei saa midagi aru? Saa siis aru, kes aru ei saa. 

Õnneks on mul veel üksikuid fänne.


teisipäev, 11. oktoober 2016

paar tähelepanekut põhikooli vanimast klassist

Esimene veerand on lõpusirgel (millal see veel juhtus?), mistõttu algavad minu traditsioonilised appi-vaadake-oma-hindeid kõned. Mina näiteks vaatan laste hindeid kogu aeg ja ei tea, kas nutta või nutta. E-kooli andmete järgi vaatavad õpilased ise ka, aga nemad ei tee midagi.

Hakkasin siis täna jälle selgitama, miks just 9. klassi võiks positiivsete hinnetega lõpetada, kui nägin, et tegelikult mu jutt ei jõua päris kohale ja kõik mitte nõustuda ei soovi. 

"Aga õpetaja, kolm veerandit on ju veel!" ütleb õpilane, kellel kuus erinevat ainet tulevad tunnistusele suure tõenäosusega kahed. 

Mina, loll ja jälle hämmingus, ei saanud midagi aru. 

"Ma ülejäänud veerandid saan kolmed!" sain kohe täpsustuse. 

See on ju täiega loogiline! Esimene veerand ei peagi õppima, see on aeg sisseelamiseks. Pealegi on väga tõenäoline, et selline õpilane ennast järsku kätte võtab ja õppima hakkab. Ei saa ju olla varasemast lünki ega puudujääke teadmistes. Näiteks pole kindlasti kuidagi seotud see, et kui esimesel veerandil õpime eesti keeles kokku- ja lahkukirjutamist, mille eest tuleb hinne "1", siis võiks see mõjutada eesti keele lõpueksami tulemust, kui kogemata selline ülesanne juhtub seal olema. Ja kui peaks veel juhtuma, et mõni muu veerand ka ebaõnnestub, siis on ilmselgelt õpetaja süü, sest miks ta siis peab kiusama niimoodi! 


Pildiotsingu i dont get it gif tulemus

neljapäev, 29. september 2016

Miks lastel on enda tulevikust ükskõik?

Ettevaatust, üldistan!

Olen jõudnud enda õpilastega 9. klassi. Jah, mina olen jõudnud, mõned õpilased veel, aga poolel klassil pole ikka sooja ega külma, et neil on käsil põhikooli viimane aasta. 

Esimene veerand hakkab tasapisi lõpusirgele jõudma ja jätkuvalt on pooltel kaheseisud. Mitte ühes aines, vaid peaaegu kõikides (v.a umbes käsitöö ja kunst). Minu mõistus on otsas! Kui juhin sellele tähelepanu, saan kas õlakehituse või umbmäärase podina "on jah käest ära läinud" ja "võtan end kokku". Millal ometigi see kokkuvõtmine juba algab? Ootan seda juba neljandat aastat.

Mõned näited:
inglise keele sõnavaratest: kuus "1" ja üks "2",
bioloogia hindeline ülesanne: kaks "1" ja kuus "2",
keemia kontrolltöö: kolm "1" ja kolm "2".
eesti keele kontrolltöö: parandamine on pooleli, kuid oskan seni öelda, et maailmas on kokku 28 keelt, kõige rohkem räägitakse maailmas soome-ugri keeli, mida kõneldakse näiteks Liivis. 

Mul on 14 õpilast, kellest umbes pooltel igas aines iga töö ebaõnnestub! 

Kui ma räägin õpilastega, siis lubatakse maad ja ilmad kokku. Kindlasti parandatakse kõik hinded ära, kindlasti järgmisel veerandil õpitakse paremini (mis siis, et neid järgmisi veerandeid on hakanud jube väheks jääma). Kas nad tahavad pärast põhikooli kuskile edasi minna? Ilmselgelt! Kas nad mõtlevad, kuhu nad selliste hinnetega sisse saavad? Ilmselgelt! Nad on veendunud, et ametikoolis ei vaadata hindeid, vaid rullitakse punane vaip lahti, et sellised austatud inimesed on otsustanud nende kooli kasuks. 

Vestlused vanematega ei ole targemad.
"Aga see õpetaja vihkab mu last. Ta vihkab kõiki meie perekonnast ja sellepärast kiusabki!"
"Ta ütleb küll, et on õpitud, aga ma ju ei tea..."
"No ta vaatab oma seebikaid kogu aeg, need hinded ei saagi head olla. Ta ei õpi kodus üldse."
"Matemaatikast ei saanud mina ka omal ajal aru. See on ju nii raske! Tüdrukutel ongi raske reaalainetes!"
"Mina olen juba alla andnud, mina temaga hakkama ei saa. Vaadaku ise, suur inimene juba!"

kolmapäev, 28. september 2016

eksperiment

Olen kolm aastat järjest tööd koju tassinud. Võib vist ühe käe peal kokku lugeda nädalavahetused, kui ma kodus pole mitte midagi teinud. Tavaliselt töötasin iga õhtu veel paar tundi ning kogu pühapäeva. Laupäeval lubasin siis endale kooliasjadega mitte tegelemist, kuigi tegelikult kogu aeg mõtlesin, miks ma ometi ei ole asjalik, sest nii palju on teha.

Eelmisel aastal olid 9. klassi tunnid kõige kohutavamad. Ma polnud enne seda klassi õpetanud, seega igasugused materjalid puudusid. Alati pidin planeerimist alustama õpiku lugemise ja materjali otsimisega, mis (eriti kirjanduses) võttis aega iga kord paar tundi. Alles seejärel hakkasin mõtlema, mida siis tunnis päriselt teha. Täiesti tavaline oli näiteks kuuest kümneni teha ainult kahte 9. klassi tundi. 

Miks minu ainukesed vabad päevad on jõuludel ja suvel? Normaalsed inimesed käivad tööl, aga siis tulevad koju ja tegelevad mingisuguste imelike asjadega, näiteks pere ja hobide ja ma ei teagi, mida inimesed teevad pärast tööd. Mina olen tulnud töölt koju, et teha veel mõned tunnid tööd ja siis magama minna. Ja nii kogu aeg! Pidevalt mõtlesin, et järgmine aasta on lihtsam, kuid kolm aastat möödus täpselt ühtemoodi.

Seega otsustasin pererahu huvides käia tööl nagu normaalne inimene. Alguses lihtsalt mõtlesin, et proovin vähem tööd teha ja mitte nii palju tõmmelda. Siis mööduski esimene nädal nii, et ma päriselt ka ei teinud kodus midagi. Sellest tekkis muidugi juba hasart. "Issand, ma suutsingi nädal aega ainult koolis tööd teha, äkki suudan edasi ka!" Alguses oli muidugi lihtne: kontrolltöid eriti polnud, kõik klassid vähemalt korra õpetatud jne. 

Paari nädala möödudes otsustasin, et ma ei kavatsegi hakata kontrolltöid kodus parandama. Kui koolis ei jõua, jäävad järgmiseks päevaks. Kui siis ka ei jõua, jäävad mis iganes ajaks, kui ma peaksin jõudma. Tööpäeva lõppedes marsin koju ja hakkan mõtlema kooliasjadele alles järgmisel hommikul. 

Kuidas seni on õnnestunud?

Hästi, sest kodus ma tõesti midagi pole teinud. Tunnen ennast õhtuti palju paremini, ma ei põe enam saja asja pärast ega ärka öösel paanikas üles, sest meenus mõni tegemata asi. Mul on praeguse seisuga parandamata täpselt 91 tööd ja homme tuleb 47 veel juurde, kuid ma ei lase sellest ennast häirida. 

Kas ma saan kõik asjad nii hästi tehtud, kui ma sooviks?

Kindlasti mitte! Et ma päriselt asjad enam-vähem tehtud saaks, tuleb näiteks tundide planeerimisele kuluvat aega ikka korralikult kokku tõmmata, seega pole mul üldse aega midagi muuta või lahedat välja mõelda. Enda nõudmiste järgi näiteks ma pole üldse hea õpetaja praegu, aga see-eest mul on aega, et kasvatada rahulikult ühte väikest inimest, kes üha rohkem ruumi võtab ja muudab juba 4. korruselegi ronimise keeruliseks ülesandeks.

Muidugi selle tohutu taevast sülle kukkunud vaba ajaga ei ole ma midagi peale hakanud, sest ma ainult magan (või vähemalt laman). 

Pildiotsingu i dont want to work gif tulemus

kolmapäev, 21. september 2016

tavaline vahetund

Olin enda tunnid tänaseks ära andnud ning parandasin klassis kontrolltöid. Järsku käis kohutav pauk. Sellele järgnesid paarisekundiliste vahedega natuke vaiksemad paugud ja siis jälle üks väga vali. „Appi, sõda ongi käes!“

Siis märkan aknast ühte enda poissi, suu kõrvuni, väikest palli vastu koolimaja viskamas. „Kurat, oleks võinud sõda olla…“

Teen akna lahti ja küsin, mida ta enda arust seal korraldab. „Viskan poistele palli!“ tuli vastuseks. Ülevalt kuulen kahe teise poisi hääli. „Õpetaja, vaata siia, me oleme siin!“

Lähen 3. korrusele, kus ühe klassi akna peale olid siis need kaks poissi end mugavalt sisse seadnud. „Mida te teete?“ soovisin teada. „Ta viskab palli aknast sisse.“ Naljakas siis, et ta minu aknast sisse seda üritas visata, kuigi see üldse kinni oli.

Selle peale jõuab päevakangelane ka 3. korrusele ja teatab, et teised käskisid visata, tema pole midagi teinud. Kõigil kolmel nalja kui palju. Hakkas tulema õigustusi. Üks ei teinud midagi valesti, sest teised käskisid. Käskijad ei teinud midagi valesti, sest nemad ei visanud ja ise ta viskas nii kehvasti, et aknast sisse ei saanud. Minu nõudmise peale saada pall enda kätte visati see üle õla aknast välja. „Mis pall?“


Ma olen 9. klassi juhataja… 


Pildiotsingu great idea gif tulemus

reede, 16. september 2016

kui isegi mul on juba endisi õpilasi

Kui kooli läksin, sain õpetamiseks 5.-7. klassi. Eelmisel õppeaastal jõudiski 7. klass sinnamaale, et olid hoopis üheksandikud, lõpetasid põhikooli ja on mööda ilma laiali. Osad on päris lähedal, kuid ei õpeta ma neist enam kedagi, kuna olen ikkagi põhikoolis ainult. Sellegipoolest on rõõm endisi õpilasi näha. 

Kui mina õpilasena tänaval enda õpetajat kohtasin, siis hea meelega oleks otsa ümber pööranud ja tuldud teed tagasi kõndinud. Vähemalt teisele poole teed mindud või kuidagi käitutud, nagu ma kohe üldse ei märkaks mitte midagi ega kedagi. Siis tundus see ikka jube kaval olevat, kuid nüüd näen kohe ära, kui õpilane üritab teeselda, et mind ei näe. Olgu peale, ei viitsi ise ka tõmblema hakata ja kui minust mööda kõndimine selline piin on, siis las olla.

Seda enam panevad mind imestama olukorrad, kus õpilased ise tulevad minuga rääkima. Näiteks suvel tuli üks õpilane selja tagant ligi ja kõnetas mind. Ma poleks teda mitte mingil moel näinud, seega ta poleks pidanud isegi ära jooksma. Aga ta hoopis tuli mu juurde ja me isegi rääkisime. Järelikult ma vist väga ebameeldiv ei ole, kui lausa juurde tullakse vestlema. 

Endisi õpilasi kohtasin esimest korda ka Suures Linnakoolis, kes Maakoolist sinna 10. klassi olid tulnud (ilmselgelt sellepärast, et Maakooli õpetajad on lihtsalt nii jõledad ja peletavad kõik ära, nagu ma paar postitust tagasi rääkisin). Mina jälle muidugi ise kedagi ei näinud (ma reaalselt kõnningi nii kogu aeg ringi, et kedagi ei näe ja siis peabki ekstra minu juurde tulema, veel parem täitsa ette seisma ja midagi ütlema, et ma ka aru saaks), aga kuulsin, kuidas keegi hüüdis "õpetaja". Tunnen ennast alati väga puudutatuna, olgugi et ma mitte ainuke õpetaja seal majas pole. Seekord olin ikkagi mina, keda hüüti ja mida ma näen: minu lapsed eemal lehvitamas, suu kõrvuni (issand kui imelik on öelda 16-aastaste kohta lapsed, kuna ma ise enda arust olen veel väga noor, nii paar aastat neist vanem). 

Läksin siis küsima kohe, et kuidas on, Suur Linnakool ikkagi. Eks nad päris segaduses ja eksinud tundusid ka, kuid esimese asjana teatas mulle üks poiss, et ta sai eesti keeles "5". Ise nii õnnelik, nagu oleks just eksami sooritanud. Kiitsime siis eelmist eesti keele õpetajat ka, sest kuidas muidu selline asi võimalik oleks. Aga alustada enda päeva sellega, kuidas endine õpilane õhinaga teatab, et tal läheb minu aines väga hästi, on ikka äärmiselt hea tunne. Nii hea, et ma ei lasknud isegi häirida sellest, et ma pidin kaks tundi järjest kuuendike peale kuri olema ja kõike 15 korda seletama.

Kujutate ette, eesti keeles "5". 



Pildiotsingu i'm not completely failed gif tulemus 

neljapäev, 15. september 2016

miks ma pean kogu aeg kuri olema?

Ma olen tore ja lõbus inimene (täiesti objektiivselt ise hinnates), kuid sellegipoolest ei saa ma koolis selline olla. Miks? Sest ma pean lihtsalt kogu aeg kuri olema. KOGU AEG!

Esimest aastat tööle minnes ei osanud ma muidugi mingit seisukohta võtta. Ma ei teadnud, milline õpetaja ma olen. Arvasin, et mul on hästi raske rahulikuks jääda, sest tahaks kõiki ÕS-iga visata. Tegelikult on mulle tulnud suure üllatusena, et suudan päris palju välja kannatada ning kui lähengi närvi, siis vaikselt enda sees. Ei pista klassi ees karjuma ja pole kedagi veel millegagi visanud ka. 

Üsna pea sai aga selgeks, et veidi väheseks jääb kommentaar lobisemise, telefoni kasutamise, unistamise jm kohta. Mõne klassi puhul mõjus see viieks minutiks, teisel juhul isegi nii kauaks mitte. Järelikult pidin mõtlema muud süsteemid välja, et klassis ometigi õppida saaks. 

Olen proovinud rääkida õpilastega nagu normaalsete inimestega, sest näiteks 8. või 9. klassis peaks teoreetiliselt olema juba inimesed, aga mõnes klassis ei huvita see jutt väga kedagi. Naljakas on see, et klass on väga tervik ehk siis nipid võivad toimuda kogu klassi peal või mitte üldse. Eriti kummaline on see paralleelklassides, kus on täpselt samas vanuses lapsed, kuid täiesti erinevad. Mõnele piisabki, kui ma juhin ainult tähelepanu sellele, et ei tasu nii kõvasti minuga võidu seletada. 

Üldiselt pean ma lihtsalt olema kogu aeg väga kuri. Näiteks 6. klassis on mul selline süsteem, et ma panen tunni jooksul kirja kõikide õpilaste segamised ning teatud arv tähendab märkust e-kooli. Mingil põhjusel seda nad ei taha, mistõttu üritavad end enam-vähem vaos hoida. Minu jaoks tähendab see, et pean ju 45 minuti jooksul registreerima igasuguse tõmblemise, mis on nii raske ja tüütu ja aeganõudev. Üldse ei viitsi neid kriipsukesi iga kord sinna paberile vedada. Aeg-ajalt teatan mõnele, et ta on näiteks ühe rikkumise kaugusel märkusest, siis ehmatavad ära ja ei julgegi tunni lõpuni midagi teha. Pärast tulevad muidugi uurima ka, et ega ikka märkust tule. Kui ma olin seda juba mitu tundi teinud, siis lootsin, et nad suudavad nüüd ise end kontrollida, kuid kohe läks käest ära. Nii kui ma kullipilgul klassis ringi ei käi, on kohe neil enda arust vahetund. 

6. klassis tegin veel eelmine aasta nii, et joonistasin iga tund tahvlile skaala lärm - vaikus ning hakkasin mingit tärnikest siis vastavalt enda äranägemise järgi liigutama. Kui läks jutuks või saginaks või mõni arvas, et ta pole tunnis, siis liigutasin seda üha lärmi poole. Mõned minutid vaikust jälle teises suunas. Tunni lõpus lärmi poole ei tohtinud jääda, sest sellele järgnes midagi (tunnikontroll näiteks või lisaülesanne). Samuti toimib ainult nii kaua, kui seda tahvlile märgin. Kui ühes tunnis jätan tegemata, on see signaal õpilastele, et enam ei pea vait olema. 

Enda rahututele hingedele tegin vahepeal iga teema juures tunnikontrolli. Selleks oli tegelikult palju põhjuseid. Tunnis käituda nad tõesti ei osanud, kuid ka kodused tööd olid pidevalt tegemata, mõttega kaasa ei töötanud jne, seega mõtlesin sundida neid õppima. Nägi see siis välja nii, et nendel, kes enne ei õppinud, oli lõpuks lihtsalt kümme korda rohkem halbasid hindeid, sest ilmselgelt ei hakanud nad ikka õppima. Mina sain aga iga nädal lisatööd. Seega mingi hetk lõpetasin selle ka ära.

Nüüd mul muud süsteemi polegi, kui ainult olla hommikust õhtuni hästi kuri. Muudkui märgin pisematel neid kriipse ja pean suurematele monolooge te-õpite-iseenda-jaoks-ja-olete-suured-inimesed teemal. Kasutan ka tunnikontrolle ikka veel. Tavaliselt siis, kui eelmine tund oli totaalne ebaõnnestumine ja õpilased on suutnud jälle midagi korraldada. Siis viskan kõigile tunnikad ette ja pärast on korraks rahu, sest nad on ilmselt nii pahased mu peale. 

Lõpuks tulen koju ja olen sellest kurjustamisest nii väsinud. Miks ma pean iga päev nii palju vaeva nägema, et nad vait oleksid?! Kui ma olen näiteks enda üheksandikke õpetanud juba üle kolme aasta, kas nad siis iga tunni alguses mõtlevad, et oot, proovime, kas täna õpetajale meeldib lobisemine. Kas tõesti ei jõua lõpuks kohale, et äkki oleks vait. 



Pildiotsingu silence gif tulemus

kolmapäev, 7. september 2016

hariduspoliitika maakoha moodi

Jagan näpunäiteid, kuidas korraldada maakohas haridust. Tegemist on testitud variandiga, seega ei tohiks olla hirmu, et plaan läbi kukuks. Kindlasti pean oluliseks mainida, et sarnased võtted ei pruugi toimida Tallinnas või Pärnus, kuid väga häid tulemusi on näidanud näiteks 2017 elanikuga kohas.

1. Esimese asjana on vaja avastada, et koolis hakkab lapsi vähemaks jääma. Kindlasti süüdistada selles kooli ja õpetajaid, sest miks muidu lapsi nii vähe oleks!

2. Kuna õpetajad lapsi eemale peletavad, tuleb vastukaaluks pakkuda erinevaid hüvesid (näiteks tahvelarvuteid). Kui kolm last otsustavad, et tasuta kraam on väärt jubedaid õpetajaid, on põhjust rõõmustamiseks.

3. Vallandada ja sundida vaikima kõik, kes julgevad väita, et ehk pole sellises kohas keskkoolil enam mõtet. Süüdistada kooli ja õpetajaid, et nad on nii negatiivselt meelestatud ja seetõttu lähevad lapsed minema.

4. Vallandatud direktori asemele saab alati palgata suvalise inimese, kes üldse asjadest midagi aru ei saa. See on väga oluline, sest nii läheb tähelepanu õpilaste arvult hoopis mujale. Samuti on hea omada vähemalt üht liitlast seal kohutavas ussipesas. 

5. Kui suvaline inimene mingil põhjusel direktori töökohustustega hakkama ei saa, tasub süüdistada kooli ja õpetajaid. Selleks on erinevaid võimalusi. Lollikindla ja järeleproovitud variandina võiks hakata õpetajaid vallandama, klatšima, ähvardama. Siiski soovitan leida laiemat kõlapinda. Ehk töötab kohalikus ajalehes mõni sõber, kes on nõus igasuguseid närvihaigeid hüüdlauseid artikli pähe avaldama? Kindlasti ei tohiks sellist võimalust raisku lasta! 

6. Proovi kolmandal aastal kolmanda direktoriga. Kui üks leiab, et kümne õpilasega keskkoolil pole mõtet, teine aga, et probleemi nagu üldse pole ja teeme kõik hästi atraktiivseks, kuid ei saa siis hoopiski millegagi hakkama, tasub alati loota, et kolmas on parem. 

7. Samal ajal peaks ikkagi süüdistama ka õpetajaid (kindlasti ka meedias), et nad ei oska õpetada, on kohutavad inimesed ning kõik õpilased põgenevad nende eest ära. Võib muidugi tunduda, et on veidi piinlik iga nädal ajalehes kisada, kuid see pole tegelikult nii. See pole üldse piinlik ega naeruväärne! 

8. Kui ise ka enam aru ei saa, mis algsed eesmärgid keskkooliga olid, võib alati võtta ajutiselt uue suuna, näiteks plaanida koolimajja lasteaia avamist. Proovida tasub korraks ka õpetajaid moosida ja pakkuda neile võimalust vabade tundide ajal hoopis lasteaias töötamist (kui see ei toimi, vt punkt 7). 

9. Suures segaduses võib tõesti meelest minna, milliste põhimõtete pärast on kisa mitu aastat toimunud, aga sellest pole midagi. Nüüd tuleb väga tähtis punkt (peaaegu sama tähtis kui 7. punkt). Kuigi oled kolm aastat võidelnud keskkooli eest ja lubanud seda iga hinna eest säilitada, võta vastu otsus muuta kool põhikooliks (või lasteaed-põhikooliks?). Kindlasti ei tohi geniaalsest plaanist informeerida kooli juhtkonda (sest rõve ussipesa) või hoolekogu (sest ma ei tea miks). Las õpilased, kellele nädal aega tagasi plaksutati, et nad valisid kodukoha kooli, loevad ajalehest, et 
"2017/2018. õppeaastal ei toimu koolis õppetööd 10. ja 11. klassides.
2016/2017. õppeaastal kooli 10. klassi lõpetanud õpilastel võimaldatakse õpinguid jätkata 2017/2018. õppeaastast maakonna mõne teise gümnaasiumi 11. klassis, kompenseerides lisandunud õppekulud."

10. Ära unusta süüdistada õpetajaid, et nende pärast tehakse koolist põhikool. 

Tean, et praegu on aktuaalne hoopis haldusreformid ja presidendivalimised, kuid viimane on loodetavasti varsti möödas ning oleks aeg koolivõrku korrastama hakata. Miks mitte võtta eeskujuks selline näide, mis on juba järeleproovitud ja seega igati toimiv. 


Pildiotsingu i love it when a plan comes together gif tulemus

neljapäev, 1. september 2016

1. september!



Hurraa(?), minu neljas 1. september õpetajana! Olgu mis on, kuid 1. september on olnud kogu aeg ikka eriline päev. 17 aastat (üli)õpilasena ja 4 õpetajana, mis tähendab, et pole tegemist ikka päris tavalise päevaga. 

Samuti on minu neljas 1. september klassijuhatajana. Võtsin kohe klassi, sest tundus hea mõte võtta endale õpetamise kõrvale, millest ma alguses nagunii suurt midagi ei jaganud, veel üks kohustus. Üle kivide ja kändude olen nendega jõudnud 9. klassi. 

Esimese päeva positiivse poole pealt: sain lilli! Arvasin, et üheksandikud on juba nii suured ja lillede toomine sobib ainult tittedele ja minu uhked suured inimesed seda ometigi tegema ei vaevu. Eksisin! Lillesülem on küll kahanenud aastatega, kuid siiski uhkelt vastu pidanud. Tublid viimased vaprad (või nende vaprad emad), kes hommikul peenrale astreid korjama viitsisid minna. 

Esimese päeva vingumise poole pealt: minu klass ei hooli minust! Ilmselgelt veits vastuolus eelmise lõiguga, kuid teatasin täna just, et sel aastal õpetan ainult 1. veerandi neid ja siis lähen minema ning kedagi ei huvitanud, et ma ära lähen. Null emotsiooni! Nad tahtsid teada ainult kolme asja: kes edasi hakkab õpetama, kes hakkab klassijussiks ja kas võib ära minna. Mina näiteks oma rumala peaga mõtlesin, et olen päris normaalne õpetaja ja klassijuhataja ning õpilased tunnevad huvi või ehk on isegi veidi kurvad selle peale. Tagatipuks arvavad ekslikul kombel ka teised õpetajad, et ma olen jube lähedane oma klassiga ja käisid ükshaaval uurimas, kuidas nad ikka reageerisid ja kas olid kurvad, mistõttu pidin kümme korda ütlema, et neil oli ükskõik. 

Vahet pole, lähen vaatan oma astreid ja söön sefiiritorti, sest 1. september ikkagi! 




kolmapäev, 24. august 2016

veidi luulet kooliaasta algusesse

No nende luuletustega on alati ikka probleeme. Õpilastel siis. Ka selle ülesande juures olen harjunud alguses silmade pööritamise ja ohkimise ja ma-ei-oska-dega. Lõpuks on kõik olnud tulemustega rahul, kuid tõdevad ikka, et ega need luuletused küll ole.






esmaspäev, 2. mai 2016

kuidas ma sain teada, et ma pole 8. klassile kolme aasta jooksul mitte midagi tarka õpetanud

See oli tegelikult väga lihtne. Vaja oli ainult maakondlikku 8. klassi tasemetööd, milleks on loomulikult etteütlus. 

Esmalt kurdaks tagasihoidlikult (nagu mu kurtmised alati on), kui jube nõme on etteütlus. Mulle ei meeldinud etteütlused õpilasena ega meeldi ka praegu. Oleks tegu siis tavalise sidusa tekstiga, kuid see on alati tehtud nii, et jee, panen neli erandit ja reeglit ühte lausesse ja äkki on natuke loogiline ka. Samuti ei saa ju etteütlusega kontrollida ühte konkreetset teemat, sest nad teevad sada muud viga, mida peab ka arvestama ja lõpuks ma ei teagi, kuidas nende komade või otsekõnede või suurte algustähtedega siis on. 

Kui see peaks olema ettevalmistus järgmise aasta eksamiks, siis miks valida etteütlus. 9. klassi eksamis pole isegi kuulamisülesannet. Palju parem oleks näiteks funktsionaalse lugemise ülesanne, kuna viimasel ajal on ju nii palju kisa, et lapsed ei oska lugeda (mida nad ei oskagi), või suvakad keeleharjutused. Etem ikka! 

Igatahes oli meil täna siis etteütlus. Näide ühest lausest. Eesti toiduainetööstuse 10. aastakonverentsil "Toit ja tervis", kus hõbemärgi saavutasid Läätsa kalatööstuse vinnutatud Saaremaa kilud, kuulutati Eesti 2016. aasta parimaks toiduaineks aktsiaseltsi Balbiino sorbett Mangosmuutike. 

Teoorias saan ma muidugi aru, et õpitud teemad ja peab oskama, kuid minu arust on see ikka päris keeruline lause 8. klassi õpilasele. Lisaks on minu omadel vähemalt huvitav komme komasid varuga panna. Kui lause on ikka päris pikk, pannakse neid igaks juhuks igale poole. Olen kogu aeg rääkinud, et koma ei tule lausesse sellepärast, et nii pikk lause on ja lihtlause võib ka pikk olla, kuid mida mina ka tean. Polnud mingi probleem selles lauses näiteks viis viga teha. 

Mul on 14 õpilast. Neist kümme sai "1"!



Ega ma ei oodanudki sealt tegelikult väga häid tulemusi, aga ma ei eeldanud ka, et keegi kirjutab kümnaasium või sissse (jah, 3 s-tähte) või ei tea, et lause lõpus on punkt. Ma ei hakka sellest rääkimagi, et meil oli loetud tunnid tagasi kirjavahemärkide kontrolltöö või et meil oli proovietteütlusi ka, kuhu üritasin panna samad teemad, kuid juba siis arvasid osad, et otsekõne pole näiteks asi, mida peaks lauses kuidagi märkima. Eeldasin, et nad võtavad tasemetööd tõsisemalt, sest noh, see on tasemetöö. 

Nüüd saingi teada, et ma ei õpeta midagi ja lapsed oleksid võinud sama hästi kolm aastat telefonides passida. 

pühapäev, 1. mai 2016

igapäevased väikesed lahingud

Põhjus, miks ma viimasel ajal väga aktiivselt siia midagi kirjutanud pole, on selles, et olen hakanud kahtlema enda õpetajaks sobivuses. Kui mu põhitöö seisneks päriselt enda ainete õpetamises, oleks ehk asjad veel korras, aga tegelikult pean ma päevast päeva lastega lihtsalt kaklema. 

Võtame näiteks 9. klassi. Eesti keele lõpueksam on täpselt kuu aja pärast. Olen aasta aega kirjutanud nendega kirjandeid ja hiljuti võtsin teemaks uuesti kirjandi ülesehituse, kuna päris paljudel oli see nõrk. Käisin ka koolitusel ja puha, et end võimalikult kurssi lõpueksamiga viia ja kasutasingi tunnis sealt saadud materjale. Ülesandeks oli kirjutada etteantud teemal sissejuhatus ja üks lõik, lisaks püstitada probleem ja üldse kirjand tervikuna välja mõelda, kuid mitte päris kõike kirjutada. 

Ja siis hakkaski peale....

"Teema on nii nõme!"
- Tegelikult võtsin lihtsalt eelmise aasta teema. Mitte keegi ei garanteeri, et teema on sobiv. See ei saagi olla kõigile ühtemoodi, ikka on neid, kelle arust on maailma kõige nõmedam teema. Kui lõpueksamit tehes on ka imelik teema, siis ei kirjutagi kirjandit?

"Ma ei saa aru, mille jaoks meil seda üldse vaja on!"
- Ei olegi vaja, kirjand annab ainult 40 punkti ja ilma selleta võib ka "3" kätte saada!

Ülesanne jäi kodus lõpetada. Järgmises tunnis:

"Oih, ma ei teadnud, et ma pean selle lõpetama." 
"Ma ei saanud aru!"
"Ma puudusin!"
"Mul jäi vihik koju!"
"Ma sain just aru, et kindlasti ei pea lõpetama."
"Millest jutt käib?"
"Millal me eksamiks kordama hakkame?"

Nii ma olengi sunnitud kogu aeg kaklema. Vahel on tunne, et olen ainuke inimene, kes eksamisse tõsiselt suhtub või üritab midagi ära teha, et see korralikult tehtud saaks. Samas on üheksandikel suur paanika, mida nad valjuhäälselt ka kurtmas käivad. Eesti keele õpetaja on esimest korda 9. klassis, järelikult ei tea ta eksamist midagi, mistõttu mõjutab see võib-olla hinnet. Kindlasti ei mõjuta hinnet aga nende enda laiskus ja ükskõikne suhtumine. 

Kui ma sellega veel enam-vähem hakkama saan, siis klassijuhatajaks ma küll loodud ei ole. Põhjused, miks ma olen halb klassijuhataja: ma ei luba tunni ega vahetunni ajal aknast prügi välja loopida, ma ei luba välisjalanõudega tooli ja laua peal trampida, ma ei luba lõpetada lauseid suguelundite nimetamisega, ma ei ole nõus arutlema õppimise ajal enda eraelu üle, ma nõuan, et sügisel saadud õpikul oleks kevadeks juba kaaned ümber, ma sunnin minema teiste ainete konsultatsioonidesse ja tuletan kogu aeg meelde, palju neil on kahtesid, ma ei luba koolis juua alkoholivabasid õllesid ja võtan pudelid endale, ei luba klassikaaslast kutsuda pedeks või litsiks jne jne jne. 



Kuna mina olengi just nii nõid ja osa minu klassi õpilastest ei nõustu üldse sellise ebaõiglusega, kaklen nendega kogu aeg. Mul on veel selline eriline omadus, et ma ei suuda neid teemasid jätta tööle. Ei ole nii, et kui jõuan koju, ei mõtle nende peale. Mismõttes? Ma mõtlen nende peale õhtul, vahel ka öösel, kui korraks üles ärkan, nädalavahetustel. Sellepärast ma ei saagi klassijuhataja olla. Kui töö mõjutab kogu aeg isiklikku elu, siis see pole normaalne. 

Tahaks lihtsalt ühte nädalat, kus saaks lihtsalt eesti keelt ja kirjandust õpetada. Ilma igapäevaste lahinguteta....

neljapäev, 31. märts 2016

olen elus!

Jaa, ma olen ikka elus! Veel. Aga olen jõudnud sellisesse zombieelsesse faasi, kus liigun kõik nädalad samas rütmis ainult harjumuste jõul. Nädalad lähevad mööda, ilma et ma midagi arugi saaks. Ühel hetkel avastasin ainult, et olen suutnud kolm veerandit juba vastu pidada ning paari kuu pärast ongi jälle üheks aastaks kõik. Millal see juhtus?

Tegelikult aga tahaks teada, mitu tundi nädalas anda on normaalne. Mul on praegu 25 ja ma ei tunne küll end ühestki otsast normaalselt. Õnneks pole mul lapsi ega üldse mingisugust elu, seega saan rahuliku südamega kõik unevabad hetked kooliga seoses toimetada, aga see vist ei peaks päris nii käima. Võib ju eeldada, et ühel heal päeval tahaks millegi muuga ka tegelda või jäävadki hobideks 5. klassi kohustusliku kirjanduse lugemine ja kirjandite parandamine.

Veel üks asi, mida jubedalt tahaks teada, on see, miks kirjandusõpetajad nii targad peavad olema. Väike näide kolmapäevastest tundidest ja seega ka teisipäevaõhtu meelelahutusest. Kui ülejäänud inimesed teevad... (issand, mida üldse tehakse õhtuti?) mingeid asju igatahes, siis mina otsisin internetiavarustest tarkuseteri ja kirusin, miks ma ei tea midagi. Uurisin väga põhjalikult Kon-Tiki ekspeditsiooni kohta. Thor Heyerdahl ja balsapuust parv ja 8000 kilomeetrit üle ookeani ja 101 päeva ja kõik jutud. Leidsin isegi ühe Imelise Ajaloo numbri, kus sellest juttu tehti, ja olin igati rahulolev, et ajakiri end ära tasus. Õnneks jätsin selle koju laua peale. Vähemalt tund aega uurimist ja olingi sealmaal, et võisin tunni ettevalmistamisega alustada, sest kogu eelnev oli ainult selleks, et ma päris lollakas klassi ees ei tunduks.  

Kui olin sel alal ekspert (loe: suuteline 7. klassi õpilasi ära petma, et ma asjast midagi jagan), asusin järgmise teema kallale: Aspergeri sündroom. Tundsin siin end vähemalt natuke asjalikumana, sest üht-teist on ikka kõrva jäänud. Jälle palusin kõikvõimsalt internetilt abi, et klassi ees enam-vähem kompetentne välja näha. Ja siis oli kell üldse nii palju, et ma tunnini ei jõudnudki ning tegin selle kiiresti alles koolis ära.

Etteruttavalt võin öelda, et järgmisel nädalal ootab 8. klassis mind Stephen Hawking. Ma juba mõtlen, kuidas ma selle kohta midagi ei tea.




esmaspäev, 15. veebruar 2016

klassijuhataja rõõmud vol mingi number

Mina: Mis teil reedel järsku poole päeva pealt hakkas, et bioloogiasse enam ei jõudnud?
Õpilane: Mismõttes?
Mina: No 5. tunnist puudusite ju.
Õpilane: Kuidas sa tead??

(Paar sekundit vaikust.)

Mina: Ma näen e-koolis teie puudumisi...
Õpilane (siira imestusega): Päriselt vä?




Päriselt, päriselt! Kuigi on tõesti üllatav, et klassijuhataja enda õpilaste puudumisi näeb, sest see pole ju minu asigi. „Pane, et puudusin tervislikel põhjustel,“ oli muidugi vastus kohe, kui esimesest jahmatusest üle saadi. Vahel tõesti tabab reedel enne viimast tundi äkiline haigushoog. Tundub, et vanemate pidev e-kooli täitmine on end ära ka tasunud (See konkreetne õpilane puudub pidevalt üksikuid päevi tervislikel põhjustel, sõber samadel päevadel aga kodustel põhjustel. Peaasi, et on põhjus!). 

kolmapäev, 10. veebruar 2016

Mida mõtleb täiskasvanud inimene, kes teeb oma lapse kodused tööd ise ära?

MA EI TEA! Tegelikult ka ei tea. Ma ei oska mõtteid lugeda, seda esiteks. Ja kuigi ma pean end mõistvaks inimeseks, ei mahu see mulle pähe. Ma ei taha siinkohal kuulda, et see on üks miljonist sa-ei-tea-sest-ainult-lapsevanematel-on-silmad-avanenud-ja-ülejäänud-on-pimedad-lambad olukorrast.
Eks ikka lapsi aidatakse. Ütlen ise ka umbes kakssada korda tunnis kellelegi vastuse ette, sest kui ma olen nelja erinevat moodi üritanud küsimust ümber sõnastada, aga mulle vaatab otsa ainult tühi pilk, siis annan alla.

Kujutleme nüüd üht teoreetilist olukorda. Õpetaja annab õpilastele ülesandeks kirjutada põnevusjutt. Eelnevates tundides vaadati jutu kirjutamist päris põhjalikult: kirjutamise etappe, teksti osasid, mõttekaardi koostamist jne. Jutu pidi kirjutama tunnis etteantud juhtnööre järgides ning kodus jäi see lõpetada.

Nüüd liigume ajas teoreetiliselt mõned päevad edasi ja õpilased pidid enda jutud esitama. Õpetaja rääkis enne põhjalikult, mis on plagiaat ja miks ei käi asjad päris nii, et kui tahan, võtan netist suvalise teksti ja viskan enda nime alla. Piltlikustamise eesmärgil selgitati, et plagiaat võrdub halva hindega.

(Tegelikult tahan siin vahelepõikena öelda, et õpetaja monoloog plagiaadist oli ka peaga vastu seina jooksmine, sest senise vaatluse käigus on tuvastatud üks töö, mis on kokkuvõte arvutimängust. Ma ei mõtle sellist kokkuvõtet, et kasutan veits arvutimängu süžeed, vaid lihtsalt oli kirjutatud lühidalt, mis seal juhtub. Kahjuks õpetaja suutis kõrgetasemelise guugeldamise tulemusena selle siiski tuvastada.)

Siiski unustas õpetaja mainida, et see on ka plagiaat, kui ema kirjutab jutu valmis, aga sina rõõmsalt oma nime alla paned. Nimelt leidis õpetaja esimese asjana jutu mustandi üles. Nägi see välja selline, et keegi lapse käekirjaga oli kirjutanud juba alguse valmis, mis oli siis maha tõmmatud ja täiesti teine käekiri kirjutas uue jutu. Seal oli ikka kõvasti vaeva nähtud. Tundus, et mustandit oli korduvalt loetud ja mitmeid parandusi sisse viidud (täpselt nii, nagu õpetaja oli käskinud teha). Järgmisel leheküljel oli see jutt jälle lapsele omase käekirjaga ümber kirjutatud.



Kuidas võiks selline olukord edasi küll areneda? Üks võimalikest variantidest on selline, et pärast korduvaid hingamisharjutusi, mida seesama õpetaja oma närvide rahustamiseks õhtul tegi, küsis ta järgmisel päeval õpilaselt, miks tal järsku kodus kirjutades teine käekiri tuleb. Sellele muidugi järgnes rida erinevaid ja üha absurdsemaid vabandusi, mis pani selle õpetaja mõttes jälle hingamisharjutusi tegema, sest valetamine on lihtsalt jäle. Nüüd saab lapsevanem küll hea hinde, kuid õpilane peab siiski ka ühe jutu kirjutama. Koolis seekord. 

Aga miks ei tohi siis vanemad oma lapsi aidata? Õpetajad jätavad ju kodutöid, nagu nende aine oleks ainuke maailmas. Lapsevanemad suurest armastusest tahaksid ainult natuke aidata, teha paar mõttetumat ülesannet ära, et võsuke saaks näiteks sedasama arvutimängu mängida, mille klassikaaslane välja mõtles. Kas see on siis vale?

Väga hea küsimus! Kujutleme nüüd, et see jutt pole ainuke, mille autorsuse võiks kahtluse alla seada, vaid vihikut sirvides oli näha erinevaid lühemaid ja pikemaid natuke loovust nõudvaid ülesandeid (tee-tunnis-aga-lõpeta-kodus). Peaaegu kõikide puhul võis aru saada, et lapse panuseks oli teksti üles kirjutamine. Kahjuks jõuab iga õpilane (ka see laps) oma õpingutes sinnani, kus tuleb kirjand kirjutada, aga siis ei huvita kedagi, et emme on üheksa aastat mõttetuid (või raskeid) ülesandeid ise ära teinud. Kuidas saab selline õpilane eesti keele lõpueksami tehtud, kui ta ei oskagi ise kirjutada? (Seda ta ütles ka, et ei oska. Olevat harjunud, et ema aitab.)

Selline tunne, nagu õpetajad meelega tahaksidki piinata lapsi. Jah, ma olen ikka jube rõõmus, kui poolel klassil töö ebaõnnestub, sest mulle lihtsalt nii meeldib halbasid hindeid panna. Veel meeldib mulle iga nädal kümnele õpilasele töödest uusi variante teha, et nad saaksid hinde parandanud. Ja eriti mulle meeldib suvel istuda nendega koolis ja teha ülesandeid, mida klassikaaslased mitu kuud tagasi tegid. Nii meeldib lihtsalt!

Keegi ei mõtle sellele, et võib-olla see mõttetu ja tüütu jutt, mida õpetaja käskis kirjutada, on kuidagi kasulik ka. Ma ei naudi viiekümne vigase teksti parandamist. Suudaksin planeerida endale hoopis teisi tegevusi nädalavahetuseks, kuid sellegipoolest sisustan ma oma õhtuid just sellega. Äkki näiteks sellepärast, et 6. klassi lõpetaja peab olema võimeline kirjutama ka pikemat omaloomingulist teksti (huvitav, kelle suunas saadetakse süüdistav pilk, kui õpilasele selline asi üle jõu käib? Kas emale, kellele meeldib jutte kirjutada?). Või sellepärast, et 9. klassi lõpus tuleb keegi, kes ütleb, et te kõik peate nüüd kirjutama 200 sõna eriti lamedal teemal (näiteks „Mulle meeldib ohutult liigelda“) ja keegi ei küsi, kas sul on inspiratsiooni või tahtmist kirjutada. Ja ema pole ka juures…


Vaene õpetaja! Hea, et mul nii pole…


esmaspäev, 1. veebruar 2016

kui täna hommikul oli ootamatust libedam

Kui täna hommikul rõõmsalt kodust välja läksin, sadas midagi vihmalaadset ja maas oli miski, mis end lumeks üritas nimetada. Üldiselt väga vesine. Kui ma natuke hiljem bussist kooli ees välja astusin, selgus aga hoopis see, et 40 kilomeetriga võib sattuda täitsa teise ilmaga kanti: maas oli kiilasjää ja mina seal pikali peal.

Lihtsalt astusin suure hooga bussist maha ja otsustasin ikka lähemalt uurida, kui libe on. Päris libe! 




Kui ma seal pooleldi bussi all olin, aitas õnneks üks minu klassi tüdruk mind kiiresti püsti (tasub ikka olla klassijuhataja). Õnneks teine buss oli ka kohe sealsamas. Kui eesti keele õpetaja tundi jõudis, oli info õnneks juba kõigini jõudnud... 





teisipäev, 19. jaanuar 2016

kuidas õpilased jaksavad maksimaalselt 10 minutit oodata

Ma parandan ikka väga harva tööd järgmiseks päevaks ära. Alustan alati tundide tegemisest ja siis on kell märkamatult kümme saanud ja päris hakkan sellega tegelema. Jätan homseks parem. See muidugi kordub kuni nädalavahetuseni, kui ma lõpuks tööd ette võtan. 

Kõik õpilased teavad seda, sest ma pidevalt korrutan, kuidas ma ei jõua kindlasti neid homseks parandada. Vahel tundub, et nad saavad aru, aga ilmselgelt ma jälle eksin oma eeldamistega. 

Igapäevased näited:

Kontrolltöö on näiteks 1. või 2. tunni ajal. Kella kolme paiku hakkavad õpilased ükshaaval ilmuma. "Õpetaja, kas sa oled jõudnud tööd üle vaadata?" Vastan, et ei ole, kuna mul on kuus tundi järjest olnud, siis millal ma peaksin neid parandama. "Ma ei tea," ja mõni sekund vaikust, "aga kas minu töö on parandanud?" 



Ma saan ju aru, et ikka jubedalt tahaks hinnet teada saada, kuid ma ei saa aru, miks nad ometi lihtsast eesti keelest aru ei saa. Sest kui nad aru saaksid, ei tuleks nad ju iga nädal sama jutuga!

Väike lõiguke tänaõhtusest Facebook'i vestlusest (mis siis, et ütlesin sellele õpilasele juba koolis, et ei jõua töid üle vaadata, kuna homseks vaja kuus tundi teha).







teisipäev, 12. jaanuar 2016

miks ma nüüd alati soojalt riidesse panen, kui autoga kuskile sõidan

Kuna ma ei taha hakata juba virisema, kuidas ma pärast paari tööpäeva tunnen end jube väsinuna ja tundub, et vaheaega polnudki, kirjutan hoopis ühest tavalisest päevast, kui ma esimese veerandi lõpus läksin Maakooli tunnistusi viima.

See oli üks reedene päev. Tegelikult olen ma neljapäeval ja reedel Suures Linnakoolis tööl ning pidin Maakooli minema hoopis neljapäeva pärastlõunal õppenõukogusse. Ma istun alati seal rõõmsalt ja vaatan, kuidas jälle minu klassi õppeedukus kõige madalam on. Samuti olen ma peaaegu kogu aeg liider õpetajate seas, kuna olen kõige rohkem kahtesid ise ka pannud (öeldakse ju, et klass läheb õpetaja nägu. Või oli see vastupidi...).

Igatahes ma neljapäeval Suurde Linnakooli minna ei saanudki. Ma küll hakkasin juba peaaegu minema, kuid siis läksin hoopis oksendama ja magasin palavikuga terve päeva. Õppenõukogusse ka ei jõudnud. Plaanisin siis tunnistused reedel ära viia, sest võiks ju nagu.

Ilm oli ka eriti külm, aga ma viskasin suvalise jaki peale, sest ega autoga minemiseks soojalt riidesse pea panema. Sõitsime parasjagu ühest majast mööda ja siis tegi auto imelikku häält, jäi üsna pea päris seisma ja siis sõitis maja omakorda meist mööda (täpsustuseks olgu öeldud, et tegemist oli suure autoga, mis vedas suurt maja).

Autoga edasi ei saanud, aga mina arvasin, et ilmselt Maakool ongi kohe järgmise kurvi taga ja võib ju jala edasi minna. Tegelikult muidugi polnud ei pärast järgmist ega ülejärgmist. Õues oli kaks kraadi sooja ja mina jalutasin hommikul mööda maanteed.

Pärast mõningast jalutuskäiku jõudsin ikkagi kooli. Rääkisin ka veidi oma seiklusest ja sellest, kuidas ma punase maja juures, mille hoovis on kummaliselt palju puidust kujusid, seisma jäin, mille peale oldi üllatunud, miks ma kedagi vastu ei kutsunud nii pika tee peale. Nii ma saingi teada, et kool pole väga lähedal punasele majale, mille hoovis on kummaliselt palju puidust kujusid. No tõesti palju!