Esmaspäev, 11. august 2014

kui ma ei oska pinke klassis paigutada

mulle üldse ei meeldi, kui klassiruumis on pingid paigutatud ridadesse ja üksteise taha. nii ka mina otsustasin juba enne esimese kooliaasta algust kohe mööbeldama kukkuda. 

mul oli tegelikult juba tükk aega idee, et panen pingid u-kujuliselt. kuidas muidu me saame hommikust õhtuni loetud raamatutest rääkida ja üldse arutleda ja vestelda, kui õpilased peavad kogu aeg teineteise kukalt vaatama. minul oli näiteks väga imelik koolis istudes kellegi eesistuja kukalt vahtida ja kui oli suuline vastamine, räägiks nagu endaga või kellegi kuklaga ja see oli ka väga imelik. seega teadsin kohe, et mina tahan tekitada võimalikult soodsa istumisplaani, et kõik näeksid üksteist ja mina näeksin kõiki. ise olin ka endaga jumala rahul, kui pärast kahte tundi sain pingid lõpuks korralikult paika, et liikuda saaks klassis ikkagi normaalselt ja tahvlile näeks korralikult ja üldse oli kõik nii ilus, et tegin isegi pildi ja jagasin teistega, kuivõrd hea õpetaja ma olen ning muudkui ootasin kooli algust.




no ei saanud olla naiivsem! keegi ei tahtnud üldse minuga mingitest asjadest rääkida ja arutleda võisin ka ainult omaette. küll aga andis see ideaalse võimaluse õpilastel üksteist kogu aeg jälgida ja näha. ja ma mõtlen selle all seda, et kui ma olen õpilane tavalises klassiruumis, kus pingid on üksteise järgi ridades ja teen mingeid lõustasid või pastakaga ilgelt naljakat trikki, siis näeb seda mu pinginaaber ja heal juhul veel 1-2 läheduses istuvat õpilast. aga tänu minu geniaalsele paigutusele nägi kogu klass igat idiootsust, mida mõni otsustas teha ning muidugi andis tunnustav naer hoogu veel juurde. seega teatud mõttes lollitati isegi rohkem!



ei jäänudki mul muud üle, kui pingid tagasi lohistada. võiks arvata, et neid pinke saab lõpmatuseni erinevalt paigutada, kuid ma ei osanud midagi välja mõelda ja suurema osa aastast oli ikka kolm rida pinke üksteise taga. nüüd, kui suvi on mu optimismi (naiivsust?) turgutanud, tahaks uuesti proovida (muidugi mitte samasugust paigutust, see toimib vist ainult keskkoolis), kuid nüüd ei olegi muid ideid. alati on mingi väike probleem (no et mõni õpilane ei näe tahvlile või et pinke/õpilasi jääb üle/puudu). 

ah, miks ainult õpilased ei huvitu lihtsalt õppimisest ja kõik oleks korras!

1 kommentaar:

  1. Mõnedes koolides muretsetakse kohe rühmatööks sobivad lauad, mida saab siis vastavalt vajadusele kombineerida suuremate või väiksemate rühmade jaoks. Meil seda kahjuks suure remondi ajal ei tehtud, osteti traditsioonilised lauad. Mõne klassi puhul ongi kõige targem lasta õpilastel kogu aeg istuda erineva suurusega rühmadena koos sõpradega. Jääb ära üle klassi üksteise vahtimine ja hõikamine. Probleem tekib siis kui rühmaga tahab ühineda õpilane, keda teised ei taha ja see hakkab üksi "igavusest" rumalusi tegema, et teised ja õpetaja ikka teda ka märkaks.

    VastaKustuta