MA EI TEA! Tegelikult ka ei tea. Ma ei oska mõtteid lugeda,
seda esiteks. Ja kuigi ma pean end mõistvaks inimeseks, ei mahu see mulle pähe.
Ma ei taha siinkohal kuulda, et see on üks miljonist
sa-ei-tea-sest-ainult-lapsevanematel-on-silmad-avanenud-ja-ülejäänud-on-pimedad-lambad
olukorrast.
Eks ikka lapsi aidatakse. Ütlen ise ka umbes kakssada korda
tunnis kellelegi vastuse ette, sest kui ma olen nelja erinevat moodi üritanud
küsimust ümber sõnastada, aga mulle vaatab otsa ainult tühi pilk, siis annan
alla.
Kujutleme nüüd üht teoreetilist olukorda. Õpetaja annab
õpilastele ülesandeks kirjutada põnevusjutt. Eelnevates tundides vaadati jutu
kirjutamist päris põhjalikult: kirjutamise etappe, teksti osasid, mõttekaardi
koostamist jne. Jutu pidi kirjutama tunnis etteantud juhtnööre järgides ning
kodus jäi see lõpetada.
Nüüd liigume ajas teoreetiliselt mõned päevad edasi ja
õpilased pidid enda jutud esitama. Õpetaja rääkis enne põhjalikult, mis on
plagiaat ja miks ei käi asjad päris nii, et kui tahan, võtan netist suvalise
teksti ja viskan enda nime alla. Piltlikustamise eesmärgil selgitati, et
plagiaat võrdub halva hindega.
(Tegelikult tahan siin vahelepõikena öelda, et õpetaja
monoloog plagiaadist oli ka peaga vastu seina jooksmine, sest senise vaatluse
käigus on tuvastatud üks töö, mis on kokkuvõte arvutimängust. Ma ei mõtle
sellist kokkuvõtet, et kasutan veits arvutimängu süžeed, vaid lihtsalt oli
kirjutatud lühidalt, mis seal juhtub. Kahjuks õpetaja suutis kõrgetasemelise
guugeldamise tulemusena selle siiski tuvastada.)
Siiski unustas õpetaja mainida, et see on ka plagiaat, kui
ema kirjutab jutu valmis, aga sina rõõmsalt oma nime alla paned. Nimelt leidis
õpetaja esimese asjana jutu mustandi üles. Nägi see välja selline, et keegi
lapse käekirjaga oli kirjutanud juba alguse valmis, mis oli siis maha tõmmatud
ja täiesti teine käekiri kirjutas uue jutu. Seal oli ikka kõvasti vaeva nähtud.
Tundus, et mustandit oli korduvalt loetud ja mitmeid parandusi sisse viidud
(täpselt nii, nagu õpetaja oli käskinud teha). Järgmisel leheküljel oli see
jutt jälle lapsele omase käekirjaga ümber kirjutatud.
Kuidas võiks selline olukord edasi küll areneda? Üks
võimalikest variantidest on selline, et pärast korduvaid hingamisharjutusi,
mida seesama õpetaja oma närvide rahustamiseks õhtul tegi, küsis ta järgmisel
päeval õpilaselt, miks tal järsku kodus kirjutades teine käekiri tuleb. Sellele
muidugi järgnes rida erinevaid ja üha absurdsemaid vabandusi, mis pani selle
õpetaja mõttes jälle hingamisharjutusi tegema, sest valetamine on lihtsalt jäle. Nüüd saab lapsevanem küll hea hinde, kuid õpilane peab
siiski ka ühe jutu kirjutama. Koolis seekord.
Aga miks ei tohi siis vanemad oma lapsi aidata? Õpetajad
jätavad ju kodutöid, nagu nende aine oleks ainuke maailmas. Lapsevanemad
suurest armastusest tahaksid ainult natuke aidata, teha paar mõttetumat
ülesannet ära, et võsuke saaks näiteks sedasama arvutimängu mängida, mille
klassikaaslane välja mõtles. Kas see on siis vale?
Väga hea küsimus! Kujutleme nüüd, et see jutt pole ainuke,
mille autorsuse võiks kahtluse alla seada, vaid vihikut sirvides oli näha
erinevaid lühemaid ja pikemaid natuke loovust nõudvaid ülesandeid
(tee-tunnis-aga-lõpeta-kodus). Peaaegu kõikide puhul võis aru saada, et lapse
panuseks oli teksti üles kirjutamine. Kahjuks jõuab iga õpilane (ka see laps) oma
õpingutes sinnani, kus tuleb kirjand kirjutada, aga siis ei huvita kedagi, et emme
on üheksa aastat mõttetuid (või raskeid) ülesandeid ise ära teinud. Kuidas saab
selline õpilane eesti keele lõpueksami tehtud, kui ta ei oskagi ise kirjutada?
(Seda ta ütles ka, et ei oska. Olevat harjunud, et ema aitab.)
Selline tunne, nagu õpetajad meelega tahaksidki piinata
lapsi. Jah, ma olen ikka jube rõõmus, kui poolel klassil töö ebaõnnestub, sest
mulle lihtsalt nii meeldib halbasid hindeid panna. Veel meeldib mulle iga nädal
kümnele õpilasele töödest uusi variante teha, et nad saaksid hinde parandanud.
Ja eriti mulle meeldib suvel istuda nendega koolis ja teha ülesandeid, mida
klassikaaslased mitu kuud tagasi tegid. Nii meeldib lihtsalt!
Keegi ei mõtle sellele, et võib-olla see mõttetu ja tüütu
jutt, mida õpetaja käskis kirjutada, on kuidagi kasulik ka. Ma ei naudi
viiekümne vigase teksti parandamist. Suudaksin planeerida endale hoopis teisi
tegevusi nädalavahetuseks, kuid sellegipoolest sisustan ma oma õhtuid just
sellega. Äkki näiteks sellepärast, et 6. klassi lõpetaja peab olema võimeline
kirjutama ka pikemat omaloomingulist teksti (huvitav, kelle suunas saadetakse
süüdistav pilk, kui õpilasele selline asi üle jõu käib? Kas emale, kellele
meeldib jutte kirjutada?). Või sellepärast, et 9. klassi lõpus tuleb keegi, kes
ütleb, et te kõik peate nüüd kirjutama 200 sõna eriti lamedal teemal (näiteks
„Mulle meeldib ohutult liigelda“) ja keegi ei küsi, kas sul on inspiratsiooni
või tahtmist kirjutada. Ja ema pole ka juures…
Vaene õpetaja! Hea, et mul nii pole…
Mina olen teinud.
VastaKustutaMu laps käis koolis, kus kodutöödega ei koonerdatud. Ka vaheajaks anti õppida- kirjutada raamat, kududa kindad valmis ning valmistuda esimesel koolipäeval toimuvaks 2-ks kontrolltööks,
Kuna käsitöö polnud üldse tema teetassike, ja mis kõige hullem, tempoga, mida ta seda tegi oleks saanud selle 100 aasta pärast valmis, otsustasin aidata, Miks? Sest mul oli lapsest nii kahju, Kõik ümberringi läävad lulli, ma tulen töölt ja viskan jalad seinale. Tema tuleb koolist samal ajal kui mina töölt, ja hakkab õppima....
Aidates, aga, selgus, et meie kudumine on absoluutselt erinev ja muud ei jäänud üle, kui pidin kogu töö tegema, et vahet näha poleks,
Üks piinlik juhtum meenub ka. Neile anti väga palju loovtöid teha, ja ikka vahel arutasime, et kuidas seda lahendada. Pidi analüüsima Kevadet, ja mulle kuidagi turgatas seos Praha kevadega, vabadusvõitluse mõiste tekkimise ajaga jne. (ma rohkem ei täpsusta). Laps pani selle kõik kirja.
Õpetaja siis koolis imestas, et- vau! Tõesti ise tulid selle peale...
Siis olevat olnud väga piinlik moment, ei saa ju öelda, et ema tegi.... Olevat siis pobisenud, et ei, sõber tuli selle peale...:)
Eks see kõik on nii suhteline ning sõltub konkreetsest tööst ja ainest. Mina ka pusisin põhikoolis ikka päris palju igasuguste sokkide ja kinnastega, sest üldse ei tulnud välja, aga ema ei aidanud ja nii ma pusisin nendega. Sain tihti halvema hinde, kui need, kellel usinad emad, vanaemad olid kodus aidanud, sest mu sokid olid lihtsalt nii koledad :D Siis tundus muidugi see karjuva ebaõiglusena.
KustutaKui keegi oleks ütelnud, et teen ära su sokid, oleksin ka muidugi kohe nõus olnud. Kui aga võtta nüüd nii, et 9. klassi lõpus pean klassiruumis ise sokid kuduma ja keegi ei saa mind aidata, siis kuidas ma saan seda teha, kui pole ühtki sokki kunagi kudunud?
Kirjandi, juttude jms tekstide kirjutamine on täiesti õpitav, aga millegipärast arvatakse ikkagi, et ma ei oska kirjandit kirjutada ja nii see nüüd jääbki. Kui keegi kogu aeg selle muidugi ära teeb, siis nii see oskus tõesti kuskilt ei tule.
Kui mul on õigus ja see õpilane on LT, siis ma küll aru ei saa, miks ema tema eest kirjutama peaks. Nimelt on sel poisil ülihea fantaasia, ta võib sulle vajadusel mida tahes kokku luisata. Ainuke takistus on vist laiskus ja selle tagajärjel tekkinud õpitud abitus, on ju ema tema koolitöid juba varajasest koolieast valmis teinud.
VastaKustutamina konkreetselt ei rääkinud sellest lapsest, kuid tore teada, et neid ikka hulgim on.
KustutaMina olen ka teinud. Üldiselt olen küll lasknud oma lastel õppetükkidega vaevelda, aga kui ikka kuri väga karjas ja tunnistusele juba kehvad hinded (kahed siis) tükkima hakkavad, olen referaate ja kodukirjandeid niipalju täiendanud (ette dikteerinud olen, ise kirjutanud ei ole), et vähemalt kolmegi kätte saaks. Mu mõlemad lapsed ei oska kirjutada ega ka jutustada. Ju vist on isasse :) Tavaliselt käis see nii, et nemad pidid niipalju kirja saama, kui nende oma mõistus võtab, mina tulin siis appi kui midagi ikka juba olemas oli, mida parandada ja täiendada sain.
VastaKustutaKäsitöös olen ka mõnikord aidanud. Keerulisemad osad on tüdruk ise teinud, sest ega mina tea, millist kanda või varvast õpetaja sokil näha tahab, aga sääre ja laba kudumise osas sain tööd pisut kiirendada.
Mu lapsed on pidanud väga palju oma kodutöödega ise hakkama saama. Pole olnud minust tundide kaupa nendega koos õppijat. Küllap on see üks põhjus, miks nad ikka ja alati kolmelised on olnud. Nüüd on nad õnneks juba põhikoolist läinud ja õpivad teistes koolides, kus ise oma asjadega palju paremini hakkama saavad.
KustutaÕpetajana leian, et kui õpilasel on kirjandite kirjutamisega probleeme, seda enam tuleb sellega tegelda. Ja mitte selles mõttes, et lasta need kellelgi teisel ära teha, vaid küsida õpetajalt abi. Kirjutamine on ikkagi päris palju õpitav.
KustutaKui keegi teine on kogu aeg kirjandid ära kirjutanud, kuidas kirjutab õpilane lõpukirjandi? Olen juba enda õpilaste pealt näinud, kuidas põhjalik tagasiside ja palju harjutamist aitab kirjutamisel ikka korralikult kaasa ning juba mõne kirjandiga on areng nähtav.
Mul on ka küsimus. Kui palju peaks lapsevanem last aitama ja millal jällegi ei tohiks? Algklassides ju eeldatakse, et lapsevanem seisab kodutööde tegemise ajal enam-vähem kogu aeg lapse kõrval. Ma olen ses suhtes kehv ema olnud, pole jaksanud nii palju nendega kõike algusest peale läbi nämmutada. Ausalt öelda pole ka osanud. Ma ei mäleta oma kooliajast enam tuhkagi, oleksin pidanud kõike ise ka nullist peale nende kõrval õppima, et oleksin saanud aidata. Ei mäleta enam ei mõisteid ei valemeid ei midagi. Niisiis küsimus - mida eeldab õpetaja vanemalt?
VastaKustutaEks see sõltub vast õpetajast. Mina küll ei eelda, et lapsevanem peaks nüüd terve aja kõrval seisma. Kõige tavalisemat sorti kodutöö peaks olema selgitatud tunnis nii, et õpilane saaks sellega ka iseseisvalt hakkama.
KustutaSiin sõltub palju ka konkreetsest lapsest. Mõni on nii usin, et ei vajagi igapäevaselt abi ja saab väga edukalt üksi hakkama. Sellise kõrval pole ju kindlasti vaja seista. Samas on selliseid, kes kipuvad "unustama" kodutööd üldse teha. Siis võiks lapsevanem näiteks üle kontrollida, kas kodused tööd on ikka tehtud.
Mina isiklikult ei eelda igatahes, et lapsevanem ka koduse tööga tegeleb. Samas näiteks osad õpilased on ise tulnud ütlema, et õppisid tööks koos isa või emaga, kes küsis siis küsimusi, mõisteid vms. Kui kodus on nii kombeks, siis las olla, aga see ei tähenda, et nii peakski kõik tegema.
Eesti keele ja kirjandusega nii hullu häda pole olnud, ikka on kuidagi ise lapsed hakkama saanud, vahel olen natuke aidanud. Aga matemaatika oli küll see koht, kus ma päriselt hätta jäin, sest nemad ei olnud tunnis midagi aru saanud ja mina ei mäleta jällegi enam muud, kui ainult korratabelit ja protsendi arvutamist (ja seda viimastki teise süsteemiga - praegu enam ristkorrutist ei õpetata...). Ei ole lihtne ei õpetaja ega õpilase ega tegelikult ka mitte lapsevanema elu.
KustutaÕpetajaid on väga erinevaid. Oma meenutus matemaatikast - kuni 9. klassini oli meil kuldne õpetaja, ka puupead said midagigi aru, vähemalt kolmed kätte ja kogu klass armastas seda inimest (minul oli mata 5, kuigi ma praeguseks sellest enam palju ei mäleta). Kui läksin 10. klassi, siis tuli uus õpetaja ja mata kukkus mul kohe 3 peale - nii segast seletamist ma polnud veel varem kogenud. Füüsika õpetaja juhtus ka selline, kes lihtsalt julmalt lugeski raamatust peatüki ette ja kõik! Kui siis küsima läksid, et ei saanud hästi aru, näitas raamatust (juba loetud) lõigu ette ja ütles, et loe sealt. Samas mõnigi teine õpetaja on mällu sööbinud lausa kuldse auraga. Sellised õpetajad, kes olid inimlikud ja julgesid läheneda õpetatavale loominguliselt ning - mitte vähem oluline - olid õiglased.
Minu käest on mitu korda küsitud, kas ma ei tahaks (kunsti)õpetaja olla. Ei taha. Koolisüsteem on küllaltki jäik, seal toime tulemiseks peab väga tahtma õpetaja olla. Mina ei taha. Ma ei oska. Pole osanud oma lapsigi õieti kasvatada, mis siis veel klassitäitest võõrastest rääkida...
Minu arust siiski ei tohiks keegi eeldada, et lapsevanematel on võimalik igapäevaselt õpilast õppimisel juhendada. Muidugi võib olla üksikuid töid, kus vanemate abi on vajalik (olen ka ise sellise töö andnud, kus lapsevanemad poolkohustuslikus korras pidid kaasa lööma, aga eks sain negatiivset tagasisidet ka). Samas on tihti ka see, et laps läheb koju, paar päeva ei pea eesti keele peale mõtlema ja siis ühel õhtul kodus harjutusi vaadates on suur hämming: ei oska, õpetaja pole seletanud, pole näinud ka kunagi seda harjutust. Siis ongi raske ja vanemad tõttavad appi (samal ajal kindlasti kirudes, miks õpetaja küll annab ülesandeid, mida laps ei oska lahendada). :)
KustutaNõustun sellega küll, et hea õpetaja peaks suutma oma aine ikka enam-vähem selgeks teha, kui õpilane ise on natukenegi valmis teadmisi vastu võtma.
Tegelikult on arvutimängu süžee järgi loo kirjutamine ju päris loominguline lähenemine. Ma seda küll pahaks ei paneks. Okei, et see on rohkem nagu reportaaž või referaat, aga inimene on selle vähemalt ise teinud - eeldatavasti. Sellist asja juba ema valmis ei kirjuta.
VastaKustutaKui nii võtta, siis mispoolest see kehvem jutt oleks kui detailne kirjeldus teemal "Minu päev"? Ma loodan, et see laps sai vähemalt positiivse hinde.
KustutaTähendab, plagiaat oleks see arvutimängu süžee üleskirjutus ainult juhul, kui see oleks tekstina otse kusagilt internetist võetud, mitte mängu enda pealt oma kogemuse läbi maha kirjutatud.
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
KustutaMa ei ole kindel, kas õpilane on vähemalt kokkuvõtte autor või on ta selle kusagilt internetist kopeerinud. Välja see küll ei näe selline, nagu laps oleks natuke oma jutuga vaeva näinud või korra ülegi lugenud. Kuigi rõhutasin tunnis korduvalt, et ikka ise tuleb välja mõelda, sest paljud õpilased kippusid kirjutama alguses tuttavatest teemadest (näiteks sookollist nimega Shrek jne).
KustutaUmmm... Shrek on tegelane, mitte teema. Kui mõni laps Shrekile uue seikluse välja mõtleb, kas see oleks siis ka plagiaat?
VastaKustutaMa´p tiia, mu meelest võin ma mõelda välja loo, kuidas Punamütsike Kuu peale lendab ja see on ikkagi originaallooming.
Teine teema on muidugi vanemate sekkumine, mina ei heegeldaks lapse eest mingeid kindaid, kuigi istuksin juures ja annaksin nõu ja valvaksin lõukoerana, et ta selle asja ikka ära teeb. Väga absurdsete ülesannete puhul (nt ma ei tea, niplispits 8ndas klassis?) käiksin ehk õpetajalt küsimas, kuidas see kõik peaks õppekavadega haakuma.
Mulle tuleb meelde, et kui ülesandeks oli koostada ajalehenumber vabalt valitud teemal, siis minu laps tegi ajalehenumbri ühe arvutimängu teemal. Täitsa ise tegi, ma ainult õpetasin, kuidas mängust ekraanipilti salvestada ja teksti sisse paigutada. Aga kõik oli olemas ja kõik oli originaallooming - uudis, kuulutus, artikkel ja tööpakkumine.
KustutaAga vaat mis mind tigedaks ajas - mina pidin lapsele õpetama, kuidas üldse lugu kirjutada, nõks on ju lihtne - "Mida sa tahaksid selle teema kohta mulle RÄÄKIDA?"
Kustuta"Nii, nüüd pane see kõik, mida sa mulle rääkisid, kirja."
"Ja nüüd kirjuta see puhtalt ümber ja pane kirjavahemärgid ka."
Olemas.
Aga miks õpetaja seda lastele nii ei seletanud?