ülikooli astudes ei olnud näiteks üheks nõudmiseks see, et sul peab olema teatud arv lapsi, et teisi lapsi õpetada. mul näiteks pole ühtegi, aga vat, ikka õpetan!
ma tean, et koolis pole õpilased MINU lapsed, kuid ikka räägin kogu aeg, et minu 6. klass ja minu õpilased ja minu lapsed. sest nii lihtsalt ju on, et päevast päeva nendega koos olles ongi tunne nagu oma lastega. eile õhtulgi mõtlesin tükk aega OMA kuuendike peale ja kuidas neil läheb ja kas mõni on suvel suuremaks (ehk ka targemaks?) saanud. ja ma ei tunne end seetõttu halva õpetajana, et mul kodus ühtegi päris oma last ei ole. või omakorda on need õpetajad paremad, kellel lapsed on? millise skeemi järgi see hea õpetaja siis tuleb või kui palju parem on kolme lapsega õpetaja sellest, kellel ainult kaks last? kui palju pedagoogilisi ja ainealaseid oskusi annab üks laps juurde?
aga ikka on see, et kui seltskonnas läheb jutt laste ja sealt ju omakorda alati kasvatamise peale, siis ikka keegi ütleb, et mida sina seletad, omal pole ühtegi last! aga mul on ju 45 last hoopis! endal on tal ainult üks või kaks, seega tegelikult ei tohiks tema üldsegi sõna võtta. no hea küll, aga kuidas ta siis üldse usaldab oma üht või kaht last sellise õpetaja hoole alla, kellel endal pole päriselt ühtegi last, ainult koolilapsed koolipäevadel. ju nad teevad siis kodus kõik vajakajäämised tasa, mida kogenematu õpetaja koolis teha ei suutnud...
mina mõtlesin ka ülikoolis, et ma lähen klassi ette, annan oma ainealased teadmised ära, kõik õpilased on vähemal või suuremal määral targemad ja siis ongi kõik. et sellega mu töö lõppeb. mul polnud kooli ajal sellist õpetajat, kellele ma lähen uusi päikeseprille näitama või niisama räägin oma nõmedast väikesest õest. aga asi on sellest kaugel.
minu kuuendikud nõudsid (ja ilmselt nõuavad ka järgmisel aastal) väga palju tähelepanu. see ei ole üldse öeldud vingumisena, vaid nii lihtsalt on. ma ei tea, kas nad ei saa siis kodus piisavalt märkamist, kuid igal juhul pean mina kogu aeg neid märkama ja nende jaoks olemas olema. ja ka teistele klassidele, mida ma õpetan (kuigi natuke vähem, sest 6. klass oli jube armukade ja ma ei tohtinud avalikult teiste klassidega pikemalt rääkima jääda). lõpuks ma võtsin töökohustusena, et ka vahetundidel ja pärast tunde ma olen olemas ja nad saavad tulla ja minuga rääkida või tahvlile joonistada või omavahel seal seletada, aga ma ei keera klassi ust lukku, sest mul on tunnid läbi ja tehke, mis tahate.
mulle meeldib mõelda, et lisaks ainealastele teadmistele olen mina ka natuke lapsevanema rollis. tegelikult on see rohkem suurema õe roll ja mõnel õpilasel on seda rohkem vaja kui teisel. ma ei saa õpetada neile 45 minutit kokku- ja lahkukirjutamist ning neid seejärel klassist välja saata, sest mul on vahetund ja ma tahan nüüd 15 minutit linnulaulu kuulata ja omaette mõelda. sest poisid tahtsid näidata mulle, milliseid päikeseprille nad soovivad tellida ja kas need mulle ka ikka meeldivad. ja siis, kui selgus, et jube ilusad on, siis nad tulid paar nädalat hiljem kõik oma prillidega kooli ja ma pidin ka kõiki neid proovima (kuigi me jõudsime päris ruttu arusaamisele, et need sobivad ikka neile rohkem kui mulle). ma ei tea, kas neil on kodus ka keegi, kes ütles, et ikka jube ilusad prillid. äkki mõnel ei ole ja siis ta ei teagi, et ta näeb lahe välja.
ma ei ole ainult eesti keele ja kirjanduse õpetaja, sest mul on koolis 45 natuke ka minu last, kes kõik tahavad lisaks eesti keelele ja kirjandusele ka sadat muud asja. tegelikult eesti keelt ja kirjandust ei taha suurt keegi, sest need on täiesti mõttetud ained, aga selle saavad nad kohustuslikus korras. seega ma võin seltskonnas järgmine kord vait olla, kui keegi ütleb, et on jumala normaalne oma paaniliselt nuttev kolmeaastane poodi jätta ja lasta tal arvata, et ema on ära läinud, sest mul kodus pole ühtegi kolmeaastast. koolis on mul aga terve hunnik natuke vanemaid, keda ma kahjuks olen sunnitud ka kasvatama.