Kolmapäev, 28. jaanuar 2015

kuidas minu klassi poisid tüdrukuid ära kasutavad

7. klassis pole tüdrukute ja poiste arv päris võrdne. Kümne tüdruku kohta on kuus poissi ja kui võiks arvata, et see tähendab mingisugust tüdrukute ülemvõimu, on asi tegelikult täiesti vastupidine. 

Meie klassi juhivad poisid. Võtame näiteks hiljutise peo. Tüdrukud palusid väga kenasti, et poisid ka jääksid. Palusid ühe korra, palusid teise, aga ikka poisid seletasid, kuidas nad tahavad koju minna. Ütlesin tüdrukutele ka, et pole ilus poolvägisi ka teisi kinni hoida, kui nii väga tahavad lahkuda. 

Aga siis tundus, et väga ei taha ikkagi. Hakkasid hoopis kauplema ja teatasid, et kui tüdrukud põlvili langevad ja paluvad, siis nad kaaluvad jäämist. 


Ja nagu sellest veel vähe oleks, olid tüdrukud valmis seda tegema! Keegi siiski anuma ei hakanud, seega poisid tundsid, et neile on ilmselgelt liiga tehtud ning sättisid end minema, ise veel pidevalt rõhutades, kuidas nad kohe hakkavad ära minema. Kui üks tüdruk võttis mõistuse lõpuks pähe ja ütles teistele ka, et mingisugune uhkus võiks ikka alles jääda, marssisid megasolvukad poisid uksest välja. "Mismõttes tüdrukud näevad nii vähe vaeva, et me siia jääks?!" Nagu sellest veel vähe oleks, joosti poistele järele, et neid viimast korda paluda. 

Meie klassis tüdrukud peavad väga vaatama, mida ütlevad või teevad, sest muidu võib mõni poiss kogemata solvuda. Siis peab ruttu oma kohutava eksimuse heaks tegema, vabandama ette ja taha, et nad julgesid kõrgeaulisi härrasid solvata. Härrad siis keerutavad ja panevad tüdrukuid maksimaalselt oma pilli järgi tantsima. Tüdrukud muidugi kehitavad õlgu, et mis me siis teeme, kui nad sellised on.

Muidugi ei ole ka tüdrukud solvumist ära unustanud. Seetõttu on tekkinud ka olukord, kus keegi on kogu aeg klassis solvunud. Ma ei suudagi seda enam jälgida, kes jälle midagi valesti tegi ja kes end äärmiselt solvatuna tunneb. Pidevalt on midagi uut jälle käimas. Ma isegi ei mõtle selliseid väikseid tujutsemisi, neid on nagunii kakskümmend viis tükki päevas, vaid grupihierarhia on ka pidevas muutumises. Ega ei võigi end kindlalt tunda, ühel päeval lähed kooli, oled popp ja lahe, järgmine päev juba ei tehta väljagi ja ignoreeritakse, samas ise väldid omakorda teisi õpilasi, kellega üle-eelmisel nädalal läbi said.

Ei tahaks olla 7. klassi õpilane....

Neljapäev, 22. jaanuar 2015

kuidas ma kahtlustasin, et mu seitsmendikud on alkoholi tarvitanud

Täna oli meil siis väike disko, millele eelnes veel playback (või väga popi sõnaga öeldes jäljendusvaadend, mida ma esimest korda kuulsin hiljuti), et selline väga pidune päev. Disko oli mõeldud 5.-7. klassi õpilastele, seega ilmselgelt oli minu poiste jaoks see täiega titekas ja nad otsustasid koju minna. Või vähemalt nii ma arvasin...

Kui nad olid kella nelja paiku mänginud, et nad lähevad bussi peale, kohtasin neid uuesti kell viis. Tulid nad rõõmsalt minuga rääkima, kui ma järsku tundsin räiget viinahaisu. Olin kohe nii õnnelik, et jõuan klassijuhatajana sinna ikka, kus pean hakkama alkoholiprobleeme lahendama. Kindluse mõttes üritasin väga loomulikult poiste järel käia ja nuusutada, kas on ikka viinahais või mitte, lõpuks ma ei saanudki enam midagi aru. Küll aga käitusid poisid minu arust väga kummaliselt, just kui oleksid mind vältinud ja vaatasid imelikult ja üritasid mitte mu silma alla sattuda ning see kõik süvendas mu kahtlusi.

Vahepeal läksin klassi ja nägin laua peal kaheliitrist coca cola pudelit. Ilmselgelt olin ma teadlik võimalusest, et kui ei taheta alkoholipudeliga ringi käia, saab kokteili alati nii valmis teha. Küsisin siis poistelt, et kas tohin ka maitsta, mis seal sees on, mille peale läksid nad jube pabinasse, haarasid pudeli kaenlasse ja võtsid üksteiselt lubadusi, et see jumala eest minu kätte ei satuks. Oli see siis kohutav kadedus või midagi muud, mis seda põhjustas, kuid ma pidin vahepeal helistama, mis omakorda tekitas poistes paanika, kuna nad arvasid, et ma kutsun politsei kohale (seda plaani mul tegelikult ka polnud).

Tänu suurele politseihirmule sain siis kinnitust, et tegelikult oli see tavaline coca cola. Otsustasin jätkata oma detektiivitööd ja suundusin aulasse tagasi, kui järsku tundsin, kuidas kogu koridor ikka väga rõvedalt alkoholi järele haiseb. Minu salajane uurimine päädis sellega, et koristaja oli spetsiaalse vahendiga seinu pesnud, mis lõhnas alkoholi moodi. Ikka väga peen detektiivitöö. 


Reede, 16. jaanuar 2015

tavaline päev õpetajate toas

Prindin järgmiseks päevaks miskiseid töölehti välja, kui järsku pooled seitsmendikud uksest sisse sajavad, et aulat endale kinni panna (meil on selline kaust, kuhu siis kõik klassis peavad registreerima, kui nad tahavad aulat kasutada), siis nad hakkasid muidugi vaidlema, et mis päevaks ja kellaajaks (olgu öeldud, et pole kuigi tõenäoline näha seitsmendikke ühel nõul nii, et keegi pole ka solvunud). Suurest vaidlemisest väsinuna otsustasid poisid, et nad jätavad tüdrukud jagelema ja puhkavad natuke jalga ja kus oleks seda veel parem teha, kui õpetaja kõrvale diivanile istuda ja õpetaja kommentaari peale silmi pööritades ja itsitades minema joosta.


Tõesti, kus on öeldud, et õpetajate tuba ainult meile mõeldud on. Oled väsinud, tule ja võta istet! 


Esmaspäev, 5. jaanuar 2015

asjakohane dialoog igaks veerandi alguseks.

Loeme parasjagu Triin Tasuja luuletust ning vastame küsimustele, kui järsku mõne peas hakkavad hoopis olulisemad küsimused vastust nõudma. 

- "Õpetaja, mitu päeva sa vaheajal purjus olid?"
- "Minu joomised ja mittejoomised ei ole seotud kirjanduse tunniga ja veel vähem teiega."

- "Sa lihtsalt ei mäleta enam, mitu päeva sa jõid. Ikka veel oled purjus nagunii."