Teisipäev, 19. jaanuar 2016

kuidas õpilased jaksavad maksimaalselt 10 minutit oodata

Ma parandan ikka väga harva tööd järgmiseks päevaks ära. Alustan alati tundide tegemisest ja siis on kell märkamatult kümme saanud ja päris hakkan sellega tegelema. Jätan homseks parem. See muidugi kordub kuni nädalavahetuseni, kui ma lõpuks tööd ette võtan. 

Kõik õpilased teavad seda, sest ma pidevalt korrutan, kuidas ma ei jõua kindlasti neid homseks parandada. Vahel tundub, et nad saavad aru, aga ilmselgelt ma jälle eksin oma eeldamistega. 

Igapäevased näited:

Kontrolltöö on näiteks 1. või 2. tunni ajal. Kella kolme paiku hakkavad õpilased ükshaaval ilmuma. "Õpetaja, kas sa oled jõudnud tööd üle vaadata?" Vastan, et ei ole, kuna mul on kuus tundi järjest olnud, siis millal ma peaksin neid parandama. "Ma ei tea," ja mõni sekund vaikust, "aga kas minu töö on parandanud?" 



Ma saan ju aru, et ikka jubedalt tahaks hinnet teada saada, kuid ma ei saa aru, miks nad ometi lihtsast eesti keelest aru ei saa. Sest kui nad aru saaksid, ei tuleks nad ju iga nädal sama jutuga!

Väike lõiguke tänaõhtusest Facebook'i vestlusest (mis siis, et ütlesin sellele õpilasele juba koolis, et ei jõua töid üle vaadata, kuna homseks vaja kuus tundi teha).







Teisipäev, 12. jaanuar 2016

miks ma nüüd alati soojalt riidesse panen, kui autoga kuskile sõidan

Kuna ma ei taha hakata juba virisema, kuidas ma pärast paari tööpäeva tunnen end jube väsinuna ja tundub, et vaheaega polnudki, kirjutan hoopis ühest tavalisest päevast, kui ma esimese veerandi lõpus läksin Maakooli tunnistusi viima.

See oli üks reedene päev. Tegelikult olen ma neljapäeval ja reedel Suures Linnakoolis tööl ning pidin Maakooli minema hoopis neljapäeva pärastlõunal õppenõukogusse. Ma istun alati seal rõõmsalt ja vaatan, kuidas jälle minu klassi õppeedukus kõige madalam on. Samuti olen ma peaaegu kogu aeg liider õpetajate seas, kuna olen kõige rohkem kahtesid ise ka pannud (öeldakse ju, et klass läheb õpetaja nägu. Või oli see vastupidi...).

Igatahes ma neljapäeval Suurde Linnakooli minna ei saanudki. Ma küll hakkasin juba peaaegu minema, kuid siis läksin hoopis oksendama ja magasin palavikuga terve päeva. Õppenõukogusse ka ei jõudnud. Plaanisin siis tunnistused reedel ära viia, sest võiks ju nagu.

Ilm oli ka eriti külm, aga ma viskasin suvalise jaki peale, sest ega autoga minemiseks soojalt riidesse pea panema. Sõitsime parasjagu ühest majast mööda ja siis tegi auto imelikku häält, jäi üsna pea päris seisma ja siis sõitis maja omakorda meist mööda (täpsustuseks olgu öeldud, et tegemist oli suure autoga, mis vedas suurt maja).

Autoga edasi ei saanud, aga mina arvasin, et ilmselt Maakool ongi kohe järgmise kurvi taga ja võib ju jala edasi minna. Tegelikult muidugi polnud ei pärast järgmist ega ülejärgmist. Õues oli kaks kraadi sooja ja mina jalutasin hommikul mööda maanteed.

Pärast mõningast jalutuskäiku jõudsin ikkagi kooli. Rääkisin ka veidi oma seiklusest ja sellest, kuidas ma punase maja juures, mille hoovis on kummaliselt palju puidust kujusid, seisma jäin, mille peale oldi üllatunud, miks ma kedagi vastu ei kutsunud nii pika tee peale. Nii ma saingi teada, et kool pole väga lähedal punasele majale, mille hoovis on kummaliselt palju puidust kujusid. No tõesti palju!