meeldejäävatest õpetajatest

käisin suurel õpetajate kogunemisel, kus muuhulgas pidas ülo tuulik kõne, mille pealkiri oli midagi sellist nagu "õpetada või õppida". ma olen alati imetlenud inimesi, kes suudavad lihtsalt olla ja nii muuseas rääkida lihtsalt tükk aega põhimõtteliselt mitte millestki. et nagu räägid ja kõik nagu kuulavad, aega ainult kulub ja kõik ikka veel kuulavad. eriti raske on seda õpetajate seltskonnas teha, sest minu arust on õpetajad väga halvad kuulajad. jah, just needsamad, et oma tunnis nõuavad korda ja vaikust ning kaasatöötamist, käituvad ise täpselt teistpidi. 

õpetaja aeg on väga hinnatud ja kuigi töid veel parandada ei ole, ei taha keegi istuda tükk aega umbses saalis ja mingit jura kuulata. siis hakkavad õpetajad nihelema ja loomulikult omavahel lobisema. näiteks eelmisel aastal, kui targad ninad kaitseministeeriumist teatasid, et õpetajad on ühed õnnelikud inimesed ja üldse on eestis haridusega kõik super, aga vot neil on nii raske, keegi nende tööd ei oska hinnata ja raha saavad ka ainult 2%, oleks neil ainult elu nii ilus kui meil. selline jutt ei meeldi õpetajale üldse ning seda saab väljendada mossis näoga ja omavahel sosistamisega. 

see aasta oli hoopis teistmoodi. ülo tuulik (õpetaja poeg, nagu ta pidas vajalikult korduvalt rõhutada), teadis täpselt, kuidas õpetajaid moosida. oli vaja ainult alustada sellega, et õpetaja amet on kõige raskem, kõige aeganõudvam, kõige olulisem ja õpetajad juba aplodeerisid ja olid nõus kuulama. leian ka, et kui ma lähen saalitäiele üht eriala esindavatele inimestele esinema, siis ei tasuks alustada, lõpetada ja põhimõtteliselt kogu oma juttu üles ehitada selle peale, et "issand jumal, teil pole mingid probleeme, sest hoopis meie oleme need, kes ei mõisteta ega hinnata ega armastata". oleks päris rumal minna näiteks tuletõrjujate ette ja seletada, et mis see põlevasse majja ronimine siis ära ei ole, õpetamine on palju raskem ja meie vajame palju rohkem raha. 

ülo tuulik (õpetaja poeg) oli palju targem ja kui tema oma elust ja seikadest rääkis, kuulasid (peaaegu kõik) õpetajad rahulikult ja heakskiitvate nägudega. nagu ma juba ütlesin, siis on inimesi, kes võivad tund aega seikasid oma elust rääkida ja kõik kuulavad hea meelega, mis siis, et selle informatsiooniga pole võib-olla midagi peale hakata ja kümnes teises kohas oleks vaja samal ajal olla. aga tegelikult tahtsin ma rääkida ühest mõttest, mis mulle antud kõnest kõlama jäi. nimelt ütles ülo tuulik, et ei ole selliseid aineid, mis oleksid teistest rohkem olulisemad või paremad (kuigi tegelikult me kõik ju teame, et just eesti keel on kõige-kõige parem aine!), vaid lõpuks asenduvad need ained õpetajatega ja on elu lõpuni meelde jäänud aine nimega paul ariste.

ja siis ma mõtlesin selle peale natuke ja avastasin, et tal on täiesti õigus! kuna mul põhi- ega keskkoolist pole meeldejäävaid aineid (ega seega õpetajaid), toetun oma ülikooliaegsele kogemusele. ning tõesti ongi nii, et meelde jäävad head ja halvad õppejõud, kuid ained on täiesti tagaplaanil. näiteks ootasin ma väga antiikkirjandust, kuid õppejõud seda nii väga ei oodanud, seega rääkis ta terve loengu näiteks sellest, kuidas talle ei meeldi tanel padar ja et me ei pea aristotelesest midagi teadma. aga lemmikud õppejõud on need, kelle pärast ma tahaksin ülikooli minna ja selle tralli uuesti kõik läbi teha. mul ükskõik, mis ainet nad õpetavad. näiteks üks väga sümpaatne õppejõud andis oma ainet väga igavalt. no mulle üldse ei meeldinud need ained, kuid nüüd on mul ikka väga positiivne mälestus loengutest. see pole ju mitte nende sisu, vaid just selle inimese pärast. lõpuks ongi kõik ained ainult need inimesed, kes seda andsid.

ja parem oleks, kui 50 aasta pärast paar õpilast ütlevad, et nende lemmikaine olin mina. selles suhtes, et selleks ajaks peaks mul olema ju nii palju ikka õpilasi läbi käinud, et paarile õpilasele võiksin ma ka meeldida. kuna kirjandus kellelegi nagunii ei meeldi, siis ma sain täna vähemalt kinnitust, et piisab sellest, kui mina meeldin. hea seegi, nüüd on mul ikkagi võimalus.

kui täna oli üle pika aja esimene tööpäev

läksin kooli ja seisin mitu minutit käed puusas klassi ees. no need pingid ei andnud rahu lihtsalt! nii halb on õpetada, kui õpilased istuvad üksteise selja taga nagu rivistuses. karm kogemus küll aga õpetas, et U-kujuliselt pinke paigutades annab see hoogu hoopis lobisemisele. suureks üllatuseks ei tahtnudki keegi ringis istudes maailmaasjadest ja raamatutest arutleda. no see selleks, ega ma nii lihtsalt alla ei anna.

kuigi rohkem kui poole eelmisest aastast olin sunnitud pinke rivistatuna hoidma, siis noore õpetaja optimismiga alustasin täna uuesti. näiteks avastasin eelmisel aastal, et õpilased ei oska rühmas töötada. kõik algab suure vingumisega. "õõõõõpeeetaaaajaaaa, miiiiiiks me MITTE KUNAGI rühmatöid ei teeeeee?" seejärel mõtlen ma välja enda arust lausa geniaalse rühmatöö. rühmadeks jagan kas juhuslikult internetilehekülje abiga või lasen neil ise moodustada, aga erilist vahet pole, sest kumbki ei toimi. ükskord oli näiteks ülesandeks teha reklaamklipp vabalt valitud toote kohta ja kaks rühma ei suutnudki tunni lõpuks millegagi välja tulla, sest mõlemas rühmas oli üks tüdruk arvuti (tegelikult minu) peale pahane. "aga miks minaaaaa pean selle nõmeeeeda inimesega ühes rühmas olema?" kui semud on ühes rühmas, siis nad räägivad lihtsalt muudest asjadest või isegi, kui suudavad teemas püsida, siis ei oska nad üksteisega rääkida.

no reaalselt, nad kas vaidlevad, lasevad ühel õpilasel kogu töö ära teha, ei viitsi üldse seda teha (sest kuigi taheti rühmatööd, siis järsku tuli meelde, et õppimine on ikkagi ju nõme) või siis kõige levinum variant: nad teevad kiiresti midagi ära, et oleks linnuke kirjas ja siis istuvad niisama. seega, nagu iga väga hea õpetaja, võtsin ma ka endale nüüd eesmärgiks teha rohkem rühmatöid. nii kaua, kuni nad siis oskavad koos töötada, sest olgem ausad, tegu on küllaltki vajaliku oskusega.

kõige õigem lahendus on sunniviisilised rühmatööd! asetasin pingid V-kujuliselt nii, et kaks pinki on koos. nii moodustuvad neljased grupid, mistõttu ei pea rühmatööde tegemiseks üldsegi mööbeldama hakkama. see nelik, kes istub tunnis koos, saab teha individuaalselt tööd, aga ka paaris ja rühmades. et asi õpilastele liiga ilus ei tunduks, siis käsin neil veel tagatipuks ringi liikuda. näiteks kord nädalas liigub igast rühmast üks õpilane edasi. nii ei teki püsivat rühma, vaid pidev liikumine ja neil ei jää lihtsalt muud üle, kui tulla oma mugavustsoonist välja. ei saa istuda kogu aeg suure sõbraga ja ütelda, et see või too on nõme ja nii ongi.


eks näis, kas see toimib või tõstan pärast veerandi lõppu pingid jälle tagasi. siis saan uuel aastal uuesti proovida. tähele olengi pannud seda, et minus on veel see noor ja naiivne järjekindlus (või kangekaelsus või jonn), kus ma veel viitsin ja tahan proovida ja üritada, sest tundub, et paljud, kes koolis aastaid tööl olnud, enam ei viitsi väga oma mugavustsoonist välja astuda. minul oli isiklikult väga hea meel jälle kooli minna, ma tahan olla klassi ees ja õpetada, kuid kahjuks ei tundnud seda täna kõik õpetajad. kui mina ka 10 aasta pärast tahaks 1. septembril nutta ja viriseda koos õpilastega, kolin hoopis veel rohkem maale ja hakkan kanu pidama! ja alati võib maximasse tööle minna. 

kui homme on üle pika aja esimene tööpäev

homme saab olema see päev, kus ma saan jälle kooli minna! 

suvevaheaja alguses oli selline pääsemise tunne, et ma oleksin võinud iga hommik nutta ja taevaseid jõude tänada, sest lõpuks ometi ei pidanud ma ärkama kell 6, parandama pühapäeva õhtul kell 10 (just nimelt kell 10, sest ilmvõimatu oleks seda varem teha) kontrolltöid nii, et punane pastakas tühjaks saab, otsima internetist kaks tundi luuletust ja siis avastama, et ma ei leia midagi ning öösel kell kolm mõtlema, kuidas ma selle või tolle probleemi lahendan. 

siis ma olin mõnda aega maganud (ausalt ei teinudki ma esimestel päevadel midagi muud) ja avastasin, et ma vist elasin ikka esimese aasta ilma suuremate traumadeta üle. ja kui ma olin mõnda aega maganud, siis olid kõik need vaheajaeelsed mälestused ainult üks hägune unenägu ja hakkasin mõtlema, mis seal siis nii hirmsat oli. üha rohkem hakkasin ma lihtsalt niisama päeval (või miks mitte ka jällegi öösel kell kolm) mõtlema kooli peale. mulle sobikski kool sellise graafikuga, et kolm nädalat tööl ja üks vaba. siis ma magan nädal aega ja olen jälle valmis kolm nädalat töötama ilma (suurema) nurinata. 

pikalt ma ei suuda niisama olla, sest ma ei oska endale tegevust leida. seega olengi terve suve aknast välja vaadanud ja kooli oodanud. alguses ei oodanud teadlikult, vaid puhkasin enda arust, aga mingi hetk ei jaksanud enam puhata ja muudkui ootasin kooli. ilmselgelt on praeguseks ununenud ka see, mis tunne on kell 6 ärgata ja sõita kooli tund aega mööda kottpimedaid teid ja käsikaudu teed kooli leida. loodan, et mu elevus kestab rohkem kui nädala ja kindlasti rohkem kui paar aastat. kas ma tunnen näiteks viie, seitsme või kümne aasta pärast samamoodi vahetult enne kooliaasta algust või nutan ma juba kogu augusti ennast magama, et ma nende jõledate põrguliste sekka pean jälle minema? olgu kümne aasta pärast, kuidas on, kuid homme lähen ma igatahes kooli ja hakkan esimese asjana mööbeldama. 

kindlasti ka kõik õpilased on sama elevil ja loodavad, et see nädal ainult kiiremini läbi saaks, sest eesti keele õpetaja igatsus on nii suur!

enne uue aasta algust veel eelmisest aastast

uue õpetajana olin ma muidugi kooliaasta alguses jube põnev inimene. oli ju vaja teada saada, et milline ma ikka olen ja küsida hulganisti kohatuid küsimusi, aga mingil hetkel ma polnud enam üldse eriline. kogu vajalik informatsioon minu kohta oli kätte saadud (osa ma muidugi jätsin nendega jagamata, et miskinegi salapära jääks!), seega mina inimesena polnudki enam eriti huvitav, küll aga siis juba minu eraelu.

näiteks oli väga huvitav, KUS TÄPSELT ja KELLEGA ma ikka elan. kui need olid enam-vähem selgeks tehtud (mitte küll täiesti täpselt minu elukoht, sest see veel puuduks, et ühel ilusal suvepäeval mõtleb üks (või mitu) neist, et jube igav on ja läheks õpetajale külla), tekkis järsku uus ja huvitav teema: minu mees. sest minust polnud midagi eriti enam teada saada, liiga isiklikele küsimustele ma ei vastanud ja siis oligi pilt koos. eriti poistel. küll aga ei andnud poistele üldse rahu see teine inimene, kellest nad midagi ei tea, kuigi niiii väga tahaksid. 

seega hakkasid poisid pommitama mind igasuguste küsimustega ja provotseerivate vestlustega, et ikka mu meest võimalikult tihti jutu sisse tuua.

poisid tulevad klassi bossama, kui teine klass on seal (et ikka näidata, kui bossid nad on)

mina: "kas juba igatsesite mind, et hommikul esimese asjana minu juurde tulete?" (mitte et nad ei tohiks mu klassis olla vahetundide ajal, kuid vahel ei ole nende eesmärk nii ilus ja siiras)

õpilased (naerdes): "jaaa."

mina: "nii tore, te olete nii nunnud!"

õpilased: "õõõpeeeetaaaajaaa, me räägime su mehele ära, et sa nii ütlesid!"

õpilane: "anna mulle oma mehe number."

mina: "miks ma peaks?"

õpilane: "ma tahan temaga rääkida."

mina: "no anna oma venna number, ma tahan temaga ka jubedalt rääkida."

õpilane: "ma ütlen su mehele ära, et sa mu vennaga rääkida tahad."

kõige krooniks hakkasid õpilased ühes vahetunnis mu mehega facebookis rääkima. ise olid enda üle väga uhked ja näitasid mulle kõike, mis nad kirjutasid. ega seal väga midagi olnud, alustuseks ütlesid, et ma olen hea õpetaja, aga vahel kuri. kui järgmisel päeval selgus, et mulle kodus ka veel seda vestlust näidati, siis leidsid poisid, et mu mees on memmekas, et mulle näitas seda. lisaks veel käisid nad mitu päeva peale, et ma ekskursioonile ei võtaks mitte teist õpetajat kaasa, vaid hoopis oma mehe. kui see ei läinud läbi, tahtsid nad, et ta niisama tuleks mingil päeval kooli.

küll aga oli õpilastel siiski õnnelik juhus temaga kohtuda. see suur ja oluline päev leidis aset pärast ekskursiooni, kui ma kuidagi bussidega enam koju ei saanud ja seega mulle kooli juure järgi tuldi. osa õpilastest ootas veel kooli ees oma vanemaid ja nii paar poissi kogusid julgust siis rääkima minna, kui ma korraks koolimajas käisin. julgust oli ainult ühel poisil, kes siis läks, viisakalt end tutvustas ja kätt surus ning seejärel minema jooksis. 

appi, mu isiklik elu ei ole isiklik!

kui ma ei oska pinke klassis paigutada

mulle üldse ei meeldi, kui klassiruumis on pingid paigutatud ridadesse ja üksteise taha. nii ka mina otsustasin juba enne esimese kooliaasta algust kohe mööbeldama kukkuda. 

mul oli tegelikult juba tükk aega idee, et panen pingid u-kujuliselt. kuidas muidu me saame hommikust õhtuni loetud raamatutest rääkida ja üldse arutleda ja vestelda, kui õpilased peavad kogu aeg teineteise kukalt vaatama. minul oli näiteks väga imelik koolis istudes kellegi eesistuja kukalt vahtida ja kui oli suuline vastamine, räägiks nagu endaga või kellegi kuklaga ja see oli ka väga imelik. seega teadsin kohe, et mina tahan tekitada võimalikult soodsa istumisplaani, et kõik näeksid üksteist ja mina näeksin kõiki. ise olin ka endaga jumala rahul, kui pärast kahte tundi sain pingid lõpuks korralikult paika, et liikuda saaks klassis ikkagi normaalselt ja tahvlile näeks korralikult ja üldse oli kõik nii ilus, et tegin isegi pildi ja jagasin teistega, kuivõrd hea õpetaja ma olen ning muudkui ootasin kooli algust.

no ei saanud olla naiivsem! keegi ei tahtnud üldse minuga mingitest asjadest rääkida ja arutleda võisin ka ainult omaette. küll aga andis see ideaalse võimaluse õpilastel üksteist kogu aeg jälgida ja näha. ja ma mõtlen selle all seda, et kui ma olen õpilane tavalises klassiruumis, kus pingid on üksteise järgi ridades ja teen mingeid lõustasid või pastakaga ilgelt naljakat trikki, siis näeb seda mu pinginaaber ja heal juhul veel 1-2 läheduses istuvat õpilast. aga tänu minu geniaalsele paigutusele nägi kogu klass igat idiootsust, mida mõni otsustas teha ning muidugi andis tunnustav naer hoogu veel juurde. seega teatud mõttes lollitati isegi rohkem!

ei jäänudki mul muud üle, kui pingid tagasi lohistada. võiks arvata, et neid pinke saab lõpmatuseni erinevalt paigutada, kuid ma ei osanud midagi välja mõelda ja suurema osa aastast oli ikka kolm rida pinke üksteise taga. nüüd, kui suvi on mu optimismi (naiivsust?) turgutanud, tahaks uuesti proovida (muidugi mitte samasugust paigutust, see toimib vist ainult keskkoolis), kuid nüüd ei olegi muid ideid. alati on mingi väike probleem (no et mõni õpilane ei näe tahvlile või et pinke/õpilasi jääb üle/puudu). 

ah, miks ainult õpilased ei huvitu lihtsalt õppimisest ja kõik oleks korras!

kui ma juba unes kooli näen

täna öösel nägin unes, et ma olen koolis ja õpetan oma kuuendikke. tegelikult peaks ütlema vist juba seitsmendikke, kuid ma kunagi ei saa aru, kust maalt see üleminek toimub ja kogu suvi on klasside nimetamistega natuke segadus olnud. 

igatahes ma õpetasin oma kuuendikke/seitsmendikke ja kõik oli ilus. mingil heal põhjusel vaatlesid tundi ka kaks kursaõde ja hoopis veel paremal põhjusel õpetasin ma õpilastele sellist teemat nagu raba. aga ma olin ikka eesti keele õpetaja. no miks mitte.

aga et oleks aru saada, et tegu ikka endiselt minu klassiga on, siis pidi meil raba peale kontrolltöö olema, kuid õpilased tahtsid seda ilmselgelt järgmise päeva peale edasi lükata (ei tea, kas ma polnud seda neile siis piisavalt hästi selgeks teinud või?) mida ma lahkelt ka tegin (sest ma olen ju hea õpetaja). 

järeldan sellest, et olen kooliks valmis!